Tõepoolest! Ja kusjuures positiivselt üllatavaid imesid, milleks kütusehindade langemist praegusele 2004 aasta keskpaiga seisuga vastavale tasemele saab pidada. Kes oleks seda näiteks suvel juuni kuus (2008) kui bensiini E95 liitri hind oli 19 krooni ja diislikütusele koguni üle 20 krooni liiter, arvata, et see võib langeda E95 osas 12 krooni tasemele liitrilt ja diislil 14 krooni alla liiter. Arvestades lisaks asjaolu, et toornaftat ju maailma juurde ei teki ja tarbimismahtude tipp on tootmistipu väidetavalt ületanud.
Eks see ole üks majanduse jahenemisega kaasnevaid positiivseid nähtuseid nagu ka kinnisvara hindade langus ja surve kaupade ning teenuste odavnemisele kuivõrd nõudlus määrab ju pakkumise mitte vastupidi ning esimene on seoses üldise majanduslangusega tublisti kahanenud.
Ise küll ei uskunud, et mootorikütuse hinnad võiksid sellelt tasemelt, kuhu nad 2008 a keskel tõusnud olid, ilma raha revalveerimise või muude kunstlike situatsioonide abita oluliselt alla tulla. Aga nagu on kord öeldud: asjad juhtuvad sellest hoolimata, kas me neid usume või mitte. Õnneks ka head asjad.
teisipäev, 30. detsember 2008
pühapäev, 14. detsember 2008
Abitus suure palgaga
Väga värskendav, naljakas ja Contralikult vaimukas oli tema järjekordne sõnaseadmine ETV saates Erisaade muusikaklipis, mis oli üles ehitatud Anne Veski kuulsale laulule „Jätke võtmed välja poole“, mis tögas rahvasaadikute „muret“ kõrge palga pärast ja mida diiva ise ka esitas.
See oli kogu temaatikat oma totruses ehedalt paljastav ja mõnusalt groteskne, et ainult lollakas ei mõista kui idiootlik on poliitikute teeseldud mure oma ebanormaalselt suure, pidevalt kasvava ja rahva õiglustundele sülitava (eriti praeguses jahtuvas majandusolukorras, kus paljud inimesed kaotavad oma töökohad) palga ja muude soodustuste pärast ning kui abituks ennast tehakse selle normaalsele tasemele ja alustele viimisel. Huvitav kuidas poliitikud ise oma tola mängimisest aru ei saa või on nende nahk nii paks ja saamahimu nii suur, et neid rahva arvamus ja suhtumine lihtsalt ei koti. Ilmselt seda kõike. Küll keelab palkasid külmutada Põhiseadus, küll president. Aga tahet ja siirast soovi oma palkasid ja hüvesid normaliseerida ei paista kuskilt. Kuulda on ainult õigustusi ja vabandusi takistuste kohta. Aga kes käsib teil, rahvasaadikutel, oma palka n-ö külmutada? Viige see normaalsematele alustele milleks võib endiselt olla selle seotus keskmise palgaga. Aga mitte viimase kvartali aritmeetilise keskmisega (mil palgad aastas on kõige kõrgemad), vaid kogu aasta kuu keskmise mediaanpalgaga! Ja seda kõigi poliitiliste ametikohade osas, alates rahvasaadikust lõpetades presidendiga. Rahvasaadiku osas võiks palk võrduda näiteks aasta keskmise mediaani kolmekordse summaga. Mediaani keskmisega sidumine oli ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhata Marje Josing'u ettepanek - üks väheseid tarku mõtteid, kui mitte ainuke, mis ma tema suust kuulnud olen. Üldist mulli (mis võib olla nii ja võib olla naa) oskavad väga paljud ajada.
Mediaaniga sidumine paneks loogiliselt poliitikuid ka rohkem rahva üldise heaolu peale mõtlema ja selles suunas tegutsema. Lihtsalt vähem motiivi makromajanduslikeks sahkerdusteks ja kunstlike olukordade loomiseks, mis vaid statistikas näitavad rahva paremat elujärge aga tegelikkuses kajastab ca 20...25% jõukama elaniku elujärje paranemist.
Ei usu, et Põhiseaduse § 75, mis riigikogu liikmete tasu käsitleb, sisuliseks mõtteks on keelata rahvasaadikuil oma palkade normaliseerimist selle sidumisega adekvaatsema alusega. Kui kohtumenetluses annab seadus tõlgendamise võimalusi, siis interpreteeritakse seadusandja mõtet võttes aluseks seaduse üldine mõte ja seadusandja tahe. Nüüd ei suuda see seadusandja, milleks riigikogu ju on, ühtäkki oma tahtest aru saada või seda selgelt formuleerida. Kui Põhiseadus piirabki rahvasaadikuil oma kooseisu palga üle otsustamist, siis on selle mõtteks ennekõike endale suuremate hüvede määramise ärahoidmine mitte ei vastusta nende vähendamist. Kui meie rahvasaadikud ja muud poliitikud suvatseks asjale vaadata riigimehelikust vaatevinklist, peaks nad sellisest lihtsast põhimõttest ju aru saama ja ei tohiks tekkida mingit vastuseisu toimimaks riigi ja rahva huvides, milleks oma palga ja hüvede kärpimine kahtlematult oleks.
See oli kogu temaatikat oma totruses ehedalt paljastav ja mõnusalt groteskne, et ainult lollakas ei mõista kui idiootlik on poliitikute teeseldud mure oma ebanormaalselt suure, pidevalt kasvava ja rahva õiglustundele sülitava (eriti praeguses jahtuvas majandusolukorras, kus paljud inimesed kaotavad oma töökohad) palga ja muude soodustuste pärast ning kui abituks ennast tehakse selle normaalsele tasemele ja alustele viimisel. Huvitav kuidas poliitikud ise oma tola mängimisest aru ei saa või on nende nahk nii paks ja saamahimu nii suur, et neid rahva arvamus ja suhtumine lihtsalt ei koti. Ilmselt seda kõike. Küll keelab palkasid külmutada Põhiseadus, küll president. Aga tahet ja siirast soovi oma palkasid ja hüvesid normaliseerida ei paista kuskilt. Kuulda on ainult õigustusi ja vabandusi takistuste kohta. Aga kes käsib teil, rahvasaadikutel, oma palka n-ö külmutada? Viige see normaalsematele alustele milleks võib endiselt olla selle seotus keskmise palgaga. Aga mitte viimase kvartali aritmeetilise keskmisega (mil palgad aastas on kõige kõrgemad), vaid kogu aasta kuu keskmise mediaanpalgaga! Ja seda kõigi poliitiliste ametikohade osas, alates rahvasaadikust lõpetades presidendiga. Rahvasaadiku osas võiks palk võrduda näiteks aasta keskmise mediaani kolmekordse summaga. Mediaani keskmisega sidumine oli ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhata Marje Josing'u ettepanek - üks väheseid tarku mõtteid, kui mitte ainuke, mis ma tema suust kuulnud olen. Üldist mulli (mis võib olla nii ja võib olla naa) oskavad väga paljud ajada.
Mediaaniga sidumine paneks loogiliselt poliitikuid ka rohkem rahva üldise heaolu peale mõtlema ja selles suunas tegutsema. Lihtsalt vähem motiivi makromajanduslikeks sahkerdusteks ja kunstlike olukordade loomiseks, mis vaid statistikas näitavad rahva paremat elujärge aga tegelikkuses kajastab ca 20...25% jõukama elaniku elujärje paranemist.
Ei usu, et Põhiseaduse § 75, mis riigikogu liikmete tasu käsitleb, sisuliseks mõtteks on keelata rahvasaadikuil oma palkade normaliseerimist selle sidumisega adekvaatsema alusega. Kui kohtumenetluses annab seadus tõlgendamise võimalusi, siis interpreteeritakse seadusandja mõtet võttes aluseks seaduse üldine mõte ja seadusandja tahe. Nüüd ei suuda see seadusandja, milleks riigikogu ju on, ühtäkki oma tahtest aru saada või seda selgelt formuleerida. Kui Põhiseadus piirabki rahvasaadikuil oma kooseisu palga üle otsustamist, siis on selle mõtteks ennekõike endale suuremate hüvede määramise ärahoidmine mitte ei vastusta nende vähendamist. Kui meie rahvasaadikud ja muud poliitikud suvatseks asjale vaadata riigimehelikust vaatevinklist, peaks nad sellisest lihtsast põhimõttest ju aru saama ja ei tohiks tekkida mingit vastuseisu toimimaks riigi ja rahva huvides, milleks oma palga ja hüvede kärpimine kahtlematult oleks.
laupäev, 13. detsember 2008
Poliitikute jutt on tühi möla
Seda paraku kahjuks ka härra president Ilvese jutt.
Seda, kas inimene räägib paikapidavat ja mõistlikku juttu või ajab populistlikku mulli, saab kõige paremini hinnata ikka tagantjärele. Eks sellele viitab teatud üleoleval moel ka rahvatarkus, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Nii on see ka president Ilvese kõnega. Vaadake, mida härra president väidab kõigest napid kuud enne üleüldist ülemaalilmset majanduslangust oma 2007 a vana-aasta lõpu kõnes Eesti rahvale (all esimene klipp): "Neil, kes ennustavad krahhi ei ole õigus. Nad eksivad." Praegusel kõrge inflatsiooniga perioodil tuleks investeerida...
Väga tore positivistlik jutt, aga paraku mitte paikapidav ja eksitav oma populistlikkuses.
Tasub kuulata-vaadata, mida härra president räägib nüüd, detsembris 2008, oma läkituses Youtube'is (teine klipp).
Seda, kas inimene räägib paikapidavat ja mõistlikku juttu või ajab populistlikku mulli, saab kõige paremini hinnata ikka tagantjärele. Eks sellele viitab teatud üleoleval moel ka rahvatarkus, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Nii on see ka president Ilvese kõnega. Vaadake, mida härra president väidab kõigest napid kuud enne üleüldist ülemaalilmset majanduslangust oma 2007 a vana-aasta lõpu kõnes Eesti rahvale (all esimene klipp): "Neil, kes ennustavad krahhi ei ole õigus. Nad eksivad." Praegusel kõrge inflatsiooniga perioodil tuleks investeerida...
Väga tore positivistlik jutt, aga paraku mitte paikapidav ja eksitav oma populistlikkuses.
Tasub kuulata-vaadata, mida härra president räägib nüüd, detsembris 2008, oma läkituses Youtube'is (teine klipp).
teisipäev, 9. detsember 2008
Klisseelike käibefraaside olemus
Kes meist poleks kuulnud mõnda sellistest käibefraasidest nagu: tasuta lõunaid pole olemas; las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi; maailm ongi ebaõiglane; sõjas ja armastuses on kõik lubatud; lollidelt tulebki raha ära võtta; solgisurma pole keegi surnud; aeg tegi seda teist ja kolmandat jms.
Enamasti pruugitakse sedasorti käibetarkusi teatud sündmuste või käitumiste õigustamiseks ja endalt moraalse vastutuse maha pesemiseks. Ennekõike siis eneseõigustusteks - lolluste, sigatsemiste, taunitava käitumise ning suhtumise omaarust vaimuka õigustustena. Suisa aksioomidena. Ikka on asja taga mingi üldine või abstraktne mõõde nagu maailm, aeg, mõni muud nähtus või sündmus, mitte inimene ise, kes ühe või teise olukorra/sündmuse taga on või suisa sigatseb.
Vaatame lähemalt, millistel juhtudel milliseid klisseedeks kulunud käibefraase pruugitakse.
Tasuta lõunaid pole olemas. Kasutatakse ennekõike õigustamaks mõnd oma tagamõttega riukalikku aktsiooni või tõdemusena kahjurõõmus kui keegi on läinud mõne soodsa pakkumise pettuse õnge, mis pealtnäha paistis täiesti süütu või tõotas vaid kasu. Või ka lihtsalt enda targa ja elukogenuna näitamiseks kui keegi on petta saanud.
Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi – pruugitakse isekate ja omakasule orienteeritud tehingute õigustuseks kriitika suhtes, mille on esile kutsunud teiste huvide kahjustamine või riivatud õiglustunne. Tavaliselt tembeldatakse siis koerteks peetavaid lihtsalt kadedateks. Neile vaadatakse alt üles ega peeta võrdväärseteks. Väga tavaline käibeväljend just poliitikute kõnepruugis, kes arvavad, et rahvas või rivaalitsev poliitiline jõud ennekõike kadedusest neile asju pahaks paneb ja neid kiusab.
Sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Ei tea kas sõjas seda idiootlikku klisseed kah pruugitakse – millegipärast nagu ei usu seda, aga eks kutselised sõjaväelased või seda asja kommenteerida. Küll aga armastavad sellega oma teguviisi õigustada nii teiste kui oma lähisuhteid lõhkuvad isikud, kes teiste tundeid suurt millekski ei pea. Kindlasti mitte ligilähedaseks oma hetke heaoluga ja parema positsiooniga. Sellise käibefraasiga õigustatakse teis(t)ele haiget tegemist, alandamist ja hingehaavade põhjustamist.
Maailm ongi ebaõiglane. Üsna universaalne mistahes endapoolse või kellegi teise sigaduse või ebaõiglase käitumise õigustamiseks kasutatav käibefraas. Iseloomustab kasutava isiku vastutamatust ja kalduvust ebaõiglaste võtete kasutamiseks. Väljendab paindlikkust moraali ja eetikanormide hälbimiseks – neist mööda vaatamiseks. Põhimõtted - kui mõningaid moraalseid peakski esinema - muutuvad vastavalt olukorrale ja omakasule.
Lollidelt tulebki raha ära võtta. Iseloomulik egoistlikult ja külmavereliselt tegutsevatele tüüpidele, kes leiavad, et tüssu tegemine ja riukad on loomulik osa äri ajamisest või üldse rahalistes suhetes. Ei põe ega tunne süümepiinu kui õnnestub kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata. Pea-asi on ise mitte vahele jääda ja ajada asju nii, et see oleks võimalikult JOKK, et kuskilt kinni hakkamise risk oleks minimaalne. Samas põetakse ise väga lüpsta saamise riski.
Solgisurma pole keegi surnud – kiputakse enamasti naljatlevalt ütlema siis kui pistetakse suhu mõni mahakukkunud toidupaluke või süüakse võibolla mitte kõige kaubanduslikuma väljanägemisega või mõne muu aine või asjaga kokku puutunud toitu vms. või kui kõike seda serveeritakse teistele. Või siis oma suure elutarkuse väljendamiseks olles tunnistajaks mõne teise poolt riknenud või n-ö määrdunud toidu söömisele.
Kuigi nii mõnedki tegelased teatud puhkudel oma või teiste sigadusi ja lollusi taoliste käibefraasidega õigustada armastavad, on sisuliselt tegu sisutühjade „tarkustega“, mis ei kannata veidigi tõsisemat arutlust ja argumentatsiooni – ehk sisuliselt ei ole need tõesed.
No näiteks: Tasuta lõunaid pole olemas. See on ju nii ja naa sõltuvalt vaatenurgast ehk positsioonist. Mina olen küll enda jaoks tasuta lõunaid nautinud ja ei saa kuidagi väita, et need ei ole mulle tasuta olnud. See muidugi ei tähenda, et nende eest pidi keegi teine maksma ehk see teatud kulu tähendas. Tõdemus, et "tasuta lõunaid pole olemas" on selles mõttes sama hea kui väita, et tasuta (alg)haridust pole olemas või tasuta tänavavalgustust pole olemas või tasuta mida iganes pole olemas. No muidugi ei ole kui võtta, et keegi või kuidagi me selle eest maksame. Ja mis siis? Mida see siis kokkuvõttes resümeerib?
Samaviisi pudisevad laiali kõik teised taolised klisseedeks kulunud käibefraasid.
Seega, kes iganes end taoliste käibefraasidega end või miskit õigustab, tegeleb ennekõike iseenda petmisega või rahustamisega. Ta läheb pigem demagoogiale kui, et võtab omale vastutuse ja kohtleb teisi võrdsena, endaga samaväärsena, on üleüldse väärikas ja õiglane inimene.
Kindlasti on väga paljudel kogemusi nii siintoodud kui teistsuguste käibefraasidega ja situatsioonidega, kus neid kasutatud on. Meenutage millistes situatsioonidest olete kuulnud neid kasutatavat või olete neid ise kasutanud.
Enamasti pruugitakse sedasorti käibetarkusi teatud sündmuste või käitumiste õigustamiseks ja endalt moraalse vastutuse maha pesemiseks. Ennekõike siis eneseõigustusteks - lolluste, sigatsemiste, taunitava käitumise ning suhtumise omaarust vaimuka õigustustena. Suisa aksioomidena. Ikka on asja taga mingi üldine või abstraktne mõõde nagu maailm, aeg, mõni muud nähtus või sündmus, mitte inimene ise, kes ühe või teise olukorra/sündmuse taga on või suisa sigatseb.
Vaatame lähemalt, millistel juhtudel milliseid klisseedeks kulunud käibefraase pruugitakse.
Tasuta lõunaid pole olemas. Kasutatakse ennekõike õigustamaks mõnd oma tagamõttega riukalikku aktsiooni või tõdemusena kahjurõõmus kui keegi on läinud mõne soodsa pakkumise pettuse õnge, mis pealtnäha paistis täiesti süütu või tõotas vaid kasu. Või ka lihtsalt enda targa ja elukogenuna näitamiseks kui keegi on petta saanud.
Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi – pruugitakse isekate ja omakasule orienteeritud tehingute õigustuseks kriitika suhtes, mille on esile kutsunud teiste huvide kahjustamine või riivatud õiglustunne. Tavaliselt tembeldatakse siis koerteks peetavaid lihtsalt kadedateks. Neile vaadatakse alt üles ega peeta võrdväärseteks. Väga tavaline käibeväljend just poliitikute kõnepruugis, kes arvavad, et rahvas või rivaalitsev poliitiline jõud ennekõike kadedusest neile asju pahaks paneb ja neid kiusab.
Sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Ei tea kas sõjas seda idiootlikku klisseed kah pruugitakse – millegipärast nagu ei usu seda, aga eks kutselised sõjaväelased või seda asja kommenteerida. Küll aga armastavad sellega oma teguviisi õigustada nii teiste kui oma lähisuhteid lõhkuvad isikud, kes teiste tundeid suurt millekski ei pea. Kindlasti mitte ligilähedaseks oma hetke heaoluga ja parema positsiooniga. Sellise käibefraasiga õigustatakse teis(t)ele haiget tegemist, alandamist ja hingehaavade põhjustamist.
Maailm ongi ebaõiglane. Üsna universaalne mistahes endapoolse või kellegi teise sigaduse või ebaõiglase käitumise õigustamiseks kasutatav käibefraas. Iseloomustab kasutava isiku vastutamatust ja kalduvust ebaõiglaste võtete kasutamiseks. Väljendab paindlikkust moraali ja eetikanormide hälbimiseks – neist mööda vaatamiseks. Põhimõtted - kui mõningaid moraalseid peakski esinema - muutuvad vastavalt olukorrale ja omakasule.
Lollidelt tulebki raha ära võtta. Iseloomulik egoistlikult ja külmavereliselt tegutsevatele tüüpidele, kes leiavad, et tüssu tegemine ja riukad on loomulik osa äri ajamisest või üldse rahalistes suhetes. Ei põe ega tunne süümepiinu kui õnnestub kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata. Pea-asi on ise mitte vahele jääda ja ajada asju nii, et see oleks võimalikult JOKK, et kuskilt kinni hakkamise risk oleks minimaalne. Samas põetakse ise väga lüpsta saamise riski.
Solgisurma pole keegi surnud – kiputakse enamasti naljatlevalt ütlema siis kui pistetakse suhu mõni mahakukkunud toidupaluke või süüakse võibolla mitte kõige kaubanduslikuma väljanägemisega või mõne muu aine või asjaga kokku puutunud toitu vms. või kui kõike seda serveeritakse teistele. Või siis oma suure elutarkuse väljendamiseks olles tunnistajaks mõne teise poolt riknenud või n-ö määrdunud toidu söömisele.
Kuigi nii mõnedki tegelased teatud puhkudel oma või teiste sigadusi ja lollusi taoliste käibefraasidega õigustada armastavad, on sisuliselt tegu sisutühjade „tarkustega“, mis ei kannata veidigi tõsisemat arutlust ja argumentatsiooni – ehk sisuliselt ei ole need tõesed.
No näiteks: Tasuta lõunaid pole olemas. See on ju nii ja naa sõltuvalt vaatenurgast ehk positsioonist. Mina olen küll enda jaoks tasuta lõunaid nautinud ja ei saa kuidagi väita, et need ei ole mulle tasuta olnud. See muidugi ei tähenda, et nende eest pidi keegi teine maksma ehk see teatud kulu tähendas. Tõdemus, et "tasuta lõunaid pole olemas" on selles mõttes sama hea kui väita, et tasuta (alg)haridust pole olemas või tasuta tänavavalgustust pole olemas või tasuta mida iganes pole olemas. No muidugi ei ole kui võtta, et keegi või kuidagi me selle eest maksame. Ja mis siis? Mida see siis kokkuvõttes resümeerib?
Samaviisi pudisevad laiali kõik teised taolised klisseedeks kulunud käibefraasid.
Seega, kes iganes end taoliste käibefraasidega end või miskit õigustab, tegeleb ennekõike iseenda petmisega või rahustamisega. Ta läheb pigem demagoogiale kui, et võtab omale vastutuse ja kohtleb teisi võrdsena, endaga samaväärsena, on üleüldse väärikas ja õiglane inimene.
Kindlasti on väga paljudel kogemusi nii siintoodud kui teistsuguste käibefraasidega ja situatsioonidega, kus neid kasutatud on. Meenutage millistes situatsioonidest olete kuulnud neid kasutatavat või olete neid ise kasutanud.
teisipäev, 2. detsember 2008
„Kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“
Kauplusemüüjate poolt sageli pruugitava „kas ma saan Teid aidata?“ käibeväljendiga samasse, totakate etiketiväljendite kategooriasse kuuluvad teatud olukordades üsna tihti pruugitavad küsimused nagu „kes helistab?“ või „kes teda küsib?“, millega ennekõike just firmade sekretärid „kostitavad“ helistajat, kes on küsinud konkreetse isiku järele, kellega on avaldatud soovi rääkida.
Oma sisult on need küsimused kindlasti kraadi või kaks pentsikumad kui laialivalguv „kas ma saan teid aidata?“, millest sa saad aru vähemalt seda, et see suunatud konkreetselt sulle ega tekita tunnet, et sa justkui esindad omakorda kedagi teist, mitte iseennast.
Küsimused „kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“ tekitavad omakorda küsimuse justkui kõne vastuvõtja ei usuks, et just sina seda inimest küsid, keda sa küsid. Et justkui peaks sinu juures viibima veel keegi, kes siis tegelikult küsitud inimesega vestelda tahab, mitte sa ise. Tõepoolest, selliste napakate küsimuste peale ei pruugi osata kohe vastust leidagi kui ei tea, mida selle all siis tegelikult teada saada tahetakse, kuivõrd need küsimused on oma sisult ju süreaalsed. Totakad igaljuhul. Et mis mõttes kes helistab? või kes teda küsib?! Ise helistan ja ise küsin ju! Sellise küsimuse all peavad tublid sekretärid ja muidu tohmanid aga silmas seda, et kust, mis firmast sa helistad ja mis on su nimi. Sest sellist asja on õpetatud neid enne kõne suunamist või siis soovitud inimese kontaktide andmist järele uurima. Miks aga ei võiks seda siis küsidagi, mida sisuliselt teada saada tahetakse ja teha seda arusaadavalt? Näiteks: „kust (või mis firmast) te helistate ja kuidas on teie nimi? Või ka kellesta ma võin talle teatada kui ma nüüd talle kõne ühendan? Huvitav, mis selliselt, normaalselt ja helistajas oma kahestunud isikus kahtlusi mittetekitavas ning arusaadavas laadis küsimist takistab?
Oma sisult on need küsimused kindlasti kraadi või kaks pentsikumad kui laialivalguv „kas ma saan teid aidata?“, millest sa saad aru vähemalt seda, et see suunatud konkreetselt sulle ega tekita tunnet, et sa justkui esindad omakorda kedagi teist, mitte iseennast.
Küsimused „kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“ tekitavad omakorda küsimuse justkui kõne vastuvõtja ei usuks, et just sina seda inimest küsid, keda sa küsid. Et justkui peaks sinu juures viibima veel keegi, kes siis tegelikult küsitud inimesega vestelda tahab, mitte sa ise. Tõepoolest, selliste napakate küsimuste peale ei pruugi osata kohe vastust leidagi kui ei tea, mida selle all siis tegelikult teada saada tahetakse, kuivõrd need küsimused on oma sisult ju süreaalsed. Totakad igaljuhul. Et mis mõttes kes helistab? või kes teda küsib?! Ise helistan ja ise küsin ju! Sellise küsimuse all peavad tublid sekretärid ja muidu tohmanid aga silmas seda, et kust, mis firmast sa helistad ja mis on su nimi. Sest sellist asja on õpetatud neid enne kõne suunamist või siis soovitud inimese kontaktide andmist järele uurima. Miks aga ei võiks seda siis küsidagi, mida sisuliselt teada saada tahetakse ja teha seda arusaadavalt? Näiteks: „kust (või mis firmast) te helistate ja kuidas on teie nimi? Või ka kellesta ma võin talle teatada kui ma nüüd talle kõne ühendan? Huvitav, mis selliselt, normaalselt ja helistajas oma kahestunud isikus kahtlusi mittetekitavas ning arusaadavas laadis küsimist takistab?
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
