Keskerakond on startinud võimsa meedia ja välireklaamikampaaniaga eelseisvatele 18. oktoober 2009. a toimuvatele kohaliku omavalitsuse volikogude valimistele. Seda, et nad antud kampaaniat 7. juuni 2009. a toimuvataks Euroopa Parlamendi valimisteks teeksid, väga ei usu. Aga mine ka tea. Üldine suund on nagunii inimeste elatuslangusest tingitud pahameele ärakasutamine ja valitsuse ja parempoolsete vastase meelsuse eskaleerimine.
Igatahes selleks puhuks on avatud spetsiaalne foorumi formaadis sait http://www.protest2009.eu on väga kämp. Soovitan vaadata. Kuigi saidi kujundus on eeskujulik, toimib see väga keskerakonna laadselt ehk siis demagoogiliselt. Näiteks ühinedes Maret Maripuu vastase loosungiga ja kirjutades sinna ka kommentaari, registreeriti ära küll toetus, aga kommentaari ei avaldatud. Ju siis ei sobinud see, mis sinna kirja sai, ehk ei olnud vaid Maripuu ja valitsuserakondade suunal soppa loopiv, vaid sisaldas ka üht-teist antud kampaania kohta.
Ise-enesest koondab see sait hulga vaimselt haigeid inimesi, kes seal oma puude erinevate, parempoolsete ja valitsusevastaste loosungite väljapakkumise, nendega liitumise ja kommentaaride näol kenasti välja toovad. Loe ja imesta. Saab väga hea ülevaate keskmisest Keskerakonna valijast. Samas tekitab see pilt ikkagi ka kurvastust, et ikka leidub lolle ja haigeid, kes igas halvas asjas peavad leidma süüdlase, kelleks sobib väga hästi see, kellele nendega samal mentaalsuse tasandil suhtlev keskerakond osundab. Antud juhul on selliseks poksikotiks siis peaminister Ansip, kes alustas ülemaailmse finantskriisi ja majanduslanguse.
Hurraaa seltsimehed!
laupäev, 17. jaanuar 2009
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Miks kohtunikud mõistavad kaabakaid ja pätte õigeks?
Arvestades Eesti uue iseseisvusaja õiguse mõistmise praktikat, kus suured pätid sõidavad ka peale kohtust läbi käimist endiselt tõllas ja väikesed ripuvad võllas, tekib vägisi küsimus, mis toimub Eesti kohtusüsteemis, ehk miks see kõik nii on?
Sellise küsimuseni jõudmiseks ei pea pikalt minevikku vaatama. Piisab äsjasest kurioosest 2007 a aprillimäsu õhutajate õigeksmõistmisest, mis peaks silma torkama ka õigusemõistmise mõttes pimedatele. Väga kõnekas on ka advokaatide tõdemus, et kohtuasjade tulemused pole ennustatavad ning need võivad olla nii-või-naasugused, ja seda ka analoogsete kaasuste puhul! Kohtumõistmine on muutunud üheselt koheldavatest praktikatest kulli ja kirja viskamiseks. Sisuliselt võib kohtus õiguse saada, mistahes teo korda saatnud kaabakas.
Kusjuures tähelepanuväärne on veel üks aspekt: mida printsipiaalsem on kaasus või mida suurema (ühiskonnas kõrgemal positsioonil oleva) pätiga on tegu, seda mannetum kohutmõistmine on. Kohtunikud on tahtmist täis näitama oma printsipiaalsust ja karmikäelist õigusemõistmist pisisulide ja vorstivaraste peal, aga kui kohtu alla on antud tõelised tegijad, teevad kohtunikud otsekui kõik selleks, et kaabakad puhtakse pesta. Siis on ka kõik tõendid kas asjasse puutumatud või ei tähenda midagi. Ja seda ei tunnista mitte ainult värske mässuõhutajatest tiblade õigeksmõistmise asi. Selliseid suure kaliibriga pätte õigeksmõistvaid otsuseid on tehtud varemgi. Meenub näiteks üks kuritegeliku grupeeringu, oli vist üks autovaraste jõuk, õigeksmõistmine mõni aasta tagasi. Aga neid asju on olnud mitmeid. Kes viitsib, võib teha otsinguid.
Laias laastus võiks pehmelt öeldes pentsiku õigusemõistmise praktika taga olla järgmised mõjurid:
Kohtunike kvalifikatsiooniprobleem – ametisse vannutatud kohtunike madal eetilis-moraalne baas ja õiglase kohtupidamise mitte mõistmine või mitte väärtustamine. St. madal õiglustunne, mis jääb isikliku kasu jm. isiklike eelistuste varju. Samuti oma vigadest mitte õppimine ja pealiskaudne suhtumine õiguse mõistmisse. Ennekõike taandub kõik see isikuomadustele ja hoiakutele.
Punane pärand – nagu on lugeda-kuulda on olnud, on nii mõnedki kohtunikud (sh. aprillimässu õhutajate kohtuasja kohtunik Violette Kõvask) saanud oma juriidilise hariduse ja väljaõppe nõukogude ajal ja ka töötanud nõukogude aegsetes kohtutes. Samas on pärit ka meelsus ja, võiks öelda, et nomeklatuuri, mentaalsus. Mis tähendab, et nad võivad teha otsuseid nagu aga heaks arvavad. Sellist sigatsemist tolereerib paraku ka puudulik järelvalve kohtunike üle ja adekvaatse süsteemi puudumine kohtunike töö ja otsuste kvaliteedi üle ehk õiglase ja õiguspärase õigusemõistmise tagamiseks. Kohtunikud saavad ikka väga palju sitta keerata ilma, et midagi halba nendega juhtuks. Peab tegutsema väga nahaalselt ja pikalt, et sind viitsitakse vahele võtta, mida on vist uue Eesti perioodil juhtunud vaid ühe altkäe maksu võtmises süüdi mõistetud kohtunikku.
Nn punase faktori mõjust on raske mööda vaadata, tõdedes, mille eest Tiit Madisson uue vabariigi ajal istuma pandi ja mis toimus tibladest ehtsate riigipöörde üritajatega.
Kohtunike ringkaitse – ka tundub, et kohtunikud kipuvad üksteise vigade ja valskuste osas silmi kinni pigistama, ja kui mingi jama kellegiga seoses ka tõstatub, teda pigem kaitsma kui enda ja kogu õigussüsteemi reputatsiooni nimel tegema kõik selleks, et kohtutest susser-vusseriga tegelevad „suslikud“ ja laus pätistunud kohtunikud välja suitsetada. Kohtunike hulgas paistab ses mõttes valitsma samasugune tsunfti mentaliteet nagu see on teistes elitaarsetes ametites või kohtadel, kus puudub otsene turukonkurents ehk võitlus klientide pärast. Seega sisemine surve puhastumiseks. Näiteks arstid, aga ka advokaadid, ehkki viimaste vahel peaks konkurentsimoment küll ka rolli mängima. Aga ilmselt on kammitsevaks faktoriks siin piisavalt head teadmised üksteise tegemiste kohta ning sellest tulenev hirm luukerede välja toomise ees, kui keegi peaks kellelegi liiga valuselt varvastele astuma.
Esialgu sellised faktorid siis. Kindlasti on neid rohkemgi, ja nii mõnegi, mis pragu on ülaltoodud üldnimetaja alla liigitatud, võiks välja tuua eraldi, näiteks karistamatuse tunne, mis jällegi seotud mitme muu aspektiga nagu enda väljavalitu e nomeklatuurina tunnetamine, milleks on ka põhjust kuivõrd kohtuniku amet on ju eluaegne (kui just väga rämedalt sigatsema ei kuku), puudulik järelvalve kohtumõistmise kvaliteedi üle ja kohtunike regulaarse sobivuse hindamise puudumine. Kes teab veel midagi asjakohast?
Sellise küsimuseni jõudmiseks ei pea pikalt minevikku vaatama. Piisab äsjasest kurioosest 2007 a aprillimäsu õhutajate õigeksmõistmisest, mis peaks silma torkama ka õigusemõistmise mõttes pimedatele. Väga kõnekas on ka advokaatide tõdemus, et kohtuasjade tulemused pole ennustatavad ning need võivad olla nii-või-naasugused, ja seda ka analoogsete kaasuste puhul! Kohtumõistmine on muutunud üheselt koheldavatest praktikatest kulli ja kirja viskamiseks. Sisuliselt võib kohtus õiguse saada, mistahes teo korda saatnud kaabakas.
Kusjuures tähelepanuväärne on veel üks aspekt: mida printsipiaalsem on kaasus või mida suurema (ühiskonnas kõrgemal positsioonil oleva) pätiga on tegu, seda mannetum kohutmõistmine on. Kohtunikud on tahtmist täis näitama oma printsipiaalsust ja karmikäelist õigusemõistmist pisisulide ja vorstivaraste peal, aga kui kohtu alla on antud tõelised tegijad, teevad kohtunikud otsekui kõik selleks, et kaabakad puhtakse pesta. Siis on ka kõik tõendid kas asjasse puutumatud või ei tähenda midagi. Ja seda ei tunnista mitte ainult värske mässuõhutajatest tiblade õigeksmõistmise asi. Selliseid suure kaliibriga pätte õigeksmõistvaid otsuseid on tehtud varemgi. Meenub näiteks üks kuritegeliku grupeeringu, oli vist üks autovaraste jõuk, õigeksmõistmine mõni aasta tagasi. Aga neid asju on olnud mitmeid. Kes viitsib, võib teha otsinguid.
Laias laastus võiks pehmelt öeldes pentsiku õigusemõistmise praktika taga olla järgmised mõjurid:
Kohtunike kvalifikatsiooniprobleem – ametisse vannutatud kohtunike madal eetilis-moraalne baas ja õiglase kohtupidamise mitte mõistmine või mitte väärtustamine. St. madal õiglustunne, mis jääb isikliku kasu jm. isiklike eelistuste varju. Samuti oma vigadest mitte õppimine ja pealiskaudne suhtumine õiguse mõistmisse. Ennekõike taandub kõik see isikuomadustele ja hoiakutele.
Punane pärand – nagu on lugeda-kuulda on olnud, on nii mõnedki kohtunikud (sh. aprillimässu õhutajate kohtuasja kohtunik Violette Kõvask) saanud oma juriidilise hariduse ja väljaõppe nõukogude ajal ja ka töötanud nõukogude aegsetes kohtutes. Samas on pärit ka meelsus ja, võiks öelda, et nomeklatuuri, mentaalsus. Mis tähendab, et nad võivad teha otsuseid nagu aga heaks arvavad. Sellist sigatsemist tolereerib paraku ka puudulik järelvalve kohtunike üle ja adekvaatse süsteemi puudumine kohtunike töö ja otsuste kvaliteedi üle ehk õiglase ja õiguspärase õigusemõistmise tagamiseks. Kohtunikud saavad ikka väga palju sitta keerata ilma, et midagi halba nendega juhtuks. Peab tegutsema väga nahaalselt ja pikalt, et sind viitsitakse vahele võtta, mida on vist uue Eesti perioodil juhtunud vaid ühe altkäe maksu võtmises süüdi mõistetud kohtunikku.
Nn punase faktori mõjust on raske mööda vaadata, tõdedes, mille eest Tiit Madisson uue vabariigi ajal istuma pandi ja mis toimus tibladest ehtsate riigipöörde üritajatega.
Kohtunike ringkaitse – ka tundub, et kohtunikud kipuvad üksteise vigade ja valskuste osas silmi kinni pigistama, ja kui mingi jama kellegiga seoses ka tõstatub, teda pigem kaitsma kui enda ja kogu õigussüsteemi reputatsiooni nimel tegema kõik selleks, et kohtutest susser-vusseriga tegelevad „suslikud“ ja laus pätistunud kohtunikud välja suitsetada. Kohtunike hulgas paistab ses mõttes valitsma samasugune tsunfti mentaliteet nagu see on teistes elitaarsetes ametites või kohtadel, kus puudub otsene turukonkurents ehk võitlus klientide pärast. Seega sisemine surve puhastumiseks. Näiteks arstid, aga ka advokaadid, ehkki viimaste vahel peaks konkurentsimoment küll ka rolli mängima. Aga ilmselt on kammitsevaks faktoriks siin piisavalt head teadmised üksteise tegemiste kohta ning sellest tulenev hirm luukerede välja toomise ees, kui keegi peaks kellelegi liiga valuselt varvastele astuma.
Esialgu sellised faktorid siis. Kindlasti on neid rohkemgi, ja nii mõnegi, mis pragu on ülaltoodud üldnimetaja alla liigitatud, võiks välja tuua eraldi, näiteks karistamatuse tunne, mis jällegi seotud mitme muu aspektiga nagu enda väljavalitu e nomeklatuurina tunnetamine, milleks on ka põhjust kuivõrd kohtuniku amet on ju eluaegne (kui just väga rämedalt sigatsema ei kuku), puudulik järelvalve kohtumõistmise kvaliteedi üle ja kohtunike regulaarse sobivuse hindamise puudumine. Kes teab veel midagi asjakohast?
reede, 9. jaanuar 2009
Õiguse mõistmise kvaliteedist aprillirahutuse I astme kohtuotsuse valguses
Vaevalt, et tõsiselt eestimeelsete ning oma riigi ja rahva pärast südant valutavate hulgas leidub kedagi 2007 a aprillirahutuste võtmefiguuride ja mäsuõhutajate Reva, Klenski, Sirõki, Linterit õigeks mõistev kohtuotsus ei ärritaks või negatiivseid emotsioone ei tekitaks. Loodan, et see asi siiski nii ei jää ja juba II astme kohtus mõistetakse eelnimetatud seltsimehed süüdi ning mõistetakse neile ka adekvaatne karistus. Selleks on tõendusmaterjali enam kui küllaga. Seda enam on enam kui kummaline, et nende seotust ja väga olulist rolli korratuste organiseerimisel, ei näe kohus, kes on seatud mõistma õigust neutraalselt ja õiglaselt arvestades seadust ning asjasse puutuvaid tõendeid. Ja asi pole ju ammugi selles kas need seltsimehed on ullikesed, klounid ja naljatilgad, nagu kohtuotsuses neid serveeritakse, vaid selles, sest ka selle kategooria alla liigitavad tegelased on vastutavad oma tegude eest senikaua kui nad pole tunnistatud süüdimatuteks.
See geiss toob teravalt välja küsimuse kohtunike kvaliteedist ehk nende kutsestandardile ja ametieetikale vastavusest. Ei ole normaalne kui kohtunik jätab arvestamata asjasse puutuvad tõendid, interpreteerib neid meelevaldselt ja loogikavabalt ning langetab otsuseid oma nägemusest, soovist, sümpaatiatest, usutunnistusest vms. sügavalt isiklikest mõjuritest lähtuvalt.
I astme kohtu praak aprillirahutuse mässuõhutajate õigeks mõistmisega ei ole mingi erand või haruldus. Kes omab kas ise kohtu kogemust või on muul viisil kursis kohtupraktikaga, need teavad, kui meelevaldsed ja täiesti uskumatult loogikavabad ning seosetud tõenditest ja ka õigusnormidest võivad I astme kohtulahendid olla. Protsessinormide rikkumine kohtuametnike poolt igasugu unustamiste, inimlike eksituste jms. näol näikse seejuures olema tavaline.
On veel mõistetav ja andestatav kui alles oma ametis alustaval kohtunikul esineb praaki tõendite hindamisel, seaduse kohaldamine on puudulik või mõne asjaolu tõlgendamist võib pidada meelevaldseks. Ka on andestatav kui seda esineb vähemal määral teisel korral või ehk pisut ka kolmandal korral. Kui säärane praagi tegemine on aga korduv jõudes kohati välja sellise stiilini, siis ei ole sellise „kohtuniku“ koht küll õiguse mõistja rollis. Samuti on asi väga mäda siis, kui kohtunik on üldjoontes justkui printsipiaalne ja karm, nagu aprillimäsu kohtunikku Violetta Kõvaskit Eesti Ekspressi artiklis „Kes on pronksiöö kohtunik Violetta Kõvask?“ iseloomustatakse, aga ta jätab väga olulised tõendid arvestamata, tõlgendab – sisuliselt väänab-käänab - neid täiesti meelevaldselt.
Riigil tuleb kohtumõistmise kvaliteedi, reputatsiooni ja usaldusväärsuse e õiglase ja õiguspärase kohtupidamise kaitseks siin vältimatu töö ära teha. Meelevaldseid (pelgalt oma südametunnistuse järgi) otsuseid langetavate ja sisuliselt äraostetavate inimeste koht ei ole kohtuametis.
Erapooletu ja õiglane kohus on demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi. Kui ka kõik muu on riigis ja ühiskonnas mäda, siis ei tohi seda kohus ja õigusemõistmine mitte olla. Kui viimased on usaldusväärsed ja õiglased, loksuvad ka muud asjad varem või hiljem riigis ja ühiskonnas paika, seda muidugi eeldusel, et seadusandja ehk riigikogu ei produtseeri ebaõiglaseid, destruktiivseid, ehk lühidalt, idiootlikke seadusi.
See geiss toob teravalt välja küsimuse kohtunike kvaliteedist ehk nende kutsestandardile ja ametieetikale vastavusest. Ei ole normaalne kui kohtunik jätab arvestamata asjasse puutuvad tõendid, interpreteerib neid meelevaldselt ja loogikavabalt ning langetab otsuseid oma nägemusest, soovist, sümpaatiatest, usutunnistusest vms. sügavalt isiklikest mõjuritest lähtuvalt.
I astme kohtu praak aprillirahutuse mässuõhutajate õigeks mõistmisega ei ole mingi erand või haruldus. Kes omab kas ise kohtu kogemust või on muul viisil kursis kohtupraktikaga, need teavad, kui meelevaldsed ja täiesti uskumatult loogikavabad ning seosetud tõenditest ja ka õigusnormidest võivad I astme kohtulahendid olla. Protsessinormide rikkumine kohtuametnike poolt igasugu unustamiste, inimlike eksituste jms. näol näikse seejuures olema tavaline.
On veel mõistetav ja andestatav kui alles oma ametis alustaval kohtunikul esineb praaki tõendite hindamisel, seaduse kohaldamine on puudulik või mõne asjaolu tõlgendamist võib pidada meelevaldseks. Ka on andestatav kui seda esineb vähemal määral teisel korral või ehk pisut ka kolmandal korral. Kui säärane praagi tegemine on aga korduv jõudes kohati välja sellise stiilini, siis ei ole sellise „kohtuniku“ koht küll õiguse mõistja rollis. Samuti on asi väga mäda siis, kui kohtunik on üldjoontes justkui printsipiaalne ja karm, nagu aprillimäsu kohtunikku Violetta Kõvaskit Eesti Ekspressi artiklis „Kes on pronksiöö kohtunik Violetta Kõvask?“ iseloomustatakse, aga ta jätab väga olulised tõendid arvestamata, tõlgendab – sisuliselt väänab-käänab - neid täiesti meelevaldselt.
Riigil tuleb kohtumõistmise kvaliteedi, reputatsiooni ja usaldusväärsuse e õiglase ja õiguspärase kohtupidamise kaitseks siin vältimatu töö ära teha. Meelevaldseid (pelgalt oma südametunnistuse järgi) otsuseid langetavate ja sisuliselt äraostetavate inimeste koht ei ole kohtuametis.
Erapooletu ja õiglane kohus on demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi. Kui ka kõik muu on riigis ja ühiskonnas mäda, siis ei tohi seda kohus ja õigusemõistmine mitte olla. Kui viimased on usaldusväärsed ja õiglased, loksuvad ka muud asjad varem või hiljem riigis ja ühiskonnas paika, seda muidugi eeldusel, et seadusandja ehk riigikogu ei produtseeri ebaõiglaseid, destruktiivseid, ehk lühidalt, idiootlikke seadusi.
esmaspäev, 5. jaanuar 2009
Hääleta valitsuse lolleim minister
Selle tarvis leiad siit paremalt kõrvalt vastava polli. Isiklikud soosikud, kes inspireerisid ka vastava polli avamise, on sotsiaalminister Maret Maripuu ja rahvastikuminister Urve Palo, kes seoses nende ministeeriumites toimuvate jamadega on viimasel ajal ka ilusti pildil. Aga ennekõike sotsiaalminister Maret Maripuu, kelle loll, käibeväljendidest koosnev, sisutühi jutt on juba pikemat aega kõrva riivanud ja mille tunnistamine paneb suisa piinlikkust tundma.
Muidugi on üheks lollide ministrite topi kandidaadiks ka justiitsminister Rein Lang, kelle initsiatiivil dekriminaliseeriti mõni aeg tagasi nn pisivargused rahalises vääringus kuni 1000.- krooni ja korduvad pisivargused, jättes samal ajal karmistamata karistusseadustikus selliste tegude eest määratavad karistused. Selline seadusemuudatus andis varastele tubli motivatsiooni oma tegevust neis piirides hoogustada. Sellise „vahva“ idee realiseerimise tulemusest kirjutab krimi.ee-s hästi Imre Kaas.
Härra Langilt on ka edaspidi päris „huvitavaid“ mõtteid tulnud. Näiteks mure kurjategijate vangis pidamise pärast - et neid olevat vangis liiga palju. Aga mis teha kui kuritegevus on kõrge ja teod sellised, mis väärivad vabadusekaotusega karistamist. Härrad ja prouad valitsusest aga selle peale ei kipu tulema, et vangide suure hulga (suhtes elanikkonda), lahendus peitub pigem normaalse sotisaal- ja majanduspoliitika ajamises mitte lihtlabaselt vangide vabastamises või leebemate karistuste määramises.
Samas Rein Lang pole loll sellises võtmes nagu pr. Maripuu, kelle puhul iseseisvat mõtlemist on raske täheldada. Langi lollus seisneb pigem omalaadses kinnisideeks formuleeruvates olukorra tõlgendamistes ning pähe tulvavates huvitavates mõtetes ja ka agaruses kogu aeg midagi teha, millegagi majandada.
Veidi päevakohalist siis ka polli soosikute teemal. Maret Maripuu leidis siis nüüd patuoinad keda puudetoetuste väljamaksete peetuse pärast karistada. Paar kantslerit, nagu ikka sellistel puhkudel tavaks. Samas võib vastavas uudises kantsler Riho Tapfer’i kommentaarist välja lugeda juhtimise puudulikkust sotsiaalministeeriumis. Puudujääke organisatsiooni juhtimises ei saa panna aga küll kellegi teise kui pealiku enda ehk ministri süüks. Maripuu vastab oma võimaliku tagasiastumise kommenteerimiseks klisseeliku vabanduse vastutusest ja enda rolli tähtsusest jama likvideerimise kindlustamisel. Milline suuremeelsus!
Rahvastikuminister Urve Palo tööks näikse olema meediaväljaannetes säramine ja enese eksponeerimine. Rahvastiku asjades tuleb tema suust muidugi „huvitavaid“ ideid, mis nende elluviimisel eestlaste püsimajäämise omas riigis ohtu seavad. Nagu Eestis elavatele muulastele Eesti kodakondsuse kätte jagamine. Justkui Eesti kodakondsus oleks miski kuum kartul, mis tuleb kiirelt käest ära visata või muulased, kellest paljud Eesti riigile ja kodakondsusele sisuliselt sülitavad, oleks kui päästeinglid, keda tuleb mistahes ohvritega kodanikeks möllida.
Lisaks see Eesti televisiooni vene keelestamise initsiatiiv ja venekeelse kanali surumine. No andke andeks, kellele seda vaja on? Need vanjad, kes Eesti riiki ja kohaliku maa kombeid ei austa, ei hakka seda ka siis tegema, kui see neile arusaadavasse keelde pannakse, sest need eelistavad nagunii oma ajupesust imbunud Venemaa kanaleid vahtida, kuivõrd need haakuvad paremini nende üldise mentaliteedi ja meelsusega. Need, kel nn Eesti asi aga südamelähedane ja Eestist peavad, on ka eesti keele ja kombed omandanud, või teevad seda, omal initsiatiivil.
Tänastest uudistest võime lugeda rahvastikuministri büroo nn analüüsist, mille järgi Eesti rahvaarv lähema 10 aasta jooksul oluliselt ei vähene. Mis asi on „oluliselt“ rahvastikuministri büroo ja –ministri hinnangul? Teiseks, puudub riigil igasugune arvestatav süsteem, mis annaks ülevaate kui palju rahvast käesoleval ajahetkel Eestis elab või on mistahes eelnenud perioodil elanud. Milline on olnud väljaränne, milline sisseränne. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks kuidas selle alast analüüsi on ülepea võimalik teha.
Sellistes asjades selguse loomine võiks ja peaks olema rahvastikuministri büroo rida. Tekib küsimus, mis mõte sellel ministril üleüldse on?
Muidugi on üheks lollide ministrite topi kandidaadiks ka justiitsminister Rein Lang, kelle initsiatiivil dekriminaliseeriti mõni aeg tagasi nn pisivargused rahalises vääringus kuni 1000.- krooni ja korduvad pisivargused, jättes samal ajal karmistamata karistusseadustikus selliste tegude eest määratavad karistused. Selline seadusemuudatus andis varastele tubli motivatsiooni oma tegevust neis piirides hoogustada. Sellise „vahva“ idee realiseerimise tulemusest kirjutab krimi.ee-s hästi Imre Kaas.
Härra Langilt on ka edaspidi päris „huvitavaid“ mõtteid tulnud. Näiteks mure kurjategijate vangis pidamise pärast - et neid olevat vangis liiga palju. Aga mis teha kui kuritegevus on kõrge ja teod sellised, mis väärivad vabadusekaotusega karistamist. Härrad ja prouad valitsusest aga selle peale ei kipu tulema, et vangide suure hulga (suhtes elanikkonda), lahendus peitub pigem normaalse sotisaal- ja majanduspoliitika ajamises mitte lihtlabaselt vangide vabastamises või leebemate karistuste määramises.
Samas Rein Lang pole loll sellises võtmes nagu pr. Maripuu, kelle puhul iseseisvat mõtlemist on raske täheldada. Langi lollus seisneb pigem omalaadses kinnisideeks formuleeruvates olukorra tõlgendamistes ning pähe tulvavates huvitavates mõtetes ja ka agaruses kogu aeg midagi teha, millegagi majandada.
Veidi päevakohalist siis ka polli soosikute teemal. Maret Maripuu leidis siis nüüd patuoinad keda puudetoetuste väljamaksete peetuse pärast karistada. Paar kantslerit, nagu ikka sellistel puhkudel tavaks. Samas võib vastavas uudises kantsler Riho Tapfer’i kommentaarist välja lugeda juhtimise puudulikkust sotsiaalministeeriumis. Puudujääke organisatsiooni juhtimises ei saa panna aga küll kellegi teise kui pealiku enda ehk ministri süüks. Maripuu vastab oma võimaliku tagasiastumise kommenteerimiseks klisseeliku vabanduse vastutusest ja enda rolli tähtsusest jama likvideerimise kindlustamisel. Milline suuremeelsus!
Rahvastikuminister Urve Palo tööks näikse olema meediaväljaannetes säramine ja enese eksponeerimine. Rahvastiku asjades tuleb tema suust muidugi „huvitavaid“ ideid, mis nende elluviimisel eestlaste püsimajäämise omas riigis ohtu seavad. Nagu Eestis elavatele muulastele Eesti kodakondsuse kätte jagamine. Justkui Eesti kodakondsus oleks miski kuum kartul, mis tuleb kiirelt käest ära visata või muulased, kellest paljud Eesti riigile ja kodakondsusele sisuliselt sülitavad, oleks kui päästeinglid, keda tuleb mistahes ohvritega kodanikeks möllida.
Lisaks see Eesti televisiooni vene keelestamise initsiatiiv ja venekeelse kanali surumine. No andke andeks, kellele seda vaja on? Need vanjad, kes Eesti riiki ja kohaliku maa kombeid ei austa, ei hakka seda ka siis tegema, kui see neile arusaadavasse keelde pannakse, sest need eelistavad nagunii oma ajupesust imbunud Venemaa kanaleid vahtida, kuivõrd need haakuvad paremini nende üldise mentaliteedi ja meelsusega. Need, kel nn Eesti asi aga südamelähedane ja Eestist peavad, on ka eesti keele ja kombed omandanud, või teevad seda, omal initsiatiivil.
Tänastest uudistest võime lugeda rahvastikuministri büroo nn analüüsist, mille järgi Eesti rahvaarv lähema 10 aasta jooksul oluliselt ei vähene. Mis asi on „oluliselt“ rahvastikuministri büroo ja –ministri hinnangul? Teiseks, puudub riigil igasugune arvestatav süsteem, mis annaks ülevaate kui palju rahvast käesoleval ajahetkel Eestis elab või on mistahes eelnenud perioodil elanud. Milline on olnud väljaränne, milline sisseränne. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks kuidas selle alast analüüsi on ülepea võimalik teha.
Sellistes asjades selguse loomine võiks ja peaks olema rahvastikuministri büroo rida. Tekib küsimus, mis mõte sellel ministril üleüldse on?
laupäev, 3. jaanuar 2009
Eesti sotsiaalpoliitika femifiilsus
Ma ei tea kas oma-aegne trubaduur „tiigrikutsu lõvisüda sees“ Joel Steinfeldt on pedofiil või mitte, ehkki ses mõttes ta üks kahtlane tegelane on, ja 3.detsembril 2008 Pealtnägija intervjuu seda kahtlust nüüd ka ei hajuta. Samas, enam kui tema isiku probleem, väärib selles intervjuus tähelepanu hoopis üks üldisem seik. Nimelt tasuks tähelepanu pöörata Joel Steinfeldt'i Mihkel Kärmasele antud intervjuu lõpuosale, milles öeldus näikse tal olema vägagi õigus.
"...ma näen, et poisslaste kohtlemine siin riigis on väga jõhker. Ja üldse meestesse suhtumine on alandav. Ma näen selles feministide invasiooni, mil ehitatakse hulkuvatele naistele ja kodututele koertele varjupaiku, lastele lastekodusid, kus peremudeliks on üksikema - ja meestele vanglaid. Ma küsin, mis ühiskond see on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse?"
Intervjuu antud lõigu tsiteeringu toob ETV koduleht ära ka oma Pealtnägija saate uudistes. Sealsamas on vaatamiseks väljas ka terve intervjuu videoklipp.
Kui nüüd mõelda, siis tõepoolest, nii see ju on! Kas Eestis on näiteks varjupaika perevägivalla alla kannatavatele meestele? Või just meestele mõeldud nõustamise/rehabilitatsioonikeskust. Justnimelt. Ka mehed võivad olla perevägivalla ohvrid. Nagu naisedki, ehkki selle sisuline olemus on valdavalt teistsugune kui naiste vastu suunatud perevägivalla puhul. Meeste vastu suunatud perevägivald on harva füüsiline (ehkki sedagi). Ennekõike on see aga sügavalt psühholoogiline ehk isiksust hävitav ja manipulatiivne, aga ka majanduslik.
Jälgides aga soorollide teemalisi sotsiaalprobleemide uudiseid ja arutelusid, tundub, et sellist asja ei teadustada üldse.
Võtame kasvõi pensionile jäämise vanuse, kus seni veel valitseb naiste ja meeste pensionile jäämise vanuses erinevus. Seda olukorras, kus meeste eluiga on niigi keskmisel 10 ja pisut peale aastat lühem kui naistel?! 63 aastane pensioniiga tähendab kahetsusväärselt suurele osale meestele seda, et nad pensionipõlve ei näegi. Vaja on ju olla tasemel abikaasa ja isa, mis tähendab töörabamist ehk tublit raha teenimist ennekõike. Muidugi vaid rahateenimisest ei piisa ja seda ka meeste endi jaoks, sest nad tahavad olla ka osa perekonnast, kelleks neid raha teenimise tõttu pahatihti ei jätku. Õnneks on selles osas ette võetud ebavõrdsuse kaotamine ja pensioniiga ühtlustub praeguse kava kohaselt naiste pensioniea järk-järgulise tõstmisega 63-le elusaastele 2016.-ks aastaks.
Veel üks tõik, mis peegeldab meestesse suhtumist Eestis. See on lahutavate lapsevanemate lapse hooldusõiguse mõistmise kohtupraktika, ehk kui tihti see antakse emadele isegi siis kui isa on igati tasemel ja respektaakel ehk tal pole probleeme ei alkoholiga ega narkoga, omab kindlat töö ja elukohta, samas kui ema ei ole vanemana oma ülesannete kõrgusel jne.? Rääkimata sellest kui vanemad on võrdses seisus, ehk nad omavad laste kasvatamiseks võrdseid võimalusi. Väidetavalt määrab kohus üle 90% (või koguni 95%) juhtudel lapse hooldusõiguse emale. Seda kõike vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on mõlemal vanemal oma lapse ees samasugused (võrdsed) õigused ja kohustused. Samas, nagu kuskilt lugeda oli, ei väljasta kohtud asjaomase praktika kohta statistikat.
Ühestküljest näikse viimasel ajal ühiskonnas rohkem olevat tõstatatud meestele tähelepanu pööramise vajadus, seda just seoses meeste eluea, tervise ja surnuks töötamisega. Samas sisuline riigis aetav (sotsiaal-)poliitika on aga väga meestevaenulik. Kui midagi on halvasti või valesti, kotitakse ikkagi ennekõike mehi. Kui mees pole piisavalt heal järjel või tal on teatud raskusi, millega ta võiks mõistmise ja kõrvalise abi toel toime tulla, tembeldatakse ta lihtsal jobuks. Sest nii on ju lihtsam ja mugavam. Nagu prügigagi enne kui see veel tarvitamiseks kõlblik ese oli.
Sel põhjusel, ehk sellise üldise suhtumise tõttu, ei pöördugi mehed reeglina abi saamiseks ka asjaomaste instantside poole, ehkki nad võiksid teinekord ka abi saada. Kui aga asi on mehe jaoks väga hull ja ta väljapääsu ei näe, valitakse pahatihti vabasurma minek.
"...ma näen, et poisslaste kohtlemine siin riigis on väga jõhker. Ja üldse meestesse suhtumine on alandav. Ma näen selles feministide invasiooni, mil ehitatakse hulkuvatele naistele ja kodututele koertele varjupaiku, lastele lastekodusid, kus peremudeliks on üksikema - ja meestele vanglaid. Ma küsin, mis ühiskond see on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse?"
Intervjuu antud lõigu tsiteeringu toob ETV koduleht ära ka oma Pealtnägija saate uudistes. Sealsamas on vaatamiseks väljas ka terve intervjuu videoklipp.
Kui nüüd mõelda, siis tõepoolest, nii see ju on! Kas Eestis on näiteks varjupaika perevägivalla alla kannatavatele meestele? Või just meestele mõeldud nõustamise/rehabilitatsioonikeskust. Justnimelt. Ka mehed võivad olla perevägivalla ohvrid. Nagu naisedki, ehkki selle sisuline olemus on valdavalt teistsugune kui naiste vastu suunatud perevägivalla puhul. Meeste vastu suunatud perevägivald on harva füüsiline (ehkki sedagi). Ennekõike on see aga sügavalt psühholoogiline ehk isiksust hävitav ja manipulatiivne, aga ka majanduslik.
Jälgides aga soorollide teemalisi sotsiaalprobleemide uudiseid ja arutelusid, tundub, et sellist asja ei teadustada üldse.
Võtame kasvõi pensionile jäämise vanuse, kus seni veel valitseb naiste ja meeste pensionile jäämise vanuses erinevus. Seda olukorras, kus meeste eluiga on niigi keskmisel 10 ja pisut peale aastat lühem kui naistel?! 63 aastane pensioniiga tähendab kahetsusväärselt suurele osale meestele seda, et nad pensionipõlve ei näegi. Vaja on ju olla tasemel abikaasa ja isa, mis tähendab töörabamist ehk tublit raha teenimist ennekõike. Muidugi vaid rahateenimisest ei piisa ja seda ka meeste endi jaoks, sest nad tahavad olla ka osa perekonnast, kelleks neid raha teenimise tõttu pahatihti ei jätku. Õnneks on selles osas ette võetud ebavõrdsuse kaotamine ja pensioniiga ühtlustub praeguse kava kohaselt naiste pensioniea järk-järgulise tõstmisega 63-le elusaastele 2016.-ks aastaks.
Veel üks tõik, mis peegeldab meestesse suhtumist Eestis. See on lahutavate lapsevanemate lapse hooldusõiguse mõistmise kohtupraktika, ehk kui tihti see antakse emadele isegi siis kui isa on igati tasemel ja respektaakel ehk tal pole probleeme ei alkoholiga ega narkoga, omab kindlat töö ja elukohta, samas kui ema ei ole vanemana oma ülesannete kõrgusel jne.? Rääkimata sellest kui vanemad on võrdses seisus, ehk nad omavad laste kasvatamiseks võrdseid võimalusi. Väidetavalt määrab kohus üle 90% (või koguni 95%) juhtudel lapse hooldusõiguse emale. Seda kõike vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on mõlemal vanemal oma lapse ees samasugused (võrdsed) õigused ja kohustused. Samas, nagu kuskilt lugeda oli, ei väljasta kohtud asjaomase praktika kohta statistikat.
Ühestküljest näikse viimasel ajal ühiskonnas rohkem olevat tõstatatud meestele tähelepanu pööramise vajadus, seda just seoses meeste eluea, tervise ja surnuks töötamisega. Samas sisuline riigis aetav (sotsiaal-)poliitika on aga väga meestevaenulik. Kui midagi on halvasti või valesti, kotitakse ikkagi ennekõike mehi. Kui mees pole piisavalt heal järjel või tal on teatud raskusi, millega ta võiks mõistmise ja kõrvalise abi toel toime tulla, tembeldatakse ta lihtsal jobuks. Sest nii on ju lihtsam ja mugavam. Nagu prügigagi enne kui see veel tarvitamiseks kõlblik ese oli.
Sel põhjusel, ehk sellise üldise suhtumise tõttu, ei pöördugi mehed reeglina abi saamiseks ka asjaomaste instantside poole, ehkki nad võiksid teinekord ka abi saada. Kui aga asi on mehe jaoks väga hull ja ta väljapääsu ei näe, valitakse pahatihti vabasurma minek.
Ja järjest paremaks läheb!
Ei, ei, mitte majandus või elu üldiselt, aga üks käesoleva ülemaailmse majanduslanguse kaasnähtuseid – kütusehinnad. Nüüd on see Eestis jõudnud Neste jaamades juba selliste liitri hindadeni nagu E95 11,1 kr/l, E98 11,6 kr/l ja diisel 12,8 kr/l. Mitu head aastat tagasi olid meil sellised mootorkütuse hinnad ja milline oli siis üldine elatustase ja selle näitajad nagu keskmine palk? Tõepoolest, sõida autoga juba või lustiks.
Tegelikult võib aga selliste mootorkütuse hindade kohta alles nüüd, sellise üldise elatustaseme ja keskmise palga juures ning suhtest muudesse hindadesse, öelda, normaalne.
Tegelikult võib aga selliste mootorkütuse hindade kohta alles nüüd, sellise üldise elatustaseme ja keskmise palga juures ning suhtest muudesse hindadesse, öelda, normaalne.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
