„Kas ma saan Teid aidata?“

Just sellise pöördumisega kostitavad nii mitmedki omaarust vist edumeelsete ja eesrindlike kaupluste müüjad kauplusse sisenenud külastajaid. Heal juhul oled sa jõudnud kaupluses olevaid eksponaate silmitsema hakata, kui müüja sellise kimbatust tekitava küsimusega su külje alla tuleb. Teisel juhul jõuad sa kauplusesse sisenemisel vaid mõne sammu astuda kui üliagar õhetav müüja või müüjanna sama lolli küsimusega sind kõnetab. Et mis mõttes aidata? Aidata kaupluses ringi vaadata? Aidata lugeda toote juures olevat infot? Aidata mõelda (ja mitte ainult toodete üle, mis selles kaupluses müügil on)? Aidata aega parajaks teha? Tekib küsimus, kas ma paistan tõesti nii abitu välja, et tema saab aidata mind milleski, milles ma tegelikult abi vajan? Kui ma sellise idiootse küsimuse peale müüjalt olen küsinud, et milles ta näiteks mind aidata saab, et ta oma abi nii lahkesti pakub, siis tuleb sealt tavaliselt midagi sellist, et „noh kui teil on küsimusi mõne toote kohta või nii…“ No ja siis?! Et kui mul ongi küsimusi mõne toote kohta, siis kas ei tohiks ilma et ta oleks oma nimetet totra küsimusega su poole pöördunud, vajadusel tema poole pöörduda või? Pealegi, kui mõne toote vastu ongi olnud sügavam huvi, ja olen müüjalt selle kohta küsinud, on müüja kahjuks osutunud veelgi lollimaks kui ma ise. Küsimuse peale hakatakse siis toote manuaali lugema. Seda oskan ma ka ise (vähemalt kolmes keeles) läbi viia. See, kui müüja teab tõesti müüdavatest toodetest ja oskab kliendi küsimustele (sh. ka võibolla lollidele) vastata, on pigem meeldiv, aga kahjuks harv erand, kui reegel. Aga oma arusaamatut abi pakkuma ollakse kõigele vaatamata väga mihklid. Ei tea, kus kohast nad seda õppisid või kes neile selle pähe tagus, et sellise küsimusega on väga hea külastajat kõnetada? Ilmselt on sellise käitumise motiiviks kõvasti kultiveeritav mentaliteet, mis rõhutab aktiivsuse, initsiatiivi olulisust. Kahjuks unustatakse ära, et mitte vähem oluline ei ole taktitunne, mõistuspärasus, erialane kompetentsus ja teadmised.
Siinkohal võib ju kaasaegses eesti keeles küsida, et what the big deal about that question, aga kui sul on tõesti ka muid, ja palju olulisemaid probleeme lahendada ja mõtteid mõelda, kui see mida suudab mingi taignasegamismasin, mis juhuslikult parasjagu su nina ees kõrgub, või kui sa oled just oma jala üle kaupluse ukseläve tõstnud, mõjub klisseelik ja olemuselt mõttetu küsimus „kas ma saan teid aidata?“ kohatult ja isegi solvavalt. Kui sa sellise küsimusega pöördud, olgu pealegi sa müüja, siis ole valmis ka tõeliselt aitama kui kõnetatav ei palugi midagi seoses mingi tootega, millest sa ehk nii kangesti pajatada tahad – no näiteks seda, et lisaks väljas olevale mustale värvile on seda olemas ka beežis toonis ja et see on tõesti väga hea ja kasulik aparaat. Oled sa valmis minema abi pakutule appi puid lõhkuma, sõnnikut laiali tassima, õunu koristama, korteriremonti tegema, pesu või nõusid pesema, tube koristama, rahaliselt toetama, tervisehäda ravima jne. jne? Ehk asjades milles inimene, kelle poole sa oma totaka küsimusega pöördusid, ehk kõige enam abi vajab.
Kui sa, müüja, oled kaupluse külastajate poole sellise küsimusega pöördunud selleks, et nad oleks teadlikud sinu valmidusest nende tooteid puudutavatele küsimustele vastata ja neid teenindada, siis selleks ei ole vaja suurt muud midagi teha kui olla külastajatele nähtav ja vajadusel kättesaadav ning panna tähele kui mõni inimene, näiteks miski vidin näpus, abitult enda ümber vaatab. Üldiselt on inimestel suud peas ja nad mõistavad küsida küll. Nii üllatav kui see ei või ka näida. Teine teema on, kui sa, müüja, soovid vahepeal ostusaalist lahkuda, siis võib olla tõesti põhjust minna toodet uudistava külastaja juurde, aga mitte totaka küsimusega abi vajamise kohta, vaid viitega, et „Tere. Olen kaupluse müüja, lähen mõneks hetkeks müügisaalist ära. Kui teil tekib toodete osas küsimusi, siis pöörduge selle-või-tolle inimese poole või koputage, näete, sellele uksele.“ Simple as that!
Kõrgendatud tähelepanu all viibimine, millest pöördumine küsimusega aitamise kohta tunnistust annab, ei tunne külastaja end reeglina vabalt ja sundimatult mistõttu on reeglina pärsitud ka tema ostu valmidus.

Uus maadvõttev matsluse ilming liikluses

Tihedamini ja teravamalt kui varasematel aastate pimedatel aegadel, on selle aasta sügisel sõna otseses mõttes silmipimestavalt silma hakanud autojuhid, kes sõidavad vaatamata sellele, et vastu tuleb teine auto, täistuledega ega suvatse tulesid lähituledele ümber lülitada ka siis kui sa selleks omakorda täistulede peale tõmbamisega mõista annad. Selline enesekeskne ja kaasliiklejaid otseselt häiriv (liiklust ohustav) ükskõiksus on võtnud täiesti laiaulatuslikud ja valdavad mastaabid. Autojuhid, kes lülitavad vastu tuleva auto lähenedes mõistlikult kauguselt täistuled lähitulede peale või reageerivad vastutuleva autojuhi täistuledelt lähituledele ümberlülitamisega samaga sisuliselt koheselt, on muutunud pigem harvaks erandiks. Hea on kui tulede ümberlülitamisele jõutakse su vastavasuunaliste pingutuste peale, ehk kui oled omakorda täistuled peale tõmmanud. Aga pahatihti ei aita enam seegi.
Ilmselt on selline ilming tihedas seoses üldise maad võtva enesekesksuse ja hoolimatuse kasvuga ühiskonnas. Kindlasti ei saa sellist asja aga liikluses sallida kuivõrd see seab vägagi otseselt ohtu kaasliiklejate turvalisuse ja elud. Isiklikult ei meenu mulle küll, et politsei oleks peatanud ja karistanud liiklejaid pimedal ajal tulede LE-le mittevastava kasutamise eest, mida tuleks aga kindlasti teha, et selline täistuledega sõitmise porno väheneks.
Lisaks tuima näoga täistuledega sõitmisele on väga levinud ka sõitmine sisselülitatud kahe paari tuledega – põhisõidutulede ja udutuledega. See, et see LE järgi udu puudumisel keelatud on, neid seltsimehi ei koti. Sisuliselt on selliste poolt pimestamine võrreldav täistuledega vastusõitvate autodega.
Täistuledega sõitmist harrastatakse ka üsna lähedal teise auto taga sõites. Nende vastu aitab küll õnneks ühe tahavaate peegli nurga ära muutmisest, et leida asend, kus tugev tagant tulev valgus silmi ei pimesta. Salongipeeglil on selleks spetsiaalselt eraldi aste olemas. Kui selline tölplasest juht sust mööda sõidab, saab muidugi omakorda talle taga sõites täistulede mõnu tunda lasta. Aga suuremaks probleemiks jäävad endiselt täistuledega tuimad vastu liikujad. Vahest tekib küll mõte, et taoliste jobujuhtide korralekutsumiseks/tähelepanujuhtimiseks tuleks autole mingi tugeva valgusjõuga prože külge monteerida, mille siis tuima, täistuledega sõitva juhi tulede ümberlülitamise peale sundimiseks saaks korraks peale tõmmata. Muidugi võib selline meede kujutada omakorda ohtu kuivõrd siis pimestab see ju jobujuhti, kes paistab nägemisega niigi hädas olema ja kelle ees teeservas võib liikuda parasjagu jalakäija või jalgrattur kelle elu võib siis otseselt ohtu sattuda.
Igal juhul on tuim täistuledega, ja ka mitme komplekti sõidutuledega kaasliiklejate pimestamise probleem reaalne. Täistuledega sõitmine on samasugune matsluse, enesekesksuse ja teistest hoolimatuse/lugupidamatuse ilming nagu suunatulede mittekasutaminegi.

Täiendavalt sellest, mis iseloomustab head autojuhti pimedas sõitmisel.
Esiteks on normaalsel juhil auto tuled reguleeritud. Nii, et need ei vaata eri suundades ja on aru saada, et lähituled on lähituled ja kaugtuled on kaugtuled.
Teiseks ei monteeri ta pimedas sõitmiseks autole ette täiendavaid lisatulesid.
Kolmandaks, kui ta autol on lisaks lähituledele olemas udutuled või muud täiendavad tuled, kasutab ta neid vastavalt ettenähtud tingimustel ehk udus sõites, mitte lisavalgustusena pimedas sõitmisel.
Neljandaks, lülitab normaalne autojuht tuled vastutuleva sõiduki lähenemisel lähituledele ümber vähemalt 200…300 meetrit enne vastutuleva autoga kohakuti jõudmist, aga soovitavalt veelgi varem. Kindlasti lülitab ta tuled lähituledele viivitamata kui seda on teinud vastutuleva auto juht (kui tegu ei ole just kilomeetrise või pikema vahemaaga), sest ta saab aru, et see on märk sellest, et ta pimestab vastutuleva sõiduki juhti.
Viiendaks, hea juht lülitab kaugtuled lähituledele piiratud nähtavuse tingimustes (kurviline või üle küngaste kulgev tee) juba siis kui lähenevast valgusest on täheldada teise sõiduki peatset nähtavale ilmumist kurve tagant või siis üle teekünka harja. Seejuures lülitab ta ebatasasel (üle küngaste kulgeval teel) tuled lähitulede peale ümber täheldades künka tagant suure veoki, bussi lähenemist, millest annavad aimu nende katusel või selle ülaservas paiknevad tuled, mis ilmuvad nähtavale enne nende sõidukite allservas paiknevaid sõidutulesid. Selliselt välistab ta suurte sõidukijuhtide pimestamist, kes istuvad tunduvalt kõrgemal kui sõiduautode juhid ning on seetõttu ebatasasel teel sõites viimastest tunduvalt rohkem pimestamisele eksponeeritud.
Lisaks ei pea normaalne juht paljuks korraks (ca sekundiks) peale tõmmata kaugtuled kui vastutulev juht on millegipärast lähituled kaugtulede peale ümber lülitanud, andmaks tagasidet selle kohta, et ta juba sõitis lähituledega.

Tumedanahaline e neeger – automaatne õigustus mahategemiseks ja laimamiseks?

Mootorispordi- ja vormelisõbrana jälgisin minagi F1 selle hooaja viimast etappi Brasiiliast. Seda enam, et tavapärasele, ning vaatamise mõttes uniseks tegevale algusest lõpuni loksumisele tõotas punktiseisu arvestades tulla põnev võidusõit. Ja põnev see tõesti - selle aasta tiitlipretendente silmas pidades - ka tuli.
Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et maailmameistri tiitli võitis üliandekas Lewis Hamilton tulles kõigi aegade noorimaks F1 maailmameistriks. Eriti arvestades seda kuidas ta eelmisel aastal lolli prohmaka tõttu viimasel etapil sisuliselt auga väljasõidetud käe ulatuses olnud meistritiitlist ilma jäi. Prohmakas oli tol korral küll ta enda viga, aga ebaõnne, ja veelgi enam, selle kordumist ei soovi ometi.
Isiklikult mulle jäi noor Hamilton silma juba aasta-kaks enne vormel ühte tulekut kui ta kihutas vormel GP sarjas. Ei pidanud olema suur ekspert tunnistamaks tema sõidumeisterlikkust ja julgust. Mees tegi lausa uskumatult fantastilisi sõite, mis kubisesid vähem ja rohkem võimatutest kaasvõistlejatest möödasõitudest. Juhtus sedagi, et ta uljuse tõttu pisut rajalt väljas käis, aga ikka suutis mees oma koha tagasi võidelda ja veel parandadagi.
Sisuliselt sama joont on mees jätkanud ka vormel ühes. Ja seda on olnud igati värskendav vaadata peale sakslasest legendi Michael Schumacheri lõpetamist F1’s. Minu hinnangul on Hamiltoni näol tegu ühe andekaima sõitjaga F1 sarjas läbi aegade. Ehkki ega F1 sarjas praegu just väga piimamehi olegi. Ca 15 mehe osas on asi rohkem kinni tehnikas kui sõiduoskuses.
Aga mitte Hamiltoni taevani kiitmine pole mu käesoleva jutu mõte. Hämmeldust ja mõtteainet on pakkunud hoopis loomulikuna (spordi)võistluste juurde kuuluv nähtus nagu poolehoid ning ühe-või-teise võistleja pooldamine. Mõistan igati kui poolehoiu aluseks on kas isiklik tutvus (rääkimata siis sugulussidemest) või siis sportlase (võistleja) omadused sportlasena, tema käitumine nii võistleja kui inimesena jms. Ning antipaatia või koguni vihkamise ajendiks vastavalt sellise tunde tundjale tekitatud otsene kahju või solvamine, aga ka sportlase taunimist vääriv käitumine teiste inimeste vastu jms. F1 võistluste järgseid netikommentaare (põhiliselt PMO-st) lugedes, võib aga täheldada väga paljusid Hamiltoni mõnitavaid, vihkavaid ja koguni halba soovivaid kommentaare, mis ei baseeru tema käitumisel eraisiku või sportlasena. Neist õhkub täiesti mõistetamatut ja põhjendamatut pimedat rassistlikku viha. Ehk tema vastu ollakse lihtsalt sellepärast, et ta on tumedanahaline, ehk neeger, nagu Maarjamaal on tavatsetud läbi aegade mustanahaliste kohta öelda. Ja seda peab nii mõnigi netikommentaator piisavaks, et kirjutada tema aadressil solvavaid ja mahategevaid kommentaare. Mis konkreetselt Hamilton neile halba on teinud või miks nad peavad Hamiltoni solvamist väärivaks ei vaevu nad põhjendama. Ilmselt nad seda ka ei oska kuivõrd selleks puudub mõistuspärane põhjus.
Selliste pimevihkajate eelistuste motiiv on primitiivne – olla lähima konkurendi poolt, kes ei ole neeger. Sestap paisti tugevalt fännama just Massat, kes Hamiltoni kõrval neile kuidagi väga valge ja tsiviliseeritud paistis. Samas eelmisel aastal, kui põhiline vägikaikavedu toimus Hamiltoni ja Räikköneni vahel, ei olnud Massa kommentaariumites sugugi nii väga sümpaatne ja nunnu kui sel aastal. Sel aastal oli ta paljude millegipärast väga valge ja kõva sõidumees kelle ees justkui kuidagi väga juhuslikult ilma sõiduoskuseta äpust neeger Hamilton maailmameistriks tuli. Aga eks kedagi pimesi - vaid nahavärvi või rassi alusel – vihkavad, solvavad ja mahategevad kommentaarid annavad tunnistust nende sisutusest ja räägivad kõige otsesemalt nende autorite IQ tasemest ehk selle tugevast nappusest.