Europarlamendi valimiste lament

Kohe-kohe, ehk 7.juunil, ongi ukse ees selle aastal I valmimised Eestis. Ehkki Maarjamaa inimestele kindlasti mitte nii olulised ja erutavad kui kohalike omavalitsuste valimised sügisel, aga siiski. Lament, ehk reklaamikampaaniad, konkurentide mustamine, kaadritagused mängud ja niidi tõmbamised on täies hoos.

Olles paratamatult pidanud ära nägema mõned rahakamate erakondade teles jooksvad reklaamklipid, peab nentima, et need on äärmiselt magedad nii teostuselt kui ka sõnumilt. Ennekõike häirib siiski viimase momendi puudumine. Kõigi nende peamine sõnum seisneb omale vastu rinda trummeldamises, et küll meie oleme ikka tegijad ning just meie olime need kes omal-ajal vahvaid asju korda saatsid.

Oravad rõhuvad oma oksendamiseni tuntud keep smiling nägudele (Ojuland, Gräzin jms.) ning oma orava logole ja kollasele värvile. Muud sealt meelde pole jäänud.

Isamaa ja Respublica Liit (IRL) pole suutnud muud targemat välja mõelda kui korrutavad Laari Pehmetes ja Karvastes tuntuks saanud kärbete mantrat. Pehmete ja Karvaste Laari paralleeli silmas pidades ei ole see muud kui halenaljakas. Huvitav, kas siis reformikad ei tahagi ja ei püüdlegi selle poole, et eelarve tasakaalu saada? Minuarust nad seal valitsuses viimasel ajal ju ainult sellega tegelevadki kuidas riigi eelarve tasakaalu saada ning mida ja kust selleks kärpida tuleks. Milles siis IRL reklaamisõnumi uudsus või mõte? Täiesti arusaamatu! Uuemates reklaamides lubavad nad veel ei tea kuidas luua 50 tuhat uut töökohta. Kuidas need töökohad luuakse jääb lahiseks. Ehk tegu on lihtsalt tavapärase demagoogilise tühja valimislubadusega. Hiljem, kui lubatu ei õnnestu, saab alati tuua tuhat vabandust miks see võimalik polnud ja välja ei tulnud. A la pidime oma koalitsioonipartneritega kompromissidele minema jne. jne. Võibolla luuaksegi paberil ja paljut oma teeneks pidades nimetet arv uut töökohta kui samal ajal jääb tunduvalt rohkem inimesi töötuks.
Ma saaks aru kui IRL kasutaks ära oma rahvuslike huvide eest seisva erakonna nišši ja mängiks valimispropagandas sellele. Valimiskampaania kontekstis ei paista Reformierakonnal ja IRL mingit vahet.

Sotsiaaldemokraadid rõhuvad Ivar Padari rollis oma eestimaisusele ehk õigemini maalähedusele. Mida süldijutt ja hoburakendi kraavist välja juhatamine europarlamendis peaks tähendama või andma? Et tööd tuleks teha? Et teised seda ei teegi ja ainult Padar suudab ja oskab? Mida perset!

Keskerakonna toetus lähenevate valmiste eel on ilmselt ülekaalulalt suurim ning positsioon sestap väga hea, seda ei saa aga öelda reklaami kohta kui mitte arvestada selle koomilisust, milles ta on muidugi omas elemendis. Kesk on oma kaardid üheselt pannud konfrontatsioonile Reformiga, mis mitte just väikse hulga rahva (kelle arust kah Ansip kõigis hädades süüdi) peal näikse töötama vägagi tõhusalt. Keski telereklaamis mõjub eriti meeldejäävalt ja tore-koomiliselt ühelt jalalt teisele tatsuv autoremondi mees, kes katkise auto kõrval imestab, miks Ansip midagi ei tee. Vahva! Keep going kesikud!
Ehkki Keski valimisreklaam on nagu on, ehk saast nagu teistegi omad, peab tunnustama nende päris häid „lükkeid“ millega nad viimasel ajal on pildile saanud. Näiteks rahvusliku üksmeelevalitsuse moodustamise ettepanek võtmeministrite osas mittepoliitikutest spetsialistide baasil. Minu arust geniaalne idee ja väga tugev avaldus Keski poolt, mille vastu on väga raske vastuargumente leida. Omal ajal, ehk II Eesti Vabariigi algusaegadel, mäletan, oli päris kõvasti diskussiooni selle üle, kas riiki peaks juhtima poliitikud või oma eriala asjatundjad/spetsialistid. Siis jäi peale poliitikute valitsus, aga poliitikute valitsusel ei paista küll olema mingit eelist spetsialistide valitsuse ees kui viimase termini äralörtsitud tähendus kõrvale jätta. Pigem vastupidi, sest poliitik ei ole põhimõtteliselt huvitatud muust kui võimul püsimisest.
Mainekujunduslikus või pigem meediavõitluse mõttes ei ole sugugi mitte halb Edgari lüke paigaldada oma töökabinetti online veebikaamera. Edgari väide tema kabinetist avastatud pealtkuulamisseadme kohta ei pruugi küll paika pidada, aga väga raske on seda ka ümber lükata või mitte tõena võtta kui Tallinna linnavalitsuse pealtkuulamine on varasemalt meedias kinnitust leidnud. Hea maksakas Etsi poolt parempoolsetele jõududele.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu klassikud on öelnud. Käesolev sissekanne on ajendatud mõttest, et kui ma kuu-kaks, rääkimata enam aega, tagasi, olin üsna kindel, et ma Europarlamendi valimistel ei hääleta, siis peale uudist Indrek Tarandi enda üksik-kandidaadina üles seadmist muutsin meelt. Ei näe mingit mõtet valida soojale kõrgelttasustatud kohale europarlamenti mingit abstraktset nimekirja, kus pole mingit selgust, kes tegelikult europarlamenti läheb ja kes mitte, ehk figureerib selles nimekirjas vaid nn peibutuspardina (suure tõenäosusega Edgar Savisaar, Karel Rüütli ja nii mõnigi teine). Mis kuradi valimine see on? „Valida tuleks maailmavaadet, ehk seda jõudu kelle maailmavaade on sulle meelepärane“ öeldakse. Andke andeks, millist maailmavaadet? Enamus Eesti suuremate erakondade maailmavaade, mis väljendub praktikas, on ühesugune, ehk selle eesmärk on võimule pääsemine ja seejärel võimul püsimine ning selle abil omale taskusse toppimine. Pole mingit tähtsust või sisu kuskil põhikirjas ja kodulehel deklareeritud maailmavaatel kui tegelik käitumine ja poliitika seda ei toeta. Ma ei tea, et Rahvaliit oleks deklareerinud oma maailmavaatelisteks suundateks korruptsiooni, riigivarastamise jms. tegevuse, mille osas nende endine juht Villu Reiljan on koguni kohtus süüdi mõistetud. Seda rida täiendab veel ka Ester Tuiksoo.
Päris kindlasti ei ole susser-vusserist ja korruptsioonist puhtad ka reformikad, kelle hämaratele tegudele viitavad nii mitmedki viimasel ajal lahvatanud skandaalid.
Keskerakonnal ei viitsi nende Seppade, Kallode jms. kaadriga sellel küsimusel pikemalt peatudagi.
Indrek Tarand on konkreetne isik, kes peab üksikisikuna üles astumisel ise vastutama oma sõnade ja tegude eest, mitte mingi abstraktne ebamäärane nimekiri mingitest iba ajavatest tontidest, kes võivad sulle veeretada sellist ümmargust kuuli, et hoia ja keela. Pealegi on Tarand igati eestimeelne, sümpaatne ja tark mees.

Olles peale e-valijakaardi saamist end kurssi viinud üles seatud kandidaatidega avastasin, et asi on veelgi sisukam või raskem kuivõrd nimekirjas figureerib veel üks igati eestimeelne, tõsine ja konkreetne mees, Martin Helme.

Üksikkandidaati valides tead igatahes kordi paremini keda valid ja mis ta endast kujutab. Lisaks on puht loogiliselt üksik-isik vastutav oma sõnade ja tegude eest kuivõrd ta ei saa asju ajada oma erakonna kaela a la et ma küll tahtsin nii, aga erakonna juhatus arvas ikka naa.
Seega kutsun kõiki Europarlamendi valijaid üles mitte valima ei-tea-keda-europalamenti-saadetakse nimekirjadega erakondi vaid valima üksikkandidaate ning ennekõike eestimeelseid ja –keelseid Indrek Tarand’it (nr. 115) ja Martin Helme’t (nr. 114).

Võitlus viimasele kohale ehk Eesti spordikommentaatorite kõnepruuk

Ennekõike viitab pealkiri uuema põlvkonna spordireporteritele, kes torkavad alailma tugevasti kõrva, ja mis veelgi valusam, ajju, oma läbimõtlemata, loogikavaba, suurustava, omaarust vaimuka ja n-ö lahe olla püüdva sõnavalikuga plämaga.
Siinkohal ei peatu ma pikemalt sellel tark, vaimukas (omaarust) ja lahe olla olemise aspektil, mille ekstraklassi näide on TV3 F1 praeguse kommentaatoriteduo liige Märt Elbre oma hülgemölaga. Eelnimetatud püüe ületab selgelt mehe verbaalseid võimeid, mis vajutab sügava pitseri ka kasutatava kõnekeele grammatikale. Ehk lühidalt õigekeelest ei tehta erilist numbrit. See teema vajab ekstra käsitlemist (loodan, et leian selleks viitsimist ja aega).
Võtame siinkohal ette TV3 vormel ühe ülekande kommentaatoritetiimi, teise, aga vaatamata noorusele juba staažika ja kogenud spordireporteri Kalev Kruusi ühe kummalise, just võidusõidu võistlusmomendi iseäraliku kirjeldamise, mis häirib just mõistuspäratusega ja loogilisuse puudumisega. Olgu selleks F1 võistluste ülekanne või kohalike motovõistluste kohapealne kommenteerimine, kuuleb Kalev Kruusi ikka kommenteerimas kuidas „võitlus käib teisele ja kolmandale kohale“ või: „kolmandale ja neljandale kohale pretendeerivad...“ jne. Andke andeks, aga kui teisel ja kolmandal kohal olijad pretendeerivad kibeda võistluse ehk kihutamise käigus teisele ja kolmandale kohale, siis miks nad üldse omavahel kemplevad ja kolmandal kohal olija teisest mööduda üritab? Või ongi asi olemuslikult selline, et hetkel teisele kohal olija pretendeerib kolmandale kohale ja kolmandal kohal olija teisele kohale? Aga siis ei tohiks ju olla mingit probleemi ilma suurema võitluse ja sebimiseta lihtsalt kohad vahetada.
Kui selline arutluskäik ei loo veel piisavat selgust ja arusaama kõnealuses sõnastuses võistlusmomendi kommenteerimise absurdsusest, siis veelgi paremini avaldub selle totrus kui kanname selle üle võistlejaterivi lõppu. Sel juhul, kas kaks viimast võistlejat heitlevad siis eelviimasele ja viimasele kohale või? „Pritsjom tut poslednije mesto?“, küsiks siinkohal venekeelt rääkijad.
Millegipärast olen üsna kindel, et eelkirjeldatud situatsioonides ei pretendeeri kommentaatori poolt nimetatud tagumisel positsioonil olev võistleja küll mitte sellele positsioonile, kus ta on, vaid koha, või võimalusel koguni mõned kohad, ettepoole. Ehk kui võistlejad on tihedalt koos ja keegi pole veel selgelt eest minema pannud, võib öelda, et võitlus käib esikohale. Kui kuskil on nn võitluspaar, siis võitlus käib ikka kõrgeimale kohale selles paaris, mitte teisele kohale. Samuti võib ühele, pundis siis kõrgeimale kohale, heidelda/pretendeerida mitu võistlejat. Ehk võitlus, näiteks kolmandale kohale, ei pruugi piirduda võistluspaariga.
Olles mootorispordi ülekandeid jälginud ka rahvusvahelistest kanalitest nagu Eurosport ja Motors TV, ei ole ma nende inglise keelsetes kommetaarides taolist, absurdset kommentaari võistleja poolt kehvemale kohale pretendeerimisest küll kohanud. Võisteldakse/pretendeeritakse ikka n-ö kättesaamisulatuses olevale kõrgemale kohale herr Kaupo Kruus ja muud loomad.