Reaktor

Mida teie arvate?

2009-11-29T18:18:00.000+02:00

On sellise nimega tore saade ETV-s. Üks vähestest saadetest, mida regulaarselt vaatan. Minuarust hea saade mitmes aspektis: elulised, praktiliselt igaüht puudutavad, teemad, tarmukad ja huvitavad saatekülalised-žüriiliikmed, terav šarmantne saatejuht ning sümpaatne formaat. Muidugi võiks olla veelgi parem, kui saatejuht Maire Aunaste laseks osalistel oma mõtted lõpuni öelda, aga võibolla oleks siis asi juba liiga ideaalne.
Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.

Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.

Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

2009-10-27T19:50:00.000+02:00

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada.

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Tipitamise kentsakas komme

2009-10-22T21:31:00.000+03:00

Vaatasin täna (neljapäeval 22.okt.) TV6-st USA komöödiasarja „Kolmas kivi päikesest“ („3rd Rock from the Sun“ ), mida ma ikka tööpäeviti vaatan. Üks kindlaid asju telekas, mille peale pisutki südamest naerda saab. Sarja süžeeliiniks on maavälisest tsivilisatsioonist Maale inimrassi uurima saabunud inimeste kuju võtnud tulnukate delegatsiooni seiklused inimühiskonnas. Seekordne osa inspireeris aga mind tekkinud mõtteid siia kirja panema.

Nimelt avastas tulukadelegatsiooni pealik, ülikoolis õppejõuna praktiseeriv professor Dick Solomon, teenindajale jootraha andmise kombe. Uurijana, kellena ta koos oma kamraadiga Maa peale ju saadeti, üritas ta selgusele jõuda selle kombe loogikas, seaduspäras, mõttekuses ning seda süstematiseerida. Tegelaskujule iseloomuliku siiruse, naiivsuse, aga samas teadlasliku loogika ja teada saamise soovist nutikust rakendades joonistus ehedalt välja tipi jätmise kombe grotesksus. Kes veel on paremad ebaloogilise, irratsionaalse, pentsiku, kummalise, põhjendamatu märkajad, kui kultuurivälised kõrvaltvaatajad?
Tõepoolest, kui jätta kõrvale kultuuriline tava, ehk komme tippi jätta, siis ei ole raske märgata selle olemuslikku totrust ja põhjendamatust. Tipi jätmine peaks olema anakronism nagu kümnis, orjapidamine, karistamine vigastuste tekitamise või invaliidistamisega jms.
Käies restoranis, kus siinses kultruuriruumis tipitamine on vast kõige tavalisem, maksad sa kombeka inimesena peale selle eest, et ettekandja või kelner oma tööd teeks. Et ta oli informatiivne, lahke, kena jne. Käitumine, mis peaks tulenema nii ta töökohustusest, mille eest ta palka saab, kui ka puhtalt inimlikust aspektist olla viisakas, lugupidav jms. olenemata tööst mida ta teeb.
Tipijätmise ühiskondades sisuliselt ekspluateeritakse klienti mitmetasandiliselt. Kõigepealt restoranipidajast tööandja palkab teenindajad madala palgaga, eeldades, et nood peaks teenima tipist. Ehk paneb kaude oma töötajatele palga maksmise kohustuse oma klientidele. Muidugi, ka teenindajana tööle asuja eeldab, et ta suurem teenistus tuleb tipist, kui nii on kord juba välja kujunenud. Seaduse mõttes on aga teenindaja osaline tasu põhinemine tipil võrdne ümbrikupalgaga, sest vaevalt ükski teenindaja läheb maksuametisse oma teenitud tippi deklareerima, et sellelt tulu ja sotsiaalmaks kinni peetaks. Seega, reostaranipidaja arvestab toitude/jookide hinnastamisel sisse äri pidamise kulud, oma kasumi ning paneb tagatipuks ka arvestatavas osas oma personali töötasu sinu, kui kliendi, õlgadele.

Vaagime veel ka asja teenindaja-kliendisuhte pinnal. Muidugi meeldib teenindajale kiitus hea teenindamise eest ja selle eest ekstra raha saada. Kellele ei meeldiks? Muidugi meeldib ka kliendile, kui teda hästi teenindatakse ja et tellitu kvaliteet oleks igati hea ja vähemalt ootustele vastav. Kas tipi mitte saamine annab aga õiguse teenindaja pahameelele tippi mitte jätnud kliendi aadressil ja talle, näiteks järgmine kord, käru keerata, teda kehvasti teenindada vms.? Aga võibolla kunde ei ole pärit tipitamise kultuurist; või ta ei tea...ei tule selle peale, et selles kohas on kombeks tippi jätta, liiati kui tegu on kohviku sarnase kohaga; või ei olnud ta teenindamise või tellituga rahul; või ta peab põhimõtteliselt tipi jätmist valeks ja põhjendamatuks; või esinesid veel mingid kolmanda-neljandad põhjused. Aga võibolla ei jätnud ta tippi puht majanduslikel põhjustel, kuivõrd restoranis käik oli niigi suur väljaminek talle? Ometi käis ta vaatamata oma kitsukesele majanduslikule olukorrale restoranis ja tõi ettevõttele raha sisse, aidates restoranil ka läbi oma väikse panuse, jätkuda. Seega, jätkuda nii selle teenindaja töökohal, kes tipist ilma jäi, kui kõigi selle restorani teiste töötajate omadel. Võibolla tippi mitte jätnud klient oli ise juba töötu ega näinud olevat suuremat õigustust tipi jätmisele, kui ise ots-otsaga vaevalt välja tuleb. Ah, et mis ta siis üldse restoranis käib, võivad küünilisemad küsida. Aga miks ta ei peaks siis käima? Kogu aeg kodus istuma ja paremaid päevi või hoopis surma ootama? Võibolla oli tal tõeline põhjus restorani külatada (tähtis sündmus) ja üks parem eine omale (ja kaaslasele) lubada? Olnuks siis parem kui ta seda raha restorani poleks toonud, kui ta tippi ei jätnud?
Kliendina ei näe ma küll põhjust suhtuda teenindajasse kui inimesse halvasti, lugupidamatult või alaväärsemana (lakeina). Miks peaks teenindaja oma suhtumist seadma selle järgi, kas talle jäeti tippi või mitte? Kas sellesama palga mitte maksmise pärast, mille teenindaja tööandja oma klientidele pani?
Kuulge, see on ju küüniline ja nahaalne! Üha enam peaks iga ettevõte ja iga töötaja, kes selles ettevõttes töötab, olema tänulik, et neil on kliente ja kliendid neid külastavad.

Tänapäeva inimeste viga, on nad siis teenindajad või mõne teise ameti pidajad, on selles, et põhjendamatult sageli võetakse asju ise-enesestmõistetavana ja eeldatakse/oodatakse liiga palju oma ideaalidest ja soovunelmaist lähtudes - as granted, nagu inglased-ameeriklased ütlevad. Ja siis ollakse teiste peale pahased ja pettunud, kui nende nägemused, soovunelmad ei täitu. Lühidalt öeldes, pannakse selle eest süü ja vastutus teisele, kes pidanuks omati ju nii tegema, nagu tema tahtis, sest näiteks lihtsalt mingi rumal ja põhjendamatu komme on selline.

Milles seisneb Keskerakonna edu valimistel?

2009-10-20T13:40:00.000+03:00

Nüüd, kus kohalike omavalitsuste valimised on värskelt seljataga kostub meedias korduvalt küsimist, milles seisneb Keskerakonna edu. Arutleme sel teemal siis pisut.

Propaganda ja reklaam. Enda heaks ja tegijaks rääkimine. Aktsioonid, nagu näitemängulik küttepuude ja talvekartulite jagamine, varasemalt (võib olla ka sel aastal) avalduse esitanud pensionäridele „Jakobsoni“ eraldamine, oma positiivse tegija ja hoolija/aitaja imago rõhutamiseks. Samuti sotsiaalsed töökohad (koristajad, reisisaatjad jms.), mida ei saa puhtalt propagandana käsitleda kuna need suurema poleemikata töötust arvestades eluliselt vajalikud ja olulised, ent oli siiski ka rakendatud valimiste propagandavankri ette.
Pole kahtlust, et propagandas tegemise oskuses ja ulatuses ületab Keskerakond oma konkurente. Kellele see on kahe silma vahele või kuulmata jäänud? See õnnestus ja töötas hästi, nagu valimistulemused tunnistavad.

Propagandaga on sama nagu kollase ajakirjandusega – lihtne, pinnapealne, aga jääb hästi külge. Põhimõtteliselt nagu pask. Ja mida massilisem, seda suurem mõju, sest alati leidub ohtralt neid, keda ei huvita õige-või-vale, võlts-või-ehtne peensused, vaid tahavad lihtsaid lahendeid ja jõuliseid loosungeid. Muidugi teisele osale rahvast, neile, kes viitsivad mõelda ja mäletavad, on taoline propaganda tülgastav ja eemaletõukav. Aga kuulge, paljukest siis selliseid on? Pealegi nende hääled jagunevad laiali paljude teiste erakondade, valmisliitude ja üksikkandidaatide vahel.

Vastandumine riigile. Eriti efektiivne kui riigil tervikuna halvasti läheb, aga linnal seis suhteliselt parem. Väga hea võimalus näidata konkurentidest valitsusparteisid oskamatute ja saamatutena. Eriti kui sellist sõnumit toetavad ka eespool märgitud teatraalsed aktsioonid. Pärnus, kus linnakassa tühi ja raskusi üle jõu võetud laenude teenindamisega, selline skeem muidugi ei töötanud.

Panustamine venekeelsele elanikonnale. Venekeelne elanikkond on keskerakonnale ülimalt tänuväärne kontingent, kellele nad saavad vaatamata venelaste oma väikestele üritajatele (n. Klenski) vähemalt 80% kindlusega arvestada. Venelastele on Keskerakond olnud orienteerunud nende asutamise algusest saadik, kaasates neid oma ridadesse, volikogudesse ja muudesse juhtorganistesse hoolimata nende riigikeele oskuse puudumisest, ja võimalik, et ka ebapädevusest. Aga pole hullu, küll mõni keskerakonna staažikam liige, nagu Elmar Sepp, annab värviliste pliiatsitega märku kuidas hääletada.
Vastandumine riigile toimus ju ka venekeelset valijaskonda silmas pidades. Mäletame kuidas 2007 a aprillis pronksiöö mäsu päevadel oli Savisaar vait kui sukk. Temalt ei tulnud oma valijaskonna aadressil ühtki korralekutsuvat, riigikorda ning seadust austama ülekutsuvat sõnumit. Ehkki oleks võinud ja pidanud tulema, kui me räägime riigimehest. Selmet tuli ta aprillimäsu järel välja põgusa küsimusega hoopis valitsuse aadressil: „miks venelasi pekstakse?“. Loomulikult tundsid siis mässulised ja nende mõttekaaslased, et neil on oma mees Odessas. See oli vastuvõetamatu nii mõnelegi erguma sotsiaalse närviga keskerakonna liikmele, kes seepeale erakonnast välja astusid (või vähemasti üritasid seda teha, mida hilisemate uudiste valguses tuleb öelda).
Hiljem (aga ka varem) on Savisaar Eestis resideeruvale nõukoguliku mentaliteediga kontingendile oma lojaalsust tõendanud kohtudes korduvalt Venemaa valitsuse ehk partei „Ühtne Venemaa“ esindajatega.
Mida kehvem või problemaatilisem on venelaste seis Eestis ajal kui Keskerakond võimul ei ole, seda tugevam on Keskerakonna positsioon venekeelse elanikkonna hulgas. Kahtlemata ei pruugi sellised probleemid olla alati põhjendatud ja suuremad kui eestlastel - rahulolemastus võib olla abistatud ja konfrontatsioon tekitatud kunstlikult. See ei ole ka kuigi keeruline kuivõrd venelased eelistavad elada n-ö teises inforuumis ja tarbivad Venemaa valitsuse kontrollitud ja kohitsetud meediat.
Muidugi ei saa alahinnata Savisaare jõulise imagoga isiku sümpatiseerimist venelastele - selline autoritaarne patuška tüüp, mis karmi ja „õiglast“ kätt ihkavale vene hingele on ikka hästi peale läinud.

Muud faktorid. Keskerakonna kui kehvemini toimetulevate inimest kaitsja oreooliga jõu (mitte, et see peaks olema objektiivne reaalsus) valimisedu toetavad sellised arengud nagu rahvastiku vananemine, ehk pensionäride hulga suurenemine ühiskonnas (eeldusel, et nende toimetulek on vilets), venekeelse elanikkonna suurenemine (nii sisserände kui juurdekasvu tulemusel), töötuse suurenemine ja muud sotsiaalset viletsust, rahvagruppide hõõrdumist, materiaalset kihistumist ja igasugu muud ühiskonnas süvenevad probleemsed tendentsid.
Seda kõike kroonib teiste erakondade poolne Keskerakonna materdamine ja kriitika. Mitte, et see oleks põhjendamatu, aga see tekitab paljudes kaastunnet Keskerakonna kui nõrgemate ja kehvamalt toimetulijate kaitsja suhtes. Liiati annab negatiivse tulemuse ründav hoiak suure rahva mandaadiga erakonna või ka üksikkandidaadi aadressil. Paljude, sh. n-ö normaalsete inimeste jaoks on vastuvõetamatu kui valimispropaganda rajatakse mingile üksikule erakonnale/isikule vastandumisele. See võib toimida kui rünnaku sihtobjekt on läbinisti õel ja paha kõigi jaoks. Aga sellist olukorda vaevalt kunagi esineb. Ka kõige suurematel kaabakatel leidub lojaalseid toetajaid ja nad võivad pälvida sümpaatiat ja poolehoidu. See kõik on kinni vaatleja rakursist.
Valimisdebattides, pean silmas just viimast ETV-s toimunud Tallinna linnapeakandidaatide oma, oli üsna trööstitu kui kõik pidasid oma pühaks kohustuseks materdavad Savisaart, kes ometi „on ju nii palju ära teinud“. Pidades silmas valimistulemusi ja häälte püüdmist, on see väga lühinägelik taktika, mille üle jääb vaid imestada, et sellest pole veel aru saadud ja õppust võetud. Muidugi on samaga vastanud ka Keskerakond ja Savisaar, ehkki Savisaarele on suutnud end avalikkuses (vähemasti väga suurele kontingendile) paremini näidata kui tegijat ja oma rea ajajat konkurentidest kiusajate kiuste. Võibolla põhimine, mis Savisaart ja teiste erakondade juhtpoliitikuid eristab, on Savisaare parem inimpsühholoogia tundmine (kas siis omast tarkusest või nõuandjate toel või mõlemit) ja selle oskuslik kasutamine.

Põhilised vead, mida erakonnad poliitikat ajades ja võimu teostades teevad, seisneb tihtilugu arrogantses ja distantsiga suhtumises rahvasse – st. ei võeta kuulda rahuolematute häält. Selmet läkitatakse rahvale a la sõnumeid, et olete ise lollid, te ei tea mis teile hea on jms. Selline suhtumine - ehk ammendavalt põhjendava selgitamise ja dialoogi üritamise puudumine - loob aga hea pinnase keskerakondlikku laadi strateegiale ja retoorikale, kes rõhuvad oma vaevatute, nõrkade, tõrjutute jne. kaitsja ja üldse rahva sõbra imagole.
Mis teistele erakondadele veel kasuks ei tule ja Keskerakonna kasuks mängib (isegi vaatamata sellele, et nad majanduslikult keerulisel ajal Tallinnas ja Ida-Virumaa keskustes võimul on), on liiga terav oponeerimine ning iga hinna eest võimule pääsemiseks kambavaimu („teeme kambaka“) presenteerimine. Jällegi asi, mis loob Keskerakonnale õilsa kannataja märtrioreooli ja sellega rahvas poolehoidu tekitab.

Üldises plaanis on iga hinna eest ja võtetega võimule pürgimine selliseid võtteid kasutava erakonna renomeed pikemas perspektiivis kahjustav ja ka teatud hulgas oma valijates usalduse kaotamist põhjustav. Las moodustab valitsuse see, kes valimised võitis, siis on rahvale kõige ehedamalt selge ja nähtaval millist poliitikat see seltskond ajab, ehk milline on nende tõeline pale. Kui aga võimule saamise nimel punnitatakse kokku koalitsioon, on tavaline praktika, et selles osalevate erakondade valimislubadused lahustatakse ja tasalülitatakse üksteise uljamad valimislubadused, mida muidugi võidaksegi soovida kuivõrd neid on ilma ebapopulaarsete ohvriteta liiga raske, kui mitte võimatu, ellu viia. Avalikkuse ees veeretatakse aga vastutus oma valimislubaduste murdmisest koalitsioonipartnerite kaela, kes ei lasknud nende häid ideid läbi. Muidugi teatud, valijatele väljakäidud, vekslite osas toimib ka selline stsenaarium, kus igal koalitsioonipartneril võimaldatakse oma mõne valimislubaduse teostamine, aga nende täitmiseks tehakse mõni väga ebapopulaarne ja rahvast ärritav kompromiss. Et praktiliselt alati on valimislubadused seotud eelarve ja rahaga, siis tähendab see mingite maksude (ka riigilõivud, tariifid, trahvid jne.) tõstmist ja/või kuskilt raha äravõtmist, mõne riigiettevõtte (sh. infrastruktuuri) müüki jms.
Sellises momendis peitub põhjus miks rahvas peaks erakordselt kriitiliselt kaaluma erakondade valimislubadusi (olgugi nad meeletmõõda ja kõigiti vahvad ja toredad) ning küsima poliitikutelt/kandidaatidelt, kui palju nende lubaduste teoks tegemine maksab ja kust see raha võetakse, kui niigi pole finantsilisi vahendeid piisavalt, kuivõrd eelarveid pidevalt vaid kärbitakse. Väga kerge on lubada, raske aga teoks teha. Veelgi raskem teoks teha nii, et mingi muu valdkond, mida valimislubadus ei hõlma, ei kannataks.

Valimistulemusi vaadates on positiivne valdades kohalike valimisliitude edu erakondade ees. Kohalikud valimisliidud võitsid tervelt 118-s vallas. See annab tunnistust maainimeste kainest kaalutlevast meelest ja nn talupojamõistuse olemasolust. Sisuliselt ei ole mingit mõtet eelistada suuri erakondi kohalikele valimisliitudele ja üksikkandidaatidele. Pigem vastupidi. Kindlasti teavad väiksemate kohtade inimesed ka paremini oma kandidaate – kes mida on teinud või öelnud, ehk millise inimesega on tegu. Anonüümsuse ja hämamise moment on väga väike.

Kas ka lugupeetud ja meeldivad inimesed?

2009-09-29T20:00:00.001+03:00

Hea paljastus. Igasugu susserdajad ja rehepapid tuleb avalikkuse ette tirida.

in reference to: Spämmiblog » Blog Archive » Spämmer Mario Pruul (view on Google Sidewiki)

Piim: endiselt kuum ja üle ääre keemas

2009-09-26T13:44:00.006+03:00

Nii, nüüd on siis asi sealmaal, et farmeritel-talupidajatel-põllumeestel nii Euroopas kui meil, kodu-Eestis, hakkab kops vaikselt üle maksa minema, ehk õigemini selle protsessi valu rahva ette jõudma.
Põllumees võib tillitamise ja narrimise suhtes tulenevalt oma ametist üsna tuim olla (narri põldu üks korda, põld narrib sind 9 korda vastu), aga asjadel on piirid ja ka kõige suuremad karikad saavad ükskord täis.
Põllumehed, just Eesti omad, on mulle silma jäänud väga suure kannatlikkusega enda nöökida laskmise ja ebanormaalsete olude talumise poolest. Vahest jääb koguni mulje, et tegu on ullikestega, kes ei saa aru või ei taha tunnistada kuidas neil nahka üle kõrvade tõmmatakse. Aga võibolla on asi nende töö ja toimetamiste iseloomus, mis ei anna oma pahameele väljendamisele ja protestimisele aega. Põllumees on ju moodsalt väljendudes 24/7 pidevalt rakkes. Lehmade karjatamise, lüpsmise ja paljude muude maatööde juures ei ole sellist mõistet nagu puhkepäev. Enamasti rabatakse hommikust õhtuni. Pealegi, füüsiline töö, mida põllumees palju teeb, maandab ju stressi ja pinget. Nii, et kui miski lollus või järjekordne nöökimine neil harja punaseks ajab, lahtub see vaikselt töö tegemise käigus. Nii ongi piimatootjad/-kokkuostjad saanud nautida põllumeeste pikaldast meelt, mida leplikkusena võetakse.

Nüüd siis, nagu meediakanalid üle Eesti pasundasid, on põllumeeste poolt jõutud ka konkreetsemate sammudeni e protestiaktsioonideni, milleks oli 25.septembril Tallinnas Rocca al Mare kaubanduskeskuse ette suure (küllap ka aromaatse) sõnnikukasti toomine ning soovijatele tasuta rammusa maapiima jagamine.

Järgmise sammuna ähvardavad põllumehed - kui nende nõudmisi ei täideta ja piima eest normaalset hinda tasuma ei hakata (väga tagasihoidliku soovi kohaselt 4 krooni liitrist, mis katab vaid tootmiskulud ja võimaldab ots-otsaga toime tulla ning paremal juhul 5 krooni liitrist) - kaubanduskeskuste ees sõnnikulaotoritega kaost külvata. Oi, see oleks vahva! Mastaapne, paljusid meeli haarav tasuta performance .

Vaid ühe korra on ka Eesti põllumehed protsestiks madalate piima kokkuostu hindade ja enda probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ka midagi radikaalsemat korraldanud. 1998. aasta sügisel valasid nad protestiaktsiooni käigus demonstratiivselt Tallinna–Pärnu maanteele arvestatava koguse piima. Seda käsitletakse siiani kui jumalateotust. Millegipärast ei ole aga jumalateotus põllumeestele piima kokkuostuhinna dikteerimine millega nad toime ei tule ja oma majapidamise likvideerima on sunnitud.

Üldiselt on riigi ja piimatööstuse suhtumisega põllumeestesse nagu riigi suhtumiga õpetajatesse, pääste- ja meditsiinitöötajatesse, et ega nemad ei tohi ju oma tööd sinnapaika jätta ja õigusi ning paremaid tingimusi nõudma hakata. See oleks ju vastutustundetu! Elu jääks ju seisma ja paljud kannataksid. Eeldatakse, et nende valdkondade ametikandjad peaks oma tööd tegema kasvõi pelgalt missioonitundest.

Minu soovitus põllumeestele on vähemasti rasketel aegadel kokku hoida ning oma õiguste ja huvide eest seismiseks üksmeel leida. Protestiaktsioonid on muidugi üks viis - ennekõike avalikkuse tähelepanu pälvimiseks ja probleemidele tähelepanu juhtimiseks, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuigi konstruktiivne ja probleeme lahendav. Seda enam, et n-ö linnamees karistab maamatsi nagunii ära kui viimane oma protestiaktsiooniga miskit-pidi seadusega pahuksisse läheb ja linnamehele kas sõnnikulaotamisega, piima maha valamisega, liikluse takistamisega jne. kahju tekitab. Seega protestiaktsioon võib olla pahameele väljendamise mõttes mõjus ja vahva ning koguni meeldejääv ja atraktiivnegi, aga samavõrra suur on siin oht omade vitste poolt pekstud saada. Linnamees annab lihtsalt märatseva põllumehe kohtusse ja nõuab kõigi kahjude hüvitamist. Kokkuvõttes seis veel sitem kui enne oligi. Seega palju mõttekam on enda huvide eest seista linnamehe vahendite ja võtetega, milleks on: nõudlusel põhinev majanduslik surve, kartelli poliitika (ühtsus piimatööstusega asja-ajamisel), juriidika. Majanduslik surve võimalus seisneb ennekõike omavahelises kokkuleppimises millise hinnaga oldaks valmis tööstustele piima müüma.
Kui aga omal tarkust ja oidu napib (mis pole midagi häbiväärset, sest keegi pole meist spetsialist kõiges) kuidas tõhusalt enda õiguste ja huvide eest seista, palgake professionaalne nõustaja-konsultant.

Põllumehed, come on! „Põllumees põline rikas“ ei ole ju tühipaljas sõnakõlks. Teie käes on ju jäme ots, ehk haritav maa ja toiduainete tootmine. Üksi organism ei ela kuigi pikalt ilma toiduta. Ka linnamees mitte. Teie ise vaevalt nälga jääte, usun, et ka mitte külma kätte, kui metsameestega omavahel kasvõi naturaalmajanduse korras kaupu ja teenuseid vahetate. Dikteerige tööstustele ise, mis hinnaga te olete nõus neile oma toodangut müüma. Miks te peaksite kauplema endale kahjulikult? Võibolla see tekitab ka teatud patiseisu perioodi, kus tööstused asuvad vasturünnakule ehk võtavad jäiga hoiaku ega avaldagi mingit ostusoovi vaid asuvad tooraineid väljastpoolt sisse ostma (mida nad teevad ilmselt nii-ehk-naa).
Siinkohal on oluline põllumeeste-piimatootjate solidaarsus ja vähemkindlustatute raskest perioodist üle aitamine.
• Töötage välja vastav sisemine süsteem põllumajandustootjate ühendamiseks ja aitamiseks.
• Looge alternatiivseid otseturustamise kanaleid ja võimalusel oma töötlemisettevõtted.
• Propageerige võimalikult palju eestimaist toodangut ja oma tooteid.
• Tehke igal pool, kus te oma toodangut müüte, teavitustööd millest näiteks piima hind koosneb: kui palju on selles otsekulusid kütuse, energia, inimtöötundide jms. näol ning kui suure osa moodustab poes müüdava piima hinnast piimatööstuse panus ja kui palju paneb reeglina otsa kaupmees (kui ta just parasjagu dumpingut ei tee). Mitte, et te peaks igat ostjat sel teemal kõnetama, aga tehke vastavad illustreerivad pildid ja graafikud, mille oma müügikohtadesse ning veebi välja riputate.

Põhimõtteliselt, kui kaupmees tahab, las ta müüb enda kasumi arvelt piima (või mida iganes) odavamalt. See peaks ju käivet ja nõudlust vaid suurendama, mis on tootjale vaid positiivne. Põllumeeste-piimatootjate asi on aga peale passida, et töötleja siis omakorda ei suruks piima kokkuostu hinda alla ega survestataks piimtootjaid väitega, et tarbija ei ole nõus lihtsalt rohkem maksma...et selline ongi õige turu hind, kui see on samas jaekaubanduses hinnasõjaga kunstlikult tekitatud.

Mis toimub piimahinnaga...või õigemini, miks toimub?

2009-09-17T10:55:00.005+03:00

Juba mõnda aega toimub jaekaubanduses arusaamatu piima hinna langetamine, mis on nüüd jõudnud koguni 3,90 krooni liitri eest Maximas, Rimis, Säästumarketis, 3,80 krooni liitri eest Grossi toidukaupades ning mõningatel andmetel 3,70 Prismas. Samas kui bensiiniliitri hind on peale mõningast alla minekut kevad-suvel tõusnud 16.- krooni liitrist (A 95). Alles mõned kuud tagasi oli kilepiima liitri hind jaekauplustes 6,90 ja rohkemgi. Mis siis toimub piima hinnaga, miks kaupmehed just selle joogi hinda tootjate jaoks ebamõistlikult madalale langetanud on? Seda nii, et piimatootjad, kes niigi on hädavaevu omadega on toime tulnud, on sunnitud sellise olukorra jätkumisel pillid kotti panema. Miks ei toimu midagi sellist mahlade hindadega või õlle hinnaga või pudeli vee ja muude mullijookidega, või üldse muude toidukaupadega?
Minu teada ei ole piim küll olnud populaarsem jook kui muud eelnimetatud. Seda enam võrdse hinnataseme juures.
Ei oska küll hetkel pakkuda selget ja kindlat versiooni millest selline hinnasõda just piima hinna üle. Igatahes väga imelik see asi tundub. Ebatõenäoline on, et selle taga on vaid ja ainult kaupmeeste suur kihu konkurentidest rohkem piima läbi müüa. Võibolla on asi nii nagu kirjutab e24.ee majandusrubriigis uudise „Talunikud: hinnasõda piimaturul hävitab Eesti piimatootmise“ kommentaariumis „kapitalistide rünnak“

„Rimi ja Säästukate omanik on Rootsi ICA Groupile kuuluv ICA Baltic AB, Prismade omanik Soome Tarbijateühistute Keskühistu (Suomen Osuuskauppojen Keskuskunta). Need organiseerivad tootjate pankrottiajamise ja siis tulevad meile appi "põhjamaade investorid". Raha ei haise, äri seda enam.“

Ehk ülemaailmse vabaturumajanduse viljad? Kui tugevama positsiooni omajad (suurema finantsreserviga ettevõtjad) soovivad, kasutavad dumpingut suretamaks välja ausat konkurentsi ja võitmaks turgu. See on kindlasti üks versioon.

Piima hinnaralli pooldajate ja riikliku regulatsiooni vastaste retoorika on hüperliberaalse majanduspoliitika keskne: „see on vabaturumajandus“; „riigi sekkumine on lubamatu ja mõttetu“; „turg korrastab end ise“; „kus riik siis on kui hindu tõstetakse“ jne. - ehk osade arvates olekski normaalne kui ühe väikeriigi põllumajandus põhja lastakse ja see kaob. Miks see nii toimub ja mis sellest lõppkokkuvõttes inimestele nn tarbijatele head sünnib (või kas üldse), selle üle väga mõtlema ei vaevuta. Sest ise-enesest on ju madalad hinnad tarbijale meelepärased. Eeldada ja arvata, et praegune olukord, kus piima on väga mõnus odava hinnaga osta ja et see nii jääbki, on väga lühinägelik ja enesepetjalik.

Sellise olukorra ja tendentsi jätkudes saame mõnda aega odavalt head piima osta, kui aga Eesti oma piimatootmine on hääbunud, ei ole muud valikut kui osta poest kalli raha eest välismaa päritoluga piimajooki. Pealegi tekib ühe majandusharu kokkuvarisemisega juurde hulk töötuid, kindlasti aga majanduslikult palju viletsam järjel kontingent kui praegu, sest peavad ju nemadki uue rakenduse leidma ja vaevalt, et sama tasuvat tööd, mis neil seni oli, leida on.
On’s see, mida soovime?
Tasub tähele panna kuidas üle maailma suurkorporatsioonid, konglomeraadid, olulise turujõuga ettevõtted ja monopolid tegutsevad – üks võte ongi hinnadumpinguga, aga ka riukalike tingimustega/röövelike sanktsioonidega siduvate lepingutega konkurentide väljasöömine ja turu hõivamine. Väikestel pole sellist finantsilist „rasvakihti“, et sellised rünnakud üle elada. Teadjamad teavad kuidas on toiminud IT alal Microsoft, Ameerikas jaekaubanduses Wal-Mart jne. Kindlasti on veelgi paremaid ja drastilisemaid näiteid eba-ausate või jokk võtetega turu hõlmajatest.

Siinkohal on paslik soovitada inimestel tarbimisest ja vabaturu toimimisest arusaamisvõime avardamiseks vaadata järgmist videoklippi.

Kardetud kõmulised filmid

2009-09-11T00:51:00.014+03:00

Vahelduseks tänavatel õilmitsevate kollase ja rohelisega raamistatud „ülitarkade, supervõimekate ja palju tegevate Big Giant Head’ide tõtt vahtimisele ning oma kalli aja poliitikute kakamängude jälgimisele raiskamisele, soovitan pigem vaadata üle maailma laineid löönud/furoori tekitanud Peter Joseph'i dokumentaalfilme Zeitgeist, The Movie, Zeitgeist Addendum ja The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation (Filme saad vaatama asuda ka siinsamas tekst all)
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.

Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).

Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.

Zeitgeist, The Movie / Ajavaim

Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa

The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation

Mida teha masu ajal?

2009-09-09T13:51:00.004+03:00

Neid, kel on töökoht, kindel sissetulek ja käed-jalad tööd täis see küsimus vast niiväga ei paina. Kes on aga töökoha kaotanud või töötavad osalise koormusega võivad vabalt seista silmitsi küsimusega, mida teha vaba ajaga. Uus olukord võib olla vägagi harjumatu, eriti kui varasemalt pole kunagi aega üle olnud, pigem on seda alatasa nappinud. Tegevusetus ja jõude passimine teeb närviliseks. Pikem tegevusetus ja rakendamatus koos tagasilöökidega tööturul tekitab aga kasutuse ja tühisuse tunde, mis võib viia koguni depressiivsete tunnete ning oma heaolule ja võimalustele vastutöötavate negativistlike hoiakute ja seisukohtade kujunemiseni – a la „kõik on lollid ja vaenulikud“, „ma olengi üks saamatu äbarik, keda kellelgi vaja pole“ jne. Ning sealt edasi ka tervise halvenemiseni, mis omakorda toidab negativistlikke tundeid - ehk tekib ennast hävitav nõiaring.
Negatiivsed mõtted ja tunded võivad olla varmad tekkima, liiati kui puudub varasem sellelaadne raskustega toimetuleku ja neist ülesaamise kogemus. Siinkohal tasub enda negativistlikku mõtlemist endast halvasti ja vähe arvamise kohapealt pidurdada omale aru andmisega, et samasuguses olukorras inimesi on väga palju (Statistikaameti e ametlikel andmeil 2009 a II kvartalis 13,5% , mitteametlikel aga üle 17% tööealisest elanikkonnast) ja neid tuleb veel määramatu aja jooksul aina juurde. Vaid väike osa neist leiab kohe või mõistlikult lühikese aja jooksul uue töökoha või sissetulekuga rakenduse. Tavaliselt konkurssidel, kus ühele kohale pürgijaid on vähemalt paarsada, osutub valituks vaid üks – tööandja või värbamise teostaja arusaamade kohaselt sobivaim. See ei tähenda, et ka sisuliselt kõige parem, perspektiivikam ja tublim kandidaat. Ammugi mitte seda, et ülejäänud kandidaatidel oleks põhjust end luusereiks pidada. Päris kindlasti ületavad ülejäänud kandidaadid valituks osutunut milleski. Seega ametisse pürgija võib olla ka väga hea, aga jääda valikus alati teiseks - ehk napilt mitte valituks osutuda. Muidugi on selline olukord muserdav, aga vaadates silma tõsiasjale, et väljavalituks osutub (üldjuhul) vaid üks (n 1/300-st), nagu spordiski saab võitjaks tulla üldjuhul vaid üks, olgu ülejäänud kandidaadid/pretendendid kui head tahes, on loogiline, et kõik ülejäänud (sh. sina) ei ole seepärast viletsad, kehvad, saamatud, oskamatud jne. Anna sellest endale aru.

Okei, eeltoodu on masu psühholoogiline pool, aga mida siis teha kätte sadanud-peale sunnitud üüratu vaba ajaga? Kõige halvem, mis teha saab, on mitte midagi teha, ehk passida ja lösutada niisama ning oma negatiivsete mõtete ja tunnete saatel päeva õhtusse veeretades aega surnuks lüüa. Siit-sealt on ka läbi jooksnud asjalikud ja head soovitused, milleks on ennekõike: hoolitseda oma tervise eest, harida ennast (sh. lugeda raamatuid), otsida võimalusi ühiskonnaelus kaasalöömiseks näiteks vabatahtlikuna, ja seda siis ka teha.

Tervise eest hoolitsemine tähendab nii tervislikumat toitumist kui ka liikumist-sportimist, aga ka positiivset konstruktiivset mõtlemist (Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Sir Winston Churchill) ning hinge ja vaimu eest hoolt kandmist.
Stressis ja mures nn keskmisele inimesele on iseloomulik kergema vastupanu teed minemine ehk enda trööstimine läbi paheliste, ennast kahjustavate asjade nagu rasvase ja magusa söömine, suitsetamine, alkoholi- ja muude meelemürkide tarbimine. Ka sihitu teleka vahtimine, aga ka enesehaletsemine. Kõik see jällegi vaid süvendab allakäigu nõiaringi, kus jälle-ja-jälle otsitakse lohutust neistsamadest pahedest.
Taolisest nõiaringist välja tulemine nõuab suurt tahtejõudu, millest inimesel endal ilma kõrvalise abita kipub reeglina väheks jääma. Seega on targem olla sellest eelnevalt teadlik, et mitte sellisele ennast hävitavale allakäiguringile üldse sattuda.
Enesedistsipliinist - nii kummaline kui see ka mõnele selle ebamugavuses ei tundu - saab innustuse ammutamise ja positiivsete muutuse allikas. Võtke endale eesmärgid nii toitumise, liikumise kui hinge ja vaimu eest hoolt kandmise osas. Need ei pea olema kohe üüratud ehk sellised nagu te ideaalis sooviksite. Pigem on mõistlikum ja tulemuslikum liikuda just väikeste sammude haaval edusamme saavutades piire pidevalt nihutades. Võtke näiteks kavva pidev rasvase (n sealiha) ja süsivesikuterikka (maiustused) vähendamine oma igapäevases, iganädalases ja igakuises menüüs, asendades need juurikate, puuvilja, tee ja muu tervislikumaga. Kui te pole üldse sporti teinud, sundige end kõige ebamugavuse kiuste hommikul ja/või õhtul välja tunniks-kaheks loodusesse (parki, metsa, üldiselt hõreda liiklusega rahulikku kohta) jalutama. Edaspidi võtke plaani juba kiirem liikumise tempo või pikemad tuurid. Kui niisama käimine tundub kummaline või mitte piisavalt huvitav, soetage käimiskepid. Kepikõnd on ülimalt populaarne ja ka väga kasulik.
Kellele sport pole võõras ja on sellest ka varasemalt rõõmu tundud, pole tarvis tõenäoliselt mainida, mida oma vaba ajaga keha eest hoolt kandmise osas peale hakata.

Pealegi suvi-sügis pakub ka täiesti praktilise põhjuse metsa minekuks – seened, marjad. Minnes metsa marjule-seenile saab värskes õhus viibimine ühendatud ka otseselt materiaalsega - saate täiendust oma toidulauale või põhjuse külastada turgu lisateenistuse saamiseks.
Looduses liikumise võib ühendada ka hariva aspektiga. Kui palju te üldse tunnete ja teate mõnest taimest või linnust keda looduses kuulete-näete? Tavaline linnainimene ei tea isegi nende nimetusi. Uskuge, uued teadmised loodusest võivad olla vägagi hingekosutavad. Pealegi, kas pole tore kui looduses liikudes teate, mis taimede ja loomade-lindudega te kokku puutute ja oskate neist ka oma kaaslas(t)ele pajatada? Taoliste teadmiste ammutamiseks on küllalt võimalusi raamatute ja ka interneti näol. Otsige välja kui paeluvalt vahendab inimestele linde, ja loodust üldse, Eesti loodusekorüfee Fred Jüssi.

Lisaks oma füüsise eest hoolitsemisele võtke ette mõne hariva raamatu lugemine. See võib olla hingele kosutust pakkuv klassika ja/või ka mõni eneseabi raamat (siinkohal läheb hästi teemasse „Täiusliku pühendumise jõud“, mida soojalt soovitan). Millegipärast mulle tundub, et kergete krimkade ja olmenovellide lugemine ei täida hingekosutuse ja vaimuharimise ülesannet. Nagu ka Kroonika jms. kerge-kollase perioodika lugemine ei asenda korralike temaatiliste ajakirjade lugemist ega anna midagi juurde. Eraldage teatud aeg oma päevast raamatu(te) lugemisele. Võimaluse korral tehke seda väljas, looduses, kus lugemiskogemus on veelgi kirkam ja mõjusam.

Hinge ja vaimukosutuse kohapealt on hea käia ka kunstinäitustel, kinos ja teatris. Kuigi need on tasulised, leiab selleks ka soodamaid võimalusi (näiteks külastamine soodusaegadel) või hoopis tasuta võimalusi (n Kinobuss, teatud juhtudel on mõningad kunstinäitused mõne metseeni toetusel tasuta. Näiteks Kumu’s on selliseid toimunud pankade klientidele). Samuti lugeda ja uurida religioosseid materjale. Tutvuda budismi, kristluse, taoismi või mistahes religiooni tekkelugude, tagamaade, olemuse, põhimõtetega. Mõelda kaasa, arutleda ja ebaselguse korral küsida asjast rohkem teadvate inimeste käest. Seeläbi olla ka sotsiaalselt aktiivsem ja sidusam ühiskonnaga (ehkki usu pinnal peab diskusiooni tekitamisega olema äärmiselt ettevaatlik kuivõrd see võib saada hoopis tõrjumise teguriks, kui teemade tõstatamise ja oma seisukohtade väljendamisega üleliia innukas olla). Miks mitte integreerida nende põhimõtteid ja juhiseid oma ellu ja tegemistesse kui leiate need hingelähedased olema.
Õppida midagi uut või hästi unustatud (koolis õpitut) vana (kasvõi mõne kooliaine alused). Omandada mõni uus teadmine või oskus. Selleks pakub ka internet väga palju võimalusi. Kasuta vaid otsinguid ja surfa!
Siinjuures soovitan soojalt kasutada interneti võimalust järelkuulata suurepäraseid Ööülikooli loenguid (ca tund kestvad saated), mis avardavad maailmapilti ja ärgitavad kaasa mõtlema. Ise olen teinud nii, et laadinud loengud mp3 failidena arvutisse ja sealt väikesesse portatiivsesse pleierisse, mida saan kaasas kanda ja kus iganes soovi ja aega on, kuulata. Väga mõnus.
Või hakake kasvõi näiteks oma nn internetipäevikud e ajaveebi e blogi pidama, kus jagate teistega oma mõtteid, tähelepanekuid, kogemusi jms. Blogi pidamiseks on tänapäeval väga palju mugavaid võimalusi, erinevaid keskkondi jms. Kasvõi näiteks käesolev Google’iga seotud blogspot keskkond.

Kui te olete niiviisi mõnda aega (mõned nädalad, kuu ja enam) enesedistsipliini rakendanud ning kavandatud tegevusi teoks teinud, märkate, et olete palju positiivsem, entusiastlikum, rõõmsameelsem, teotahtelisem ja üldse on igat-pidi mõnusam ja kergem olla. Võimalik, et selle aja jooksul on nagu võluväel avanenud mõni uus võimalus, mis loob eeldused ja tee teie seisu paranemisele ja probleemide lahenemisele – ja kui veel ei ole, siis kindlasti on see sündimas.

Kas riiki juhivad ja otsuseid langetavad idioodid?

2009-08-19T23:19:00.005+03:00

Igatahes selline mulje jääb kui vaadata, milliseid otsuseid teevad, ja milliseid jällegi ei tee, valitsus ja riigikogu üha jätkuva, ja võiks öelda ka süveneva masu piiratud tingimustes. Ühest küljest valitseb üldteada üldine raha puudus, mille pärast murtakse pead, kuidas riik toimivana ja jätkusuutlikuna hoida, mis pragmaatilisel tasandil tähendab - kust leida lisaraha ja kust kulusid kärpida. Kärbitud on juba üksjagu ja jõudsalt. Nii, et nii mõnigi minister ja poliitik on tõdenud, et lisa kärpida pole enam kuskilt. Ometi ollakse riigieelarve mõttes taas lõhkise küna ees. See vajab tasakaalus hoidmiseks taaskord riigikulude kärpimist. Ministrid, kaitstes oma valitsemisala, on pööranud pilgud teistele valdkondadele, kust, neile tundub, et võiks kärpida küll (n. Aaviksoo sotsiaalsfääri kohapealt).
Analoogne - teistelt ära ja pea-asi, et endal hea oleks - on kahjuks valitsev mõtteviis. Nii võtab üha enam hoogu poleemika sotsiaaltoetuste ja pensionite vähendamise üle, õigustusega, et vastavad kuluread on riigis ühed suuremad.
Kui sellist teemat tõstatades näikse poliitikud olema ära unustanud või siis silmad kinni pigistanud tõsiasja eest, et reaalselt ongi palju sotsiaalabi vajajaid ja pensionäre, siis lähenevad kohalike omavalitsuse valimised hoiavad erakondade juhtpoliitikuid selles küsimuses selgelt ohjes. Ükski neist pensionide vähendamise möödapääsmatusest selget avaldust teha ei julge, ehkki käed selle järele hirmsasti sügelevad. Selmet kinnitatakse pühalikult, et pensionide kallale küll ei minda ja see on mõeldamatu. Sealsamas tõugatakse aga šotile teise või koguni ei tea mitmenda järgu parteilasi, kes justkui siis omatahtsi ja omast siirast tarkusest sääraste pensionide, sotsiaaltoetuste kärbete avaldustega esinevad, paisates avalikkuse ette hulga erinevaid variante – küll pensionide maksustamisega, küll lihtsalt nende piiramisega jne. Et las need töötavad pinnast ette ebapopulaarse otsuse läbiviimiseks. Ei imesta, kui peale kohalike omavalitsuste valimisi ei ole poliitikutele pensionid ja sotsiaaltoetused enam mingi püha lehm ja kärbeteks lüüakse neile uljalt küüned taha.

Sealsamas, kui riigieelarvet kimbutab krooniline raha puudus ja otsitakse kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid kohti, kust raha kokku tõmmata, on jõus reformikate eestvõttel seadustatud tulumaksu iga-aastane alandamine protsendi võrra (Tulumaksuseadus § 4), tänu millele jääb riigil saamata sadu-miljoneid kroone maksutulu. Peab ikka mõistus olema, tõepoolest, alandamaks majanduse tervise seisukohalt kõige õigustatumat maksu, mille protsendi-paarine alandamine kedagi rikkamaks ei tee ja selle mitte vähendamine ka kellelegi koormat ei kujuta, ning tõstmaks riigitulude kompenseerimiseks kaudseid makse nagu aktsiisid, riigilõivud jms., mis tõstavad strateegiliste kaupade hindasid ja läbi selle üldist elukallidust ehk süvendab olemuslikult nõiaringi, millest sõnades justkui välja püüda üritatakse.

Küünilisel kombel tõuseb pensionide ja sotsiaaltoetuste kärpimise poleemika taustal vastavalt seadusele vanemahüvitise maksimum määr - kolmekordne Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus. Viimase kinnitab vabariigi valitsus järgmiseks kalendriaastaks hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. septembriks eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu andmete alusel (Vanemahüvitise Seadus § 3 lg 4). Ja et eelmise aasta vastav näitaja tõusis, tõuseb ka maksimaalne vanemahüvitis.
Lisaks sellele, et vanemahüvitise baseerumine palga suurusel, mida lapsevanem sai enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, on põhjendamatu ja ebaõiglane (miks ja kuidas ta on, on kavas kirjutada eraldi lugu), tekitab see ka ühiskonnas selle liikmete vahel asjatuid pingeid. Pensionärid, kes on oma elutöö riigi ja ühiskonna heaks teinud ja paljud neist oma lapsed üles kasvatanud, peavad taluma noorema generatsiooni laiutamist ja halvustavat suhtumist. Niisamuti tekitatakse nooremale generatsioonile pensionäridest e seenioritest mulje kui muidusööjatest ja riigivaevajatest, kes elavad head elu ja muudkui vinguvad saades raha mitte millegi eest. Sellisest, ühiskonnas valitsevast kahetsusväärsest väärastunud arusaamast räägib hiljuti avaldatud uuringu tulemused, kus suur osas Eesti noori peab pensionäre ühiskonnale koormaks. Sellise, sisuliselt sallimatu, arusaama tekkimine ja ulatus on äärmiselt kahetsusväärne ja ohtlik. Taoline mentaliteet ühiskonna nõrgemate ja abitumate liikmete suhtes oli omane natsi Saksamaale.
Vanemapalga kõrgel tasemel hoidmise tegelik põhjust tuleks vast otsida otsustajate isikutest. Nende isiklikest motiividest ja omakasust. Niikaua kui asja üle otsustamise juures on noored isad (n. Taavi Rõivas, kes igakülgselt, sh. demagoogiliselt, kaitseb vanemahüvitise palgal), on muutused normaalsuse suunal väga visad teostuma.
Muidugi on kärpimise mõttes pühaks lehmaks riigikoguliikmete, aga ka ministrite, presidendi jt. keskmisel palgal põhinevate ametnike oma töötasud ja hüvitised. Neid keelavat muuta Põhiseadus, mis ei keela küll näitamast üles vastutustundlikku ja riigimehelikku käitumist ning Põhiseaduse muutmise algatamist eelnimetatud seltskonna töötasude normaalsematele alustele viimiseks. Kusjuures väärib märkimist, et Riigikohtu üldkogu lisas oma otsusele riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel, et riigikogu liikmete tasu vähendamise või selle arvutamise aluste ümberkujundamise väljaarvamine põhiseaduse § 75 keelu kohaldamisalast on võimalik Põhiseaduse kiireloomulise muutmise teel. Sellisteks sammudeks aga riigikogul, millegipärast, initsiatiivi napib.

Tulude osas käib arutelu suht primitiivselt selle üle mida riigivarast ära müüa. Paraku on müüki pandud objektide vastu huvi olnud väga tagasihoidlik või sootuks olematu. Risti pole ette löödud kogu rahva vara, mida mets, maa ja loodusressursid endast kujutavad - müüki panemisel. Töö riigimetsa mahaparseldamise nimel kujutab riigi vaesustamise mõttes suurt ohtu. Ehk kui selles osas esialgu on ka ülesostjate huvi esialgu madal – kes teab, võibolla ka targu, naeruväärse hinna saavutamiseks – võib Eesti „ühel heal päeval“ korraga hulgast metsast lage olla.
Selle järel jääb valitsuse juhil ilmselt sama „targalt“ üles astuda, kui Ansipil uue töölepingu seaduse jõustumise järel augustis kommenteerides tööpuuduse jätkuvat kasvu, et tööandjad olge ikka normaalsed ja rakendage pigem osalist tööaega kui koondate töötajaid. Mis häda peaks olema kapitalistil/omanikul tegeleda sotsiaalabiga või ka riigi huvidele vastu tulemisega, liiati kui riik on andud neile tegutsemiseks vabad käed, ja omaniku põhihuvi on kasumi teenimine? Valitsus ise ei toimi riigi ja ühiskonna laiemates huvides ja siis lalisetakse, et miks asjad kehvasti on ja omanikud/tööandjad nii omakasupüüdlikult tegutsevad.

Seega säästa ja riigieelarve tasakaalu üritatakse mõistusvastaselt päästa elanikkonna kõige kaitsetumata ja väetimate arvelt, kes ise endi eest (enam) seista ei saa või ei suuda ja kes ise abi vajavad.

Veel üks kummaline moment olukorras, kus riigieelarves raha napib ja seda ühiskonna vasemate ja nõrgemate arvel säästa püütakse. Riik, täpsemalt Maksuamet, tahaks kangesti küüsi taha ajada osale oma ettevõtetes töötavate osanike tuludest, ehk nende töiste tulude riigimaksudele. Osanikud eelistavad palga asemel aga dividenditulu, mis on maksude optimeerimise seisukohalt ju ka igati arusaadav ja loogiline. Miks peaks üks ettevõtja tahtma oma sissetulekust suurt osa riigile ära anda? Riik aga, selmet luua normaalne maksuseadus ja maksustada igasugust ettevõttest välja võetavat tulu, mängib hoopis lolli püüdes ära arvata ja tuletada kui suur on osaniku tööpanus oma ettevõttesse ning kui palju ta peaks selles eest omale palka välja kirjutama. Selle tarvis produtseerib Maksuamet maksustamise juhendeid jms. pahna, mille advokaadid kohtus pihuks-ja-põrmuks teevad. Taaskord üks tohutu raiskamise koht riigile, selmet see võiks olla arvestatav tuluallikas.

Kogu seda ülalkirjeldatud spektrit vaagides teevad valitsus ja poliitikud justkui kõik endast oleneva, et riik põhja lasta, ühiskond vaesustada ja kogu kupatus sandikopikate eest ära müüa.

Võrdsed ja veelgi võrdsemad

2009-08-12T21:41:00.007+03:00

Masu ajal on aktuaalsed teemad nii hinnad kui teenistus, ehk palk. Ajal, kui üldine hinnatõus on oluliselt pidurdunud ja paljudes valdkondades tublisti langenud, drastiliselt on kasvanud töötus (ulatudes Eestis mõningatel hinnangutel koguni 70 000 inimeseni või üle 17%), tublisti langenud palgad, üha nõrgeneb riigi võimekus ja ressursid ühiskonna toimimiseks elutähtsaid funktsioone ülal hoida jne., ei ole need muutused ometi vastavasuunalist mõju avaldanud riigikogulaste palkadele.
On selge, et rahvasaadikute palk ja hüvitised (vt. RT Riigikogu Liikme Staatuse Seadus 7. pt.) riivab tugevalt rahva õiglustunnet, kes masu mõju oma nahal igapäevaselt tunda saavad. Paljud on sunnitud sisuliselt peost suhu elama. Kõikide märkide järgi suureneb selline kontingent lähiajal ulatuslikult.
Ehkki riigikogujad pidid mõni aeg tagasi avalikkuse survel omale tuhka pähe raputama ning etendama teatrit oma hüvitiste kärpimise ja palkade külmutamise võimaluste otsimisest, püsib Status quo. Sest Põhiseadus keelavat (ilmselt PS § 75) oma palku nii vähendada kui külmutada. Küll ei keela see aga Riigikogu kantseleile esitamast restorani, taksosõitude, majoneesi jne. arveid kulude hüvitamiseks.
Riigikogulaste õiglase töötasu ja hüvitiste küsimus on ajakirjanduses taas käsitlemist leidnud. Tahaks loota, et see teema ei taandu huviorbiidilt enne kui riigikogu on lõpuks vastu võtnud otsuse(d) viimaks saadikute, aga niisamuti ka valitsuse liikmete ning teiste, riigikogujatega sarnastel alustel palgasajaate hüvitiste (palk, esinduskulud jms.) kooskõlla konjunktuuriga ehk võrreldavasse konteksti muude ametikohtade töötasude ja palgatasemega...ühtlasi üldsuse ootustele vastuvõetavasse suurusjärku ning selle tuletamise õiglastele ehk normaalsetele alusele. Kui Põhiseaduseadus (§ 75) keelab riigikogul otsustada käesoleval koosseisu hüvitiste üle, saab ta seda teha ometi järgmise kooseisu kohta, mida siis ka ootaks. Samas ei keela keegi riigikogujaid näidata üles riigimehelikkust ja vastutustunnet ning loobuma kuluhüvitistest ja/või teatud osast palgast kasvõi selle annetamisega heategevatele sihtasutustele või kandma riigikassasse. Kahjuks on praktika selline, et pigem annetab pensionär oma napi pensioni kõrvalt kogutud säästud kodulinnale, kui rahvasaadik saab aru oma ebanormaalselt, teenimatult suurest ning rahva õiglustunnet riivavast hüvitisest ja astub konstruktiivseid samme saadikute ebaproportsionaalselt suure hüvitise vähendamiseks ja viimiseks normaalsetele alustele.
Ei ole normaalne, et ja suvel üle 2 ja poole kuu (PS § 67) sisuliselt lulli lööv saadik saab kuus alates 52 500.- krooni palka olukorras, kus enamus inimesi saavad palka alla riigi aritmeetilise keskmise (Statistikaameti andmetel märtsis 2009 a 12 373.- krooni) või on sootuks töötud. Ometi peetakse ka vaid neljakohalise numbriga palga saajate töötasudelt kinni riigimaksud, millest ka Toompea härradele-prouadele palka ja hüvitisi makstakse. Kus on siin loogika, rääkimata vastutustundest ja riigimehelikkusest? See on veel eraldi teema, mida ja kuidas tavakodanik oma palgalt makstavatelt maksudelt riigilt sotsiaalteenuste (arstiabi, haridus, turvalisuse tagamine, pension, abirahad jne.) näol tagasi saab, kui saab.

Muidugi, kui tõstatada palga küsimus riigikogulase ees pistab too kohe kisama ja teeb teema tõstataja igati maha. Et too on kiuslik ja kade inimene, ning et seda asja pole üldse mõtet arutada, see on ei tea mitmenda järguline asi üldse riigis (Igor Gräzin’i stiil) jne. Siinkohal tasuks meenutada kuidas praegune rahandusminister Jürgen Ligi võttis toorelt ja matslikult sõimata Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli’t, kes saadikute palgateema omal ajal kilbile tõstis ja rahva allkirjade kogumise kamaania algatas. Väga võimalik, et Ligi’ga sama meelt (ka mentaalses liinis) oli ja on nii mõnigi teine poliitik või muu riigipalgaline, kelle konnasilmale Kalle Muuli initsiatiiv astus. Kõik muu võib olla probleem ja võib võtta arutluse alla ning kärbete objektiks peale nende oma palkade ja hüvitiste.
Võidakse väita, et saadikud on oma priskete palkade ja kuluhüvitiste väärilised kuivõrd nad on parimad ja võimekaimad rahva hulgast, keda rahvas ise valis. Millegipärast rahvas ei paista aga sellist seisukohta jagama. Ennekõike peavad endid parimateks ja erilisteks just rahvasaadikud ise. Pealegi, see rahva poolt valimise jutt ei kannata sisulist kriitikat ja arutelu, kuniks eksisteerivad parteide valimisnimekirjad, toimub häälte delegeerimine, mille toel saavad parlamenti paljud need - tihtilugu ühed ja samad näod või ka ustavad parteisõdurid-„noorkotkad“ - keda teps mitte sinna ei valitud. Ei ole mõtet rahva nimel suud pruukida kui puudub ka saadikute reaalne tagasikutsumise mehhanism. Ehk rahva poolt valitud olemise jutt on enamasti puhas demagoogia. Ma saan aru kui seda räägib Edgar Savisaar või Indrek Tarand või keegi muu, kelle taga on mitmetuhandeline elektoraat.
Seega, viidates määratule vastutusele ja oma erilisele positsioonile – rahva poolt valituks osutumisele – kaitsevad saadikud üleolevalt oma hiigelhüvitsi.
Üks levinud õigustusi saadikute kõrgetele palkadele ja ametihüvedele on, et kui need oleks väiksemad, ei kandideeriks parlamenti kõige paremad ja võimekamad. See on kitsarinnaline ja demagoogiline väide, mis omane neile, kes ennekõike ise endist nii arvavad.
Pigem ahvatleb suur palk, pikk palgaline seadustamata suvepuhkus ning muud hüved, pluss võimu teostamine ja ka sellega kauplemise võimalus kokku igasugu aferiste ja karjeriste, kes ongi sellele orienteeritud.
Parlamenti kandideerimise motiiviks ei saa olla raha ehk kõrge palk ja sellega kaasnevad ametihüved! Selleks peab olema ennekõike missioonitunne ja soov rakendada oma energiat, teadmisi ja aega ühiskonna hüvanguks. Ehk samad motiivid, mida riigikogulased ja poliitikud armastavad rõhutada rääkides õpetajatest, meditsiinitöötajates, politseinikest, tuletõrjujatest ja päästetöötajatest. Miks peaks riigikogulane olema töö mõttes erand? Et sinna kõlbab minna vaid kui palk ja hüved on parema kui ettevõtjana tegutsedes? Absrud.

Milles on siis probleem ja mida tuleks ette võtta? Ennekõike tuleks muuta parlamendisaadikute, aga ka teiste, riigikogujatega analoogsetel alusel riigipalgaliste ametnike ja teenistujate, nagu valitsuse liikmed, kohtunikud, president jne. palga ja hüvitiste maksmise alust ja põhimõtteid.
Palgakonsultant Urmas Orula leiab oma lähenemise põhjal, et riigikogu lihtliikme palk peaks praegusel ajal tulema kuhugi 33 000.- krooni kanti, pluss esinduskuludeks 20% palgast. Vaadates üldist palkade taset (sh. ettevõtete juhid) peaks see olema igati paslik suurusjärk. Usun, et arvestades hüvitiste ja sotsiaaltagatiste kogupaketti (mis vajaks samuti revideerimist) oleks parlamendi lihtliikme osas igati põhjendatud palgatase praeguses konjunktuuris, mis ei ületaks 30 tuhandet krooni.
Ehkki Urmas Orula näeb sellise suurusjärgu, ja teistesse palkadesse suhte tuletamist, ka aritmeetilise keskmise baasil, ei tohiks riigikogulaste ja teiste sellest alusest lähtuvate riigiteenistujate töötasu põhineda aritmeetilisel keskmisel. Saati veel IV kvartali keskmisel, nagu see praegu käib, kus palgad on tänu aastalõpupreemiatele ja ka nn orgaanilisele palkade kasvule olnud kõige suuremad.

Igati loogiline ja põhjendatud oleks võtta saadikute ja analoogsel alusel palka saavate riigiametnike ja -teenistujate palgaarvestuse aluseks riigi keskmine mediaanpalk (loe ka Tartu Ülikooli ametiühingu selle teemalist artiklit 29. 12. 2006), ehk palganumber, millest üles ja allapoole jääb sama palju palgasaajaid. Ja mitte mingi kvartali mediaan, vaid aasta keskmine mediaan. See oleks õiglane alus kuivõrd rahvasaadikute ülesanne on hea seista kogu ühiskonna, ehk kõigi valijate heaolu ja huvide eest – st. ka nende eest, kes teenivad alla mediaanpalga, rääkimata neist, kes teenivad alla aritmeetilise keskmise.
Mediaanil põhinemine on õiglane ka seetõttu, et see vastab otseselt ja paremini riigikogu otsuste kvaliteedile ja sellest tulenevalt ühiskonna elukvaliteedile. Pealegi on mediaanpalk palju adekvaatsem ja stabiilsem näitaja, mis ei allu ka virtuaalsele manipulatsioonile. Mida viimase all silmas pean, sellest allpool. Mediaanpalga muutus peegeldab adekvaatsemalt ka elatustaseme ja konjunktuuri muutuseid. Näiteks kui töötus kasvab üle teatud määra (a la tegelik, mitte Töötukassa registriline, töötusmäär ületab 10%) langevad ka enamus töötajate palgad, sh. mediaan keskmine kuivõrd mediaanpalga saaja on reaalne keskmine tööinimene. Aritmeetilise keskmise osas ei pruugi negatiivset muutust aga tekkidagi kui kõrgepalgaliste töötasu suureneb. Kitsa ringi kõrgepalgaliste palga tõusu tõukab tagant ühiskonna järjepidev kihistumine ning rikaste ja vaeste süvenev polarisatsioon - rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.
Käesolev masu aeg on sellest ju hea näide. Ehkki töötus kasvab ja palgad langevad, ei ole aritmeetiline keskmine töötasu praktiliselt langenud (Statistikaameti andetel märtsis 2009 keskmine brutopalk 12 373.- krooni), mis tähendab omakorda, et sellel näitajal palka saavate teenistujate (saadikud, riigikogu esimees, ministrid, kohtunikud, president) töötasud muudkui kasvavad.
See, et Statistikaamet ei pea arvestust mediaanpalga üle, on tehniline probleem, mida on võimalik väga kergesti ületada koostöös Maksu- ja tolliametiga.

Palkade aritmeetilise keskmisel põhinemine on veel üks põhimõtteline puudus – see genereerib ise-ennast. Ehk ülalmainitud virtuaalse manipulatsiooni moment. Isegi kui üldine elatustase ja enamuse palgasaajate palgad langevad, aga väikese ringkonna kõrgepalgaliste tipu omad tõusevad sedavõrd, et see tõstab aritmeetilist keskmist, tõuseb ka aritmeetilise keskmise alusel palgasaajate/teenistujate töötasu, mis omakorda tõstab aritmeetilist keskmist. Ehk Circulus vitiosus

Lühidalt töötasu arvestuse aritmeetilisest keskmisel põhinemine ei ole õiglane ega adekvaatne. Aeg on liikuda õiglasema, adekvaatsema ehk normaalsema rahvasaadikute, ministrite, kohtunike, presidendi jne. palgakorralduse, ja üldisemalt ühiskonna, suunas. See on oluline nii rahva ühtsuse kui ühiskonna heaolu seisukohalt tervikuna. Et paljud piirangud ja põhimõtted tulenevad Põhiseadusest, peaks riigikogu algatama Põhiseaduse muutmise. Kes seda teeks, on raske ette kujutada kuivõrd niipea kui parlamenti valituks osututakse, ka zombistutakse.

Märt Elbre vanal heal hülgemöla liinil

2009-07-27T15:33:00.010+03:00

Ei saa mitte vaiki olla TV3 vormel-1 ülekannete kohapealt kui seal astub kommentaatorina üles säärane kuldsuu ja osav sõnaseadja nagu seda on herr Märt Elbre (edaspidi ka ME).
Mõningaid tähelepanekuid tema 26.07.09 toimunud Ungari GP etapi kommenteerimisest.

„...vanust omav...“

selmet öelda lihtsalt „...aastat vana“ või „...aastane“

„...uus McLaren toodab päris head pidamist.“

Kommenteerides Kovalainen’i avaldusi uus sõiduki versiooni kohta. Et siis mitte niisama, et „uuel versioonil on parem pidamine kui eelmisel“ vaid kohe nii hea masin, et toodab pidamist. Mõtlen, et McLaren’il võiks olla pidamise müük teistele tiimidele (näiteks väljaspoole F1 sarja) päris hea äri.

"...väga hea montaažitöö on käimas...“

selmet öelda lihtsalt näiteks „hea montaaž“.

"...Kovalainen on uut autot ääretult kiitnud“ ja „...olid ääretult positiivselt meelestatud nii Nakajima kui Rosberg.“

ME kommentaar nimetet meeste Moskva kastrolli show kohta.
Et mitte siis niisama „palju kiitnud“ või „kõvasti kiitnud“ ja „positiivselt meelestatud“ või „head muljed“ vaid kohe „ääretult“? Ääretult võimas ME!

„Juhtub temalgi.“

ME vastus Kalev Kruus’i remargile Lewis Hamilton’i pruudi, Bussycat Dolls laulja Nicole Scherzinger, poolt ühel nädalavahetusel 30 tuhande dollari raiskamises napsile. Et Elbre’le on selline asi tavaline? Ta ei saagi nädalavahetusel suurt vähemaga joodud nagu.

"...meenub mulle pärast Saksa GP-d olnud vestlus...“

Ehk mitte „aset leidunud“ või „toimnud“ vestlus. Veel vähem aga „pärast Saksa GP-d antud intervjuu“ vms. sujuvam ja vähem kokkukeevitatud lause.

„...paarikene on praktiliset kokku saamas...“

ME kommentaar Hamilton’i Alonso’le järgi jõudmise kohta. Usun, et see on paljudele üllatuseks, et Alonso ja Hamiton paarikese moodustavad. Ilmselt tüdruksõbrad, abikaasad jms. on boksides vaid suitsukatteks.

„...müstiliselt palju aeglasem on Alonso...“

ME jaoks on müstikaks ikka väga vähe vaja. Piisab ehk kuni paari sekundilisest aegade erinevusest ca 4,4 km pikkusel rajal.

„...Adrian Sutil’i autos tõusis veetemperatuur kohutavalt kõrgeks.“

Mitte, et lihtsalt auto mootor kuumenes üle või kui just peab jahutusvedelikust siinkohal rääkima, siis veetemperatuur tõusis üle lubatud piiri vms.

„Button sõidaks nagu pidevalt pudru suus.“

ME kommentaar Button’i kummalisele häälele raadioseansil tiimiga. Ehk siis pudru suusolemise mulje ei teki ja seondu Button’i raadioseansil rääkimisega vaid laieneb tervele tema sõitmisele kohe.

„...kasutab ära KERS’i lisahobujõude.“

Tohoh, et siis KERS’il on lisaks oma võimsusele veel mingid lisahobujõud kah? Ma mõtlesin küll, et KERS ise annab vormelile mõned lisahobujõud, mitte, et seadmel endal on veel kuskil lisahobujõud.

"...see on päris korralik I sektori aeg.“

ME kommentaar Hamilton’i võistluse ajal välja sõidetud parima sektori aja kohta. Et siis ME omab infot ja teadmisi milline on korralik, normaalne, hea, väga hea, suurepärane jne. sektori aeg. Näiteks, et parim aeg ei pruugigi olla väga hea vaid on lihtsalt korralik. Võimas! ME tundub sektori aegade osas oma jutu põhjal suurem spets kui mistahes tiimide asjapulgad.

„...suutis mees oma õppetunnid Nürburgring’ilt saada.“

Selmet öelda lihtalt ja arusaadvalt, et „mees sai (ilmselt) Nürburgring'il oma õppetunni.“ Aga ikkagi „suutis“. Normaalne.

„...see aastal pole isegi poodiumile jõutud Lewis Hamilton’i poolt.“

Ma usun, et seda lauset saab veelgi kohmakamaks ja pentsikumaks muuta. Aga lihtsama ja arusaadavam vast olnuks öelda, et „Lewis Hamilton polegi sel aastal poodiumile jõudnud“ vms.

Tõepoolest õpeta siin nagu oma last.

Siinkohal herr Märt Elbre'le „ääretult“, „tohutult“, „kohutavalt“, „müstiline“ kõrvale jutu mitmekesistamiseks veel mõned ülivõrdelised väljendid, millega saab oma kommentaare veelgi võimendada: katastroofiline, jalustrabav, vapustav, kolossaalne, fenomenaalne, hüper-mega, piiritu, totaalne, kosmiline, astronoomiline, ulmeline, jne.

Kuivõrd TV3-l on kombeks F1 ülekannete vahele ohtralt reklaamipause teha ja et ma ei suuda taluda idiootlikku Unibet’i ülistuslaulu - mida vaadates ma millegipärast ei imesta, et Nõmme Kalju koguaeg peksa saab -, siis olles vahepeal ülekannet jälginud RTL-ist ei pruugi siin ehk mõni veelgi säravam pärl ME tolle päeva kommenteerimistööst esindatud olla.

Üks asi on suust välja aetav kamarajura teise kategooria moodustavad aga faktilised vead, kommenteeritava mitte nägemine ja mitte tähelepanemine. Selles osas panid mõlemad kommentaatorid metsa kui nad ei saanud tükil ajal pihta miks Alonso kiirus vähenes. Lõpuks nad tabasid selle ära alles aeglustusega korduste näitamisel.
Oma mitte spetsialisti pilguga sain küll kohe aru, et Alonso auto parempoolne esimene ratas vibreeris ja tõenäoliselt jäi see korralikult kinnitamata. Mõtlesin endamisi, et kohe-kohe lendab see ratas ka alt ära, ja nii läkski. Lugupeetud spetsid aga on kuskil oma rehvisegu maailmas või ei tea kus, aga juttu jätkub kauemaks.

Rääkides rattast või ratastest - jah ka vormel ühel on need all, mitte ainult rehvid või veel vähem rehvisegud -, on kentsakas ja naeruväärne kuidas kommentaatorihärrad räägivad ratastesse puutuva puhul vaid ja alati rehvidest. Justkui oleks mingit rehviusku ja kuuluksid rehvi sekti, kus sõna „ratas“ mainimine on tabu. Boksis vahetatakse neil ainult rehve ja ka Alonso auto alt tuli härrade arvates ainult rehv maha, mitte ratas ei tulnud kogu kupatusega otsast ära.
Profid, kes TV3 vormel ühe kommenetaatorid ilmselt vähemasti pürivad olema, ei tohiks lubada omale täiesti erinevate mõistete lõrtsimist ja ühte patta panemist. Liiati kui nad ise kipuvad aeg-ajalt õpetama kuidas ühe-või-teise asja kohta on õige öelda.

Ei tea kas herr Elbre on üldse teadlik, et see mis ta suust välja ajab on vähe kummaline ja ülepingutatud ega kaunista kuidagi võistluse ülekannet? Kas keegi on talle seda öelnud? Näiteks TV3-s. Et kutt võiks oma kommenteerimist ja sõnaseadmist veidi lihvida. Aga võibolla tööandjale meeldibki selline teismelistele omane suurustav, keeruliselt konstrueeritud, kohmakas ja konarlik kõnepruuk, kuidas kõik on elusuur, igatpidi ülivõrdes (äärmiselt ja ääretult)?
Või on Elbre ja Kalev Kruus’i (kes, tuleb tunnistada, on siiski üsna asjalik tüüp) pidamine kommentaatorina tõesti majanduslikult niipalju tulusam kui Toomas Vabamäe ja Tarmo Klaar'i pidamine? Üks korralik, endast lugupidav telejaam ei peaks Elbre suguse hülgemölaga meest kommenteerima lubama isegi mitte siis kui ta seda tasuta teeks või ta telejaamale peale maksaks.

Kas klient on ikka kuningas?

2009-07-27T00:31:00.004+03:00

On ta jee! Ütleks moekalt asja hästi lühidalt kokkuvõtvalt. Seda isegi masu tingimustes mitte. Muidugi ega masu mõju pole kõigile ettevõtetele ja äridele ka ühesugune. Mõnede, mis pakuvad eluliselt vajalikku kaupa/teenust, nagu näiteks toit ja esmatarbekaubad, konkurentidest odavamat, on see pigem käivet ja kasumit suurendanud. Küllap üks selliseid on ka McDonald’s (Wikipedia’s). See aga ei tohiks tähendada, et klientide soovid on „kama“. Seda enam, et tegu on ühe maailma tuntuima kaubamärgiga, mis peaks olema igati huvitatud oma renomeest ja imagost. Samas, kuivõrd tegu on kolossaalse ettevõttega, mis omab tuhandeid nn restorane üle kogu maailma, mis toimivad frantsiisi põhimõttel ning koguni hamburgeri ülikool (Hamburger university) oma kodumaal USA-s, on arusaadav, et ettevõte ei saa läbi ilma selgete reeglite, süsteemide ja muu selliseta ehk ühtlustamiseta, tagamaks teatud, ühesugune kvaliteet. Kahjuks väljendub see igapäevasel klienditeeninduse tasandil aga lollakates, absurdselt jäikade reeglite järgimises. See puutub otsapidi ka einekomplektidesse.
Ajendi selle nupu kirjutamiseks sain hiljutisest ühe Tallinna nimetet firma „restorani“ külastamisest, kui olles uurinud menüüd, tundus mulle ahvatlev uudne salatikomplekt hinnaga 59.- krooni, mille pearoaks Ceasar'i salat kanalihaga. Otsustasin seda einet proovida. Küll selle vahega, et soovisin komplektis oleva dieet või zero sugar Coca-Cola asemel tavalist. Tavalise Coca’ga selle eine müümist müüa aga võimalikuks ei pidanud! ...sest komplekti kuulub ju dieet-coca (zero sugar). No whatta fuck?!! Ma saan aru, et reeglid ja ühtlustamine, aga mida perset?! Kas on raske üht teatud sorti Coca, või mis iganes einete juurde pakutava joogi nupu vajutamise asemel, vajutada teist, kõrval olevat, tavalise Coca nuppu? Nihutada oma sõrme ca 3...5 cm kõrvalolevale nupule? Ei usu, et nende jookidel oleks hinnas sellist vahet, et kliendi palvel eines ühe joogi teisega asendamine võiks McDonald’s’ile sisuliselt tähendada selle eine tasuta ära andmist. Ausaltöeldes ei usu üldse, et neil jookide hinnas vahet on, sest kaubandusvõrgus on nii tavaline kui zero sugar Coca sama hinnaga.
Tänu McDonald’s’i vahvale poliitikale, ja et ma põhimõtteliselt mingite magusainetega jookide joomist väldin, eelistades looduslike ainetega magustatud jooke, valisin salatieine asemel tavapärase burgeri eine, mille kõrvale võimaldavad McDonald’s’i suurepärased reeglid tellida ka tavalise Coca.
Sama idiootset jäikust võib täheldada ka ajalise piirangutega pakkumiste puhul. Näiteks hommikueine või teatud toodete nagu toast (McDonald’s'i versioonis kahe saia ja juustude vahele pressitud sink) tellimise võimaldamine kuni kl.11-ni hommikul. Ma ei tea kuidas kella-ajaliste pakkumistega seis hetkel on, aga mõni aasta tagasi oli mul sama ettevõtte „restoranis“ ka selles osas vahva kogemus, kus kas paar minutit enne või ehk ka täpselt kl.11 keelduti mulle müümast toast’i sisaldavat hommikueinet kuna müüja sõnul oli kl.11 läbi ja sellise eine pakkumine kehtis neil kuni kl.11-ni! Vahva lugu. Siinkohal meenub film pealkirjaga Falling Down , kus täpselt samasugune olukord ehk müüa juuksekarva poolitav, idiootlik näpuga reeglistikust järje ajamine lisas Michael Douglas’e poolt kehastatud läbipõlenud ja töölt vallandatud peaosalise üleajavasse kannatuste karikasse ühe järjekordse annuse. Ei imesta, et sellised n-ö pisiasjad võivad niigi pinge all oleva, ja võimalik, et järjepidevalt taoliste idiootsuste otsa sattunud inimeses kontrollimatu vägivallapuhangu vallandada.
Kokkuvõttes aga järgmine lugu ühisnimetaja idiootsused alla.

Anonüümsusest online meedias

2009-07-16T14:51:00.005+03:00

Viimasel ajal online meediakanaleid jälgides on portaali ja ka blogide pidajate poolt kuidagi suureks puhutud lugude kommenteerimise küsimus ja ennekõike selle anonüümsus, mis olevat paha-paha. Muidugi on see teemaks olnud varemgi, ehk läbi kogu online meedia toimimise aja, mil lugejatel tekkis võimalus ka oma sõna sekka öelda.
Eesti Päevaleht Online (EPLO) on koguni nii paranoiline, et kommentaari lisamiseks tuleb iga kord kinnitada linnukesega „Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest.“ Seda isegi siis kui oled end EPLO kasutajaks registreerinud ja kommenteerid sisse logituna. Justkui need reeglid muutuksid iga uue kommentaari sisestamise eel. Samas on EPLO moderaator väga innukas lisatud kommentaare tsenseerima, ehk eemaldama. Sealjuures ka selliseid, mis pole kuidagi vastuolus EPLO kommenteerimise reeglitega, mida iga jumala kord kommentaari lisamisel nõustumise märgiks linnukesega tähistama pead. Tekib küsimus, milleks siis üldse need reeglid ja kohustus reeglitega tutvumist ja oma sõnade eest vastutuse võtmist kinnitada? See on üks nähtus kategooriast Idiootsused.
Muidugi siinkohal tuleb tunnistada, et EPLO on oma praeguse kommentaariumi kasutamist võrreldes mõni aeg varasemaga koguni leevendanud. Oli aeg, kus EPLO-s ei olnud ilma kasutajaks registreerimata üldse võimalik uudised kommenteerida. Sel viisil loodeti ilmselt ebamugavate kommentaaride tekkimist vältida - et kes ikka siis oma nime alt hakkab miskit kompromiteerivat avaldama või viitsib selleks põhjalikku registreerimisprotseduuri läbida või nii. Muidugi läks neil see ka kenasti korda, sest EPLO kommenteerimine langes drastiliselt. Ilmselt selle portaali külastatavus tervikuna. Võitsid sellest aga liberaalsema (loe: normaalsema) suhtumisega portaalid, ennekõike Postimees.ee ja Delfi.ee kuhu aktiivsed netikommentaatorid üle või tagasi kolisid.

Kas seoses masu’ga, või mille iganes tõttu, on nüüd aga taas anonüümse kommenteerimise teema üsna teravalt üleval. Võibolla sellepärast, et seoses masu’ga on töötuks jäänud ja palju n-ö vaba aega tekkinud ka rohkem mõtlevatel ja teadvatel inimestel, kel on üht-teist sisukat, mida aga ei soovita ühel-või-teisel põhjusel teha oma isikut paljastades, öelda? Sellist, mis kangesti häirib neid, kes on kuskil kangi juures või piruka ääres? Kes keeravad sihipäraselt teistele siga, ajavad suust, ja kust iganes, välja süüdimatut paska õigustamaks ning varjamaks oma sigatsemisi, ebakompetentsust jne. Igatahes tugevaid kahtlusi, et see nii võib olla, tekitab see kuidas kommentaare tsenseeritakse ja milliste teemade järel anonüümsuse üle kiunimine eriti teravalt kõrva hakkab. Ja see ei kaasne tavaliselt lihtsalt n-ö lambist ropendamise, seosetu ja teemaga mitte haakuvate kommentaaride või koguni reklaamide puhul - mille ära kustutamises ei näe ma probleemi: ehk need olekski ainukesed põhjused kommentaari kustutamiseks –, vaid päevakohaste/aktuaalsete teemade igati asjakohaste kommentaaride puhul. Piisab kui need sisaldavad kriitikat (olgu see siis põhjendatud või põhjendamatu) mõne konkreetse kodaniku aadressil, usu või rahvusküsimusi (eriti kui mängus on juudid).
Tõenäoliselt ühena esimestest (kui mitte päris esimesena) on lugude kommenteerimise kinni keeranud nn uue meedia ehitaja Liis Lass on oma portaalis Lass24.ee, põhjendades seda järgnevaga:

Kaob võimalus (anonüümselt) teist inimest verbaalselt vägistada.
Oskamatutel ajakirjanikel kaob võimalus kasutada valeinformatsiooni oma artiklites.
Kuritegelik isikuandmete levitamise võimalus kaob.
Vähenevad identiteediröövid.
Väheneb võimalus, et väljakujunemata isiksus peab süüdimatust (valeidentideedi kasutamine laimamiseks) normaalsuseks.
Ajakirjanduse kvaliteet ja usaldusväärsus säilub.
Ajakirjanike produktiivsus tõuseb
Depressioonis inimene peab otsima uue stressileevendi, mis võib viia tema paranemiseni.
Ühiskonnast kaob “kommentaariumite ja kohtute” kaudu suhtlemine, ning inimene avastab jälle traditsioonilised lävimismeetodid.
Peale mõningast nördimust (meeletut viha) tunneb end endine kommentaator eneseväärikamana ja positiivsemana!

Ehk niipalju siis vabast, uuest, alternatiivsest, ja mis iganes, meediast. Muidugi võib meediaväljundi pidaja jätta alles võimalus avaldada oma arvamust/kommenteerida teemat saates see meilitsi või muul isikut paremini tuvastada võimaldaval, või lihtsalt ebamugavamal, viisil. Aga ega üks tavaline inimene, kel oleks muidu sõna sekka öelda, ei viitsi sellega jamada. Kokkuvõttes kannatab aga kes või mis? Ennekõike selline kitsarinnaline ja paranoiline meediakanal (portaal, blogi jne.) ise. Lugejate kaotuse läbi. Tänapäeva online meedia kasutaja ei taha enam olla kinniseotud käte ja kinniteibitud suuga lammas, kelle silme ette tekste kuvatakse, kes aga omaltpoolt asjasse puutuvasse tahmise korral sõna sekka öelda ei saa. Tsensuur, ja ennekõike kommenteerimise kinnikeeramine, väljendab hoiakut „suu kinni! Mina räägin!“, mis on omane just nõrkadele ja üleolevatele kel puuduvad argumendid oma seisukoha ja väidete kaitsmiseks, kes ei talu kriitikat või lihtsalt arvamuste paljusust...ehk võiks öelda, üldse Elu sellisena nagu see on. Muidugi on see kanalivaldaja enda valik, aga asja see ei muuda.

On loomulik, et anonüümne kommenteerimise võimalus toob endaga kaasa ka sisutühje ning labaseid kommentaare, aga selliseid ei pea ju surmtõsiselt võtma! Nad ei tule ju meile kallale ega võta meilt midagi ära, mida ma ise neile nõus loovutama pole (n. hingerahu, head tuju).
Pealegi ega sisukust ja mõttekust ei garanteeri ka isikutuvastusega kommenteerimine kohe mitte kuidagi. Pigem toob see pinnale mõned edevad, aga aktiivsed tegelased, kelle jaoks oma nimega esinemine on enam kui selle sisu, mida nad ütlevad.
Ja mis siis kui kommentaar sisaldab väljendeid nagu kaka, pepu, loll või midagi krõbedamat? See näitab vaid seda, et kommentaari autor on tõsiselt närvis ja/või ta on ka halvasti kasvatatud, haige, puudulike teadmistega, mis ei võimalda tal näha suuremat pilti jne.
Iga normaalse mõistusega lugeja saab ju aru kui jutt on debiilne, ning kes tahab tõstatatud teemal diskuteerida või küsida - millest näiteks kodanikul eriline viha või pahameel tingitud on -, saab ka seda kommentaariumis teha. Äkki tuleb välja täiesti mõistetav ja mõistlik põhjus. Ehk kõik ei pruugi olla sugugi nii nagu esmapilgul kommentaari lugedes näib. Ses mõttes on just head foorumi laadse ülesehitusega kommentaariumid, mis võimaldavad vastata/kommenteerida vahetult kommentaari autori sissekannet (alamkommentaarid). Sellised on näiteks EPLO ja Õhtuleht, mille kommentaariume ma just sellise võimaluse tõttu hindan. Väga raske on pidada järge kellegi arvamuse avalduse tagasiside üle kui kommentaarium on labaselt jooksev, ehk ilma alamkommentaaride lisamise võimaluseta.

Lõpuks, ega kommentaari eemaldamine selle autori arvamust, tundeid või mida iganes olematuks ei tee. Pigem võibki avatus ja asjalik tagasiside leevendada selle inimese probleeme, kibestumist ja kitsarinnalisust. Ehk kui reaktsioon tema kommentaarile ei ole samamoodi sitta loopiv, vaid on muretsev, hooliv - mida ka idioodid vajavad, saamaks paremaks inimeseks - ning uuriv ja selgitav, võib halvasti ütlejal oma loll olemisest hoopis häbi hakata, mis on tee tema paranemisele.
Anonüümsus on kõige parem ja vahetum meelsuse (ja teatud juhtudel ka aususe) väljund, milles seisnebki anonüümse kommenteerimise väärtus. Miks me peaks valima pea liiva alla pistmise sellest teadlik olemise asemel?

Mitte, et ma tauniks oma isiku avaldamisega arvamuse avaldamist/kommenteerimist - kaugel sellest! Pean seda igati tervitatavaks -, aga minuarust häirib anonüümsus ennekõike neid, kes ei suuda keskenduda sõnumile - eriti kui see ei meeldi ja see neid kuidagi isiklikult puudutab. Siit tekibki soov teada saada, et kes ikka nii ütles, mis omakorda on seotud sooviga kätte maksta, tagasi teha, ära panna jms., mis on aga madalam ja väiklasem kui ehk mitte kõige korrektsem anonüümne kommentaar ise.

Tähelepanekuid ja mõtteid seoses jaaniõhtuga

2009-07-04T13:52:00.005+03:00

Sellest päevast ja üritusest on nüüd küll nii mõnedki päeva möödas, aga kuna see sai enam-vähem õigel ajal siiski valmis kirjutatud, aga jäi muude tegevuste tõttu üles riputamata, postitan selle nüüd.
Kasutades Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu pealkirjastamisstiili võiks käesolev sissekanne kanda pealkirja olla ka „kuidas ma redneck’ide jaanitulel käisin“.
Juhindudes Ivan Orava lollikindlast järeldusest, et kes jaani(laupäeva)õhtul kodus passib, on tibla, olen eestlasena jaanilaupäeva õhtul lõkke ääres käimist või selle tegemist ikka oluliseks pidanud. Nii ka sel korral Anno Domini 2009.
Et jaanilaupäeva õhtu veetmise osas eelnevaid plaane ja ideid ei olnud ning pea oli tühi, sai n-ö 12.-l tunnil võetud vastu eksprompt idee sõita suvalisele jaanitulele kuhugi. Millegipärast osutus valituks Lääne-Eesti suund. Enne teele asumist kiikasin korraks ka internetti, et kus üldse avalikud jaanituled toimuvad. Neid oli üles antud, aga mitte kuigi massiliselt, mis oli mõnevõrra üllatav. Hiljem selgus, et ega selliseid massiliselt olnudki.

Üsna palju jaaniõhtute alast infot sain tee ääres hääletajatelt, keda ma siis peale korjasin ja sihtkohale lähemale aitasin. Hea tegu ju ka ise-enesest väärtus. Liiati jaanilaupäeva õhtul kui hääletades auto peale saamine, nende lõpuni komplekteerituse tõttu, küllalti vähetõenäoline. Siit ka esimene tähelepanek: kui tahad/vajad kohaliku piirkonna elu kohta infot, räägi inimestega. Sa ei pruugi muidugi saada infot kõige kohta, mida soovid, aga ühe käest kuuled üht asja, teise käest teist ja nii pilt ühe areneb ja selgineb. Muidugi üks sell rääkis küsimatagi oma elust-olust asju, millesse oli end raske haakida, ja mis kõrvalist isikut üldse ei peaks puudutama. Või peaks? Ei tea.
Mind huvitasid just, kus lähikonnas popimad jaanituled toimuvad. Ja selles osas sain hääletajate kaudu pildi kiirelt ja pareminigi selgeks kui internetis surfates.
Lõpuks, üsna vastu õhtut, sai peale mõningate väga algusjärgus jaaniõhtute põgusa külastuse paika jäädud kaunikesti mandri Eesti lääne otsas. Sinna teadsin minna tänu ühes teises, suuremas kohas asula keskel asuvat piirkondlikku infot koondavat - nagu kõiksugu kuulutused jms. - planku lugedes. Põhjus, miks ma pidama esimesse, teise jne kohta pidama ei jäänud, vaid aiva seda õigemat jaanituld otsisin, seisnes suuresti mu tühjas kõhus, mida ma ei olnud nõus nii olulisel õhtul pelgalt panni peal kuumutatud toiduga täitma - praekartult võib ju koduski pliidil teha -, rääkimata siis kartulikrõpsudest ja muust putkades müüdavast ninnu-nännust. Tahtsin korralikult sütel tehtud liha jms. jaaniõhtule omast (miks mitte ka eksta valmistet õllet vms.), mis eelnevatel aastatel on olnud justkui iga väiksemagi jaanitule kohustuslik komponent. Sel aastal, oma kogemusele tuginedes, aga mitte. See oli üllatav ja ühtlasi mu teine tähelepanek.

Nimetet paika, mille nime ma isegi peast ei mäleta, kohale jõudes, oli pidu juba vaikselt hoogu võtmas ja nii mõnedki pidulised juba parajalt lõbusad.
Õhtu arenedes selgus, et tegu oli ühe traditsioonilise suurema ja popima jaanitulega seal kandis. Sellest andis tunnistust ka kohale sõitnud rahva hulk.
Koht ise asus looduskaunis kohas maanteest pisut eemal. Kadakate keskel oli lõkkeplats, mille ühes servas asus ka väike esinejate lava koos selle ees asuvate pinkidega. Laval oli omas elemendis üks süldibänd, millised on jaaniõhtutel erilist nõutud ja vatti saavad. Repertuaariks, nagu ikka sellistel bändidel, läbi aegade leierdatud joomalood ja soft-pop estraadi läilamad palad.
Platsil tegutses ka ca 3 müügikohta, mis müüsid tavapärast kraami nagu õlu ja värvilised plekk-purgi joogid, aga ka viina, „vanakat“ jms. n-ö põhijooke. Viina võisid lasta segada kas apelsini- või tomati mahlaga. Muid mahlasid, rääkimata toonikutest, polnud. Vähemalt kesköö paiku enam mitte.
Tahkest kraamist olid esindatud kartulikrõpsud, vist veel midagi vägagi ninnu-nännut, aga ka burgerid, mis olid igati abiks ja nehatulikult maitsvad oma värske salati ja rohke kastmega. Üks neist söögitelkidest, sabade pikkuse ja vääääga aeglase edenemise järgi kõige popim, müütas ka asisemat kõhupoolist – pannil praetud grill-liha, kana, kartulit ning sütel küpsetatud šašlõkki. Viimane oli ka ainuke liha, mida sütel tehti, võtsin alustuseks kõhu täiteks selle ning kõrvale topsi õlut. Peab ütlema, et ehkki prae hind ise-enesest oli mõistlik (vist 65.- krooni) ei täitnud see ootusi. Liha oli vähe ja tükkide kvaliteet kõikuv. Mõni tükk oli oma vetruvuses söömatu. Kokkuvõttes ei õigustanud praad ka seda mõistlikku hinda
Õlle ostmine oli omamoodi lõbus lugu kuivõrd nooruke müüja kuulis vist esimest korda sõna „vaskne“. Vähemasti seoses õllega. Et ta sellest aru ei saanud, siis võtsin ühe saadaval olnud kahest üsna ühesugusest heledast õllest – A Le Coq ja Saku Originaal.
Lühidalt kõhu ma sain lõpuks täiendava burksi ja õlle toel mõistlikult täis.

Rahvas oli rahulik ja lõbus. Tantsiti ja lällutati niisama, nagu jaaniõhtutel ikka. Huvitaval kombel väga täis tegelasi - välja arvatud üks lõkke lähedal õndsat und tõmbav tont – silma ei hakanudki. Jäi mulje justkui inimesed on hakanud mõistlikumalt jooma. Või on siis rahad sedavõrd läbi, et ei jaksata end maani täis laksata.
Maa kohta ja kontingenti arvestades oli tähelepanuväärne seegi, et ei tekkinud omal kellegagi seise ega täheldanud ka kellelegi lõuksi antavat, ehkki ühed alalised kunded, kellega ma igavesti seisvana tunduva burksi sabas vestlemas sattusin, teadsid rääkida, et varasematel aastatel on ka see rahvalik element ikka esindatud olnud. Selles lõigus toodu oli mu kolmas tähelepanek.

Samas neljas tähelepanek puudutab ka alkoholitarbimist, aga ka suitsetamist ning noori. Masendav on täheldada alkoholi tarbimise ja suitsetamise ulatust noorte hulgas. Mõlemad tervist, ja omakorda nende järeltulijate tervist, kahjustavad tegevused on levinud nii poiste kui ka järjest enam tüdrukute hulgas. Lisaks purk-pudel näpuvahel tolgendatvatel kullestele olen mitmel olnud tunnistajaks ilmselt üsna tavapärasele noorte omavahelistele vestlustele, mis keerleb joomise ja pidu panemise ümber. Näiteks: „Oled kaine vä?“, „Kuidas eile pidu oli?“ „Kus Kats ja Kätu on? Ikka pohmas vä?“ Jne. jne.
Aga miks ei peaks üks noor jooma kui telekast, raadiost, internetist ja üldse igast august tuleb reklaamide kaudu ajuloputust kui popp ja trendikas on ikka igasugu värvilisi alkohoolseid jooke tarbida ning igal võimalikul hetkel pidu panna. Kusjuures selline kuvand on seotud galmuuri ja edukusega: et just edukas käitub nii – joob ja paneb pidu 24/7.
Minu arvates oleks asjaomastel instantsidel küll tagumine aeg sellistel teemadel plämisemise asemel reaalseid samme astuda ja keelata ära alkoholireklaamid teles, raadios, internetis ehk kõikjal, kus see võib vabalt tabada lapsi ja noorukeid, kes on igasugusele (aga ennekõike just pahelisele) ajupesule väga altid. Alko reklaam võiks teatud piirangutega olla lubatud rangelt ainult täiskasvanutele suunatud kohtades (n kõrtsid ja ööklubid kuhu alla 21 a ei lubata) ja välja-annetes (n pornoajakirjad).

Süldibändi ennastsalgavale esinemisele andis aeg-ajalt hingetõmbe(või joogi)pause diskor, kes hilisemal kella-ajal bändi täiskohaga välja vahetas. Huvitav oli see, et sellisest vahetusest esitatav repertuaar ei muutunud. Vahe seisnes põhimiselt selles, et lugusid, mida süldibänd esitas laivis, sai diskori vahendusel kuulata näiteks Sulo esituses. Domineeriv oli läila umpat-umpat tümakas. Mitte ei saa aru, kuidas saab sellist oksele ajavat asja, mida mõned söandavad koguni muusikaks nimetada, kuulata. Mõned näikse koguni soovivat sellist mõttetud pläma üha veel-ja-veel kuulata. Küllap selle primitiivse rütmi pärast, mida järgi ja ette aimates on tore üles-alla hüpata või oma väsinud kere ette-taha ja vasakule-paremale õõtsutada. Ma ei räägi siin diskomuusikast kui sellisest, vaid teatud disko stiilist ja joomalugudest, mis iseloomulikud just jaaniõhtutele. A la Sulo, Anè, Mr. Happyman, Jüri Homenja, Meie Mees jt. laulikud, kelle plaate ma vahest bensiinijaamas huviga näpin, kelle nimed (peale mainitute) aga kuidagi meelde ei taha jääda, ja kelle repertuaari kuskil urkas olen kuulnud ka mängitavat.
Sarnase koega õhuvõnkeid, aga välismaiste esitajate tekitatuid, lasid noored lisaks oma roheliste vahtralehtedega kaunistatud bemmidest, audidest jms. Küllap see oli siis „kõva“.

Et bändi ja diskori poolt tekitatud käis ajudele, normaalseid jooke peale õlle, mida laiema ja eelistatuma valiku puudumisel ka sisse kallata ei viitsinud, lõpetasin peoõhtu vist nii kl.2 tuuris ära. Selleks ajaks oli rahvast ka üsna kõvasti, vaat et ca pool sellest massist, kes seal mu saabudes viibis, lahkunud.

Üks tähelepanek ka jaaniõhtu järgsest päevast. Külastades looduskauneid kohti, leidsin siit-sealt eest hõõguvate tukkidega jaanituleplatse (mis ise-enesest on normaalne) ja ka väiksemaid, ilma erilise lõkketa paiku, kus ümber-ringi vedeles praht ja prügi nagu tühjad pudelid ja purgid, lihade pakendid, krõpsupakendid jms. See tegi, ja teeb, ühtaegu kurvaks ja ka kurjaks. Kui vähe inimesed ikka oma ümbrusest ja puhast loodusest hoolivad. Eriti kui nad alkoholi tarbivad. Siis on kõik pohhui. Iga asja ajamiseks ja tegemiseks, sh. heade ja normaalsete, peab käima mingi kõva kampaania ja premeerimine (a la prügikoristuskampaania „Teeme ära“, jaani aja traditsiooniline „Selge grupijuht“ jms.). Siis inimesed natukene liigutava. Ju on teatud määral popp siis mõne enda jaoks popi tegelasega kaasa minna. Nii aga kui kampaaniat pole, on kohe ka mõistus, viisakus, hoolimine ja muud inimest inimeseks tegevad aspektid kadunud. Inimene on „loom“ valmis.
Et täheldasin prügistamist sügaval maakohtades, jäi vägisi mulje, et niiviisi toimivad kohalikud redneck’id. Samas ei ole ju välistatud, et loodusesse on väljasõite teinud just linnainimesed, kes on harjunud, et nende järelt keegi saasta ära koristab. Vaevalt, et nad muidugi ka koristamise peale mõtlevad. Pigem ei mõtle nad selles liinis üldse. Ei teagi, kas enamati sittavad loodust maainimesed või linnainimesed, aga ühed tolbajoobid sellised tegelased on küll.

Optimistlike hindadega pankrotti

2009-06-22T10:41:00.002+03:00

Kuigi söömine ja joomine on nauding, ma üldiselt väljas sööma ei kipu kui vajadus selleks just ei sunni, sest väljas süüa on kahtlemata oluliselt kulukam kui ise süüa teha. Samas on vahel tore ka lihtsalt niisama, kasvõi vahelduse mõttes, väljas söömas/kohvijoomas käia. Muidugi praegusel masu (rahvalik lühend majanduslikust surutisest) ajal on igal kroonil hoopis teine kaal ja hind. Vähemalt peaks olema. Paraku vaadates söögikohtade hinnakirju see nii välja paista ei taha. Või siis paistab? Eks oleneb kust poolt vaadata – kas siitpoolt või sealtpoolt letti. Ei ole normaalne kui väike tass tavalist oakohvi maksab 20.- krooni, tordilõik 40.- krooni või pool liitrit õlut 60.- krooni, rääkimata enamast. Sellist hinda ei küsita aga mingis eliitrestoranis vaid üsna tavalistes ja üldrahvalikes kohtades. Saan aru, kui sellist hinda küsitakse kohas, millel läheb hästi ja mis on klientidest tulvil. Aga koht, mis on sisuliselt tühi või alles sedavõrd algusjärgus, et vajaks hädasti laiemat nn kliendibaasi...? Arusaamatu.
Sisuliselt, kui soovid sõrmkübara asemel ühe normaalse koguse kohvi, maksad selle eest hinna, mille eest saad tavalisest kauplusest juba pool kilo kohvipuru. Mitu sellist tassitäit kohvi sellest saab? Mitmeid kümneid.
Okei, võib selle hinnaga kohvi, mõne saiakese, salati ja ka muud ju korra ostagi, aga edaspidi alternatiivide teadlikul kaalumisel, kahaneb tõenäosus, et ma näiteks kohvi soovil kalli kohviga kohta uuesti lähen, tublisti.

Kallis hind ei ole kaugeltki mitte vaid kohvikute ja toitlustuskohtade probleem. Ülepaisutatud hinnad ja suure kasumi taotlemine juba ühe tehinguga on levinud ka teistes valdkondades.
Ei anta endale aru, et üks asi on tahtmine saada, teine, reaalsed võimalused, ehk mida kliendid tegelikult on sulle valmis maksma (seejuures rõõmsaks jäädes) ning kolmas, optimaalne tase, ehk pikemat perspektiivi ja jätkusuutlikkust silmas pidades hinna ja kasumlikkuse suhe. Arvatakse, et suure raha küsimisega täidetakse kõige paremini oma ärilisi eesmärke. Muidugi, küsitavat raha hinna dikteerija ise tavaliselt suurena ei näe, sest tahtmine saada võib olla veelgi suurem. Tegelikult veendakse ise-endid ja oma töötajaid, et hind pole sugugi kõrge ja on igati õigustatud, sest vaat kui palju tööd me selle jaoks teeme või vaadake kui palju me siin investeerinud oleme, kui kallid on seadmed ja muu sisseseade, turundus jne. Andke andeks, aga see kui palju te investeeringute tegemisel raha olete magama pannud klienti üldiselt ei koti, ehk see pole müügiargument kui te ei müü just altruistile, kelle kaastundele te oma müügilootuse panete.

Paraku on suure kattega hinna küsimise tulemuseks klientide vaikne ja ühtlane eemaldumine. Liiati siis, kui tekib soodsam alternatiiv. Ning kui see on juba juhtunud, on ka endiste lojaalsete klientide tagasivõitmine väga raske kui mitte võimatu. Nende tagasisaamiseks peab olema lisaks uuele soodsale hinnale pakkuda ka muu n-ö präänik. Lähtuvalt kliendist võib selleks muidugi alati olla ka asukoht, millest võib aga äriliste eesmärkide saavutamiseks jääda väheks. Ehk väheks neid potentsiaalseid kliente, kelle jaoks asukoht ise-enesest on piisav präänik. Üldiselt valdab kalli hinnaga ostnud kliente lüpsta saamise ja teatud pettumuse tunne, mistõttu uue võimaluse tekkimisel vana, kallilt müüja poole naljalt tagasi ei pöörduta, ehkki ta võib nüüd teha soodsaid pakkumisi nn sõbrahindu jms.
Elusaid näiteid erinevate hinge vaakuvate või juba hingusele läinud ettevõtete kujul pakub elu igal sammul. Eriti praegu, masu ajal. Seejuures leidub enda headuses ja hinna põhjendatuses veendunud ettevõtteid (või õigemini ettevõtjaid/otsustajaid), kes punnitavad jäärapäiselt kõrge hinnaga, millega nagunii müüa ei õnnestu, olles sisuliselt juba pankroti äärel, ehkki müügimarginaal lubanuks hinda oluliselt langetada ja teenuse/toote pakkumist efektiivistada. Selline jäikus ja enesepetjalik käitumine on omane ettevõtjatele, kes peavad end turu liidriteks, konkurentidest paremaks, väärtustavad üle oma know-how’d pidades seda unikaalseks ja kujutavad üldse paljut ette.
Masu tingimustes on asi seegi, kui su ettevõtte tulud-tulud on jooksvalt nullis, ehk sa saad ettevõtjana äraelamiseks mingitki raha – palka, kui soovite.

Mis aga spetsiifiliselt kohvikutesse ja söögikohtadesse puutub, siis ei tee paha ka pisut loovam lähenemine kliendibaasi laiendamisse ning lojaalse klientuuri tekitamiseks. Klientidest päris tühi kohvik või söögikoht ei mõju usaldusväärsena ega tõmba külastajaid ligi. Seega on hea kui kohvikus viibib igal ajahetkel vähemalt mõni inimene. Kui kohta väisab ka turiste ja läbisõitjaid, kelle jaoks 20.- krooni kohvi eest ehk polegi nii palju ja ettevõtja leiab, et ühelt kohvilt 10.- krooni vähem küsimine mõjuks ta bisnissile laastavalt, võib asja üles ehitada ka nii, et iga järgmise külastusega lähevad kohv või koogid või õlu või mis iganes teatud astme võrra soodsamaks kuni näiteks 5.- kroonini normaalse tassi kohvi eest välja. Selliselt kasvatatakse omale klientuur neist inimestest, kelle jaoks koha asukoht on argumendiks, et seal käia. Sellega edastatakse potentsiaalsetele klientidele selge sõnum, et sa ei pea jooma kohvi või õlut üksinda kodus kui võid seda väga soodsalt teha meie mõnus interjööriga kohvikus. Pealegi ka 5.- krooniga tassi kohvi müümine on puhtalt ainete (vesi, kohv, koor, suhkur) maksumust arvestedes tulus.
Ideid on teisigi. Aga ega ma siis ei hakka neid kõike siia tasuta välja kirjutama. Mõelge ise ka veidi. Või ostke mult konsultatsiooni :).

TV3 F1 segusõlme poisid

2009-06-21T19:32:00.003+03:00

Just selline termin, segusõlm, assotsieerub kuulates TV3 F1 ülekandeid, mida kommenteerivad Kalev Kruus (KK) ja Märt Elbre (ME). Ennekõike kuulates viimase kommentaare. „Segu“ ja „rehvisegu“ on sõnad millega härrased, eesotsas mr. Elbre’ga siis, tavatsevad märkida vormelite rehve. Selle asemel, et öelda lihtalt rehv või ka ratas – liiati kui räägime boksipeatustest, kus sisuliselt vahetatakse ikkagi vormelite rattaid, mitte vaid rehve, veelgi vähem mingeid segusid – pruugivad härrased tuima järjekindlusega totakaid „segu“ ja „rehvisegu“. Suure tõenäosusega baseerub nende totakas-naljakas jutuks oleva sõna kasutus inglise keelsel terminil compound, mida kasutatakse rehvide koostise sh. kõvaduse kirjeldusel. Samas ei ole see sõna päris üheselt ja samatähenduslikult eesti keelde ümber pandav. Ehk ta tuleks tõlkida konteksti kohaselt. Kui kontekstiks on rehvide kõvadusaste, siis ei eelda kontekst aga üldse selle sõna tõlkimist ja kasutamist. Eestlasele on palju lihtsam ja selgemini arusaadav kõva või pehme rehv (mida nad soft ja hard compound mõttes ongi) kui rääkida mingist segust, mis keeleliselt märgib ennekõike mitte valmistoodet ehk pigem valmimisjärgus toodet või üht selle komponenti. Kui me räägime rehvisegust, siis keelelises tähenduses on tegu ainemassiga, mis pole veel rehviks saanudki, ehk ongi veel kuskil anumas viskoosel kujul.
Kusjuures sõna „segu“, mis reeglina märgitakse ainsuses, nagu ka „vesi“ ja „lumi“ ja „jää“ jms. olemuslikult mitte loendatavad ained, ei valmista mr. Elbre’le erilist probleemi panna mitmusesse. Näiteks sellisesse lausesse: „Tulevad põnevad hetked. Saame näha kuidas need pehmemad rehvisegud toimima hakkavad.“ Või „alla lähevad sissesõidetud rehvisegud nii Rosberg’ile kui Webber’ile.“ (ME kommentaarid Türgi GP-l)
Ehk Mr. Elbre ei tee suuremat numbrit eesti keele reeglitest nagu käänded ja ainsuse-mitmuse kasutamine. Taaskord näide eelmisest Türgi GP-st: „tuleb boksidesse Heikki Kovalainen.“ Ei tea küll, mis asja Kovalinen’il oli rohkematesse boksidesse kui vaid McLaren’i omasse.
Siin veel mõned mr. Elbre verbaalsed vaimusünnitised eelmise, Türgi F1 etapi ülekande kommenteerimisest.
„Ilusti tordi sisse pistetud käik.“ Tagantjärgi lugedes/kuulates veel ekstra ajuvaba ütlus. Kas keegi teab, et oleks olemas kasvõi sedalaadi rahvatarkust või ütlust?
„Auto sai päris korralikult kannatada vedrustuse näol“ ME kommentaar Barrichello’ga toimunud õnnetuse kohta. Ehk kole lugu küll, et autole vedrustus ehitati.
Üldse paistab ka sõna „korralik“ üks mr. Elbre lemmiksõnu olema. „Segule“ see küll konkurentsi ei paku, küll aga sõidetakse korralikult rajalt välja ja tehakse või toimub muid asju „korralikult“ ohtliku, raju jne. asemel.
Veel: „Tänapäeva auto esitiiva vahetus käib väga-väga kiiresti“. Justkui kõigil autodel oleks tänapäeval esitiivad.
„...läheb esimest peatust sooritama“ selle asemel, et öelda lihtsas keeles „teeb esimese boksipeatuse“ vms.
Mr. Elbre läks Türgi GP etappi kommenteerides veel nii kunniks kätte, et hakkas võistlejate ja meeskondade otsuste eest omale vastutust võtma: „ma arvan, et Hamilton boksidesse enam ei tule. Selle vastutuse ma võtan enda õlgadele.“

Üks asi on kummaline sõna- ja keelekasutus, mis on kohati muidugi suisa masendav. Lisaks sellele panevad härrad kahjuks nii mõnigi kord metsa ka sisuliste asjade ja olukordade kommenteerimisega, kus sarnased olukorrad võivad saada diametraalselt erineva hinnangu või pisut erinevad situatsioonid risti vastupidise hinnangu seda just aja- ja kohamääruste nagu kohe, kiiresti, ruttu, sealsamas, täpselt jms., aga ka mõju või ulatuse hinnangute osas.

Ühel korralikul, tasemele orienteeritud tele- ja ka raadiojaamal peaks olema n-ö mark kasutada tegelas(t)e, kes ei oska arusaadavalt ja korrektselt rääkida, teeneid. Ilmselt TV3 selliseks telejaamaks ei kvalifitseeru. Eks sellest annavad tunnistust ka napakalt pikad enamasti igasugu tühja-tähja promovad reklaamipausid. Paralleelselt RTL-ist F1 ülekandeid jälgides, saavad seal, kus turg on määratult suurem ja reklaamitellijaid ka ilmselt hulga rohkem, reklaamipausid kiiremini läbi kui TV3-s.

TV3-s oli alles paar aastat tagasi vägagi hea ja professionaalne F1 kommentaatorite paar härrade Tarmo Klaar ja Toomas Vabamäe näol. Need mehed olid profid mõlemas aspektis teades palju autospordist ja F1-st ning osates neid teadmisi ja ka võistlust kaasahaarvalt vahendada. Tõsi, ka nemad kippusid aeg-ajalt vaimutsema, aga siin on suur vahe, kas sa vead oma vaimukused korralikult ja korrektselt välja ja oled arusaadav või üritad suust suurtükki välja ajada, mille tulemus on selline, et häbi hakkab kuulata.
Aga eks kunagi kommenteerisid ühes Eesti kommertskanalis (kui ma ei eksi oli ka vist TV3-s) vutti legendaarne ja nauditav tandem kannisalu, ehk siis Indrek Kannik ja Mart Mardisalu.
Pealiskaudsus ja diletantlikkus paistab üldse maad võttev trend olema, mis suuremale auditooriumile avaneb just läbi meedia. Küllap näib see otsustajatele odavamana.

Üks uudis mr. Elbrele. Nimelt tailwind ei ole küljetuul.

Europarlamendi valimiste lament

2009-05-27T22:25:00.004+03:00

Kohe-kohe, ehk 7.juunil, ongi ukse ees selle aastal I valmimised Eestis. Ehkki Maarjamaa inimestele kindlasti mitte nii olulised ja erutavad kui kohalike omavalitsuste valimised sügisel, aga siiski. Lament, ehk reklaamikampaaniad, konkurentide mustamine, kaadritagused mängud ja niidi tõmbamised on täies hoos.

Olles paratamatult pidanud ära nägema mõned rahakamate erakondade teles jooksvad reklaamklipid, peab nentima, et need on äärmiselt magedad nii teostuselt kui ka sõnumilt. Ennekõike häirib siiski viimase momendi puudumine. Kõigi nende peamine sõnum seisneb omale vastu rinda trummeldamises, et küll meie oleme ikka tegijad ning just meie olime need kes omal-ajal vahvaid asju korda saatsid.

Oravad rõhuvad oma oksendamiseni tuntud keep smiling nägudele (Ojuland, Gräzin jms.) ning oma orava logole ja kollasele värvile. Muud sealt meelde pole jäänud.

Isamaa ja Respublica Liit (IRL) pole suutnud muud targemat välja mõelda kui korrutavad Laari Pehmetes ja Karvastes tuntuks saanud kärbete mantrat. Pehmete ja Karvaste Laari paralleeli silmas pidades ei ole see muud kui halenaljakas. Huvitav, kas siis reformikad ei tahagi ja ei püüdlegi selle poole, et eelarve tasakaalu saada? Minuarust nad seal valitsuses viimasel ajal ju ainult sellega tegelevadki kuidas riigi eelarve tasakaalu saada ning mida ja kust selleks kärpida tuleks. Milles siis IRL reklaamisõnumi uudsus või mõte? Täiesti arusaamatu! Uuemates reklaamides lubavad nad veel ei tea kuidas luua 50 tuhat uut töökohta. Kuidas need töökohad luuakse jääb lahiseks. Ehk tegu on lihtsalt tavapärase demagoogilise tühja valimislubadusega. Hiljem, kui lubatu ei õnnestu, saab alati tuua tuhat vabandust miks see võimalik polnud ja välja ei tulnud. A la pidime oma koalitsioonipartneritega kompromissidele minema jne. jne. Võibolla luuaksegi paberil ja paljut oma teeneks pidades nimetet arv uut töökohta kui samal ajal jääb tunduvalt rohkem inimesi töötuks.
Ma saaks aru kui IRL kasutaks ära oma rahvuslike huvide eest seisva erakonna nišši ja mängiks valimispropagandas sellele. Valimiskampaania kontekstis ei paista Reformierakonnal ja IRL mingit vahet.

Sotsiaaldemokraadid rõhuvad Ivar Padari rollis oma eestimaisusele ehk õigemini maalähedusele. Mida süldijutt ja hoburakendi kraavist välja juhatamine europarlamendis peaks tähendama või andma? Et tööd tuleks teha? Et teised seda ei teegi ja ainult Padar suudab ja oskab? Mida perset!

Keskerakonna toetus lähenevate valmiste eel on ilmselt ülekaalulalt suurim ning positsioon sestap väga hea, seda ei saa aga öelda reklaami kohta kui mitte arvestada selle koomilisust, milles ta on muidugi omas elemendis. Kesk on oma kaardid üheselt pannud konfrontatsioonile Reformiga, mis mitte just väikse hulga rahva (kelle arust kah Ansip kõigis hädades süüdi) peal näikse töötama vägagi tõhusalt. Keski telereklaamis mõjub eriti meeldejäävalt ja tore-koomiliselt ühelt jalalt teisele tatsuv autoremondi mees, kes katkise auto kõrval imestab, miks Ansip midagi ei tee. Vahva! Keep going kesikud!
Ehkki Keski valimisreklaam on nagu on, ehk saast nagu teistegi omad, peab tunnustama nende päris häid „lükkeid“ millega nad viimasel ajal on pildile saanud. Näiteks rahvusliku üksmeelevalitsuse moodustamise ettepanek võtmeministrite osas mittepoliitikutest spetsialistide baasil. Minu arust geniaalne idee ja väga tugev avaldus Keski poolt, mille vastu on väga raske vastuargumente leida. Omal ajal, ehk II Eesti Vabariigi algusaegadel, mäletan, oli päris kõvasti diskussiooni selle üle, kas riiki peaks juhtima poliitikud või oma eriala asjatundjad/spetsialistid. Siis jäi peale poliitikute valitsus, aga poliitikute valitsusel ei paista küll olema mingit eelist spetsialistide valitsuse ees kui viimase termini äralörtsitud tähendus kõrvale jätta. Pigem vastupidi, sest poliitik ei ole põhimõtteliselt huvitatud muust kui võimul püsimisest.
Mainekujunduslikus või pigem meediavõitluse mõttes ei ole sugugi mitte halb Edgari lüke paigaldada oma töökabinetti online veebikaamera. Edgari väide tema kabinetist avastatud pealtkuulamisseadme kohta ei pruugi küll paika pidada, aga väga raske on seda ka ümber lükata või mitte tõena võtta kui Tallinna linnavalitsuse pealtkuulamine on varasemalt meedias kinnitust leidnud. Hea maksakas Etsi poolt parempoolsetele jõududele.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu klassikud on öelnud. Käesolev sissekanne on ajendatud mõttest, et kui ma kuu-kaks, rääkimata enam aega, tagasi, olin üsna kindel, et ma Europarlamendi valimistel ei hääleta, siis peale uudist Indrek Tarandi enda üksik-kandidaadina üles seadmist muutsin meelt. Ei näe mingit mõtet valida soojale kõrgelttasustatud kohale europarlamenti mingit abstraktset nimekirja, kus pole mingit selgust, kes tegelikult europarlamenti läheb ja kes mitte, ehk figureerib selles nimekirjas vaid nn peibutuspardina (suure tõenäosusega Edgar Savisaar, Karel Rüütli ja nii mõnigi teine). Mis kuradi valimine see on? „Valida tuleks maailmavaadet, ehk seda jõudu kelle maailmavaade on sulle meelepärane“ öeldakse. Andke andeks, millist maailmavaadet? Enamus Eesti suuremate erakondade maailmavaade, mis väljendub praktikas, on ühesugune, ehk selle eesmärk on võimule pääsemine ja seejärel võimul püsimine ning selle abil omale taskusse toppimine. Pole mingit tähtsust või sisu kuskil põhikirjas ja kodulehel deklareeritud maailmavaatel kui tegelik käitumine ja poliitika seda ei toeta. Ma ei tea, et Rahvaliit oleks deklareerinud oma maailmavaatelisteks suundateks korruptsiooni, riigivarastamise jms. tegevuse, mille osas nende endine juht Villu Reiljan on koguni kohtus süüdi mõistetud. Seda rida täiendab veel ka Ester Tuiksoo.
Päris kindlasti ei ole susser-vusserist ja korruptsioonist puhtad ka reformikad, kelle hämaratele tegudele viitavad nii mitmedki viimasel ajal lahvatanud skandaalid.
Keskerakonnal ei viitsi nende Seppade, Kallode jms. kaadriga sellel küsimusel pikemalt peatudagi.
Indrek Tarand on konkreetne isik, kes peab üksikisikuna üles astumisel ise vastutama oma sõnade ja tegude eest, mitte mingi abstraktne ebamäärane nimekiri mingitest iba ajavatest tontidest, kes võivad sulle veeretada sellist ümmargust kuuli, et hoia ja keela. Pealegi on Tarand igati eestimeelne, sümpaatne ja tark mees.

Olles peale e-valijakaardi saamist end kurssi viinud üles seatud kandidaatidega avastasin, et asi on veelgi sisukam või raskem kuivõrd nimekirjas figureerib veel üks igati eestimeelne, tõsine ja konkreetne mees, Martin Helme.

Üksikkandidaati valides tead igatahes kordi paremini keda valid ja mis ta endast kujutab. Lisaks on puht loogiliselt üksik-isik vastutav oma sõnade ja tegude eest kuivõrd ta ei saa asju ajada oma erakonna kaela a la et ma küll tahtsin nii, aga erakonna juhatus arvas ikka naa.
Seega kutsun kõiki Europarlamendi valijaid üles mitte valima ei-tea-keda-europalamenti-saadetakse nimekirjadega erakondi vaid valima üksikkandidaate ning ennekõike eestimeelseid ja –keelseid Indrek Tarand’it (nr. 115) ja Martin Helme’t (nr. 114).

Võitlus viimasele kohale ehk Eesti spordikommentaatorite kõnepruuk

2009-05-17T22:01:00.003+03:00

Ennekõike viitab pealkiri uuema põlvkonna spordireporteritele, kes torkavad alailma tugevasti kõrva, ja mis veelgi valusam, ajju, oma läbimõtlemata, loogikavaba, suurustava, omaarust vaimuka ja n-ö lahe olla püüdva sõnavalikuga plämaga.
Siinkohal ei peatu ma pikemalt sellel tark, vaimukas (omaarust) ja lahe olla olemise aspektil, mille ekstraklassi näide on TV3 F1 praeguse kommentaatoriteduo liige Märt Elbre oma hülgemölaga. Eelnimetatud püüe ületab selgelt mehe verbaalseid võimeid, mis vajutab sügava pitseri ka kasutatava kõnekeele grammatikale. Ehk lühidalt õigekeelest ei tehta erilist numbrit. See teema vajab ekstra käsitlemist (loodan, et leian selleks viitsimist ja aega).
Võtame siinkohal ette TV3 vormel ühe ülekande kommentaatoritetiimi, teise, aga vaatamata noorusele juba staažika ja kogenud spordireporteri Kalev Kruusi ühe kummalise, just võidusõidu võistlusmomendi iseäraliku kirjeldamise, mis häirib just mõistuspäratusega ja loogilisuse puudumisega. Olgu selleks F1 võistluste ülekanne või kohalike motovõistluste kohapealne kommenteerimine, kuuleb Kalev Kruusi ikka kommenteerimas kuidas „võitlus käib teisele ja kolmandale kohale“ või: „kolmandale ja neljandale kohale pretendeerivad...“ jne. Andke andeks, aga kui teisel ja kolmandal kohal olijad pretendeerivad kibeda võistluse ehk kihutamise käigus teisele ja kolmandale kohale, siis miks nad üldse omavahel kemplevad ja kolmandal kohal olija teisest mööduda üritab? Või ongi asi olemuslikult selline, et hetkel teisele kohal olija pretendeerib kolmandale kohale ja kolmandal kohal olija teisele kohale? Aga siis ei tohiks ju olla mingit probleemi ilma suurema võitluse ja sebimiseta lihtsalt kohad vahetada.
Kui selline arutluskäik ei loo veel piisavat selgust ja arusaama kõnealuses sõnastuses võistlusmomendi kommenteerimise absurdsusest, siis veelgi paremini avaldub selle totrus kui kanname selle üle võistlejaterivi lõppu. Sel juhul, kas kaks viimast võistlejat heitlevad siis eelviimasele ja viimasele kohale või? „Pritsjom tut poslednije mesto?“, küsiks siinkohal venekeelt rääkijad.
Millegipärast olen üsna kindel, et eelkirjeldatud situatsioonides ei pretendeeri kommentaatori poolt nimetatud tagumisel positsioonil olev võistleja küll mitte sellele positsioonile, kus ta on, vaid koha, või võimalusel koguni mõned kohad, ettepoole. Ehk kui võistlejad on tihedalt koos ja keegi pole veel selgelt eest minema pannud, võib öelda, et võitlus käib esikohale. Kui kuskil on nn võitluspaar, siis võitlus käib ikka kõrgeimale kohale selles paaris, mitte teisele kohale. Samuti võib ühele, pundis siis kõrgeimale kohale, heidelda/pretendeerida mitu võistlejat. Ehk võitlus, näiteks kolmandale kohale, ei pruugi piirduda võistluspaariga.
Olles mootorispordi ülekandeid jälginud ka rahvusvahelistest kanalitest nagu Eurosport ja Motors TV, ei ole ma nende inglise keelsetes kommetaarides taolist, absurdset kommentaari võistleja poolt kehvemale kohale pretendeerimisest küll kohanud. Võisteldakse/pretendeeritakse ikka n-ö kättesaamisulatuses olevale kõrgemale kohale herr Kaupo Kruus ja muud loomad.

Mõrvaritest loodusjõud, ained, kehad, füüsikalised jõud, olud jms.

2009-04-14T23:59:00.002+03:00

Veel ühest mõnede ajakirjanike ja kirjatsurade poolt pruugitavast värdterminoloogiast. Loodusõnnetuste ja muude sedalaadi fataalsete tagajärjega õnnetuste kajastustses võime lugeda/kuulda kuidas näiteks tornaado tappis kellegi. Või veelgi markantsemalt, et tuul tappis kellegi või vihm tappis kellegi. Kas tuulel või mõnel teistel asjaosalisel loodusjõul sellest ka mingid süümepiinad tekivad, sedalaadi uudislood muidugi vaikivad.

Muidugi, kui on tegevus (tapmine) peab olema ka selle teostaja (tapja). Võibolla sellisest eeldusest loodusjõust kui tapjast rääkijad lähtuvadki. Ehk tegelikult pigem küll vast inglise keelsetest sedalaadi uudistest, kus loodusjõududele omistatakse tihtilugu tegevust „killed“. Kas me saame aga loodusnähtusi, aineid, kehasid, füüsikalisi jõude ning olusid nimetada tapjateks, ehk sisuliselt mõrvariteks? Sest kõigi nende tõttu on inimesi surma saanud ja mitte vähe. Kas me võiks kutsuda näiteks tuult tapjaks? Et näed, tapja puhub täna nii kõvasti. Või nimetada tapjaks vihma, mis on ju põhjustanud palju üleujutusi ja maalihkeid, mis on kaasa toonud sadade-ja-tuhandete inimeste surma?

Tapmine on omaette kuritahtlik toiming, mitte teatud surma põhjustanud jõudude või olude tagajärg. Seepärast saame eelnimetatud kontekstis tapmisest rääkida vaid ja ainult siis, kui keegi (inimene) seadis ohvri teadlikult ja tahtlikult fataalsetele teguritele avatud seisu. Tapmine on omaette, ohvri surmamisele suunatud, teise elusolendi, aga ennekõike inimese poolt teostatav akt. Samaviisi nagu on kohatu tapjaks tituleerida loodusjõudu, ei nimeta me selleks ju ka nuga või kuuli, või tuld, millega läbi näiteks keskajal ketsereid hukati vaid ikka nende vahendite ja mooduste kasutajaid.

Seega ei tapa ilmastikuolud, nagu külm, kuum, pikne, tuul, orkaan, tornaado. Või siis mõni veekogu või vihm, ehk vesi kui üks looduslik ühend. Või mägi, ehk mäed ehk hõre õhustik ja hapniku puudumine. Need võivad olla surma põhjustavad tingimused ja olud, aga mitte tapjad. Inimene, ja muu elusolend, võib saada surma ehk hukkuda nende tõttu või nende läbi, aga need faktorid ise-enesest ei tapa kedagi. Taguge see lihtne tõde endale pealuu sisse kirjatsurad ja ajakirjanikud!

Füüsiliste kannatuste tekitamine ja vägivald kui rahustamise meetmed

2009-04-13T21:25:00.004+03:00

Viimasel ajal on rahutustest ja rahututest inimestest pajatavaid uudiseid (mida rasketel aegadel ikka juurde tuleb) kuuldes/lugedes kõrva riivanud ja mõtteainet pakkunud käsitlus rahustamisest. Küll rahustati mõnd üksikisikut või rahvamasse tulistamisega, küll pisargaasiga, küll veekahuriga, küll valju heliga, küll kumminuiadega nüpeldamisega, küll elektrišoki relvaga (taser) jne. jne. Tõesti, väga suurt rahustavat mõju omavad vahendid eriti kui rahustatav peale eelnimetet meetmete pruukimist mõneks ajaks väga rahutuks ja suisa hüsteeriliseks muutumist otsad annab, nagu seda on üle maailma mitmetel-mitmetel kordadel ja ka väga suurte ohvrite hulkadega juhtunud.
Kõige värskemalt on uudistest läbi jooksnud sündmused Tais, kus korrakaitsjad ja sõjaväelased kasutasid paari-kolme eelnimetatud rahustamisvõtet (õhku tulistamist ning pisargaasi rahva sekka tulistamist) riigivalitsuse vastu märatsevate rahvamasside laiali ajamiseks. Seal oli vigasaanuid väidetavalt vähemalt 80 ringis kellest omakorda kaks demonstranti on kriitilises seisundis. Viimaste vigasaamine polevat küll otseselt „rahustamisvahendite“ teene, mis vaevalt terminit pruukivate uudiste produtseerijate-kirjatsurade jaoks nende rahustava mõju kahtluse alla seab.
Väga efektiivselt „rahustati“ hiljuti jalkafänne Aafrikas Elevandiluurannikul, kus korravalvurite suure rahustamisaktiivsuse tulemusel lasti rahvamasside sekka pisargaasi mille tulemusel mitmed jalkahuvilised neile peale varisenud seinte all oma elud jätsid.
Nii mõnigi rahutust ilmutanud tüüp on külmaks rahustatud elektrišoki relvaga ehk taseriga. Üks selline juhtum leidis aset koguni nii avalikus kohas nagu lennujaam. Võibolla mõned mäletavad veel pooleteist aasta taguseid üsna õõvastavaid stseene Kanadast, kust korravalvurid poolakast abitu ja rahutu mehepoja elektrišokiga lõplikult maha rahustasid.

Selgituseks niipalju - mitte et eelnimetatud vahendeid ei tohiks mitte mingil juhul kasutada, vaid seda, et nende kasutamist ei saa kuidagi nimetada r a h u s t a m i s e k s olgugi eesmärgiks miski pingelise olukorra lõpetamine, märatsejate laialiajamine jne. Sellise termini kasutamine kellegi rahustamise kontekstis on sama hea (ehk idiootlik) kui tapmise mõiste pruukimine fataalsed tagajärjed kaasa toonud loodusnähtus(t)e, aintete, füüsiliste jõudude või oludega seoses.

Ettevõtete tervendamisest ajendatuna 10.03.09 Aavo Koka nädalakirjast

2009-03-11T11:11:00.003+02:00

Oma sellenädalases (10.03.09) nädalakirjas kirjutab Aavo Kokk raske majandusseisu teemadel jutustuse, mille resümee on: kuidas ettevõtjad peaksid toimima praeguses majanduslanguse tingimustes, et oma ettevõtteid halvimast päästa.
Paraku on tegu kirjutisega, mis ei hiilga mingi tarkusega ja milliseid tuleb vasakult ja paremalt. Selliste kirjutiste ühine joon on manitsev-õpetlik joon ja sisuline tühjus ehk mitte ükski ei käsitle piisava üksikasjalikkusega kuidas parendavaid samme konkreetselt läbi viia ning analüüsi, mida see laiemas plaanis ja pikemas perspektiivis kaasa toob. Selmet piirdutakse loosungliku manitsusega ettevõtteid saneerida ja rookida neist välja kõik mittekasumliku alates tegevustest lõpetades toodetega. Selliseid õpetusi (sisuliselt targutusi) võib kirjutada ka mõned aastad koolis käinud ja lehti lugev koolilaps, kel võimet siit-sealt leotud käibetarkusi kõrva taha panna.
Et taolisi „tarkust tuubil“ kirjutised ignoreerivad laiemat pilti ja neis esitatud soovituste mõjusid ning neid produtseerivad vahest ka arvamusliidrid (nagu kõnealusel juhul) ja sellised arvamusavaldused kriisi süvenedes üha enam kõlapinda leiavad võivad need ühelt maalt omandada ohtliku ajupesu mõõtmed. Sestap vaagiks lähemalt Aavo Koka kirjatüki väiteid ja soovitusi.
Aavo Kokk räägib ühest anonüümsest Läti ärimehest, kes üheksakümnendate algul riigiettevõtete erastamisega, ehk neile käpa peale panemisega, nagu see asi toimus, oma rikkusele aluse pani ja nüüd nutab kuidas võlausaldajad talle pinda käivad ehkki tal ju kinnisvara näol vara küll, aga häda selles, et kuna pole ostjaid, puudub võimalus vara rahaks teha.
Aavo Kokk resümeerib õigesti, sisuliselt on nüüd saabunud samasugused tingimused, kui siis, kui Läti ärimees (ja mitte ainult tema muidugi) omal ajal ülisoodsalt ettevõtteid erastasid. Aga mitte enam need nn ärimehed pole varade ülevõtjad, vaid nüüd võetakse neilt endilt. Veel nendib Kokk elutargalt: „Kui sa suudad välja mõelda, mida oleks tookord pidanud nonde firmade päästmiseks teisiti tegema, siis ka tead, mida sina pead praegu tegema, et oma ärisid päästa.“
See kinnitab kenasti vanasõna „mis kergelt tulnud, see kergelt läinud“.
Ehk tasuks sellest põgusast lookesest otsida ka põhjuseid, miks majandus vähemasti meie postsovjeetlikus regioonis on sellises viletsas seisus nagu ta on. Sest enamik suuromanikke on tekkinud 90-ndate alguses riiklike tööstuste, hoonete ja muu vara ülisoodsa nn erastamise läbi. Esimese hooga meenub kohe selline korüfee nagu Tiit Vähi. Sisuliselt seisnes erastamine aga enamasti sulaselges pättuses ehk susserdamistes, kokkumängus, võltsimistes, võimu kuritarvitustes jms. Ehk tegu ei olnud mitte erastamise vaid ärastamisega, ehk veelgi lihtsamini: varastamisega. Seega on suur osa tänaseid suurärimehi lihtsalt vargad ja kriminaalid, kelle jõukus ja majanduslik edu ei seisne mitte niivõrd targas juhtimises ja õigetes otsustes kuivõrd teiste, tublide inimeste panuses nendesse ettevõtetesse. Seejuures on omanikud oma ettevõtteid, kui need vähegi n-ö kaela on kandma hakanud, armutult lüpstud ja seeläbi nende arengut pidurdatud. Kõik ju tahtsid kiirelt rikastuda kuivõrd rikas ja laiav oli ka meedia poolt püünele upitatud edukuse võrdkuju. Selline toimimine viitab omakorda üldise majanduskriisi ühele universaalsele aspektile, kus tegelikult vähesed loovad väärtusi, aga paljud söövad nende vilju. Jämedat otsa hoiavad oma käes finantsstruktuurid ehk enamasti pangad, elatudes rahvalt kooritud raha pealt teenimises – sulle laenatakse intressiga su enda raha, mida sa pangas hoiad. Ja seda sa ju hoiad, et üldse pank sulle laenu annaks.
Teiseks majanduse kuumendajateks on tootmisvahendite ja muu korporatiivse vara omanikud ehk täpsemalt magnaadid ja monopolid, kes koorivad kogu kasumi, mida töötajad neile genereerivad. Aga need on juba pikemad teemad, mis vajavad eraldi käsitlust.

Aavo Kokk toob näite kuidas kauplustes seisavad igasugu tooted nagu telekad, pesumasinad, arvutid jms., mis tihtilugu, kui mitte enamasti, on toodetud krediidirahadega (laen ettevõttele või tootmisse) mistõttu kuuluvat need de jure justkui pangale. Mõnel juhul on see kaup kaupluse lettidel ka tänu ettevõtte oma krediidile. De jure see võibki ju nii olla, aga kuidas on seis tegelikult? Kuidas tekkis raha panka ja sai jõukaks ettevõte, kes saab võimaldada oma kaupade krediidiga kauplustesse jagamist? Jõuame taaskord eelmises lõigus nenditu juurde, ehk kõik see on toodetud ja kinni makstud rahva ehk tarbija enda rahadega läbi intressiarvestusel baseeruva finantsskeemide ja sisuliselt poolkohustusliku enda sissetulekute pangas hoidmise ning teisalt läbi tootmisvahendite omajate orjamise.
Pangad on sisuliselt kõikehõlmava kraani staatuses, mis reguleerib majandust ning rahva elatustaset. Tahavad, keeravad ühed kraanid kinni ja teised lahti, või vastupidi, või siis kõik kraanid kinni või kõik lahti. Pea-asi, et ise kasumlikult ära majandada.

Oma kirjatüki lõpus nendib Aavo Kokk veel: „…halvast olukorrast suudavad välja rabeleda vaid need firmad, mis suudavad osadest tegevustest ja –ärivaldkondadest täielikult loobuda. Raskel ajal ei ole eesmärgiks mitte turuosa ega suur käive, vaid kasumlikkus. Sulgeda tuleb poed, mille kassavoog on negatiivne. Müügilt ja tootmisest tuleb ära korjata tooted, mille kulud on suuremad kui tulud. Viisakalt tuleb ignoreerida kliente, kelle teenindamisele peab ettevõte peale maksma.“
Enne ettevõtte jõuliste võtetega saneerima asumist ning sellest nn kõige kahjumliku väljarookimist tuleks olla ikka äärmiselt ettevaatlik ja kaalutlev. Selles, mis on kasumlik ja tulus, on üsna lihtne selgusele jõuda. Ennekõike peaks enne kärbete kallale asumist selgeks tegema, mis on kahjumlik, ehk kas see seda ka tegelikult on, ehk kuidas seda mõõta ja hinnata. Ainuüksi numbrite analüüsist siin ei piisa. Tuleks arvestada ka kaudseid mõjusid nagu, kas kahjumlik toode/teenus/tegevus kaudselt mitte ei toeta vastavat kasumlikku aspekti. Näiteks kui ma vaatan end tarbijana, siis ma eelistan kasutada nende ettevõtete, kaubandusasutuste jne. teenuseid, kus ma saan enda jaoks olulist kaupa/teenust olgugi see konkreetne toode/teenus/tegevus neile üksikuna kahjumlik. Kui nad selle konkreetse kauba/teenuse/tegevuse aga kahjumlikuna välja roogivad, otsin teise vastava kauba/teenuse/tegevuse pakkuja. Muidugi ei ole üks spetsiifiline kaup/teenus/tegevus pakkuja valikul ainuke valikukriteerium, aga muudest olulistes nüanssides võrdsete pakkujate puhul ikkagi määrav.
Siinjuures kui käsitlemist on leidnud toode/teenus/tegevus, ei saa üle ega mööda ka töötajatest, keda hinnatakse samuti kasumlikkuse mõõdupuuga. Minu tähelepanek on küll see, et professionaalsus ja kvaliteet liigub koos konkreetsete inimestega. Mis tähendab, et kui ma sain ühes konkreetses ettevõttes igati meeldiva ja kvaliteetse teenuse osaliseks, siis ühelt maalt võib see juba ainuüksi ühe inimese lahkumisega olla kardinaalselt muutunud ja halva teenuse/kohtlemise osaliseks saanuna pole enam asja sellesse ettevõttesse.

Keskerakond rajab oma toetust vikamisele ja rumalusele

2009-01-17T18:13:00.001+02:00

Keskerakond on startinud võimsa meedia ja välireklaamikampaaniaga eelseisvatele 18. oktoober 2009. a toimuvatele kohaliku omavalitsuse volikogude valimistele. Seda, et nad antud kampaaniat 7. juuni 2009. a toimuvataks Euroopa Parlamendi valimisteks teeksid, väga ei usu. Aga mine ka tea. Üldine suund on nagunii inimeste elatuslangusest tingitud pahameele ärakasutamine ja valitsuse ja parempoolsete vastase meelsuse eskaleerimine.
Igatahes selleks puhuks on avatud spetsiaalne foorumi formaadis sait http://www.protest2009.eu on väga kämp. Soovitan vaadata. Kuigi saidi kujundus on eeskujulik, toimib see väga keskerakonna laadselt ehk siis demagoogiliselt. Näiteks ühinedes Maret Maripuu vastase loosungiga ja kirjutades sinna ka kommentaari, registreeriti ära küll toetus, aga kommentaari ei avaldatud. Ju siis ei sobinud see, mis sinna kirja sai, ehk ei olnud vaid Maripuu ja valitsuserakondade suunal soppa loopiv, vaid sisaldas ka üht-teist antud kampaania kohta.
Ise-enesest koondab see sait hulga vaimselt haigeid inimesi, kes seal oma puude erinevate, parempoolsete ja valitsusevastaste loosungite väljapakkumise, nendega liitumise ja kommentaaride näol kenasti välja toovad. Loe ja imesta. Saab väga hea ülevaate keskmisest Keskerakonna valijast. Samas tekitab see pilt ikkagi ka kurvastust, et ikka leidub lolle ja haigeid, kes igas halvas asjas peavad leidma süüdlase, kelleks sobib väga hästi see, kellele nendega samal mentaalsuse tasandil suhtlev keskerakond osundab. Antud juhul on selliseks poksikotiks siis peaminister Ansip, kes alustas ülemaailmse finantskriisi ja majanduslanguse.
Hurraaa seltsimehed!

Miks kohtunikud mõistavad kaabakaid ja pätte õigeks?

2009-01-11T23:05:00.004+02:00

Arvestades Eesti uue iseseisvusaja õiguse mõistmise praktikat, kus suured pätid sõidavad ka peale kohtust läbi käimist endiselt tõllas ja väikesed ripuvad võllas, tekib vägisi küsimus, mis toimub Eesti kohtusüsteemis, ehk miks see kõik nii on?
Sellise küsimuseni jõudmiseks ei pea pikalt minevikku vaatama. Piisab äsjasest kurioosest 2007 a aprillimäsu õhutajate õigeksmõistmisest, mis peaks silma torkama ka õigusemõistmise mõttes pimedatele. Väga kõnekas on ka advokaatide tõdemus, et kohtuasjade tulemused pole ennustatavad ning need võivad olla nii-või-naasugused, ja seda ka analoogsete kaasuste puhul! Kohtumõistmine on muutunud üheselt koheldavatest praktikatest kulli ja kirja viskamiseks. Sisuliselt võib kohtus õiguse saada, mistahes teo korda saatnud kaabakas.
Kusjuures tähelepanuväärne on veel üks aspekt: mida printsipiaalsem on kaasus või mida suurema (ühiskonnas kõrgemal positsioonil oleva) pätiga on tegu, seda mannetum kohutmõistmine on. Kohtunikud on tahtmist täis näitama oma printsipiaalsust ja karmikäelist õigusemõistmist pisisulide ja vorstivaraste peal, aga kui kohtu alla on antud tõelised tegijad, teevad kohtunikud otsekui kõik selleks, et kaabakad puhtakse pesta. Siis on ka kõik tõendid kas asjasse puutumatud või ei tähenda midagi. Ja seda ei tunnista mitte ainult värske mässuõhutajatest tiblade õigeksmõistmise asi. Selliseid suure kaliibriga pätte õigeksmõistvaid otsuseid on tehtud varemgi. Meenub näiteks üks kuritegeliku grupeeringu, oli vist üks autovaraste jõuk, õigeksmõistmine mõni aasta tagasi. Aga neid asju on olnud mitmeid. Kes viitsib, võib teha otsinguid.

Laias laastus võiks pehmelt öeldes pentsiku õigusemõistmise praktika taga olla järgmised mõjurid:
Kohtunike kvalifikatsiooniprobleem – ametisse vannutatud kohtunike madal eetilis-moraalne baas ja õiglase kohtupidamise mitte mõistmine või mitte väärtustamine. St. madal õiglustunne, mis jääb isikliku kasu jm. isiklike eelistuste varju. Samuti oma vigadest mitte õppimine ja pealiskaudne suhtumine õiguse mõistmisse. Ennekõike taandub kõik see isikuomadustele ja hoiakutele.

Punane pärand – nagu on lugeda-kuulda on olnud, on nii mõnedki kohtunikud (sh. aprillimässu õhutajate kohtuasja kohtunik Violette Kõvask) saanud oma juriidilise hariduse ja väljaõppe nõukogude ajal ja ka töötanud nõukogude aegsetes kohtutes. Samas on pärit ka meelsus ja, võiks öelda, et nomeklatuuri, mentaalsus. Mis tähendab, et nad võivad teha otsuseid nagu aga heaks arvavad. Sellist sigatsemist tolereerib paraku ka puudulik järelvalve kohtunike üle ja adekvaatse süsteemi puudumine kohtunike töö ja otsuste kvaliteedi üle ehk õiglase ja õiguspärase õigusemõistmise tagamiseks. Kohtunikud saavad ikka väga palju sitta keerata ilma, et midagi halba nendega juhtuks. Peab tegutsema väga nahaalselt ja pikalt, et sind viitsitakse vahele võtta, mida on vist uue Eesti perioodil juhtunud vaid ühe altkäe maksu võtmises süüdi mõistetud kohtunikku.
Nn punase faktori mõjust on raske mööda vaadata, tõdedes, mille eest Tiit Madisson uue vabariigi ajal istuma pandi ja mis toimus tibladest ehtsate riigipöörde üritajatega.

Kohtunike ringkaitse – ka tundub, et kohtunikud kipuvad üksteise vigade ja valskuste osas silmi kinni pigistama, ja kui mingi jama kellegiga seoses ka tõstatub, teda pigem kaitsma kui enda ja kogu õigussüsteemi reputatsiooni nimel tegema kõik selleks, et kohtutest susser-vusseriga tegelevad „suslikud“ ja laus pätistunud kohtunikud välja suitsetada. Kohtunike hulgas paistab ses mõttes valitsma samasugune tsunfti mentaliteet nagu see on teistes elitaarsetes ametites või kohtadel, kus puudub otsene turukonkurents ehk võitlus klientide pärast. Seega sisemine surve puhastumiseks. Näiteks arstid, aga ka advokaadid, ehkki viimaste vahel peaks konkurentsimoment küll ka rolli mängima. Aga ilmselt on kammitsevaks faktoriks siin piisavalt head teadmised üksteise tegemiste kohta ning sellest tulenev hirm luukerede välja toomise ees, kui keegi peaks kellelegi liiga valuselt varvastele astuma.

Esialgu sellised faktorid siis. Kindlasti on neid rohkemgi, ja nii mõnegi, mis pragu on ülaltoodud üldnimetaja alla liigitatud, võiks välja tuua eraldi, näiteks karistamatuse tunne, mis jällegi seotud mitme muu aspektiga nagu enda väljavalitu e nomeklatuurina tunnetamine, milleks on ka põhjust kuivõrd kohtuniku amet on ju eluaegne (kui just väga rämedalt sigatsema ei kuku), puudulik järelvalve kohtumõistmise kvaliteedi üle ja kohtunike regulaarse sobivuse hindamise puudumine. Kes teab veel midagi asjakohast?

Õiguse mõistmise kvaliteedist aprillirahutuse I astme kohtuotsuse valguses

2009-01-09T22:44:00.004+02:00

Vaevalt, et tõsiselt eestimeelsete ning oma riigi ja rahva pärast südant valutavate hulgas leidub kedagi 2007 a aprillirahutuste võtmefiguuride ja mäsuõhutajate Reva, Klenski, Sirõki, Linterit õigeks mõistev kohtuotsus ei ärritaks või negatiivseid emotsioone ei tekitaks. Loodan, et see asi siiski nii ei jää ja juba II astme kohtus mõistetakse eelnimetatud seltsimehed süüdi ning mõistetakse neile ka adekvaatne karistus. Selleks on tõendusmaterjali enam kui küllaga. Seda enam on enam kui kummaline, et nende seotust ja väga olulist rolli korratuste organiseerimisel, ei näe kohus, kes on seatud mõistma õigust neutraalselt ja õiglaselt arvestades seadust ning asjasse puutuvaid tõendeid. Ja asi pole ju ammugi selles kas need seltsimehed on ullikesed, klounid ja naljatilgad, nagu kohtuotsuses neid serveeritakse, vaid selles, sest ka selle kategooria alla liigitavad tegelased on vastutavad oma tegude eest senikaua kui nad pole tunnistatud süüdimatuteks.

See geiss toob teravalt välja küsimuse kohtunike kvaliteedist ehk nende kutsestandardile ja ametieetikale vastavusest. Ei ole normaalne kui kohtunik jätab arvestamata asjasse puutuvad tõendid, interpreteerib neid meelevaldselt ja loogikavabalt ning langetab otsuseid oma nägemusest, soovist, sümpaatiatest, usutunnistusest vms. sügavalt isiklikest mõjuritest lähtuvalt.
I astme kohtu praak aprillirahutuse mässuõhutajate õigeks mõistmisega ei ole mingi erand või haruldus. Kes omab kas ise kohtu kogemust või on muul viisil kursis kohtupraktikaga, need teavad, kui meelevaldsed ja täiesti uskumatult loogikavabad ning seosetud tõenditest ja ka õigusnormidest võivad I astme kohtulahendid olla. Protsessinormide rikkumine kohtuametnike poolt igasugu unustamiste, inimlike eksituste jms. näol näikse seejuures olema tavaline.
On veel mõistetav ja andestatav kui alles oma ametis alustaval kohtunikul esineb praaki tõendite hindamisel, seaduse kohaldamine on puudulik või mõne asjaolu tõlgendamist võib pidada meelevaldseks. Ka on andestatav kui seda esineb vähemal määral teisel korral või ehk pisut ka kolmandal korral. Kui säärane praagi tegemine on aga korduv jõudes kohati välja sellise stiilini, siis ei ole sellise „kohtuniku“ koht küll õiguse mõistja rollis. Samuti on asi väga mäda siis, kui kohtunik on üldjoontes justkui printsipiaalne ja karm, nagu aprillimäsu kohtunikku Violetta Kõvaskit Eesti Ekspressi artiklis „Kes on pronksiöö kohtunik Violetta Kõvask?“ iseloomustatakse, aga ta jätab väga olulised tõendid arvestamata, tõlgendab – sisuliselt väänab-käänab - neid täiesti meelevaldselt.
Riigil tuleb kohtumõistmise kvaliteedi, reputatsiooni ja usaldusväärsuse e õiglase ja õiguspärase kohtupidamise kaitseks siin vältimatu töö ära teha. Meelevaldseid (pelgalt oma südametunnistuse järgi) otsuseid langetavate ja sisuliselt äraostetavate inimeste koht ei ole kohtuametis.

Erapooletu ja õiglane kohus on demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi. Kui ka kõik muu on riigis ja ühiskonnas mäda, siis ei tohi seda kohus ja õigusemõistmine mitte olla. Kui viimased on usaldusväärsed ja õiglased, loksuvad ka muud asjad varem või hiljem riigis ja ühiskonnas paika, seda muidugi eeldusel, et seadusandja ehk riigikogu ei produtseeri ebaõiglaseid, destruktiivseid, ehk lühidalt, idiootlikke seadusi.

Hääleta valitsuse lolleim minister

2009-01-05T23:14:00.003+02:00

Selle tarvis leiad siit paremalt kõrvalt vastava polli. Isiklikud soosikud, kes inspireerisid ka vastava polli avamise, on sotsiaalminister Maret Maripuu ja rahvastikuminister Urve Palo, kes seoses nende ministeeriumites toimuvate jamadega on viimasel ajal ka ilusti pildil. Aga ennekõike sotsiaalminister Maret Maripuu, kelle loll, käibeväljendidest koosnev, sisutühi jutt on juba pikemat aega kõrva riivanud ja mille tunnistamine paneb suisa piinlikkust tundma.
Muidugi on üheks lollide ministrite topi kandidaadiks ka justiitsminister Rein Lang, kelle initsiatiivil dekriminaliseeriti mõni aeg tagasi nn pisivargused rahalises vääringus kuni 1000.- krooni ja korduvad pisivargused, jättes samal ajal karmistamata karistusseadustikus selliste tegude eest määratavad karistused. Selline seadusemuudatus andis varastele tubli motivatsiooni oma tegevust neis piirides hoogustada. Sellise „vahva“ idee realiseerimise tulemusest kirjutab krimi.ee-s hästi Imre Kaas.
Härra Langilt on ka edaspidi päris „huvitavaid“ mõtteid tulnud. Näiteks mure kurjategijate vangis pidamise pärast - et neid olevat vangis liiga palju. Aga mis teha kui kuritegevus on kõrge ja teod sellised, mis väärivad vabadusekaotusega karistamist. Härrad ja prouad valitsusest aga selle peale ei kipu tulema, et vangide suure hulga (suhtes elanikkonda), lahendus peitub pigem normaalse sotisaal- ja majanduspoliitika ajamises mitte lihtlabaselt vangide vabastamises või leebemate karistuste määramises.

Samas Rein Lang pole loll sellises võtmes nagu pr. Maripuu, kelle puhul iseseisvat mõtlemist on raske täheldada. Langi lollus seisneb pigem omalaadses kinnisideeks formuleeruvates olukorra tõlgendamistes ning pähe tulvavates huvitavates mõtetes ja ka agaruses kogu aeg midagi teha, millegagi majandada.

Veidi päevakohalist siis ka polli soosikute teemal. Maret Maripuu leidis siis nüüd patuoinad keda puudetoetuste väljamaksete peetuse pärast karistada. Paar kantslerit, nagu ikka sellistel puhkudel tavaks. Samas võib vastavas uudises kantsler Riho Tapfer’i kommentaarist välja lugeda juhtimise puudulikkust sotsiaalministeeriumis. Puudujääke organisatsiooni juhtimises ei saa panna aga küll kellegi teise kui pealiku enda ehk ministri süüks. Maripuu vastab oma võimaliku tagasiastumise kommenteerimiseks klisseeliku vabanduse vastutusest ja enda rolli tähtsusest jama likvideerimise kindlustamisel. Milline suuremeelsus!

Rahvastikuminister Urve Palo tööks näikse olema meediaväljaannetes säramine ja enese eksponeerimine. Rahvastiku asjades tuleb tema suust muidugi „huvitavaid“ ideid, mis nende elluviimisel eestlaste püsimajäämise omas riigis ohtu seavad. Nagu Eestis elavatele muulastele Eesti kodakondsuse kätte jagamine. Justkui Eesti kodakondsus oleks miski kuum kartul, mis tuleb kiirelt käest ära visata või muulased, kellest paljud Eesti riigile ja kodakondsusele sisuliselt sülitavad, oleks kui päästeinglid, keda tuleb mistahes ohvritega kodanikeks möllida.
Lisaks see Eesti televisiooni vene keelestamise initsiatiiv ja venekeelse kanali surumine. No andke andeks, kellele seda vaja on? Need vanjad, kes Eesti riiki ja kohaliku maa kombeid ei austa, ei hakka seda ka siis tegema, kui see neile arusaadavasse keelde pannakse, sest need eelistavad nagunii oma ajupesust imbunud Venemaa kanaleid vahtida, kuivõrd need haakuvad paremini nende üldise mentaliteedi ja meelsusega. Need, kel nn Eesti asi aga südamelähedane ja Eestist peavad, on ka eesti keele ja kombed omandanud, või teevad seda, omal initsiatiivil.
Tänastest uudistest võime lugeda rahvastikuministri büroo nn analüüsist, mille järgi Eesti rahvaarv lähema 10 aasta jooksul oluliselt ei vähene. Mis asi on „oluliselt“ rahvastikuministri büroo ja –ministri hinnangul? Teiseks, puudub riigil igasugune arvestatav süsteem, mis annaks ülevaate kui palju rahvast käesoleval ajahetkel Eestis elab või on mistahes eelnenud perioodil elanud. Milline on olnud väljaränne, milline sisseränne. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks kuidas selle alast analüüsi on ülepea võimalik teha.
Sellistes asjades selguse loomine võiks ja peaks olema rahvastikuministri büroo rida. Tekib küsimus, mis mõte sellel ministril üleüldse on?

Eesti sotsiaalpoliitika femifiilsus

2009-01-03T22:14:00.004+02:00

Ma ei tea kas oma-aegne trubaduur „tiigrikutsu lõvisüda sees“ Joel Steinfeldt on pedofiil või mitte, ehkki ses mõttes ta üks kahtlane tegelane on, ja 3.detsembril 2008 Pealtnägija intervjuu seda kahtlust nüüd ka ei hajuta. Samas, enam kui tema isiku probleem, väärib selles intervjuus tähelepanu hoopis üks üldisem seik. Nimelt tasuks tähelepanu pöörata Joel Steinfeldt'i Mihkel Kärmasele antud intervjuu lõpuosale, milles öeldus näikse tal olema vägagi õigus.

"...ma näen, et poisslaste kohtlemine siin riigis on väga jõhker. Ja üldse meestesse suhtumine on alandav. Ma näen selles feministide invasiooni, mil ehitatakse hulkuvatele naistele ja kodututele koertele varjupaiku, lastele lastekodusid, kus peremudeliks on üksikema - ja meestele vanglaid. Ma küsin, mis ühiskond see on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse?"

Intervjuu antud lõigu tsiteeringu toob ETV koduleht ära ka oma Pealtnägija saate uudistes. Sealsamas on vaatamiseks väljas ka terve intervjuu videoklipp.

Kui nüüd mõelda, siis tõepoolest, nii see ju on! Kas Eestis on näiteks varjupaika perevägivalla alla kannatavatele meestele? Või just meestele mõeldud nõustamise/rehabilitatsioonikeskust. Justnimelt. Ka mehed võivad olla perevägivalla ohvrid. Nagu naisedki, ehkki selle sisuline olemus on valdavalt teistsugune kui naiste vastu suunatud perevägivalla puhul. Meeste vastu suunatud perevägivald on harva füüsiline (ehkki sedagi). Ennekõike on see aga sügavalt psühholoogiline ehk isiksust hävitav ja manipulatiivne, aga ka majanduslik.
Jälgides aga soorollide teemalisi sotsiaalprobleemide uudiseid ja arutelusid, tundub, et sellist asja ei teadustada üldse.

Võtame kasvõi pensionile jäämise vanuse, kus seni veel valitseb naiste ja meeste pensionile jäämise vanuses erinevus. Seda olukorras, kus meeste eluiga on niigi keskmisel 10 ja pisut peale aastat lühem kui naistel?! 63 aastane pensioniiga tähendab kahetsusväärselt suurele osale meestele seda, et nad pensionipõlve ei näegi. Vaja on ju olla tasemel abikaasa ja isa, mis tähendab töörabamist ehk tublit raha teenimist ennekõike. Muidugi vaid rahateenimisest ei piisa ja seda ka meeste endi jaoks, sest nad tahavad olla ka osa perekonnast, kelleks neid raha teenimise tõttu pahatihti ei jätku. Õnneks on selles osas ette võetud ebavõrdsuse kaotamine ja pensioniiga ühtlustub praeguse kava kohaselt naiste pensioniea järk-järgulise tõstmisega 63-le elusaastele 2016.-ks aastaks.

Veel üks tõik, mis peegeldab meestesse suhtumist Eestis. See on lahutavate lapsevanemate lapse hooldusõiguse mõistmise kohtupraktika, ehk kui tihti see antakse emadele isegi siis kui isa on igati tasemel ja respektaakel ehk tal pole probleeme ei alkoholiga ega narkoga, omab kindlat töö ja elukohta, samas kui ema ei ole vanemana oma ülesannete kõrgusel jne.? Rääkimata sellest kui vanemad on võrdses seisus, ehk nad omavad laste kasvatamiseks võrdseid võimalusi. Väidetavalt määrab kohus üle 90% (või koguni 95%) juhtudel lapse hooldusõiguse emale. Seda kõike vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on mõlemal vanemal oma lapse ees samasugused (võrdsed) õigused ja kohustused. Samas, nagu kuskilt lugeda oli, ei väljasta kohtud asjaomase praktika kohta statistikat.

Ühestküljest näikse viimasel ajal ühiskonnas rohkem olevat tõstatatud meestele tähelepanu pööramise vajadus, seda just seoses meeste eluea, tervise ja surnuks töötamisega. Samas sisuline riigis aetav (sotsiaal-)poliitika on aga väga meestevaenulik. Kui midagi on halvasti või valesti, kotitakse ikkagi ennekõike mehi. Kui mees pole piisavalt heal järjel või tal on teatud raskusi, millega ta võiks mõistmise ja kõrvalise abi toel toime tulla, tembeldatakse ta lihtsal jobuks. Sest nii on ju lihtsam ja mugavam. Nagu prügigagi enne kui see veel tarvitamiseks kõlblik ese oli.
Sel põhjusel, ehk sellise üldise suhtumise tõttu, ei pöördugi mehed reeglina abi saamiseks ka asjaomaste instantside poole, ehkki nad võiksid teinekord ka abi saada. Kui aga asi on mehe jaoks väga hull ja ta väljapääsu ei näe, valitakse pahatihti vabasurma minek.

Ja järjest paremaks läheb!

2009-01-03T20:43:00.000+02:00

Ei, ei, mitte majandus või elu üldiselt, aga üks käesoleva ülemaailmse majanduslanguse kaasnähtuseid – kütusehinnad. Nüüd on see Eestis jõudnud Neste jaamades juba selliste liitri hindadeni nagu E95 11,1 kr/l, E98 11,6 kr/l ja diisel 12,8 kr/l. Mitu head aastat tagasi olid meil sellised mootorkütuse hinnad ja milline oli siis üldine elatustase ja selle näitajad nagu keskmine palk? Tõepoolest, sõida autoga juba või lustiks.
Tegelikult võib aga selliste mootorkütuse hindade kohta alles nüüd, sellise üldise elatustaseme ja keskmise palga juures ning suhtest muudesse hindadesse, öelda, normaalne.

Imesid juhtub siiski ka tänapäeval

2008-12-30T15:58:00.003+02:00

Tõepoolest! Ja kusjuures positiivselt üllatavaid imesid, milleks kütusehindade langemist praegusele 2004 aasta keskpaiga seisuga vastavale tasemele saab pidada. Kes oleks seda näiteks suvel juuni kuus (2008) kui bensiini E95 liitri hind oli 19 krooni ja diislikütusele koguni üle 20 krooni liiter, arvata, et see võib langeda E95 osas 12 krooni tasemele liitrilt ja diislil 14 krooni alla liiter. Arvestades lisaks asjaolu, et toornaftat ju maailma juurde ei teki ja tarbimismahtude tipp on tootmistipu väidetavalt ületanud.
Eks see ole üks majanduse jahenemisega kaasnevaid positiivseid nähtuseid nagu ka kinnisvara hindade langus ja surve kaupade ning teenuste odavnemisele kuivõrd nõudlus määrab ju pakkumise mitte vastupidi ning esimene on seoses üldise majanduslangusega tublisti kahanenud.
Ise küll ei uskunud, et mootorikütuse hinnad võiksid sellelt tasemelt, kuhu nad 2008 a keskel tõusnud olid, ilma raha revalveerimise või muude kunstlike situatsioonide abita oluliselt alla tulla. Aga nagu on kord öeldud: asjad juhtuvad sellest hoolimata, kas me neid usume või mitte. Õnneks ka head asjad.

Abitus suure palgaga

2008-12-14T00:03:00.009+02:00

Väga värskendav, naljakas ja Contralikult vaimukas oli tema järjekordne sõnaseadmine ETV saates Erisaade muusikaklipis, mis oli üles ehitatud Anne Veski kuulsale laulule „Jätke võtmed välja poole“, mis tögas rahvasaadikute „muret“ kõrge palga pärast ja mida diiva ise ka esitas.
See oli kogu temaatikat oma totruses ehedalt paljastav ja mõnusalt groteskne, et ainult lollakas ei mõista kui idiootlik on poliitikute teeseldud mure oma ebanormaalselt suure, pidevalt kasvava ja rahva õiglustundele sülitava (eriti praeguses jahtuvas majandusolukorras, kus paljud inimesed kaotavad oma töökohad) palga ja muude soodustuste pärast ning kui abituks ennast tehakse selle normaalsele tasemele ja alustele viimisel. Huvitav kuidas poliitikud ise oma tola mängimisest aru ei saa või on nende nahk nii paks ja saamahimu nii suur, et neid rahva arvamus ja suhtumine lihtsalt ei koti. Ilmselt seda kõike. Küll keelab palkasid külmutada Põhiseadus, küll president. Aga tahet ja siirast soovi oma palkasid ja hüvesid normaliseerida ei paista kuskilt. Kuulda on ainult õigustusi ja vabandusi takistuste kohta. Aga kes käsib teil, rahvasaadikutel, oma palka n-ö külmutada? Viige see normaalsematele alustele milleks võib endiselt olla selle seotus keskmise palgaga. Aga mitte viimase kvartali aritmeetilise keskmisega (mil palgad aastas on kõige kõrgemad), vaid kogu aasta kuu keskmise mediaanpalgaga! Ja seda kõigi poliitiliste ametikohade osas, alates rahvasaadikust lõpetades presidendiga. Rahvasaadiku osas võiks palk võrduda näiteks aasta keskmise mediaani kolmekordse summaga. Mediaani keskmisega sidumine oli ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhata Marje Josing'u ettepanek - üks väheseid tarku mõtteid, kui mitte ainuke, mis ma tema suust kuulnud olen. Üldist mulli (mis võib olla nii ja võib olla naa) oskavad väga paljud ajada.
Mediaaniga sidumine paneks loogiliselt poliitikuid ka rohkem rahva üldise heaolu peale mõtlema ja selles suunas tegutsema. Lihtsalt vähem motiivi makromajanduslikeks sahkerdusteks ja kunstlike olukordade loomiseks, mis vaid statistikas näitavad rahva paremat elujärge aga tegelikkuses kajastab ca 20...25% jõukama elaniku elujärje paranemist.
Ei usu, et Põhiseaduse § 75, mis riigikogu liikmete tasu käsitleb, sisuliseks mõtteks on keelata rahvasaadikuil oma palkade normaliseerimist selle sidumisega adekvaatsema alusega. Kui kohtumenetluses annab seadus tõlgendamise võimalusi, siis interpreteeritakse seadusandja mõtet võttes aluseks seaduse üldine mõte ja seadusandja tahe. Nüüd ei suuda see seadusandja, milleks riigikogu ju on, ühtäkki oma tahtest aru saada või seda selgelt formuleerida. Kui Põhiseadus piirabki rahvasaadikuil oma kooseisu palga üle otsustamist, siis on selle mõtteks ennekõike endale suuremate hüvede määramise ärahoidmine mitte ei vastusta nende vähendamist. Kui meie rahvasaadikud ja muud poliitikud suvatseks asjale vaadata riigimehelikust vaatevinklist, peaks nad sellisest lihtsast põhimõttest ju aru saama ja ei tohiks tekkida mingit vastuseisu toimimaks riigi ja rahva huvides, milleks oma palga ja hüvede kärpimine kahtlematult oleks.

Poliitikute jutt on tühi möla

2008-12-13T21:07:00.008+02:00

Seda paraku kahjuks ka härra president Ilvese jutt.
Seda, kas inimene räägib paikapidavat ja mõistlikku juttu või ajab populistlikku mulli, saab kõige paremini hinnata ikka tagantjärele. Eks sellele viitab teatud üleoleval moel ka rahvatarkus, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Nii on see ka president Ilvese kõnega. Vaadake, mida härra president väidab kõigest napid kuud enne üleüldist ülemaalilmset majanduslangust oma 2007 a vana-aasta lõpu kõnes Eesti rahvale (all esimene klipp): "Neil, kes ennustavad krahhi ei ole õigus. Nad eksivad." Praegusel kõrge inflatsiooniga perioodil tuleks investeerida...
Väga tore positivistlik jutt, aga paraku mitte paikapidav ja eksitav oma populistlikkuses.
Tasub kuulata-vaadata, mida härra president räägib nüüd, detsembris 2008, oma läkituses Youtube'is (teine klipp).

Klisseelike käibefraaside olemus

2008-12-09T16:55:00.002+02:00

Kes meist poleks kuulnud mõnda sellistest käibefraasidest nagu: tasuta lõunaid pole olemas; las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi; maailm ongi ebaõiglane; sõjas ja armastuses on kõik lubatud; lollidelt tulebki raha ära võtta; solgisurma pole keegi surnud; aeg tegi seda teist ja kolmandat jms.

Enamasti pruugitakse sedasorti käibetarkusi teatud sündmuste või käitumiste õigustamiseks ja endalt moraalse vastutuse maha pesemiseks. Ennekõike siis eneseõigustusteks - lolluste, sigatsemiste, taunitava käitumise ning suhtumise omaarust vaimuka õigustustena. Suisa aksioomidena. Ikka on asja taga mingi üldine või abstraktne mõõde nagu maailm, aeg, mõni muud nähtus või sündmus, mitte inimene ise, kes ühe või teise olukorra/sündmuse taga on või suisa sigatseb.

Vaatame lähemalt, millistel juhtudel milliseid klisseedeks kulunud käibefraase pruugitakse.

Tasuta lõunaid pole olemas. Kasutatakse ennekõike õigustamaks mõnd oma tagamõttega riukalikku aktsiooni või tõdemusena kahjurõõmus kui keegi on läinud mõne soodsa pakkumise pettuse õnge, mis pealtnäha paistis täiesti süütu või tõotas vaid kasu. Või ka lihtsalt enda targa ja elukogenuna näitamiseks kui keegi on petta saanud.

Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi – pruugitakse isekate ja omakasule orienteeritud tehingute õigustuseks kriitika suhtes, mille on esile kutsunud teiste huvide kahjustamine või riivatud õiglustunne. Tavaliselt tembeldatakse siis koerteks peetavaid lihtsalt kadedateks. Neile vaadatakse alt üles ega peeta võrdväärseteks. Väga tavaline käibeväljend just poliitikute kõnepruugis, kes arvavad, et rahvas või rivaalitsev poliitiline jõud ennekõike kadedusest neile asju pahaks paneb ja neid kiusab.

Sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Ei tea kas sõjas seda idiootlikku klisseed kah pruugitakse – millegipärast nagu ei usu seda, aga eks kutselised sõjaväelased või seda asja kommenteerida. Küll aga armastavad sellega oma teguviisi õigustada nii teiste kui oma lähisuhteid lõhkuvad isikud, kes teiste tundeid suurt millekski ei pea. Kindlasti mitte ligilähedaseks oma hetke heaoluga ja parema positsiooniga. Sellise käibefraasiga õigustatakse teis(t)ele haiget tegemist, alandamist ja hingehaavade põhjustamist.

Maailm ongi ebaõiglane. Üsna universaalne mistahes endapoolse või kellegi teise sigaduse või ebaõiglase käitumise õigustamiseks kasutatav käibefraas. Iseloomustab kasutava isiku vastutamatust ja kalduvust ebaõiglaste võtete kasutamiseks. Väljendab paindlikkust moraali ja eetikanormide hälbimiseks – neist mööda vaatamiseks. Põhimõtted - kui mõningaid moraalseid peakski esinema - muutuvad vastavalt olukorrale ja omakasule.

Lollidelt tulebki raha ära võtta. Iseloomulik egoistlikult ja külmavereliselt tegutsevatele tüüpidele, kes leiavad, et tüssu tegemine ja riukad on loomulik osa äri ajamisest või üldse rahalistes suhetes. Ei põe ega tunne süümepiinu kui õnnestub kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata. Pea-asi on ise mitte vahele jääda ja ajada asju nii, et see oleks võimalikult JOKK, et kuskilt kinni hakkamise risk oleks minimaalne. Samas põetakse ise väga lüpsta saamise riski.

Solgisurma pole keegi surnud – kiputakse enamasti naljatlevalt ütlema siis kui pistetakse suhu mõni mahakukkunud toidupaluke või süüakse võibolla mitte kõige kaubanduslikuma väljanägemisega või mõne muu aine või asjaga kokku puutunud toitu vms. või kui kõike seda serveeritakse teistele. Või siis oma suure elutarkuse väljendamiseks olles tunnistajaks mõne teise poolt riknenud või n-ö määrdunud toidu söömisele.

Kuigi nii mõnedki tegelased teatud puhkudel oma või teiste sigadusi ja lollusi taoliste käibefraasidega õigustada armastavad, on sisuliselt tegu sisutühjade „tarkustega“, mis ei kannata veidigi tõsisemat arutlust ja argumentatsiooni – ehk sisuliselt ei ole need tõesed.
No näiteks: Tasuta lõunaid pole olemas. See on ju nii ja naa sõltuvalt vaatenurgast ehk positsioonist. Mina olen küll enda jaoks tasuta lõunaid nautinud ja ei saa kuidagi väita, et need ei ole mulle tasuta olnud. See muidugi ei tähenda, et nende eest pidi keegi teine maksma ehk see teatud kulu tähendas. Tõdemus, et "tasuta lõunaid pole olemas" on selles mõttes sama hea kui väita, et tasuta (alg)haridust pole olemas või tasuta tänavavalgustust pole olemas või tasuta mida iganes pole olemas. No muidugi ei ole kui võtta, et keegi või kuidagi me selle eest maksame. Ja mis siis? Mida see siis kokkuvõttes resümeerib?
Samaviisi pudisevad laiali kõik teised taolised klisseedeks kulunud käibefraasid.

Seega, kes iganes end taoliste käibefraasidega end või miskit õigustab, tegeleb ennekõike iseenda petmisega või rahustamisega. Ta läheb pigem demagoogiale kui, et võtab omale vastutuse ja kohtleb teisi võrdsena, endaga samaväärsena, on üleüldse väärikas ja õiglane inimene.

Kindlasti on väga paljudel kogemusi nii siintoodud kui teistsuguste käibefraasidega ja situatsioonidega, kus neid kasutatud on. Meenutage millistes situatsioonidest olete kuulnud neid kasutatavat või olete neid ise kasutanud.

„Kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“

2008-12-02T21:54:00.005+02:00

Kauplusemüüjate poolt sageli pruugitava „kas ma saan Teid aidata?“ käibeväljendiga samasse, totakate etiketiväljendite kategooriasse kuuluvad teatud olukordades üsna tihti pruugitavad küsimused nagu „kes helistab?“ või „kes teda küsib?“, millega ennekõike just firmade sekretärid „kostitavad“ helistajat, kes on küsinud konkreetse isiku järele, kellega on avaldatud soovi rääkida.
Oma sisult on need küsimused kindlasti kraadi või kaks pentsikumad kui laialivalguv „kas ma saan teid aidata?“, millest sa saad aru vähemalt seda, et see suunatud konkreetselt sulle ega tekita tunnet, et sa justkui esindad omakorda kedagi teist, mitte iseennast.
Küsimused „kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“ tekitavad omakorda küsimuse justkui kõne vastuvõtja ei usuks, et just sina seda inimest küsid, keda sa küsid. Et justkui peaks sinu juures viibima veel keegi, kes siis tegelikult küsitud inimesega vestelda tahab, mitte sa ise. Tõepoolest, selliste napakate küsimuste peale ei pruugi osata kohe vastust leidagi kui ei tea, mida selle all siis tegelikult teada saada tahetakse, kuivõrd need küsimused on oma sisult ju süreaalsed. Totakad igaljuhul. Et mis mõttes kes helistab? või kes teda küsib?! Ise helistan ja ise küsin ju! Sellise küsimuse all peavad tublid sekretärid ja muidu tohmanid aga silmas seda, et kust, mis firmast sa helistad ja mis on su nimi. Sest sellist asja on õpetatud neid enne kõne suunamist või siis soovitud inimese kontaktide andmist järele uurima. Miks aga ei võiks seda siis küsidagi, mida sisuliselt teada saada tahetakse ja teha seda arusaadavalt? Näiteks: „kust (või mis firmast) te helistate ja kuidas on teie nimi? Või ka kellesta ma võin talle teatada kui ma nüüd talle kõne ühendan? Huvitav, mis selliselt, normaalselt ja helistajas oma kahestunud isikus kahtlusi mittetekitavas ning arusaadavas laadis küsimist takistab?

„Kas ma saan Teid aidata?“

2008-11-13T13:44:00.002+02:00

Just sellise pöördumisega kostitavad nii mitmedki omaarust vist edumeelsete ja eesrindlike kaupluste müüjad kauplusse sisenenud külastajaid. Heal juhul oled sa jõudnud kaupluses olevaid eksponaate silmitsema hakata, kui müüja sellise kimbatust tekitava küsimusega su külje alla tuleb. Teisel juhul jõuad sa kauplusesse sisenemisel vaid mõne sammu astuda kui üliagar õhetav müüja või müüjanna sama lolli küsimusega sind kõnetab. Et mis mõttes aidata? Aidata kaupluses ringi vaadata? Aidata lugeda toote juures olevat infot? Aidata mõelda (ja mitte ainult toodete üle, mis selles kaupluses müügil on)? Aidata aega parajaks teha? Tekib küsimus, kas ma paistan tõesti nii abitu välja, et tema saab aidata mind milleski, milles ma tegelikult abi vajan? Kui ma sellise idiootse küsimuse peale müüjalt olen küsinud, et milles ta näiteks mind aidata saab, et ta oma abi nii lahkesti pakub, siis tuleb sealt tavaliselt midagi sellist, et „noh kui teil on küsimusi mõne toote kohta või nii…“ No ja siis?! Et kui mul ongi küsimusi mõne toote kohta, siis kas ei tohiks ilma et ta oleks oma nimetet totra küsimusega su poole pöördunud, vajadusel tema poole pöörduda või? Pealegi, kui mõne toote vastu ongi olnud sügavam huvi, ja olen müüjalt selle kohta küsinud, on müüja kahjuks osutunud veelgi lollimaks kui ma ise. Küsimuse peale hakatakse siis toote manuaali lugema. Seda oskan ma ka ise (vähemalt kolmes keeles) läbi viia. See, kui müüja teab tõesti müüdavatest toodetest ja oskab kliendi küsimustele (sh. ka võibolla lollidele) vastata, on pigem meeldiv, aga kahjuks harv erand, kui reegel. Aga oma arusaamatut abi pakkuma ollakse kõigele vaatamata väga mihklid. Ei tea, kus kohast nad seda õppisid või kes neile selle pähe tagus, et sellise küsimusega on väga hea külastajat kõnetada? Ilmselt on sellise käitumise motiiviks kõvasti kultiveeritav mentaliteet, mis rõhutab aktiivsuse, initsiatiivi olulisust. Kahjuks unustatakse ära, et mitte vähem oluline ei ole taktitunne, mõistuspärasus, erialane kompetentsus ja teadmised.
Siinkohal võib ju kaasaegses eesti keeles küsida, et what the big deal about that question, aga kui sul on tõesti ka muid, ja palju olulisemaid probleeme lahendada ja mõtteid mõelda, kui see mida suudab mingi taignasegamismasin, mis juhuslikult parasjagu su nina ees kõrgub, või kui sa oled just oma jala üle kaupluse ukseläve tõstnud, mõjub klisseelik ja olemuselt mõttetu küsimus „kas ma saan teid aidata?“ kohatult ja isegi solvavalt. Kui sa sellise küsimusega pöördud, olgu pealegi sa müüja, siis ole valmis ka tõeliselt aitama kui kõnetatav ei palugi midagi seoses mingi tootega, millest sa ehk nii kangesti pajatada tahad – no näiteks seda, et lisaks väljas olevale mustale värvile on seda olemas ka beežis toonis ja et see on tõesti väga hea ja kasulik aparaat. Oled sa valmis minema abi pakutule appi puid lõhkuma, sõnnikut laiali tassima, õunu koristama, korteriremonti tegema, pesu või nõusid pesema, tube koristama, rahaliselt toetama, tervisehäda ravima jne. jne? Ehk asjades milles inimene, kelle poole sa oma totaka küsimusega pöördusid, ehk kõige enam abi vajab.
Kui sa, müüja, oled kaupluse külastajate poole sellise küsimusega pöördunud selleks, et nad oleks teadlikud sinu valmidusest nende tooteid puudutavatele küsimustele vastata ja neid teenindada, siis selleks ei ole vaja suurt muud midagi teha kui olla külastajatele nähtav ja vajadusel kättesaadav ning panna tähele kui mõni inimene, näiteks miski vidin näpus, abitult enda ümber vaatab. Üldiselt on inimestel suud peas ja nad mõistavad küsida küll. Nii üllatav kui see ei või ka näida. Teine teema on, kui sa, müüja, soovid vahepeal ostusaalist lahkuda, siis võib olla tõesti põhjust minna toodet uudistava külastaja juurde, aga mitte totaka küsimusega abi vajamise kohta, vaid viitega, et „Tere. Olen kaupluse müüja, lähen mõneks hetkeks müügisaalist ära. Kui teil tekib toodete osas küsimusi, siis pöörduge selle-või-tolle inimese poole või koputage, näete, sellele uksele.“ Simple as that!
Kõrgendatud tähelepanu all viibimine, millest pöördumine küsimusega aitamise kohta tunnistust annab, ei tunne külastaja end reeglina vabalt ja sundimatult mistõttu on reeglina pärsitud ka tema ostu valmidus.

Uus maadvõttev matsluse ilming liikluses

2008-11-04T10:50:00.005+02:00

Tihedamini ja teravamalt kui varasematel aastate pimedatel aegadel, on selle aasta sügisel sõna otseses mõttes silmipimestavalt silma hakanud autojuhid, kes sõidavad vaatamata sellele, et vastu tuleb teine auto, täistuledega ega suvatse tulesid lähituledele ümber lülitada ka siis kui sa selleks omakorda täistulede peale tõmbamisega mõista annad. Selline enesekeskne ja kaasliiklejaid otseselt häiriv (liiklust ohustav) ükskõiksus on võtnud täiesti laiaulatuslikud ja valdavad mastaabid. Autojuhid, kes lülitavad vastu tuleva auto lähenedes mõistlikult kauguselt täistuled lähitulede peale või reageerivad vastutuleva autojuhi täistuledelt lähituledele ümberlülitamisega samaga sisuliselt koheselt, on muutunud pigem harvaks erandiks. Hea on kui tulede ümberlülitamisele jõutakse su vastavasuunaliste pingutuste peale, ehk kui oled omakorda täistuled peale tõmmanud. Aga pahatihti ei aita enam seegi.
Ilmselt on selline ilming tihedas seoses üldise maad võtva enesekesksuse ja hoolimatuse kasvuga ühiskonnas. Kindlasti ei saa sellist asja aga liikluses sallida kuivõrd see seab vägagi otseselt ohtu kaasliiklejate turvalisuse ja elud. Isiklikult ei meenu mulle küll, et politsei oleks peatanud ja karistanud liiklejaid pimedal ajal tulede LE-le mittevastava kasutamise eest, mida tuleks aga kindlasti teha, et selline täistuledega sõitmise porno väheneks.
Lisaks tuima näoga täistuledega sõitmisele on väga levinud ka sõitmine sisselülitatud kahe paari tuledega – põhisõidutulede ja udutuledega. See, et see LE järgi udu puudumisel keelatud on, neid seltsimehi ei koti. Sisuliselt on selliste poolt pimestamine võrreldav täistuledega vastusõitvate autodega.
Täistuledega sõitmist harrastatakse ka üsna lähedal teise auto taga sõites. Nende vastu aitab küll õnneks ühe tahavaate peegli nurga ära muutmisest, et leida asend, kus tugev tagant tulev valgus silmi ei pimesta. Salongipeeglil on selleks spetsiaalselt eraldi aste olemas. Kui selline tölplasest juht sust mööda sõidab, saab muidugi omakorda talle taga sõites täistulede mõnu tunda lasta. Aga suuremaks probleemiks jäävad endiselt täistuledega tuimad vastu liikujad. Vahest tekib küll mõte, et taoliste jobujuhtide korralekutsumiseks/tähelepanujuhtimiseks tuleks autole mingi tugeva valgusjõuga prože külge monteerida, mille siis tuima, täistuledega sõitva juhi tulede ümberlülitamise peale sundimiseks saaks korraks peale tõmmata. Muidugi võib selline meede kujutada omakorda ohtu kuivõrd siis pimestab see ju jobujuhti, kes paistab nägemisega niigi hädas olema ja kelle ees teeservas võib liikuda parasjagu jalakäija või jalgrattur kelle elu võib siis otseselt ohtu sattuda.
Igal juhul on tuim täistuledega, ja ka mitme komplekti sõidutuledega kaasliiklejate pimestamise probleem reaalne. Täistuledega sõitmine on samasugune matsluse, enesekesksuse ja teistest hoolimatuse/lugupidamatuse ilming nagu suunatulede mittekasutaminegi.

Täiendavalt sellest, mis iseloomustab head autojuhti pimedas sõitmisel.
Esiteks on normaalsel juhil auto tuled reguleeritud. Nii, et need ei vaata eri suundades ja on aru saada, et lähituled on lähituled ja kaugtuled on kaugtuled.
Teiseks ei monteeri ta pimedas sõitmiseks autole ette täiendavaid lisatulesid.
Kolmandaks, kui ta autol on lisaks lähituledele olemas udutuled või muud täiendavad tuled, kasutab ta neid vastavalt ettenähtud tingimustel ehk udus sõites, mitte lisavalgustusena pimedas sõitmisel.
Neljandaks, lülitab normaalne autojuht tuled vastutuleva sõiduki lähenemisel lähituledele ümber vähemalt 200…300 meetrit enne vastutuleva autoga kohakuti jõudmist, aga soovitavalt veelgi varem. Kindlasti lülitab ta tuled lähituledele viivitamata kui seda on teinud vastutuleva auto juht (kui tegu ei ole just kilomeetrise või pikema vahemaaga), sest ta saab aru, et see on märk sellest, et ta pimestab vastutuleva sõiduki juhti.
Viiendaks, hea juht lülitab kaugtuled lähituledele piiratud nähtavuse tingimustes (kurviline või üle küngaste kulgev tee) juba siis kui lähenevast valgusest on täheldada teise sõiduki peatset nähtavale ilmumist kurve tagant või siis üle teekünka harja. Seejuures lülitab ta ebatasasel (üle küngaste kulgeval teel) tuled lähitulede peale ümber täheldades künka tagant suure veoki, bussi lähenemist, millest annavad aimu nende katusel või selle ülaservas paiknevad tuled, mis ilmuvad nähtavale enne nende sõidukite allservas paiknevaid sõidutulesid. Selliselt välistab ta suurte sõidukijuhtide pimestamist, kes istuvad tunduvalt kõrgemal kui sõiduautode juhid ning on seetõttu ebatasasel teel sõites viimastest tunduvalt rohkem pimestamisele eksponeeritud.
Lisaks ei pea normaalne juht paljuks korraks (ca sekundiks) peale tõmmata kaugtuled kui vastutulev juht on millegipärast lähituled kaugtulede peale ümber lülitanud, andmaks tagasidet selle kohta, et ta juba sõitis lähituledega.

Tumedanahaline e neeger – automaatne õigustus mahategemiseks ja laimamiseks?

2008-11-04T00:21:00.004+02:00

Mootorispordi- ja vormelisõbrana jälgisin minagi F1 selle hooaja viimast etappi Brasiiliast. Seda enam, et tavapärasele, ning vaatamise mõttes uniseks tegevale algusest lõpuni loksumisele tõotas punktiseisu arvestades tulla põnev võidusõit. Ja põnev see tõesti - selle aasta tiitlipretendente silmas pidades - ka tuli.
Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et maailmameistri tiitli võitis üliandekas Lewis Hamilton tulles kõigi aegade noorimaks F1 maailmameistriks. Eriti arvestades seda kuidas ta eelmisel aastal lolli prohmaka tõttu viimasel etapil sisuliselt auga väljasõidetud käe ulatuses olnud meistritiitlist ilma jäi. Prohmakas oli tol korral küll ta enda viga, aga ebaõnne, ja veelgi enam, selle kordumist ei soovi ometi.
Isiklikult mulle jäi noor Hamilton silma juba aasta-kaks enne vormel ühte tulekut kui ta kihutas vormel GP sarjas. Ei pidanud olema suur ekspert tunnistamaks tema sõidumeisterlikkust ja julgust. Mees tegi lausa uskumatult fantastilisi sõite, mis kubisesid vähem ja rohkem võimatutest kaasvõistlejatest möödasõitudest. Juhtus sedagi, et ta uljuse tõttu pisut rajalt väljas käis, aga ikka suutis mees oma koha tagasi võidelda ja veel parandadagi.
Sisuliselt sama joont on mees jätkanud ka vormel ühes. Ja seda on olnud igati värskendav vaadata peale sakslasest legendi Michael Schumacheri lõpetamist F1’s. Minu hinnangul on Hamiltoni näol tegu ühe andekaima sõitjaga F1 sarjas läbi aegade. Ehkki ega F1 sarjas praegu just väga piimamehi olegi. Ca 15 mehe osas on asi rohkem kinni tehnikas kui sõiduoskuses.
Aga mitte Hamiltoni taevani kiitmine pole mu käesoleva jutu mõte. Hämmeldust ja mõtteainet on pakkunud hoopis loomulikuna (spordi)võistluste juurde kuuluv nähtus nagu poolehoid ning ühe-või-teise võistleja pooldamine. Mõistan igati kui poolehoiu aluseks on kas isiklik tutvus (rääkimata siis sugulussidemest) või siis sportlase (võistleja) omadused sportlasena, tema käitumine nii võistleja kui inimesena jms. Ning antipaatia või koguni vihkamise ajendiks vastavalt sellise tunde tundjale tekitatud otsene kahju või solvamine, aga ka sportlase taunimist vääriv käitumine teiste inimeste vastu jms. F1 võistluste järgseid netikommentaare (põhiliselt PMO-st) lugedes, võib aga täheldada väga paljusid Hamiltoni mõnitavaid, vihkavaid ja koguni halba soovivaid kommentaare, mis ei baseeru tema käitumisel eraisiku või sportlasena. Neist õhkub täiesti mõistetamatut ja põhjendamatut pimedat rassistlikku viha. Ehk tema vastu ollakse lihtsalt sellepärast, et ta on tumedanahaline, ehk neeger, nagu Maarjamaal on tavatsetud läbi aegade mustanahaliste kohta öelda. Ja seda peab nii mõnigi netikommentaator piisavaks, et kirjutada tema aadressil solvavaid ja mahategevaid kommentaare. Mis konkreetselt Hamilton neile halba on teinud või miks nad peavad Hamiltoni solvamist väärivaks ei vaevu nad põhjendama. Ilmselt nad seda ka ei oska kuivõrd selleks puudub mõistuspärane põhjus.
Selliste pimevihkajate eelistuste motiiv on primitiivne – olla lähima konkurendi poolt, kes ei ole neeger. Sestap paisti tugevalt fännama just Massat, kes Hamiltoni kõrval neile kuidagi väga valge ja tsiviliseeritud paistis. Samas eelmisel aastal, kui põhiline vägikaikavedu toimus Hamiltoni ja Räikköneni vahel, ei olnud Massa kommentaariumites sugugi nii väga sümpaatne ja nunnu kui sel aastal. Sel aastal oli ta paljude millegipärast väga valge ja kõva sõidumees kelle ees justkui kuidagi väga juhuslikult ilma sõiduoskuseta äpust neeger Hamilton maailmameistriks tuli. Aga eks kedagi pimesi - vaid nahavärvi või rassi alusel – vihkavad, solvavad ja mahategevad kommentaarid annavad tunnistust nende sisutusest ja räägivad kõige otsesemalt nende autorite IQ tasemest ehk selle tugevast nappusest.

Meedia meeletu kolletumine

2008-10-26T22:39:00.011+02:00

Nii kahetsusväärne kui see pole, tuleb tunnistada meedia jätkuvat kolletumist ja mandumist kus ka seni tõsisemad meediaväljaanded orienteeruvad järjest madalamatele huvidele ja instinktidele. Kas ka suurematele masside, ei oska 100%-lise kindlusega väita, aga ilmselt sedagi. Et aga publik, ehk vaatajad ise sellise kollase soga produtseerimist dikteeriks, millele meediaväljaanded on eneseõigustuslikult apelleerinud, selles julgen sügavalt kahelda. Pigem on see kollase pasa tootjate eneseõigustus, et toodame ju seda, mida vaataja tahab näha ja mis hästi peale läheb. Ei! Kollase pasa produtseerimisega ja meediasse paiskamisega kultiveeritakse teadlikult ja tahtlikult publiku madalamaid ja primitiivsemaid tundeid ja huvisid, et seeläbi säiluks ja kasvaks võimalus neile üha enam seda kollast sitta sokutada ja seeläbi paremini reklaami müüa. See on teadlik „kollase“ tarbimise fooni loomine ja tarbijaskonna laiendamise püüe.
Näiteks Postimees online pole kahjuks ammu enam tõsine uudisteportaal olles sisuliselt muutunud teiseks SL Õhtuleheks või Kroonikaks või Just´iks ehk ehedaks kollase solgi toruks. No vaadake näiteks milline nägi välja PMO 26.10.08 esileht. Peamisteks uudisteks on samasuguste kolla-roosade telesaadete kajastused!
Sellise, meedia üleüldise kolletumise ja mandumise tingimustes pole ime kui ühiskonnas, eriti just noorte hulgas kuivõrd nemad on ju kõigele uuele vastuvõtlikumad, võtab maad pealiskaudsus, küünilisus, hedonistlikud hoiakud ja elulaadi imetlemine, iga hinna eest tuntuks ja kuulsaks saamise soov (kuivõrd telesaates osaleja on „tegija“). See omakorda soodustab igasugu taunitavuste, väärnähtuste ja ilmingute - alates SMS laenude võtmisest kuni kuritegudeni välja - avaldumist. Noorte ajud on juba maast-madalast kollase meedia poolt produtseeritavaga ära loputatud, nii, et neil on selgelt raskusi ümbritseva ja ühiskonna adekvaatse hindamisega alates juba sellest, mis on õige, mis väär, mis taunitav ja mis tunnustamist vääriv.
Kusjuures kommentaariumis PMO moderaator selliste saastauudiste kritiseerimist, et kas see on siis asi, mis peaks figureerima ühe endast lugupidava uudisteportaali avalehel, läbi ei lase. Niisamuti kustutatakse ka muid, konkreetse artikli sisusse puutuvaid kommentaare, mis ilmselt siis lihtsalt moderaatorile ei meeldi. Need ei pea olema sugugi ebatsensuursed. Aga eks see käib taolise kollakas-lillaka tilu-lilutamise juurde – madalatele huvidele orienteeritud saasta positiivset imagot kujundatakse ka tsensuuri abil.

Suuna näitamisest ja muudest ise-enesest mõistetavatest, pidevalt probleemiks olevatest aspektidest liikluses

2008-06-01T21:48:00.003+03:00

Suuremate teemade jaoks hoogu võttes ühest väga igapäevasest, kindlasti praktiliselt kõigile aktiivsetele liiklejatele teadaolevatest taunitavatest võtetest sõidukite liikluses. Nimelt suunatulede kasutamisest (ehk mittekasutamisest), aga ka muudest levinud kummalistest võtetest liikluses. Liiklus, sh. suunatulede temaatika on teema, millest ilmselt võib jahuda niikaua kui inimkond teeliikluses mootorsõidukitega liigub. Lühemas perspektiivis sellest vaevalt eriti midagi muutub, aga teisalt, kui selliseid teemasid, ehk taunitavaid käitumisi ja momente üldse ei tõstataks ja ülal ei hoitaks, poleks tõenäoliselt üldse lootust paremusele ja paranemisele.

Mitte ei saa aru kuidas peamiselt autorooli satuvad nii mannetud tegelased, kes ei suuda oma manöövritest kaasliiklejatele vastavalt reeglitele, ehk suunatule õigeaegse (kui üldse) sisselülitamisega, märku anda. Olgugi, et tänapäeval õpetatakse autokoolides liiklust ja ka linnasõitu üsna põhjalikult (pakun, et põhjalikumalt kui kunagi varem), ja üha haruldasemaks on muutunud ka lubade illegaalse soetamise võimalus, kohtab tänavaliikluses ka vahtralehtedega sõitvaid tegelasi, kes poleks justkui liikluseeskirjadest, sh. suunatule kasutamisest, midagi kuulnud. Üsna tavapäraseks ilminguks, vähemasti Tallinna liikluses, on muutunud sõiduradade vahetamine lihtlabase ja tuima vajumisega kõrval rajale teiste sõidukite vahele. Nii, et sõiduki, mille ees koht sisse võetakse, juht peab omaltpoolt tegema kõik, et kokkupõrget vältida. Loomulikult ei vaevu liiklusjobu oma sellisest kavatsusest kaasliiklejaid suuna näitamisega informeerima. Selline käitumine ei räägi muust kui matslikkusest ja kasvatamatusest, milles paraku tänapäevased nn „tegijad“ ise mingit probleemi ei näe. Tuim nägu ees, pilk sihikindlalt ette suunatud jätkatakse oma kõigutamatud edenemist ka siis kui sa oled tema kõrvale jõudnud või liiklusvoolus seisatunud ning üritad talle selgeks teha, et normaalne oleks ikka suunda ka näidata, kui tahab, et ta sõiduk terveks jääb. Või vahitakse sulle tema tegematajätmisele viitamise peale lihtsalt lolli näoga otsa.

Muidugi on oht liiklusjobu korralekutsumisel ise rämeda sõimu osaliseks saada, et takistad liiklusjobul vastutustundetut edenemist, mis ei pruugi suuna mitte näitamise tõttu sugugi mitte kiirem olla.

Peale selle eksisteerib ka selliseid juhte, kes olles sulle kõrvalt realt ette vajunud, avastab alles peale uuele reale asumist, et selle manöövri juurde vist kuulus ka suuna näitamine. Ja siis peale manöövri sooritamist lastakse suunatulel mõned korrad vilkuda. Tõesti palju abi sellest.

Olen mõelnud, et raja vahetusel, aga ka ristuvale teele suundumisel ja muudes suunatule pruukimist eeldatavates olukordades suuna mitte näitamisel on ilmselt kolm peamist põhjust:
a) ilmselt kõige levinum on sulaselge matslikkus, egoism, enesekesksus, isekus, „mina ja maailm“ suhtumine või kuidas iganes me seda nimetame. Need on tihtilugu ka juhid, kes peavad ennast hästi edukateks inimesteks ja teisi, kes neid kritiseerivad, jobudeks ja elus kibestunud tegelasteks.

b) Teine tüüp on rabedad e kogenematud juhid, kes eriti just tiheda liikluse korral on pinges ega suuda lihtsalt mitut juhtimisvõtet korraga sooritada – käiku vahetada, roolida, pedaalida ja siis veel ennetavalt ka suunda näidata. Tavaliselt kas vanainimesed või naisterahvad.

c) Kolmanda tüübi esindaja tundub olema teadlik suuna näitamata jätja, kes, ka peamiselt tiheda liikluse korral, kartuses, et äkki teda ei lasta vahele, kui ta oma kavatsusest rea vahetuse kohta peaks suuna näitamisega märku andma, jätab selle teadlikult tegemata.

Kui esimese kahe variandi puhul on asi selge: esimene tüüp vajab lihtsalt isiklikku karmi kogemust (kokkupõrke näol, milles ta süüdi jääb) või siis pidevat trahvimist kuniks õiged ja teisi arvestavad sõiduvõtted seda kaudu kohale jõuavad ning teine tüüp peab lihtsalt endas arendama enesedistsipliini, milleks ka korralekutsumine liiast ei ole, siis kolmanda tüübi teguviisi ei muuda tema motiiv küll kuidagi vähem matslikuks ja egoistlikuks ega vähem taunitavaks. Kindlasti väärib ka sellise motiiviga suuna näitamata jätmine korralekutsumist ja trahvimist. Ise lasen võimaluse korral küll vahele juhte, kes on oma kavatsusest rada vahetada õigeagselt suunatulega märku annavad. Ja pigem ei näe vajadust lasta vahele trügida ülbetel tüüpidel, kes kaasliiklejaid endast vähemaks peavad (millest suuna mitte näitamine räägib).

Lisaks raja vahetamisel esinevale suuna mittenäitamisele, on üsna tavaline ka suuna mitte näitamine tee äärde seisma jäämisel või siis tee servast liikuma hakkamisel. Viimasega on olnud ka isiklik kogemus intsidendi näol tõsisest liiklusjobust juhiga, kellega oli tegu vältimaks kokkupõrget, sest liiklusjobu arvas heaks hakata võidu sõitma kui olin asunud temast suunatulega märku andmisega mööda sõitma.

Suuna mitte näitamine on kahtsusväärselt vägagi tavaline ka situatsioonis, kus sa näiteks ootad teele või ringristmikule väljasõitu läheneva auto tõttu ja siis see liiklusjobuks osutunud juht keerab ilma suunatuld näitamata ära. Sina aga ootasid nagu tola tema tõttu oma sõidu korda. Jällegi on suunatuld mitte pruukiva juhi näol ilmselt enesekeskse „mina ja maailm“ tüübiga, kes muidugi ei pruugi selle pealegi tulla, et tema tõttu oodati. Või siis on tegu väga flegmaatilise tüübiga või lihtsalt pohhuistiga, kel pea alati hoiak „no ja mis siis“.

Suuna näitamise temaatikaga puutume ka kokku parklates, kus suuna näitamise kommet veelgi vähem, kui üldse. Pole haruldane, et samale vabale parkimiskohale pretendeerivad kaks sõidukit ehk siis sõidukijuhti. Kui kumbki oma kavatsusest suunaga märku ei anna, pole seal erilist vahet, kuidas selle koha hõivamine toimub, ehk kes enne selle võtab või põrkavad mõlemad sõidukid seda üritades otsapidi kokku. Ühed mustab mõlemad siis. Kui aga üks näitab suunda, andes märku selgest kavatsusest sellele kohale pöörata ja tema ees võtab parkimiskoha ära oma vastavast kavatsusest mitte märku andev ülbe liiklusjobu, on olukord ikka inetu küll. Tavaliselt on sellise võttega parkimiskoha hõivaja puhul tegu selgelt väga egoistliku ja ülbe tüübiga, kelle osas mina Peeter Ojalikku näopeksu küll liigseks ei peaks kui ta märkuse peale oma viga ei paranda ja oma sigatsemise pärast ei vabanda.

Veel ühest nüansist, kus suunatuli suuresti kommunikatsiooni- ja oma kavatsustest teavitamise vahendiks. Ehk jällegi väga pädev võte parklas kasutamiseks. Näiteks kui sa peatud laskmaks kellelgi oma parkimiskohalt välja tagurdada, siis selleks, et ka väljasõitja sinu kavatsust, seda võimaldada, aru saaks, tõmba sisse tema poolne suunatuli. Nii ta näeb, et kavatsed sellele kohale asuda ja tal on palju kindlam alustatud manööver lõpule viia, sest sinu kavatsus on nüüd talle arusaadav, sa pole lihtsalt suvaliselt muul põhjusel hetkeks peatunud vaid annad ühtlasi tunnistust, et oled ka tema kavatsust märganud ning ootad selle järel. Lihtne, loogiline ja teiste suhtes lugupidamist üles näitav.

Suuna näitamise temaatika lõpetuseks veel niipalju, et nii nagu üldse ühiselu reeglitest sh. Liikluseeskirjadest kinnipidamine tõstab ka suuna näitamine turvalisust, lisab mõistetavust ja ohutust, on see ka viisakuse avaldamise vorm, mis ennekõike kaunistab kasutajat ennast.

Suuna mittenäitamise kõrval on mitte just väga haruldane liikluseeskirjade mitte tundmist osutav iseenesest koomiline olukord, kus fooriga reguleeritud ristmikule välja sõitnud vasakpööret sooritav juht jääb keset ristmikku seisma kuivõrd fooris põleb 90° nurga all ehk tema soovitud sõidu suunal punane, sõitmist keelav, tuli :). Inimene on küll lubade saamiseks liikluskoolis käinud ja ka õppesõitu teinud, aga seda ikka ei tea, mis juhul jäädakse vasakpöörde sooritamisel ristmikule seisma ja millisel (enamus juhtudel) mitte. Ja nii see tola seisab keset fooriga reguleeritud ristmikku, ilma, et ootaks ristmikku ületavate jalakäijate taga, takistades teistel, tema taga tulevatel sõidukitel ristmikku ületada.

Sama teguviisi üks harusid või alaliike on ilmselt ka foori punase tule korral peatumine foori juures, mitte sellele eelnenud „stopp“ viida või „stopp-joone“ ees nagu LE ette näeb. Ja siis vahitakse seal loll nägu peas, miks kõrvalt teelt n-ö peale tuleva autod talle talle külge tahavad tulla, aga neil liiklusjobude tõttu kuhugi sõita pole.

Liiklusest saab ja tuleb rääkida-kirjutada palju, aga sedakorda mitte käsiltemist leidnud teemadest edaspidi.

Nupp lihtsameelsetele

2008-04-30T12:36:00.002+03:00

Ehkki ma väga palju tänavatele jala ei liigu, tuleb ka seda ette kuivõrd jala käia on üldjuhul igatpidi kasulikum ja tervislikum kui näiteks autoga sõita või ka ühistransporti kasutada. Eriti kui vahemaad on selleks sobilikud ja keskkond seda soodustav.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid ühest ilmingust jalakäijate käitumises, mis mul seda nähes ikka ja jälle muige näole toob. Asi puudutab nimelt valgusfoore, millel fooritulede juhtimiseks nupp küljes. Ja just neid valgusfoore, mis asuvad suurtel ristmikel. Väga tihti (nende kordade kohta kui ma jala liigun) kui ma tee ületamiseks sellise foori taga lubava tule süttimist ootan, leidub mõni aktiivne-kärsitu kodanik, kes seda nuppu vajutab, lootuses sellega teeliiklus peatada, et saaks võimalikult ruttu ohutult sõiduteed ületama asuda. Mida aga ei juhtu, on see, et foor töötab ikka oma tavapärases režiimis edasi, vahetades lubavaid-keelavaid tulesid just neil aegadel mil ta selleks on programmeeritud. Mis muidugi ei tähenda seda, et aktiivse kodaniku nupulevajutus ei võiks vahetult eelneda fooritulede vaheldumisele programmi alusel, mis juhul kodanik rahuloluga märkab, et tema aktiivsusest soovitud tulemus sündis :).
See toimub selliselt just nii päevasel ajal ja äripäeviti. Ilmselt toimub see ettekirjutatud programmi alusel suuremates liiklussõlmedes samuti ka puhkepäevadel. See, et suurte liiklussõlmede/ristmiku foore suvalisel ajal foori küljes oleva nupu abil juhtida ei saa, on igati normaalne ja loogiline. Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis liikluskorraldaja/fooride töörežiimi eest vastutaja (Tallinnas selleks ilmselt AS Signaal vms.) peaks ikka päris idioot olema kui võimaldaks suurtes liiklussõlmedes paiknevaid foore suvalisel ajal igal lihtsameelsel nupuvajutusega mõjutada. Sellise võimalusega halvataks oluliselt linnaliikluse koordineeritus, ehk sõidukite liikluse sujuvus, põhjustades liiklusvoo ebaühtlust, ummikuid, sellest tulenevat saaste suurenemist jne.
Lihtsameelne, kärsitu, aktiivne kodanik tavaliselt aga sellise asja peale iseseisva mõtlemisega ei tule.
Ei ole seda teemat küll uurinud, aga tõenäoliselt erineb puhke- ja tööpäevade foori käsitsijuhtimise võimalusega režiimile üleminek erinevate kella-aegade poolest. Kindlasti toimivad osad foorid – need, mis on paigaldatud kuhugi pikema teelõigu peale - nupule vajutamisega ka päevasel ajal ja äripäeviti.
Olen mõelnud, et võibolla peaks nupuga „juhitavate” fooride küljes olema foori nupuga juhtimise režiimi aegadest teavitav tahvel, mis niihästi infot millal konkreetne foor nupuga juhtimise võimalusele ja sellelt maha lülitub. Kui pikk on fooritulede vahetumise välp peale nupule vajutust ja ka näiteks kui kaugel asuvad kummalgi pool antud ülekäigukohast lähimad ülekäigurajad, tunnelid vms. Sellise teavitamise probleemiks on muidugi foorirežiimide aegade muutmise vajadus, mis juhul tuleks iga kord ka selliste fooride infotahvlit uuendada. Samas kui foorirežiimide muutmine ei ole väga levinud – näiteks toimub maksimaalselt paar korda aastas – võiks see teavitus olla igati teostatav. Sellega väheneks võimalus jalakäijatel ennast lolliks teha (järele jääks siis need, kes ei oska või ei viitsi või ei taha lugeda). Jalakäijad tunneksid ennast paremini kuna nad on informeeritumad ja tunneksid end ka lugupeetumatena kuivõrd linn peab neid vajalikuks informeerida, mitte ei jäeta oma lolli mõistusega posti küljes olevat nuppu tallama.

Dilemma järjekorrapulgaga

2008-02-25T19:41:00.001+02:00

Poodides käies, mis enamasti on suured kaubanduskeskused, kuna nende juurde on autoga mugav sõita ja saab ka normaalselt (ilma selle eest ekstra raha maksmata) parkida, väljavalitud kaubaga kassa juurde jõudes olen aeg-ajalt maadelnud dilemmaga kuhu asetada kassalindil ostjate kraami eristav järjekorra pulk. Kas enda kraami ette, kui minu ees olev ostja seda ei ole mingil põhjusel pannud? Või enda kraami järele? Või hoopis olla sedavõrd aktivist, et panna see nii enda kraami ette kui järele?
Muidugi pole see pealtnäha suurem asi probleem, eriti selliste teemade nagu üldine majanduslangus, kõikide kohtade täisehitamine, üldine korruptsioon, liikluskultuuritus, teede ja tänavate halb seiskord, ülemaailmne kliimasoojenemine, venemaa kasvava autokraatluse ja imperialistlike ambitsioonide ilmnemise jne. kõrval, aga võtame siiski keskenduda sellele väikesele mitteolulisele seigale, mis võib õhtust meeleolu vaat et enamgi rikkuda, kui näiteks uudis jääkaru uppumisest kuna oma loomuliku elukeskkonna ebaloomuliku soojenemise tõttu ei leidnud ta jäist pinnast, mille peale ronida.
Ehk järjekorrapulga dilemmast. Isegi kui see mõne jaoks pole teema, võib see vabalt selleks muutuda kui sa kaubanduskeskuses oma kraami kassalindele laotanuna selle pulga üldse panemata jätad. Näiteks unustad. Tekib üsna tõenäoline oht kas kõrval ostleja käest pragada saada või lööb kassiir kas sinu ees või järel oleva ostja kraami sinu omadega kokku. Vastavalt kuhu poole siis kraami vahet tähistav pulka panemata jäi. Kui sina või su kõrval ostleja pole nõus kogu selliselt kokku löödud kraami eest tasuma, milleks arvatavasti tahe puudub, kui selliselt kokku lastud kraami ostjad pole just väga head tuttavad, tuleb kassiiril see töö uuesti teha. Ja selle lahtiarutamine ei ole sugugi mitte enam meeldiv, sest see võtab aega ja inimesed ei pruugi jätta ka pahameelt väljendamata. Aga kellele meeldikski kellegi ajameelsuse või ignorantsuse tõttu sabas passida või topelt tööd teha? Seega, korralik ja vähegi teistest hooliv ostja paneb vähemasti ühe järjekorrapulga oma kraami teise ostja kraamist eristamiseks kassalindile. Aga kummale poole oma kraami siis, liiati kui sinu ees olev ostja ei ole seda pannud oma kraami järele? Okei, ütleme, et paneme siis enda kraami ette. Samas kui sinu järel tulev ostja seda ei märganud, võib ta arvata, et sina oled ignorantne mats, kes ei suvatsenud enda kraami kaasostja omast järjekorrapulgaga tähistada. Ja pole sugugi haruldane, et sa selle pärast siis sinule järgneva ostja käest võtta saad. Mina olen seepeale küll öelnud, et ma juba panin ühe pulga ja sellest peaks piisama. Ja sisuliselt ju ka piisab, sest kui ka järgmine ostja paneb pulga enda kraami ette, ehk siis eelneva ostja kraami järele, ei esine ju sisulist probleemi või vahet, kas järjekorrapulk pannakse oma kraami ette või järele. Viimase ostja suhtes ei ole nagunii mingit vajadust oma kraami lõppemist pulgaga tähistada. Seda jääb juba märkima „kassa suletud, palun pöörduge kõrval kassasse” märk. Probleem aga ilmnebki juhul kui eelnevale järgnev ostja ei märka, et ta pani järjekorrapulga oma kraami ette mitte järele, ja hakkab sellest teadmatuses olles eelpoolseisva ostjaga kurjustama. Vaevalt, et keegi väga tahaks möliseda saada. Normaalsed inimesed vähemati mitte. Sestap on hea kassalindi pulk oma kraami järele panna. Nii vähemalt elimineerid sinu järel tuleva ostja pahameele sinu aadressil. Samas kui sinule eelnev ostja ei asetanud kassapulka oma kraami järele, ehk sinu kraami ette, vaid oma kraami ette - ehk toimis ostjate ostude vahel järje hoidmiseks sisuliselt piisavalt -, aga sina omakorda ei ole oma kraami ette, ehk siis eelneva ostja kraami vahele järjekorrapulka pannud, eksisteerib väga reaalne oht, et kassapidaja erinevate ostjate kraamil vahet tegemata laseb need ühes jorus kassast läbi. Ja nagu mainitud, jama ja pahameelt kui palju.
Seega, kas panna järjekorrapulk oma kraami ette või järele? Mõlemal juhul võivad tekkida eelkirjeldatud jamad ja võid pälvida kaasostleja(te) või lisaks ka kassiiri pahameele. Samas kui iga ostja on sedavõrd mõistlik, et ta suudab vähemasti ühe järjekorra pulga asetada vastavalt vajadusele, kas oma kraami ette (kui see sealt puudub), või selle järele (kui see eespool olemas on), ei esineks mingit probleemi.
Paraku see tihtilugu aga nii ei ole ja leidub ikka neid ostjaid, kes võtavad sind sõimata kui sa oma kraami järele järjekorrapulka ei ole pannud, vaatamata sellele, et asetasid selle oma kraami ette. Mõni ei suvatse koguni oma kraami enne kassalindilegi panna, kui sa pole oma kraami järele järjekorrapulka asetanud J. Ja kui ta siis avastab, et sa seda teha ei kavatsegi, rabab ta vihaselt kaks pulka virutades ühe neist oma kraami ette ja teise oma kraami järele J. Lahendus missugune!

Alustan

2008-02-18T11:19:00.000+02:00

Kuivõrd tänapäeva infoühiskond ja tehnoloogia annab ka igale üksikisikule, kelle inimõigusi pole oma mõtete väljendamiseks piiratud ja kel vähegi tahtmist on, interneti ja bloginduse näol suurepärase võimaluse oma mõtete avaldamiseks, siis otsustasin seda isegi teha. Seda enam, et osasid poppe blogisid (millest Irja ja Inno oma vast kõige kurikuulsam ja tuntum) lugedes olen avastanud neis tõsise alternatiivi raha ja ka poliitika poolt juhitud/mõjutatud tavameediale, kus viimasel ajal on kahetsusväärseks trendiks muutunud sisutühjade kirjavigadest kubisevate mõttetuste avaldamine uudiste sildi all.
Üha enam olen jõudnud veendumusele, et inimesed, kes käivad ringi lahtiste silmade ja hingega, kes panevad tähele ja kel pole mitte kõik ja kõigest n-ö savi, kel on asjadest oma arvamus ja midagi öelda ühiskonnas valitsevate ebakohtade kohta, võiks/peaks sellist suurepärast võimalust kasutama.