Mida teie arvate?

On sellise nimega tore saade ETV-s. Üks vähestest saadetest, mida regulaarselt vaatan. Minuarust hea saade mitmes aspektis: elulised, praktiliselt igaüht puudutavad, teemad, tarmukad ja huvitavad saatekülalised-žüriiliikmed, terav šarmantne saatejuht ning sümpaatne formaat. Muidugi võiks olla veelgi parem, kui saatejuht Maire Aunaste laseks osalistel oma mõtted lõpuni öelda, aga võibolla oleks siis asi juba liiga ideaalne.
Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.

Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.

Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada. 

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Mida teha masu ajal?

Neid, kel on töökoht, kindel sissetulek ja käed-jalad tööd täis see küsimus vast niiväga ei paina. Kes on aga töökoha kaotanud või töötavad osalise koormusega võivad vabalt seista silmitsi küsimusega, mida teha vaba ajaga. Uus olukord võib olla vägagi harjumatu, eriti kui varasemalt pole kunagi aega üle olnud, pigem on seda alatasa nappinud. Tegevusetus ja jõude passimine teeb närviliseks. Pikem tegevusetus ja rakendamatus koos tagasilöökidega tööturul tekitab aga kasutuse ja tühisuse tunde, mis võib viia koguni depressiivsete tunnete ning oma heaolule ja võimalustele vastutöötavate negativistlike hoiakute ja seisukohtade kujunemiseni – a la „kõik on lollid ja vaenulikud“, „ma olengi üks saamatu äbarik, keda kellelgi vaja pole“ jne. Ning sealt edasi ka tervise halvenemiseni, mis omakorda toidab negativistlikke tundeid - ehk tekib ennast hävitav nõiaring.
Negatiivsed mõtted ja tunded võivad olla varmad tekkima, liiati kui puudub varasem sellelaadne raskustega toimetuleku ja neist ülesaamise kogemus. Siinkohal tasub enda negativistlikku mõtlemist endast halvasti ja vähe arvamise kohapealt pidurdada omale aru andmisega, et samasuguses olukorras inimesi on väga palju (Statistikaameti e ametlikel andmeil 2009 a II kvartalis 13,5% , mitteametlikel aga üle 17% tööealisest elanikkonnast) ja neid tuleb veel määramatu aja jooksul aina juurde. Vaid väike osa neist leiab kohe või mõistlikult lühikese aja jooksul uue töökoha või sissetulekuga rakenduse. Tavaliselt konkurssidel, kus ühele kohale pürgijaid on vähemalt paarsada, osutub valituks vaid üks – tööandja või värbamise teostaja arusaamade kohaselt sobivaim. See ei tähenda, et ka sisuliselt kõige parem, perspektiivikam ja tublim kandidaat. Ammugi mitte seda, et ülejäänud kandidaatidel oleks põhjust end luusereiks pidada. Päris kindlasti ületavad ülejäänud kandidaadid valituks osutunut milleski. Seega ametisse pürgija võib olla ka väga hea, aga jääda valikus alati teiseks - ehk napilt mitte valituks osutuda. Muidugi on selline olukord muserdav, aga vaadates silma tõsiasjale, et väljavalituks osutub (üldjuhul) vaid üks (n 1/300-st), nagu spordiski saab võitjaks tulla üldjuhul vaid üks, olgu ülejäänud kandidaadid/pretendendid kui head tahes, on loogiline, et kõik ülejäänud (sh. sina) ei ole seepärast viletsad, kehvad, saamatud, oskamatud jne. Anna sellest endale aru.

Okei, eeltoodu on masu psühholoogiline pool, aga mida siis teha kätte sadanud-peale sunnitud üüratu vaba ajaga? Kõige halvem, mis teha saab, on mitte midagi teha, ehk passida ja lösutada niisama ning oma negatiivsete mõtete ja tunnete saatel päeva õhtusse veeretades aega surnuks lüüa. Siit-sealt on ka läbi jooksnud asjalikud ja head soovitused, milleks on ennekõike: hoolitseda oma tervise eest, harida ennast (sh. lugeda raamatuid), otsida võimalusi ühiskonnaelus kaasalöömiseks näiteks vabatahtlikuna, ja seda siis ka teha.

Tervise eest hoolitsemine tähendab nii tervislikumat toitumist kui ka liikumist-sportimist, aga ka positiivset konstruktiivset mõtlemist (Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Sir Winston Churchill) ning hinge ja vaimu eest hoolt kandmist.
Stressis ja mures nn keskmisele inimesele on iseloomulik kergema vastupanu teed minemine ehk enda trööstimine läbi paheliste, ennast kahjustavate asjade nagu rasvase ja magusa söömine, suitsetamine, alkoholi- ja muude meelemürkide tarbimine. Ka sihitu teleka vahtimine, aga ka enesehaletsemine. Kõik see jällegi vaid süvendab allakäigu nõiaringi, kus jälle-ja-jälle otsitakse lohutust neistsamadest pahedest.
Taolisest nõiaringist välja tulemine nõuab suurt tahtejõudu, millest inimesel endal ilma kõrvalise abita kipub reeglina väheks jääma. Seega on targem olla sellest eelnevalt teadlik, et mitte sellisele ennast hävitavale allakäiguringile üldse sattuda.
Enesedistsipliinist - nii kummaline kui see ka mõnele selle ebamugavuses ei tundu - saab innustuse ammutamise ja positiivsete muutuse allikas. Võtke endale eesmärgid nii toitumise, liikumise kui hinge ja vaimu eest hoolt kandmise osas. Need ei pea olema kohe üüratud ehk sellised nagu te ideaalis sooviksite. Pigem on mõistlikum ja tulemuslikum liikuda just väikeste sammude haaval edusamme saavutades piire pidevalt nihutades. Võtke näiteks kavva pidev rasvase (n sealiha) ja süsivesikuterikka (maiustused) vähendamine oma igapäevases, iganädalases ja igakuises menüüs, asendades need juurikate, puuvilja, tee ja muu tervislikumaga. Kui te pole üldse sporti teinud, sundige end kõige ebamugavuse kiuste hommikul ja/või õhtul välja tunniks-kaheks loodusesse (parki, metsa, üldiselt hõreda liiklusega rahulikku kohta) jalutama. Edaspidi võtke plaani juba kiirem liikumise tempo või pikemad tuurid. Kui niisama käimine tundub kummaline või mitte piisavalt huvitav, soetage käimiskepid. Kepikõnd on ülimalt populaarne ja ka väga kasulik.
Kellele sport pole võõras ja on sellest ka varasemalt rõõmu tundud, pole tarvis tõenäoliselt mainida, mida oma vaba ajaga keha eest hoolt kandmise osas peale hakata.

Pealegi suvi-sügis pakub ka täiesti praktilise põhjuse metsa minekuks – seened, marjad. Minnes metsa marjule-seenile saab värskes õhus viibimine ühendatud ka otseselt materiaalsega - saate täiendust oma toidulauale või põhjuse külastada turgu lisateenistuse saamiseks.
Looduses liikumise võib ühendada ka hariva aspektiga. Kui palju te üldse tunnete ja teate mõnest taimest või linnust keda looduses kuulete-näete? Tavaline linnainimene ei tea isegi nende nimetusi. Uskuge, uued teadmised loodusest võivad olla vägagi hingekosutavad. Pealegi, kas pole tore kui looduses liikudes teate, mis taimede ja loomade-lindudega te kokku puutute ja oskate neist ka oma kaaslas(t)ele pajatada? Taoliste teadmiste ammutamiseks on küllalt võimalusi raamatute ja ka interneti näol. Otsige välja kui paeluvalt vahendab inimestele linde, ja loodust üldse, Eesti loodusekorüfee Fred Jüssi.

Lisaks oma füüsise eest hoolitsemisele võtke ette mõne hariva raamatu lugemine. See võib olla hingele kosutust pakkuv klassika ja/või ka mõni eneseabi raamat (siinkohal läheb hästi teemasse „Täiusliku pühendumise jõud“, mida soojalt soovitan). Millegipärast mulle tundub, et kergete krimkade ja olmenovellide lugemine ei täida hingekosutuse ja vaimuharimise ülesannet. Nagu ka Kroonika jms. kerge-kollase perioodika lugemine ei asenda korralike temaatiliste ajakirjade lugemist ega anna midagi juurde. Eraldage teatud aeg oma päevast raamatu(te) lugemisele. Võimaluse korral tehke seda väljas, looduses, kus lugemiskogemus on veelgi kirkam ja mõjusam.

Hinge ja vaimukosutuse kohapealt on hea käia ka kunstinäitustel, kinos ja teatris. Kuigi need on tasulised, leiab selleks ka soodamaid võimalusi (näiteks külastamine soodusaegadel) või hoopis tasuta võimalusi (n Kinobuss, teatud juhtudel on mõningad kunstinäitused mõne metseeni toetusel tasuta. Näiteks Kumu’s on selliseid toimunud pankade klientidele). Samuti lugeda ja uurida religioosseid materjale. Tutvuda budismi, kristluse, taoismi või mistahes religiooni tekkelugude, tagamaade, olemuse, põhimõtetega. Mõelda kaasa, arutleda ja ebaselguse korral küsida asjast rohkem teadvate inimeste käest. Seeläbi olla ka sotsiaalselt aktiivsem ja sidusam ühiskonnaga (ehkki usu pinnal peab diskusiooni tekitamisega olema äärmiselt ettevaatlik kuivõrd see võib saada hoopis tõrjumise teguriks, kui teemade tõstatamise ja oma seisukohtade väljendamisega üleliia innukas olla). Miks mitte integreerida nende põhimõtteid ja juhiseid oma ellu ja tegemistesse kui leiate need hingelähedased olema.
Õppida midagi uut või hästi unustatud (koolis õpitut) vana (kasvõi mõne kooliaine alused). Omandada mõni uus teadmine või oskus. Selleks pakub ka internet väga palju võimalusi. Kasuta vaid otsinguid ja surfa!
Siinjuures soovitan soojalt kasutada interneti võimalust järelkuulata suurepäraseid Ööülikooli loenguid (ca tund kestvad saated), mis avardavad maailmapilti ja ärgitavad kaasa mõtlema. Ise olen teinud nii, et laadinud loengud mp3 failidena arvutisse ja sealt väikesesse portatiivsesse pleierisse, mida saan kaasas kanda ja kus iganes soovi ja aega on, kuulata. Väga mõnus.
Või hakake kasvõi näiteks oma nn internetipäevikud e ajaveebi e blogi pidama, kus jagate teistega oma mõtteid, tähelepanekuid, kogemusi jms. Blogi pidamiseks on tänapäeval väga palju mugavaid võimalusi, erinevaid keskkondi jms. Kasvõi näiteks käesolev Google’iga seotud blogspot keskkond.

Kui te olete niiviisi mõnda aega (mõned nädalad, kuu ja enam) enesedistsipliini rakendanud ning kavandatud tegevusi teoks teinud, märkate, et olete palju positiivsem, entusiastlikum, rõõmsameelsem, teotahtelisem ja üldse on igat-pidi mõnusam ja kergem olla. Võimalik, et selle aja jooksul on nagu võluväel avanenud mõni uus võimalus, mis loob eeldused ja tee teie seisu paranemisele ja probleemide lahenemisele – ja kui veel ei ole, siis kindlasti on see sündimas.

Tähelepanekuid ja mõtteid seoses jaaniõhtuga

Sellest päevast ja üritusest on nüüd küll nii mõnedki päeva möödas, aga kuna see sai enam-vähem õigel ajal siiski valmis kirjutatud, aga jäi muude tegevuste tõttu üles riputamata, postitan selle nüüd.
Kasutades Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu pealkirjastamisstiili võiks käesolev sissekanne kanda pealkirja olla ka „kuidas ma redneck’ide jaanitulel käisin“.
Juhindudes Ivan Orava lollikindlast järeldusest, et kes jaani(laupäeva)õhtul kodus passib, on tibla, olen eestlasena jaanilaupäeva õhtul lõkke ääres käimist või selle tegemist ikka oluliseks pidanud. Nii ka sel korral Anno Domini 2009.
Et jaanilaupäeva õhtu veetmise osas eelnevaid plaane ja ideid ei olnud ning pea oli tühi, sai n-ö 12.-l tunnil võetud vastu eksprompt idee sõita suvalisele jaanitulele kuhugi. Millegipärast osutus valituks Lääne-Eesti suund. Enne teele asumist kiikasin korraks ka internetti, et kus üldse avalikud jaanituled toimuvad. Neid oli üles antud, aga mitte kuigi massiliselt, mis oli mõnevõrra üllatav. Hiljem selgus, et ega selliseid massiliselt olnudki.

Üsna palju jaaniõhtute alast infot sain tee ääres hääletajatelt, keda ma siis peale korjasin ja sihtkohale lähemale aitasin. Hea tegu ju ka ise-enesest väärtus. Liiati jaanilaupäeva õhtul kui hääletades auto peale saamine, nende lõpuni komplekteerituse tõttu, küllalti vähetõenäoline. Siit ka esimene tähelepanek: kui tahad/vajad kohaliku piirkonna elu kohta infot, räägi inimestega. Sa ei pruugi muidugi saada infot kõige kohta, mida soovid, aga ühe käest kuuled üht asja, teise käest teist ja nii pilt ühe areneb ja selgineb. Muidugi üks sell rääkis küsimatagi oma elust-olust asju, millesse oli end raske haakida, ja mis kõrvalist isikut üldse ei peaks puudutama. Või peaks? Ei tea.
Mind huvitasid just, kus lähikonnas popimad jaanituled toimuvad. Ja selles osas sain hääletajate kaudu pildi kiirelt ja pareminigi selgeks kui internetis surfates.
Lõpuks, üsna vastu õhtut, sai peale mõningate väga algusjärgus jaaniõhtute põgusa külastuse paika jäädud kaunikesti mandri Eesti lääne otsas. Sinna teadsin minna tänu ühes teises, suuremas kohas asula keskel asuvat piirkondlikku infot koondavat - nagu kõiksugu kuulutused jms. - planku lugedes. Põhjus, miks ma pidama esimesse, teise jne kohta pidama ei jäänud, vaid aiva seda õigemat jaanituld otsisin, seisnes suuresti mu tühjas kõhus, mida ma ei olnud nõus nii olulisel õhtul pelgalt panni peal kuumutatud toiduga täitma - praekartult võib ju koduski pliidil teha -, rääkimata siis kartulikrõpsudest ja muust putkades müüdavast ninnu-nännust. Tahtsin korralikult sütel tehtud liha jms. jaaniõhtule omast (miks mitte ka eksta valmistet õllet vms.), mis eelnevatel aastatel on olnud justkui iga väiksemagi jaanitule kohustuslik komponent. Sel aastal, oma kogemusele tuginedes, aga mitte. See oli üllatav ja ühtlasi mu teine tähelepanek.

Nimetet paika, mille nime ma isegi peast ei mäleta, kohale jõudes, oli pidu juba vaikselt hoogu võtmas ja nii mõnedki pidulised juba parajalt lõbusad.
Õhtu arenedes selgus, et tegu oli ühe traditsioonilise suurema ja popima jaanitulega seal kandis. Sellest andis tunnistust ka kohale sõitnud rahva hulk.
Koht ise asus looduskaunis kohas maanteest pisut eemal. Kadakate keskel oli lõkkeplats, mille ühes servas asus ka väike esinejate lava koos selle ees asuvate pinkidega. Laval oli omas elemendis üks süldibänd, millised on jaaniõhtutel erilist nõutud ja vatti saavad. Repertuaariks, nagu ikka sellistel bändidel, läbi aegade leierdatud joomalood ja soft-pop estraadi läilamad palad.
Platsil tegutses ka ca 3 müügikohta, mis müüsid tavapärast kraami nagu õlu ja värvilised plekk-purgi joogid, aga ka viina, „vanakat“ jms. n-ö põhijooke. Viina võisid lasta segada kas apelsini- või tomati mahlaga. Muid mahlasid, rääkimata toonikutest, polnud. Vähemalt kesköö paiku enam mitte.
Tahkest kraamist olid esindatud kartulikrõpsud, vist veel midagi vägagi ninnu-nännut, aga ka burgerid, mis olid igati abiks ja nehatulikult maitsvad oma värske salati ja rohke kastmega. Üks neist söögitelkidest, sabade pikkuse ja vääääga aeglase edenemise järgi kõige popim, müütas ka asisemat kõhupoolist – pannil praetud grill-liha, kana, kartulit ning sütel küpsetatud šašlõkki. Viimane oli ka ainuke liha, mida sütel tehti, võtsin alustuseks kõhu täiteks selle ning kõrvale topsi õlut. Peab ütlema, et ehkki prae hind ise-enesest oli mõistlik (vist 65.- krooni) ei täitnud see ootusi. Liha oli vähe ja tükkide kvaliteet kõikuv. Mõni tükk oli oma vetruvuses söömatu. Kokkuvõttes ei õigustanud praad ka seda mõistlikku hinda
Õlle ostmine oli omamoodi lõbus lugu kuivõrd nooruke müüja kuulis vist esimest korda sõna „vaskne“. Vähemasti seoses õllega. Et ta sellest aru ei saanud, siis võtsin ühe saadaval olnud kahest üsna ühesugusest heledast õllest – A Le Coq ja Saku Originaal.
Lühidalt kõhu ma sain lõpuks täiendava burksi ja õlle toel mõistlikult täis.

Rahvas oli rahulik ja lõbus. Tantsiti ja lällutati niisama, nagu jaaniõhtutel ikka. Huvitaval kombel väga täis tegelasi - välja arvatud üks lõkke lähedal õndsat und tõmbav tont – silma ei hakanudki. Jäi mulje justkui inimesed on hakanud mõistlikumalt jooma. Või on siis rahad sedavõrd läbi, et ei jaksata end maani täis laksata.
Maa kohta ja kontingenti arvestades oli tähelepanuväärne seegi, et ei tekkinud omal kellegagi seise ega täheldanud ka kellelegi lõuksi antavat, ehkki ühed alalised kunded, kellega ma igavesti seisvana tunduva burksi sabas vestlemas sattusin, teadsid rääkida, et varasematel aastatel on ka see rahvalik element ikka esindatud olnud. Selles lõigus toodu oli mu kolmas tähelepanek.

Samas neljas tähelepanek puudutab ka alkoholitarbimist, aga ka suitsetamist ning noori. Masendav on täheldada alkoholi tarbimise ja suitsetamise ulatust noorte hulgas. Mõlemad tervist, ja omakorda nende järeltulijate tervist, kahjustavad tegevused on levinud nii poiste kui ka järjest enam tüdrukute hulgas. Lisaks purk-pudel näpuvahel tolgendatvatel kullestele olen mitmel olnud tunnistajaks ilmselt üsna tavapärasele noorte omavahelistele vestlustele, mis keerleb joomise ja pidu panemise ümber. Näiteks: „Oled kaine vä?“, „Kuidas eile pidu oli?“ „Kus Kats ja Kätu on? Ikka pohmas vä?“ Jne. jne.
Aga miks ei peaks üks noor jooma kui telekast, raadiost, internetist ja üldse igast august tuleb reklaamide kaudu ajuloputust kui popp ja trendikas on ikka igasugu värvilisi alkohoolseid jooke tarbida ning igal võimalikul hetkel pidu panna. Kusjuures selline kuvand on seotud galmuuri ja edukusega: et just edukas käitub nii – joob ja paneb pidu 24/7.
Minu arvates oleks asjaomastel instantsidel küll tagumine aeg sellistel teemadel plämisemise asemel reaalseid samme astuda ja keelata ära alkoholireklaamid teles, raadios, internetis ehk kõikjal, kus see võib vabalt tabada lapsi ja noorukeid, kes on igasugusele (aga ennekõike just pahelisele) ajupesule väga altid. Alko reklaam võiks teatud piirangutega olla lubatud rangelt ainult täiskasvanutele suunatud kohtades (n kõrtsid ja ööklubid kuhu alla 21 a ei lubata) ja välja-annetes (n pornoajakirjad).

Süldibändi ennastsalgavale esinemisele andis aeg-ajalt hingetõmbe(või joogi)pause diskor, kes hilisemal kella-ajal bändi täiskohaga välja vahetas. Huvitav oli see, et sellisest vahetusest esitatav repertuaar ei muutunud. Vahe seisnes põhimiselt selles, et lugusid, mida süldibänd esitas laivis, sai diskori vahendusel kuulata näiteks Sulo esituses. Domineeriv oli läila umpat-umpat tümakas. Mitte ei saa aru, kuidas saab sellist oksele ajavat asja, mida mõned söandavad koguni muusikaks nimetada, kuulata. Mõned näikse koguni soovivat sellist mõttetud pläma üha veel-ja-veel kuulata. Küllap selle primitiivse rütmi pärast, mida järgi ja ette aimates on tore üles-alla hüpata või oma väsinud kere ette-taha ja vasakule-paremale õõtsutada. Ma ei räägi siin diskomuusikast kui sellisest, vaid teatud disko stiilist ja joomalugudest, mis iseloomulikud just jaaniõhtutele. A la Sulo, Anè, Mr. Happyman, Jüri Homenja, Meie Mees jt. laulikud, kelle plaate ma vahest bensiinijaamas huviga näpin, kelle nimed (peale mainitute) aga kuidagi meelde ei taha jääda, ja kelle repertuaari kuskil urkas olen kuulnud ka mängitavat.
Sarnase koega õhuvõnkeid, aga välismaiste esitajate tekitatuid, lasid noored lisaks oma roheliste vahtralehtedega kaunistatud bemmidest, audidest jms. Küllap see oli siis „kõva“.

Et bändi ja diskori poolt tekitatud käis ajudele, normaalseid jooke peale õlle, mida laiema ja eelistatuma valiku puudumisel ka sisse kallata ei viitsinud, lõpetasin peoõhtu vist nii kl.2 tuuris ära. Selleks ajaks oli rahvast ka üsna kõvasti, vaat et ca pool sellest massist, kes seal mu saabudes viibis, lahkunud.

Üks tähelepanek ka jaaniõhtu järgsest päevast. Külastades looduskauneid kohti, leidsin siit-sealt eest hõõguvate tukkidega jaanituleplatse (mis ise-enesest on normaalne) ja ka väiksemaid, ilma erilise lõkketa paiku, kus ümber-ringi vedeles praht ja prügi nagu tühjad pudelid ja purgid, lihade pakendid, krõpsupakendid jms. See tegi, ja teeb, ühtaegu kurvaks ja ka kurjaks. Kui vähe inimesed ikka oma ümbrusest ja puhast loodusest hoolivad. Eriti kui nad alkoholi tarbivad. Siis on kõik pohhui. Iga asja ajamiseks ja tegemiseks, sh. heade ja normaalsete, peab käima mingi kõva kampaania ja premeerimine (a la prügikoristuskampaania „Teeme ära“, jaani aja traditsiooniline „Selge grupijuht“ jms.). Siis inimesed natukene liigutava. Ju on teatud määral popp siis mõne enda jaoks popi tegelasega kaasa minna. Nii aga kui kampaaniat pole, on kohe ka mõistus, viisakus, hoolimine ja muud inimest inimeseks tegevad aspektid kadunud. Inimene on „loom“ valmis.
Et täheldasin prügistamist sügaval maakohtades, jäi vägisi mulje, et niiviisi toimivad kohalikud redneck’id. Samas ei ole ju välistatud, et loodusesse on väljasõite teinud just linnainimesed, kes on harjunud, et nende järelt keegi saasta ära koristab. Vaevalt, et nad muidugi ka koristamise peale mõtlevad. Pigem ei mõtle nad selles liinis üldse. Ei teagi, kas enamati sittavad loodust maainimesed või linnainimesed, aga ühed tolbajoobid sellised tegelased on küll.

Ettevõtete tervendamisest ajendatuna 10.03.09 Aavo Koka nädalakirjast

Oma sellenädalases (10.03.09) nädalakirjas kirjutab Aavo Kokk raske majandusseisu teemadel jutustuse, mille resümee on: kuidas ettevõtjad peaksid toimima praeguses majanduslanguse tingimustes, et oma ettevõtteid halvimast päästa.
Paraku on tegu kirjutisega, mis ei hiilga mingi tarkusega ja milliseid tuleb vasakult ja paremalt. Selliste kirjutiste ühine joon on manitsev-õpetlik joon ja sisuline tühjus ehk mitte ükski ei käsitle piisava üksikasjalikkusega kuidas parendavaid samme konkreetselt läbi viia ning analüüsi, mida see laiemas plaanis ja pikemas perspektiivis kaasa toob. Selmet piirdutakse loosungliku manitsusega ettevõtteid saneerida ja rookida neist välja kõik mittekasumliku alates tegevustest lõpetades toodetega. Selliseid õpetusi (sisuliselt targutusi) võib kirjutada ka mõned aastad koolis käinud ja lehti lugev koolilaps, kel võimet siit-sealt leotud käibetarkusi kõrva taha panna.
Et taolisi „tarkust tuubil“ kirjutised ignoreerivad laiemat pilti ja neis esitatud soovituste mõjusid ning neid produtseerivad vahest ka arvamusliidrid (nagu kõnealusel juhul) ja sellised arvamusavaldused kriisi süvenedes üha enam kõlapinda leiavad võivad need ühelt maalt omandada ohtliku ajupesu mõõtmed. Sestap vaagiks lähemalt Aavo Koka kirjatüki väiteid ja soovitusi.
Aavo Kokk räägib ühest anonüümsest Läti ärimehest, kes üheksakümnendate algul riigiettevõtete erastamisega, ehk neile käpa peale panemisega, nagu see asi toimus, oma rikkusele aluse pani ja nüüd nutab kuidas võlausaldajad talle pinda käivad ehkki tal ju kinnisvara näol vara küll, aga häda selles, et kuna pole ostjaid, puudub võimalus vara rahaks teha.
Aavo Kokk resümeerib õigesti, sisuliselt on nüüd saabunud samasugused tingimused, kui siis, kui Läti ärimees (ja mitte ainult tema muidugi) omal ajal ülisoodsalt ettevõtteid erastasid. Aga mitte enam need nn ärimehed pole varade ülevõtjad, vaid nüüd võetakse neilt endilt. Veel nendib Kokk elutargalt: „Kui sa suudad välja mõelda, mida oleks tookord pidanud nonde firmade päästmiseks teisiti tegema, siis ka tead, mida sina pead praegu tegema, et oma ärisid päästa.“
See kinnitab kenasti vanasõna „mis kergelt tulnud, see kergelt läinud“.
Ehk tasuks sellest põgusast lookesest otsida ka põhjuseid, miks majandus vähemasti meie postsovjeetlikus regioonis on sellises viletsas seisus nagu ta on. Sest enamik suuromanikke on tekkinud 90-ndate alguses riiklike tööstuste, hoonete ja muu vara ülisoodsa nn erastamise läbi. Esimese hooga meenub kohe selline korüfee nagu Tiit Vähi. Sisuliselt seisnes erastamine aga enamasti sulaselges pättuses ehk susserdamistes, kokkumängus, võltsimistes, võimu kuritarvitustes jms. Ehk tegu ei olnud mitte erastamise vaid ärastamisega, ehk veelgi lihtsamini: varastamisega. Seega on suur osa tänaseid suurärimehi lihtsalt vargad ja kriminaalid, kelle jõukus ja majanduslik edu ei seisne mitte niivõrd targas juhtimises ja õigetes otsustes kuivõrd teiste, tublide inimeste panuses nendesse ettevõtetesse. Seejuures on omanikud oma ettevõtteid, kui need vähegi n-ö kaela on kandma hakanud, armutult lüpstud ja seeläbi nende arengut pidurdatud. Kõik ju tahtsid kiirelt rikastuda kuivõrd rikas ja laiav oli ka meedia poolt püünele upitatud edukuse võrdkuju. Selline toimimine viitab omakorda üldise majanduskriisi ühele universaalsele aspektile, kus tegelikult vähesed loovad väärtusi, aga paljud söövad nende vilju. Jämedat otsa hoiavad oma käes finantsstruktuurid ehk enamasti pangad, elatudes rahvalt kooritud raha pealt teenimises – sulle laenatakse intressiga su enda raha, mida sa pangas hoiad. Ja seda sa ju hoiad, et üldse pank sulle laenu annaks.
Teiseks majanduse kuumendajateks on tootmisvahendite ja muu korporatiivse vara omanikud ehk täpsemalt magnaadid ja monopolid, kes koorivad kogu kasumi, mida töötajad neile genereerivad. Aga need on juba pikemad teemad, mis vajavad eraldi käsitlust.

Aavo Kokk toob näite kuidas kauplustes seisavad igasugu tooted nagu telekad, pesumasinad, arvutid jms., mis tihtilugu, kui mitte enamasti, on toodetud krediidirahadega (laen ettevõttele või tootmisse) mistõttu kuuluvat need de jure justkui pangale. Mõnel juhul on see kaup kaupluse lettidel ka tänu ettevõtte oma krediidile. De jure see võibki ju nii olla, aga kuidas on seis tegelikult? Kuidas tekkis raha panka ja sai jõukaks ettevõte, kes saab võimaldada oma kaupade krediidiga kauplustesse jagamist? Jõuame taaskord eelmises lõigus nenditu juurde, ehk kõik see on toodetud ja kinni makstud rahva ehk tarbija enda rahadega läbi intressiarvestusel baseeruva finantsskeemide ja sisuliselt poolkohustusliku enda sissetulekute pangas hoidmise ning teisalt läbi tootmisvahendite omajate orjamise.
Pangad on sisuliselt kõikehõlmava kraani staatuses, mis reguleerib majandust ning rahva elatustaset. Tahavad, keeravad ühed kraanid kinni ja teised lahti, või vastupidi, või siis kõik kraanid kinni või kõik lahti. Pea-asi, et ise kasumlikult ära majandada.

Oma kirjatüki lõpus nendib Aavo Kokk veel: „…halvast olukorrast suudavad välja rabeleda vaid need firmad, mis suudavad osadest tegevustest ja –ärivaldkondadest täielikult loobuda. Raskel ajal ei ole eesmärgiks mitte turuosa ega suur käive, vaid kasumlikkus. Sulgeda tuleb poed, mille kassavoog on negatiivne. Müügilt ja tootmisest tuleb ära korjata tooted, mille kulud on suuremad kui tulud. Viisakalt tuleb ignoreerida kliente, kelle teenindamisele peab ettevõte peale maksma.“
Enne ettevõtte jõuliste võtetega saneerima asumist ning sellest nn kõige kahjumliku väljarookimist tuleks olla ikka äärmiselt ettevaatlik ja kaalutlev. Selles, mis on kasumlik ja tulus, on üsna lihtne selgusele jõuda. Ennekõike peaks enne kärbete kallale asumist selgeks tegema, mis on kahjumlik, ehk kas see seda ka tegelikult on, ehk kuidas seda mõõta ja hinnata. Ainuüksi numbrite analüüsist siin ei piisa. Tuleks arvestada ka kaudseid mõjusid nagu, kas kahjumlik toode/teenus/tegevus kaudselt mitte ei toeta vastavat kasumlikku aspekti. Näiteks kui ma vaatan end tarbijana, siis ma eelistan kasutada nende ettevõtete, kaubandusasutuste jne. teenuseid, kus ma saan enda jaoks olulist kaupa/teenust olgugi see konkreetne toode/teenus/tegevus neile üksikuna kahjumlik. Kui nad selle konkreetse kauba/teenuse/tegevuse aga kahjumlikuna välja roogivad, otsin teise vastava kauba/teenuse/tegevuse pakkuja. Muidugi ei ole üks spetsiifiline kaup/teenus/tegevus pakkuja valikul ainuke valikukriteerium, aga muudest olulistes nüanssides võrdsete pakkujate puhul ikkagi määrav.
Siinjuures kui käsitlemist on leidnud toode/teenus/tegevus, ei saa üle ega mööda ka töötajatest, keda hinnatakse samuti kasumlikkuse mõõdupuuga. Minu tähelepanek on küll see, et professionaalsus ja kvaliteet liigub koos konkreetsete inimestega. Mis tähendab, et kui ma sain ühes konkreetses ettevõttes igati meeldiva ja kvaliteetse teenuse osaliseks, siis ühelt maalt võib see juba ainuüksi ühe inimese lahkumisega olla kardinaalselt muutunud ja halva teenuse/kohtlemise osaliseks saanuna pole enam asja sellesse ettevõttesse.

Eesti sotsiaalpoliitika femifiilsus

Ma ei tea kas oma-aegne trubaduur „tiigrikutsu lõvisüda sees“ Joel Steinfeldt on pedofiil või mitte, ehkki ses mõttes ta üks kahtlane tegelane on, ja 3.detsembril 2008 Pealtnägija intervjuu seda kahtlust nüüd ka ei hajuta. Samas, enam kui tema isiku probleem, väärib selles intervjuus tähelepanu hoopis üks üldisem seik. Nimelt tasuks tähelepanu pöörata Joel Steinfeldt'i Mihkel Kärmasele antud intervjuu lõpuosale, milles öeldus näikse tal olema vägagi õigus.

"...ma näen, et poisslaste kohtlemine siin riigis on väga jõhker. Ja üldse meestesse suhtumine on alandav. Ma näen selles feministide invasiooni, mil ehitatakse hulkuvatele naistele ja kodututele koertele varjupaiku, lastele lastekodusid, kus peremudeliks on üksikema - ja meestele vanglaid. Ma küsin, mis ühiskond see on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse?"

Intervjuu antud lõigu tsiteeringu toob ETV koduleht ära ka oma Pealtnägija saate uudistes. Sealsamas on vaatamiseks väljas ka terve intervjuu videoklipp.

Kui nüüd mõelda, siis tõepoolest, nii see ju on! Kas Eestis on näiteks varjupaika perevägivalla alla kannatavatele meestele? Või just meestele mõeldud nõustamise/rehabilitatsioonikeskust. Justnimelt. Ka mehed võivad olla perevägivalla ohvrid. Nagu naisedki, ehkki selle sisuline olemus on valdavalt teistsugune kui naiste vastu suunatud perevägivalla puhul. Meeste vastu suunatud perevägivald on harva füüsiline (ehkki sedagi). Ennekõike on see aga sügavalt psühholoogiline ehk isiksust hävitav ja manipulatiivne, aga ka majanduslik.
Jälgides aga soorollide teemalisi sotsiaalprobleemide uudiseid ja arutelusid, tundub, et sellist asja ei teadustada üldse.

Võtame kasvõi pensionile jäämise vanuse, kus seni veel valitseb naiste ja meeste pensionile jäämise vanuses erinevus. Seda olukorras, kus meeste eluiga on niigi keskmisel 10 ja pisut peale aastat lühem kui naistel?! 63 aastane pensioniiga tähendab kahetsusväärselt suurele osale meestele seda, et nad pensionipõlve ei näegi. Vaja on ju olla tasemel abikaasa ja isa, mis tähendab töörabamist ehk tublit raha teenimist ennekõike. Muidugi vaid rahateenimisest ei piisa ja seda ka meeste endi jaoks, sest nad tahavad olla ka osa perekonnast, kelleks neid raha teenimise tõttu pahatihti ei jätku. Õnneks on selles osas ette võetud ebavõrdsuse kaotamine ja pensioniiga ühtlustub praeguse kava kohaselt naiste pensioniea järk-järgulise tõstmisega 63-le elusaastele 2016.-ks aastaks.

Veel üks tõik, mis peegeldab meestesse suhtumist Eestis. See on lahutavate lapsevanemate lapse hooldusõiguse mõistmise kohtupraktika, ehk kui tihti see antakse emadele isegi siis kui isa on igati tasemel ja respektaakel ehk tal pole probleeme ei alkoholiga ega narkoga, omab kindlat töö ja elukohta, samas kui ema ei ole vanemana oma ülesannete kõrgusel jne.? Rääkimata sellest kui vanemad on võrdses seisus, ehk nad omavad laste kasvatamiseks võrdseid võimalusi. Väidetavalt määrab kohus üle 90% (või koguni 95%) juhtudel lapse hooldusõiguse emale. Seda kõike vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on mõlemal vanemal oma lapse ees samasugused (võrdsed) õigused ja kohustused. Samas, nagu kuskilt lugeda oli, ei väljasta kohtud asjaomase praktika kohta statistikat.

Ühestküljest näikse viimasel ajal ühiskonnas rohkem olevat tõstatatud meestele tähelepanu pööramise vajadus, seda just seoses meeste eluea, tervise ja surnuks töötamisega. Samas sisuline riigis aetav (sotsiaal-)poliitika on aga väga meestevaenulik. Kui midagi on halvasti või valesti, kotitakse ikkagi ennekõike mehi. Kui mees pole piisavalt heal järjel või tal on teatud raskusi, millega ta võiks mõistmise ja kõrvalise abi toel toime tulla, tembeldatakse ta lihtsal jobuks. Sest nii on ju lihtsam ja mugavam. Nagu prügigagi enne kui see veel tarvitamiseks kõlblik ese oli.
Sel põhjusel, ehk sellise üldise suhtumise tõttu, ei pöördugi mehed reeglina abi saamiseks ka asjaomaste instantside poole, ehkki nad võiksid teinekord ka abi saada. Kui aga asi on mehe jaoks väga hull ja ta väljapääsu ei näe, valitakse pahatihti vabasurma minek.

Uus maadvõttev matsluse ilming liikluses

Tihedamini ja teravamalt kui varasematel aastate pimedatel aegadel, on selle aasta sügisel sõna otseses mõttes silmipimestavalt silma hakanud autojuhid, kes sõidavad vaatamata sellele, et vastu tuleb teine auto, täistuledega ega suvatse tulesid lähituledele ümber lülitada ka siis kui sa selleks omakorda täistulede peale tõmbamisega mõista annad. Selline enesekeskne ja kaasliiklejaid otseselt häiriv (liiklust ohustav) ükskõiksus on võtnud täiesti laiaulatuslikud ja valdavad mastaabid. Autojuhid, kes lülitavad vastu tuleva auto lähenedes mõistlikult kauguselt täistuled lähitulede peale või reageerivad vastutuleva autojuhi täistuledelt lähituledele ümberlülitamisega samaga sisuliselt koheselt, on muutunud pigem harvaks erandiks. Hea on kui tulede ümberlülitamisele jõutakse su vastavasuunaliste pingutuste peale, ehk kui oled omakorda täistuled peale tõmmanud. Aga pahatihti ei aita enam seegi.
Ilmselt on selline ilming tihedas seoses üldise maad võtva enesekesksuse ja hoolimatuse kasvuga ühiskonnas. Kindlasti ei saa sellist asja aga liikluses sallida kuivõrd see seab vägagi otseselt ohtu kaasliiklejate turvalisuse ja elud. Isiklikult ei meenu mulle küll, et politsei oleks peatanud ja karistanud liiklejaid pimedal ajal tulede LE-le mittevastava kasutamise eest, mida tuleks aga kindlasti teha, et selline täistuledega sõitmise porno väheneks.
Lisaks tuima näoga täistuledega sõitmisele on väga levinud ka sõitmine sisselülitatud kahe paari tuledega – põhisõidutulede ja udutuledega. See, et see LE järgi udu puudumisel keelatud on, neid seltsimehi ei koti. Sisuliselt on selliste poolt pimestamine võrreldav täistuledega vastusõitvate autodega.
Täistuledega sõitmist harrastatakse ka üsna lähedal teise auto taga sõites. Nende vastu aitab küll õnneks ühe tahavaate peegli nurga ära muutmisest, et leida asend, kus tugev tagant tulev valgus silmi ei pimesta. Salongipeeglil on selleks spetsiaalselt eraldi aste olemas. Kui selline tölplasest juht sust mööda sõidab, saab muidugi omakorda talle taga sõites täistulede mõnu tunda lasta. Aga suuremaks probleemiks jäävad endiselt täistuledega tuimad vastu liikujad. Vahest tekib küll mõte, et taoliste jobujuhtide korralekutsumiseks/tähelepanujuhtimiseks tuleks autole mingi tugeva valgusjõuga prože külge monteerida, mille siis tuima, täistuledega sõitva juhi tulede ümberlülitamise peale sundimiseks saaks korraks peale tõmmata. Muidugi võib selline meede kujutada omakorda ohtu kuivõrd siis pimestab see ju jobujuhti, kes paistab nägemisega niigi hädas olema ja kelle ees teeservas võib liikuda parasjagu jalakäija või jalgrattur kelle elu võib siis otseselt ohtu sattuda.
Igal juhul on tuim täistuledega, ja ka mitme komplekti sõidutuledega kaasliiklejate pimestamise probleem reaalne. Täistuledega sõitmine on samasugune matsluse, enesekesksuse ja teistest hoolimatuse/lugupidamatuse ilming nagu suunatulede mittekasutaminegi.

Täiendavalt sellest, mis iseloomustab head autojuhti pimedas sõitmisel.
Esiteks on normaalsel juhil auto tuled reguleeritud. Nii, et need ei vaata eri suundades ja on aru saada, et lähituled on lähituled ja kaugtuled on kaugtuled.
Teiseks ei monteeri ta pimedas sõitmiseks autole ette täiendavaid lisatulesid.
Kolmandaks, kui ta autol on lisaks lähituledele olemas udutuled või muud täiendavad tuled, kasutab ta neid vastavalt ettenähtud tingimustel ehk udus sõites, mitte lisavalgustusena pimedas sõitmisel.
Neljandaks, lülitab normaalne autojuht tuled vastutuleva sõiduki lähenemisel lähituledele ümber vähemalt 200…300 meetrit enne vastutuleva autoga kohakuti jõudmist, aga soovitavalt veelgi varem. Kindlasti lülitab ta tuled lähituledele viivitamata kui seda on teinud vastutuleva auto juht (kui tegu ei ole just kilomeetrise või pikema vahemaaga), sest ta saab aru, et see on märk sellest, et ta pimestab vastutuleva sõiduki juhti.
Viiendaks, hea juht lülitab kaugtuled lähituledele piiratud nähtavuse tingimustes (kurviline või üle küngaste kulgev tee) juba siis kui lähenevast valgusest on täheldada teise sõiduki peatset nähtavale ilmumist kurve tagant või siis üle teekünka harja. Seejuures lülitab ta ebatasasel (üle küngaste kulgeval teel) tuled lähitulede peale ümber täheldades künka tagant suure veoki, bussi lähenemist, millest annavad aimu nende katusel või selle ülaservas paiknevad tuled, mis ilmuvad nähtavale enne nende sõidukite allservas paiknevaid sõidutulesid. Selliselt välistab ta suurte sõidukijuhtide pimestamist, kes istuvad tunduvalt kõrgemal kui sõiduautode juhid ning on seetõttu ebatasasel teel sõites viimastest tunduvalt rohkem pimestamisele eksponeeritud.
Lisaks ei pea normaalne juht paljuks korraks (ca sekundiks) peale tõmmata kaugtuled kui vastutulev juht on millegipärast lähituled kaugtulede peale ümber lülitanud, andmaks tagasidet selle kohta, et ta juba sõitis lähituledega.

Suuna näitamisest ja muudest ise-enesest mõistetavatest, pidevalt probleemiks olevatest aspektidest liikluses

Suuremate teemade jaoks hoogu võttes ühest väga igapäevasest, kindlasti praktiliselt kõigile aktiivsetele liiklejatele teadaolevatest taunitavatest võtetest sõidukite liikluses. Nimelt suunatulede kasutamisest (ehk mittekasutamisest), aga ka muudest levinud kummalistest võtetest liikluses. Liiklus, sh. suunatulede temaatika on teema, millest ilmselt võib jahuda niikaua kui inimkond teeliikluses mootorsõidukitega liigub. Lühemas perspektiivis sellest vaevalt eriti midagi muutub, aga teisalt, kui selliseid teemasid, ehk taunitavaid käitumisi ja momente üldse ei tõstataks ja ülal ei hoitaks, poleks tõenäoliselt üldse lootust paremusele ja paranemisele.

Mitte ei saa aru kuidas peamiselt autorooli satuvad nii mannetud tegelased, kes ei suuda oma manöövritest kaasliiklejatele vastavalt reeglitele, ehk suunatule õigeaegse (kui üldse) sisselülitamisega, märku anda. Olgugi, et tänapäeval õpetatakse autokoolides liiklust ja ka linnasõitu üsna põhjalikult (pakun, et põhjalikumalt kui kunagi varem), ja üha haruldasemaks on muutunud ka lubade illegaalse soetamise võimalus, kohtab tänavaliikluses ka vahtralehtedega sõitvaid tegelasi, kes poleks justkui liikluseeskirjadest, sh. suunatule kasutamisest, midagi kuulnud. Üsna tavapäraseks ilminguks, vähemasti Tallinna liikluses, on muutunud sõiduradade vahetamine lihtlabase ja tuima vajumisega kõrval rajale teiste sõidukite vahele. Nii, et sõiduki, mille ees koht sisse võetakse, juht peab omaltpoolt tegema kõik, et kokkupõrget vältida. Loomulikult ei vaevu liiklusjobu oma sellisest kavatsusest kaasliiklejaid suuna näitamisega informeerima. Selline käitumine ei räägi muust kui matslikkusest ja kasvatamatusest, milles paraku tänapäevased nn „tegijad“ ise mingit probleemi ei näe. Tuim nägu ees, pilk sihikindlalt ette suunatud jätkatakse oma kõigutamatud edenemist ka siis kui sa oled tema kõrvale jõudnud või liiklusvoolus seisatunud ning üritad talle selgeks teha, et normaalne oleks ikka suunda ka näidata, kui tahab, et ta sõiduk terveks jääb. Või vahitakse sulle tema tegematajätmisele viitamise peale lihtsalt lolli näoga otsa.

Muidugi on oht liiklusjobu korralekutsumisel ise rämeda sõimu osaliseks saada, et takistad liiklusjobul vastutustundetut edenemist, mis ei pruugi suuna mitte näitamise tõttu sugugi mitte kiirem olla.

Peale selle eksisteerib ka selliseid juhte, kes olles sulle kõrvalt realt ette vajunud, avastab alles peale uuele reale asumist, et selle manöövri juurde vist kuulus ka suuna näitamine. Ja siis peale manöövri sooritamist lastakse suunatulel mõned korrad vilkuda. Tõesti palju abi sellest.

Olen mõelnud, et raja vahetusel, aga ka ristuvale teele suundumisel ja muudes suunatule pruukimist eeldatavates olukordades suuna mitte näitamisel on ilmselt kolm peamist põhjust:
a) ilmselt kõige levinum on sulaselge matslikkus, egoism, enesekesksus, isekus, „mina ja maailm“ suhtumine või kuidas iganes me seda nimetame. Need on tihtilugu ka juhid, kes peavad ennast hästi edukateks inimesteks ja teisi, kes neid kritiseerivad, jobudeks ja elus kibestunud tegelasteks.

b) Teine tüüp on rabedad e kogenematud juhid, kes eriti just tiheda liikluse korral on pinges ega suuda lihtsalt mitut juhtimisvõtet korraga sooritada – käiku vahetada, roolida, pedaalida ja siis veel ennetavalt ka suunda näidata. Tavaliselt kas vanainimesed või naisterahvad.

c) Kolmanda tüübi esindaja tundub olema teadlik suuna näitamata jätja, kes, ka peamiselt tiheda liikluse korral, kartuses, et äkki teda ei lasta vahele, kui ta oma kavatsusest rea vahetuse kohta peaks suuna näitamisega märku andma, jätab selle teadlikult tegemata.

Kui esimese kahe variandi puhul on asi selge: esimene tüüp vajab lihtsalt isiklikku karmi kogemust (kokkupõrke näol, milles ta süüdi jääb) või siis pidevat trahvimist kuniks õiged ja teisi arvestavad sõiduvõtted seda kaudu kohale jõuavad ning teine tüüp peab lihtsalt endas arendama enesedistsipliini, milleks ka korralekutsumine liiast ei ole, siis kolmanda tüübi teguviisi ei muuda tema motiiv küll kuidagi vähem matslikuks ja egoistlikuks ega vähem taunitavaks. Kindlasti väärib ka sellise motiiviga suuna näitamata jätmine korralekutsumist ja trahvimist. Ise lasen võimaluse korral küll vahele juhte, kes on oma kavatsusest rada vahetada õigeagselt suunatulega märku annavad. Ja pigem ei näe vajadust lasta vahele trügida ülbetel tüüpidel, kes kaasliiklejaid endast vähemaks peavad (millest suuna mitte näitamine räägib).

Lisaks raja vahetamisel esinevale suuna mittenäitamisele, on üsna tavaline ka suuna mitte näitamine tee äärde seisma jäämisel või siis tee servast liikuma hakkamisel. Viimasega on olnud ka isiklik kogemus intsidendi näol tõsisest liiklusjobust juhiga, kellega oli tegu vältimaks kokkupõrget, sest liiklusjobu arvas heaks hakata võidu sõitma kui olin asunud temast suunatulega märku andmisega mööda sõitma.

Suuna mitte näitamine on kahtsusväärselt vägagi tavaline ka situatsioonis, kus sa näiteks ootad teele või ringristmikule väljasõitu läheneva auto tõttu ja siis see liiklusjobuks osutunud juht keerab ilma suunatuld näitamata ära. Sina aga ootasid nagu tola tema tõttu oma sõidu korda. Jällegi on suunatuld mitte pruukiva juhi näol ilmselt enesekeskse „mina ja maailm“ tüübiga, kes muidugi ei pruugi selle pealegi tulla, et tema tõttu oodati. Või siis on tegu väga flegmaatilise tüübiga või lihtsalt pohhuistiga, kel pea alati hoiak „no ja mis siis“.

Suuna näitamise temaatikaga puutume ka kokku parklates, kus suuna näitamise kommet veelgi vähem, kui üldse. Pole haruldane, et samale vabale parkimiskohale pretendeerivad kaks sõidukit ehk siis sõidukijuhti. Kui kumbki oma kavatsusest suunaga märku ei anna, pole seal erilist vahet, kuidas selle koha hõivamine toimub, ehk kes enne selle võtab või põrkavad mõlemad sõidukid seda üritades otsapidi kokku. Ühed mustab mõlemad siis. Kui aga üks näitab suunda, andes märku selgest kavatsusest sellele kohale pöörata ja tema ees võtab parkimiskoha ära oma vastavast kavatsusest mitte märku andev ülbe liiklusjobu, on olukord ikka inetu küll. Tavaliselt on sellise võttega parkimiskoha hõivaja puhul tegu selgelt väga egoistliku ja ülbe tüübiga, kelle osas mina Peeter Ojalikku näopeksu küll liigseks ei peaks kui ta märkuse peale oma viga ei paranda ja oma sigatsemise pärast ei vabanda.

Veel ühest nüansist, kus suunatuli suuresti kommunikatsiooni- ja oma kavatsustest teavitamise vahendiks. Ehk jällegi väga pädev võte parklas kasutamiseks. Näiteks kui sa peatud laskmaks kellelgi oma parkimiskohalt välja tagurdada, siis selleks, et ka väljasõitja sinu kavatsust, seda võimaldada, aru saaks, tõmba sisse tema poolne suunatuli. Nii ta näeb, et kavatsed sellele kohale asuda ja tal on palju kindlam alustatud manööver lõpule viia, sest sinu kavatsus on nüüd talle arusaadav, sa pole lihtsalt suvaliselt muul põhjusel hetkeks peatunud vaid annad ühtlasi tunnistust, et oled ka tema kavatsust märganud ning ootad selle järel. Lihtne, loogiline ja teiste suhtes lugupidamist üles näitav.

Suuna näitamise temaatika lõpetuseks veel niipalju, et nii nagu üldse ühiselu reeglitest sh. Liikluseeskirjadest kinnipidamine tõstab ka suuna näitamine turvalisust, lisab mõistetavust ja ohutust, on see ka viisakuse avaldamise vorm, mis ennekõike kaunistab kasutajat ennast.

Suuna mittenäitamise kõrval on mitte just väga haruldane liikluseeskirjade mitte tundmist osutav iseenesest koomiline olukord, kus fooriga reguleeritud ristmikule välja sõitnud vasakpööret sooritav juht jääb keset ristmikku seisma kuivõrd fooris põleb 90° nurga all ehk tema soovitud sõidu suunal punane, sõitmist keelav, tuli :). Inimene on küll lubade saamiseks liikluskoolis käinud ja ka õppesõitu teinud, aga seda ikka ei tea, mis juhul jäädakse vasakpöörde sooritamisel ristmikule seisma ja millisel (enamus juhtudel) mitte. Ja nii see tola seisab keset fooriga reguleeritud ristmikku, ilma, et ootaks ristmikku ületavate jalakäijate taga, takistades teistel, tema taga tulevatel sõidukitel ristmikku ületada.

Sama teguviisi üks harusid või alaliike on ilmselt ka foori punase tule korral peatumine foori juures, mitte sellele eelnenud „stopp“ viida või „stopp-joone“ ees nagu LE ette näeb. Ja siis vahitakse seal loll nägu peas, miks kõrvalt teelt n-ö peale tuleva autod talle talle külge tahavad tulla, aga neil liiklusjobude tõttu kuhugi sõita pole.

Liiklusest saab ja tuleb rääkida-kirjutada palju, aga sedakorda mitte käsiltemist leidnud teemadest edaspidi.

Nupp lihtsameelsetele

Ehkki ma väga palju tänavatele jala ei liigu, tuleb ka seda ette kuivõrd jala käia on üldjuhul igatpidi kasulikum ja tervislikum kui näiteks autoga sõita või ka ühistransporti kasutada. Eriti kui vahemaad on selleks sobilikud ja keskkond seda soodustav.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid ühest ilmingust jalakäijate käitumises, mis mul seda nähes ikka ja jälle muige näole toob. Asi puudutab nimelt valgusfoore, millel fooritulede juhtimiseks nupp küljes. Ja just neid valgusfoore, mis asuvad suurtel ristmikel. Väga tihti (nende kordade kohta kui ma jala liigun) kui ma tee ületamiseks sellise foori taga lubava tule süttimist ootan, leidub mõni aktiivne-kärsitu kodanik, kes seda nuppu vajutab, lootuses sellega teeliiklus peatada, et saaks võimalikult ruttu ohutult sõiduteed ületama asuda. Mida aga ei juhtu, on see, et foor töötab ikka oma tavapärases režiimis edasi, vahetades lubavaid-keelavaid tulesid just neil aegadel mil ta selleks on programmeeritud. Mis muidugi ei tähenda seda, et aktiivse kodaniku nupulevajutus ei võiks vahetult eelneda fooritulede vaheldumisele programmi alusel, mis juhul kodanik rahuloluga märkab, et tema aktiivsusest soovitud tulemus sündis :).
See toimub selliselt just nii päevasel ajal ja äripäeviti. Ilmselt toimub see ettekirjutatud programmi alusel suuremates liiklussõlmedes samuti ka puhkepäevadel. See, et suurte liiklussõlmede/ristmiku foore suvalisel ajal foori küljes oleva nupu abil juhtida ei saa, on igati normaalne ja loogiline. Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis liikluskorraldaja/fooride töörežiimi eest vastutaja (Tallinnas selleks ilmselt AS Signaal vms.) peaks ikka päris idioot olema kui võimaldaks suurtes liiklussõlmedes paiknevaid foore suvalisel ajal igal lihtsameelsel nupuvajutusega mõjutada. Sellise võimalusega halvataks oluliselt linnaliikluse koordineeritus, ehk sõidukite liikluse sujuvus, põhjustades liiklusvoo ebaühtlust, ummikuid, sellest tulenevat saaste suurenemist jne.
Lihtsameelne, kärsitu, aktiivne kodanik tavaliselt aga sellise asja peale iseseisva mõtlemisega ei tule.
Ei ole seda teemat küll uurinud, aga tõenäoliselt erineb puhke- ja tööpäevade foori käsitsijuhtimise võimalusega režiimile üleminek erinevate kella-aegade poolest. Kindlasti toimivad osad foorid – need, mis on paigaldatud kuhugi pikema teelõigu peale - nupule vajutamisega ka päevasel ajal ja äripäeviti.
Olen mõelnud, et võibolla peaks nupuga „juhitavate” fooride küljes olema foori nupuga juhtimise režiimi aegadest teavitav tahvel, mis niihästi infot millal konkreetne foor nupuga juhtimise võimalusele ja sellelt maha lülitub. Kui pikk on fooritulede vahetumise välp peale nupule vajutust ja ka näiteks kui kaugel asuvad kummalgi pool antud ülekäigukohast lähimad ülekäigurajad, tunnelid vms. Sellise teavitamise probleemiks on muidugi foorirežiimide aegade muutmise vajadus, mis juhul tuleks iga kord ka selliste fooride infotahvlit uuendada. Samas kui foorirežiimide muutmine ei ole väga levinud – näiteks toimub maksimaalselt paar korda aastas – võiks see teavitus olla igati teostatav. Sellega väheneks võimalus jalakäijatel ennast lolliks teha (järele jääks siis need, kes ei oska või ei viitsi või ei taha lugeda). Jalakäijad tunneksid ennast paremini kuna nad on informeeritumad ja tunneksid end ka lugupeetumatena kuivõrd linn peab neid vajalikuks informeerida, mitte ei jäeta oma lolli mõistusega posti küljes olevat nuppu tallama.