pühapäev, 1. juuni 2008

Suuna näitamisest ja muudest ise-enesest mõistetavatest, pidevalt probleemiks olevatest aspektidest liikluses

Suuremate teemade jaoks hoogu võttes ühest väga igapäevasest, kindlasti praktiliselt kõigile aktiivsetele liiklejatele teadaolevatest taunitavatest võtetest sõidukite liikluses. Nimelt suunatulede kasutamisest (ehk mittekasutamisest), aga ka muudest levinud kummalistest võtetest liikluses. Liiklus, sh. suunatulede temaatika on teema, millest ilmselt võib jahuda niikaua kui inimkond teeliikluses mootorsõidukitega liigub. Lühemas perspektiivis sellest vaevalt eriti midagi muutub, aga teisalt, kui selliseid teemasid, ehk taunitavaid käitumisi ja momente üldse ei tõstataks ja ülal ei hoitaks, poleks tõenäoliselt üldse lootust paremusele ja paranemisele.

Mitte ei saa aru kuidas peamiselt autorooli satuvad nii mannetud tegelased, kes ei suuda oma manöövritest kaasliiklejatele vastavalt reeglitele, ehk suunatule õigeaegse (kui üldse) sisselülitamisega, märku anda. Olgugi, et tänapäeval õpetatakse autokoolides liiklust ja ka linnasõitu üsna põhjalikult (pakun, et põhjalikumalt kui kunagi varem), ja üha haruldasemaks on muutunud ka lubade illegaalse soetamise võimalus, kohtab tänavaliikluses ka vahtralehtedega sõitvaid tegelasi, kes poleks justkui liikluseeskirjadest, sh. suunatule kasutamisest, midagi kuulnud. Üsna tavapäraseks ilminguks, vähemasti Tallinna liikluses, on muutunud sõiduradade vahetamine lihtlabase ja tuima vajumisega kõrval rajale teiste sõidukite vahele. Nii, et sõiduki, mille ees koht sisse võetakse, juht peab omaltpoolt tegema kõik, et kokkupõrget vältida. Loomulikult ei vaevu liiklusjobu oma sellisest kavatsusest kaasliiklejaid suuna näitamisega informeerima. Selline käitumine ei räägi muust kui matslikkusest ja kasvatamatusest, milles paraku tänapäevased nn „tegijad“ ise mingit probleemi ei näe. Tuim nägu ees, pilk sihikindlalt ette suunatud jätkatakse oma kõigutamatud edenemist ka siis kui sa oled tema kõrvale jõudnud või liiklusvoolus seisatunud ning üritad talle selgeks teha, et normaalne oleks ikka suunda ka näidata, kui tahab, et ta sõiduk terveks jääb. Või vahitakse sulle tema tegematajätmisele viitamise peale lihtsalt lolli näoga otsa.

Muidugi on oht liiklusjobu korralekutsumisel ise rämeda sõimu osaliseks saada, et takistad liiklusjobul vastutustundetut edenemist, mis ei pruugi suuna mitte näitamise tõttu sugugi mitte kiirem olla.

Peale selle eksisteerib ka selliseid juhte, kes olles sulle kõrvalt realt ette vajunud, avastab alles peale uuele reale asumist, et selle manöövri juurde vist kuulus ka suuna näitamine. Ja siis peale manöövri sooritamist lastakse suunatulel mõned korrad vilkuda. Tõesti palju abi sellest.

Olen mõelnud, et raja vahetusel, aga ka ristuvale teele suundumisel ja muudes suunatule pruukimist eeldatavates olukordades suuna mitte näitamisel on ilmselt kolm peamist põhjust:
a) ilmselt kõige levinum on sulaselge matslikkus, egoism, enesekesksus, isekus, „mina ja maailm“ suhtumine või kuidas iganes me seda nimetame. Need on tihtilugu ka juhid, kes peavad ennast hästi edukateks inimesteks ja teisi, kes neid kritiseerivad, jobudeks ja elus kibestunud tegelasteks.

b) Teine tüüp on rabedad e kogenematud juhid, kes eriti just tiheda liikluse korral on pinges ega suuda lihtsalt mitut juhtimisvõtet korraga sooritada – käiku vahetada, roolida, pedaalida ja siis veel ennetavalt ka suunda näidata. Tavaliselt kas vanainimesed või naisterahvad.

c) Kolmanda tüübi esindaja tundub olema teadlik suuna näitamata jätja, kes, ka peamiselt tiheda liikluse korral, kartuses, et äkki teda ei lasta vahele, kui ta oma kavatsusest rea vahetuse kohta peaks suuna näitamisega märku andma, jätab selle teadlikult tegemata.

Kui esimese kahe variandi puhul on asi selge: esimene tüüp vajab lihtsalt isiklikku karmi kogemust (kokkupõrke näol, milles ta süüdi jääb) või siis pidevat trahvimist kuniks õiged ja teisi arvestavad sõiduvõtted seda kaudu kohale jõuavad ning teine tüüp peab lihtsalt endas arendama enesedistsipliini, milleks ka korralekutsumine liiast ei ole, siis kolmanda tüübi teguviisi ei muuda tema motiiv küll kuidagi vähem matslikuks ja egoistlikuks ega vähem taunitavaks. Kindlasti väärib ka sellise motiiviga suuna näitamata jätmine korralekutsumist ja trahvimist. Ise lasen võimaluse korral küll vahele juhte, kes on oma kavatsusest rada vahetada õigeagselt suunatulega märku annavad. Ja pigem ei näe vajadust lasta vahele trügida ülbetel tüüpidel, kes kaasliiklejaid endast vähemaks peavad (millest suuna mitte näitamine räägib).

Lisaks raja vahetamisel esinevale suuna mittenäitamisele, on üsna tavaline ka suuna mitte näitamine tee äärde seisma jäämisel või siis tee servast liikuma hakkamisel. Viimasega on olnud ka isiklik kogemus intsidendi näol tõsisest liiklusjobust juhiga, kellega oli tegu vältimaks kokkupõrget, sest liiklusjobu arvas heaks hakata võidu sõitma kui olin asunud temast suunatulega märku andmisega mööda sõitma.

Suuna mitte näitamine on kahtsusväärselt vägagi tavaline ka situatsioonis, kus sa näiteks ootad teele või ringristmikule väljasõitu läheneva auto tõttu ja siis see liiklusjobuks osutunud juht keerab ilma suunatuld näitamata ära. Sina aga ootasid nagu tola tema tõttu oma sõidu korda. Jällegi on suunatuld mitte pruukiva juhi näol ilmselt enesekeskse „mina ja maailm“ tüübiga, kes muidugi ei pruugi selle pealegi tulla, et tema tõttu oodati. Või siis on tegu väga flegmaatilise tüübiga või lihtsalt pohhuistiga, kel pea alati hoiak „no ja mis siis“.

Suuna näitamise temaatikaga puutume ka kokku parklates, kus suuna näitamise kommet veelgi vähem, kui üldse. Pole haruldane, et samale vabale parkimiskohale pretendeerivad kaks sõidukit ehk siis sõidukijuhti. Kui kumbki oma kavatsusest suunaga märku ei anna, pole seal erilist vahet, kuidas selle koha hõivamine toimub, ehk kes enne selle võtab või põrkavad mõlemad sõidukid seda üritades otsapidi kokku. Ühed mustab mõlemad siis. Kui aga üks näitab suunda, andes märku selgest kavatsusest sellele kohale pöörata ja tema ees võtab parkimiskoha ära oma vastavast kavatsusest mitte märku andev ülbe liiklusjobu, on olukord ikka inetu küll. Tavaliselt on sellise võttega parkimiskoha hõivaja puhul tegu selgelt väga egoistliku ja ülbe tüübiga, kelle osas mina Peeter Ojalikku näopeksu küll liigseks ei peaks kui ta märkuse peale oma viga ei paranda ja oma sigatsemise pärast ei vabanda.

Veel ühest nüansist, kus suunatuli suuresti kommunikatsiooni- ja oma kavatsustest teavitamise vahendiks. Ehk jällegi väga pädev võte parklas kasutamiseks. Näiteks kui sa peatud laskmaks kellelgi oma parkimiskohalt välja tagurdada, siis selleks, et ka väljasõitja sinu kavatsust, seda võimaldada, aru saaks, tõmba sisse tema poolne suunatuli. Nii ta näeb, et kavatsed sellele kohale asuda ja tal on palju kindlam alustatud manööver lõpule viia, sest sinu kavatsus on nüüd talle arusaadav, sa pole lihtsalt suvaliselt muul põhjusel hetkeks peatunud vaid annad ühtlasi tunnistust, et oled ka tema kavatsust märganud ning ootad selle järel. Lihtne, loogiline ja teiste suhtes lugupidamist üles näitav.

Suuna näitamise temaatika lõpetuseks veel niipalju, et nii nagu üldse ühiselu reeglitest sh. Liikluseeskirjadest kinnipidamine tõstab ka suuna näitamine turvalisust, lisab mõistetavust ja ohutust, on see ka viisakuse avaldamise vorm, mis ennekõike kaunistab kasutajat ennast.

Suuna mittenäitamise kõrval on mitte just väga haruldane liikluseeskirjade mitte tundmist osutav iseenesest koomiline olukord, kus fooriga reguleeritud ristmikule välja sõitnud vasakpööret sooritav juht jääb keset ristmikku seisma kuivõrd fooris põleb 90° nurga all ehk tema soovitud sõidu suunal punane, sõitmist keelav, tuli :). Inimene on küll lubade saamiseks liikluskoolis käinud ja ka õppesõitu teinud, aga seda ikka ei tea, mis juhul jäädakse vasakpöörde sooritamisel ristmikule seisma ja millisel (enamus juhtudel) mitte. Ja nii see tola seisab keset fooriga reguleeritud ristmikku, ilma, et ootaks ristmikku ületavate jalakäijate taga, takistades teistel, tema taga tulevatel sõidukitel ristmikku ületada.

Sama teguviisi üks harusid või alaliike on ilmselt ka foori punase tule korral peatumine foori juures, mitte sellele eelnenud „stopp“ viida või „stopp-joone“ ees nagu LE ette näeb. Ja siis vahitakse seal loll nägu peas, miks kõrvalt teelt n-ö peale tuleva autod talle talle külge tahavad tulla, aga neil liiklusjobude tõttu kuhugi sõita pole.

Liiklusest saab ja tuleb rääkida-kirjutada palju, aga sedakorda mitte käsiltemist leidnud teemadest edaspidi.