Hea paljastus. Igasugu susserdajad ja rehepapid tuleb avalikkuse ette tirida.
in reference to: Spämmiblog » Blog Archive » Spämmer Mario Pruul (view on Google Sidewiki)teisipäev, 29. september 2009
laupäev, 26. september 2009
Piim: endiselt kuum ja üle ääre keemas
Nii, nüüd on siis asi sealmaal, et farmeritel-talupidajatel-põllumeestel nii Euroopas kui meil, kodu-Eestis, hakkab kops vaikselt üle maksa minema, ehk õigemini selle protsessi valu rahva ette jõudma.
Põllumees võib tillitamise ja narrimise suhtes tulenevalt oma ametist üsna tuim olla (narri põldu üks korda, põld narrib sind 9 korda vastu), aga asjadel on piirid ja ka kõige suuremad karikad saavad ükskord täis.
Põllumehed, just Eesti omad, on mulle silma jäänud väga suure kannatlikkusega enda nöökida laskmise ja ebanormaalsete olude talumise poolest. Vahest jääb koguni mulje, et tegu on ullikestega, kes ei saa aru või ei taha tunnistada kuidas neil nahka üle kõrvade tõmmatakse. Aga võibolla on asi nende töö ja toimetamiste iseloomus, mis ei anna oma pahameele väljendamisele ja protestimisele aega. Põllumees on ju moodsalt väljendudes 24/7 pidevalt rakkes. Lehmade karjatamise, lüpsmise ja paljude muude maatööde juures ei ole sellist mõistet nagu puhkepäev. Enamasti rabatakse hommikust õhtuni. Pealegi, füüsiline töö, mida põllumees palju teeb, maandab ju stressi ja pinget. Nii, et kui miski lollus või järjekordne nöökimine neil harja punaseks ajab, lahtub see vaikselt töö tegemise käigus. Nii ongi piimatootjad/-kokkuostjad saanud nautida põllumeeste pikaldast meelt, mida leplikkusena võetakse.
Nüüd siis, nagu meediakanalid üle Eesti pasundasid, on põllumeeste poolt jõutud ka konkreetsemate sammudeni e protestiaktsioonideni, milleks oli 25.septembril Tallinnas Rocca al Mare kaubanduskeskuse ette suure (küllap ka aromaatse) sõnnikukasti toomine ning soovijatele tasuta rammusa maapiima jagamine.
Järgmise sammuna ähvardavad põllumehed - kui nende nõudmisi ei täideta ja piima eest normaalset hinda tasuma ei hakata (väga tagasihoidliku soovi kohaselt 4 krooni liitrist, mis katab vaid tootmiskulud ja võimaldab ots-otsaga toime tulla ning paremal juhul 5 krooni liitrist) - kaubanduskeskuste ees sõnnikulaotoritega kaost külvata. Oi, see oleks vahva! Mastaapne, paljusid meeli haarav tasuta performance .
Vaid ühe korra on ka Eesti põllumehed protsestiks madalate piima kokkuostu hindade ja enda probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ka midagi radikaalsemat korraldanud. 1998. aasta sügisel valasid nad protestiaktsiooni käigus demonstratiivselt Tallinna–Pärnu maanteele arvestatava koguse piima. Seda käsitletakse siiani kui jumalateotust. Millegipärast ei ole aga jumalateotus põllumeestele piima kokkuostuhinna dikteerimine millega nad toime ei tule ja oma majapidamise likvideerima on sunnitud.
Üldiselt on riigi ja piimatööstuse suhtumisega põllumeestesse nagu riigi suhtumiga õpetajatesse, pääste- ja meditsiinitöötajatesse, et ega nemad ei tohi ju oma tööd sinnapaika jätta ja õigusi ning paremaid tingimusi nõudma hakata. See oleks ju vastutustundetu! Elu jääks ju seisma ja paljud kannataksid. Eeldatakse, et nende valdkondade ametikandjad peaks oma tööd tegema kasvõi pelgalt missioonitundest.
Minu soovitus põllumeestele on vähemasti rasketel aegadel kokku hoida ning oma õiguste ja huvide eest seismiseks üksmeel leida. Protestiaktsioonid on muidugi üks viis - ennekõike avalikkuse tähelepanu pälvimiseks ja probleemidele tähelepanu juhtimiseks, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuigi konstruktiivne ja probleeme lahendav. Seda enam, et n-ö linnamees karistab maamatsi nagunii ära kui viimane oma protestiaktsiooniga miskit-pidi seadusega pahuksisse läheb ja linnamehele kas sõnnikulaotamisega, piima maha valamisega, liikluse takistamisega jne. kahju tekitab. Seega protestiaktsioon võib olla pahameele väljendamise mõttes mõjus ja vahva ning koguni meeldejääv ja atraktiivnegi, aga samavõrra suur on siin oht omade vitste poolt pekstud saada. Linnamees annab lihtsalt märatseva põllumehe kohtusse ja nõuab kõigi kahjude hüvitamist. Kokkuvõttes seis veel sitem kui enne oligi. Seega palju mõttekam on enda huvide eest seista linnamehe vahendite ja võtetega, milleks on: nõudlusel põhinev majanduslik surve, kartelli poliitika (ühtsus piimatööstusega asja-ajamisel), juriidika. Majanduslik surve võimalus seisneb ennekõike omavahelises kokkuleppimises millise hinnaga oldaks valmis tööstustele piima müüma.
Kui aga omal tarkust ja oidu napib (mis pole midagi häbiväärset, sest keegi pole meist spetsialist kõiges) kuidas tõhusalt enda õiguste ja huvide eest seista, palgake professionaalne nõustaja-konsultant.
Põllumehed, come on! „Põllumees põline rikas“ ei ole ju tühipaljas sõnakõlks. Teie käes on ju jäme ots, ehk haritav maa ja toiduainete tootmine. Üksi organism ei ela kuigi pikalt ilma toiduta. Ka linnamees mitte. Teie ise vaevalt nälga jääte, usun, et ka mitte külma kätte, kui metsameestega omavahel kasvõi naturaalmajanduse korras kaupu ja teenuseid vahetate. Dikteerige tööstustele ise, mis hinnaga te olete nõus neile oma toodangut müüma. Miks te peaksite kauplema endale kahjulikult? Võibolla see tekitab ka teatud patiseisu perioodi, kus tööstused asuvad vasturünnakule ehk võtavad jäiga hoiaku ega avaldagi mingit ostusoovi vaid asuvad tooraineid väljastpoolt sisse ostma (mida nad teevad ilmselt nii-ehk-naa).
Siinkohal on oluline põllumeeste-piimatootjate solidaarsus ja vähemkindlustatute raskest perioodist üle aitamine.
• Töötage välja vastav sisemine süsteem põllumajandustootjate ühendamiseks ja aitamiseks.
• Looge alternatiivseid otseturustamise kanaleid ja võimalusel oma töötlemisettevõtted.
• Propageerige võimalikult palju eestimaist toodangut ja oma tooteid.
• Tehke igal pool, kus te oma toodangut müüte, teavitustööd millest näiteks piima hind koosneb: kui palju on selles otsekulusid kütuse, energia, inimtöötundide jms. näol ning kui suure osa moodustab poes müüdava piima hinnast piimatööstuse panus ja kui palju paneb reeglina otsa kaupmees (kui ta just parasjagu dumpingut ei tee). Mitte, et te peaks igat ostjat sel teemal kõnetama, aga tehke vastavad illustreerivad pildid ja graafikud, mille oma müügikohtadesse ning veebi välja riputate.
Põhimõtteliselt, kui kaupmees tahab, las ta müüb enda kasumi arvelt piima (või mida iganes) odavamalt. See peaks ju käivet ja nõudlust vaid suurendama, mis on tootjale vaid positiivne. Põllumeeste-piimatootjate asi on aga peale passida, et töötleja siis omakorda ei suruks piima kokkuostu hinda alla ega survestataks piimtootjaid väitega, et tarbija ei ole nõus lihtsalt rohkem maksma...et selline ongi õige turu hind, kui see on samas jaekaubanduses hinnasõjaga kunstlikult tekitatud.
Põllumees võib tillitamise ja narrimise suhtes tulenevalt oma ametist üsna tuim olla (narri põldu üks korda, põld narrib sind 9 korda vastu), aga asjadel on piirid ja ka kõige suuremad karikad saavad ükskord täis.
Põllumehed, just Eesti omad, on mulle silma jäänud väga suure kannatlikkusega enda nöökida laskmise ja ebanormaalsete olude talumise poolest. Vahest jääb koguni mulje, et tegu on ullikestega, kes ei saa aru või ei taha tunnistada kuidas neil nahka üle kõrvade tõmmatakse. Aga võibolla on asi nende töö ja toimetamiste iseloomus, mis ei anna oma pahameele väljendamisele ja protestimisele aega. Põllumees on ju moodsalt väljendudes 24/7 pidevalt rakkes. Lehmade karjatamise, lüpsmise ja paljude muude maatööde juures ei ole sellist mõistet nagu puhkepäev. Enamasti rabatakse hommikust õhtuni. Pealegi, füüsiline töö, mida põllumees palju teeb, maandab ju stressi ja pinget. Nii, et kui miski lollus või järjekordne nöökimine neil harja punaseks ajab, lahtub see vaikselt töö tegemise käigus. Nii ongi piimatootjad/-kokkuostjad saanud nautida põllumeeste pikaldast meelt, mida leplikkusena võetakse.
Nüüd siis, nagu meediakanalid üle Eesti pasundasid, on põllumeeste poolt jõutud ka konkreetsemate sammudeni e protestiaktsioonideni, milleks oli 25.septembril Tallinnas Rocca al Mare kaubanduskeskuse ette suure (küllap ka aromaatse) sõnnikukasti toomine ning soovijatele tasuta rammusa maapiima jagamine.
Järgmise sammuna ähvardavad põllumehed - kui nende nõudmisi ei täideta ja piima eest normaalset hinda tasuma ei hakata (väga tagasihoidliku soovi kohaselt 4 krooni liitrist, mis katab vaid tootmiskulud ja võimaldab ots-otsaga toime tulla ning paremal juhul 5 krooni liitrist) - kaubanduskeskuste ees sõnnikulaotoritega kaost külvata. Oi, see oleks vahva! Mastaapne, paljusid meeli haarav tasuta performance .
Vaid ühe korra on ka Eesti põllumehed protsestiks madalate piima kokkuostu hindade ja enda probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ka midagi radikaalsemat korraldanud. 1998. aasta sügisel valasid nad protestiaktsiooni käigus demonstratiivselt Tallinna–Pärnu maanteele arvestatava koguse piima. Seda käsitletakse siiani kui jumalateotust. Millegipärast ei ole aga jumalateotus põllumeestele piima kokkuostuhinna dikteerimine millega nad toime ei tule ja oma majapidamise likvideerima on sunnitud.
Üldiselt on riigi ja piimatööstuse suhtumisega põllumeestesse nagu riigi suhtumiga õpetajatesse, pääste- ja meditsiinitöötajatesse, et ega nemad ei tohi ju oma tööd sinnapaika jätta ja õigusi ning paremaid tingimusi nõudma hakata. See oleks ju vastutustundetu! Elu jääks ju seisma ja paljud kannataksid. Eeldatakse, et nende valdkondade ametikandjad peaks oma tööd tegema kasvõi pelgalt missioonitundest.
Minu soovitus põllumeestele on vähemasti rasketel aegadel kokku hoida ning oma õiguste ja huvide eest seismiseks üksmeel leida. Protestiaktsioonid on muidugi üks viis - ennekõike avalikkuse tähelepanu pälvimiseks ja probleemidele tähelepanu juhtimiseks, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuigi konstruktiivne ja probleeme lahendav. Seda enam, et n-ö linnamees karistab maamatsi nagunii ära kui viimane oma protestiaktsiooniga miskit-pidi seadusega pahuksisse läheb ja linnamehele kas sõnnikulaotamisega, piima maha valamisega, liikluse takistamisega jne. kahju tekitab. Seega protestiaktsioon võib olla pahameele väljendamise mõttes mõjus ja vahva ning koguni meeldejääv ja atraktiivnegi, aga samavõrra suur on siin oht omade vitste poolt pekstud saada. Linnamees annab lihtsalt märatseva põllumehe kohtusse ja nõuab kõigi kahjude hüvitamist. Kokkuvõttes seis veel sitem kui enne oligi. Seega palju mõttekam on enda huvide eest seista linnamehe vahendite ja võtetega, milleks on: nõudlusel põhinev majanduslik surve, kartelli poliitika (ühtsus piimatööstusega asja-ajamisel), juriidika. Majanduslik surve võimalus seisneb ennekõike omavahelises kokkuleppimises millise hinnaga oldaks valmis tööstustele piima müüma.
Kui aga omal tarkust ja oidu napib (mis pole midagi häbiväärset, sest keegi pole meist spetsialist kõiges) kuidas tõhusalt enda õiguste ja huvide eest seista, palgake professionaalne nõustaja-konsultant.
Põllumehed, come on! „Põllumees põline rikas“ ei ole ju tühipaljas sõnakõlks. Teie käes on ju jäme ots, ehk haritav maa ja toiduainete tootmine. Üksi organism ei ela kuigi pikalt ilma toiduta. Ka linnamees mitte. Teie ise vaevalt nälga jääte, usun, et ka mitte külma kätte, kui metsameestega omavahel kasvõi naturaalmajanduse korras kaupu ja teenuseid vahetate. Dikteerige tööstustele ise, mis hinnaga te olete nõus neile oma toodangut müüma. Miks te peaksite kauplema endale kahjulikult? Võibolla see tekitab ka teatud patiseisu perioodi, kus tööstused asuvad vasturünnakule ehk võtavad jäiga hoiaku ega avaldagi mingit ostusoovi vaid asuvad tooraineid väljastpoolt sisse ostma (mida nad teevad ilmselt nii-ehk-naa).
Siinkohal on oluline põllumeeste-piimatootjate solidaarsus ja vähemkindlustatute raskest perioodist üle aitamine.
• Töötage välja vastav sisemine süsteem põllumajandustootjate ühendamiseks ja aitamiseks.
• Looge alternatiivseid otseturustamise kanaleid ja võimalusel oma töötlemisettevõtted.
• Propageerige võimalikult palju eestimaist toodangut ja oma tooteid.
• Tehke igal pool, kus te oma toodangut müüte, teavitustööd millest näiteks piima hind koosneb: kui palju on selles otsekulusid kütuse, energia, inimtöötundide jms. näol ning kui suure osa moodustab poes müüdava piima hinnast piimatööstuse panus ja kui palju paneb reeglina otsa kaupmees (kui ta just parasjagu dumpingut ei tee). Mitte, et te peaks igat ostjat sel teemal kõnetama, aga tehke vastavad illustreerivad pildid ja graafikud, mille oma müügikohtadesse ning veebi välja riputate.
Põhimõtteliselt, kui kaupmees tahab, las ta müüb enda kasumi arvelt piima (või mida iganes) odavamalt. See peaks ju käivet ja nõudlust vaid suurendama, mis on tootjale vaid positiivne. Põllumeeste-piimatootjate asi on aga peale passida, et töötleja siis omakorda ei suruks piima kokkuostu hinda alla ega survestataks piimtootjaid väitega, et tarbija ei ole nõus lihtsalt rohkem maksma...et selline ongi õige turu hind, kui see on samas jaekaubanduses hinnasõjaga kunstlikult tekitatud.
neljapäev, 17. september 2009
Mis toimub piimahinnaga...või õigemini, miks toimub?
Juba mõnda aega toimub jaekaubanduses arusaamatu piima hinna langetamine, mis on nüüd jõudnud koguni 3,90 krooni liitri eest Maximas, Rimis, Säästumarketis, 3,80 krooni liitri eest Grossi toidukaupades ning mõningatel andmetel 3,70 Prismas. Samas kui bensiiniliitri hind on peale mõningast alla minekut kevad-suvel tõusnud 16.- krooni liitrist (A 95). Alles mõned kuud tagasi oli kilepiima liitri hind jaekauplustes 6,90 ja rohkemgi. Mis siis toimub piima hinnaga, miks kaupmehed just selle joogi hinda tootjate jaoks ebamõistlikult madalale langetanud on? Seda nii, et piimatootjad, kes niigi on hädavaevu omadega on toime tulnud, on sunnitud sellise olukorra jätkumisel pillid kotti panema. Miks ei toimu midagi sellist mahlade hindadega või õlle hinnaga või pudeli vee ja muude mullijookidega, või üldse muude toidukaupadega?
Minu teada ei ole piim küll olnud populaarsem jook kui muud eelnimetatud. Seda enam võrdse hinnataseme juures.
Ei oska küll hetkel pakkuda selget ja kindlat versiooni millest selline hinnasõda just piima hinna üle. Igatahes väga imelik see asi tundub. Ebatõenäoline on, et selle taga on vaid ja ainult kaupmeeste suur kihu konkurentidest rohkem piima läbi müüa. Võibolla on asi nii nagu kirjutab e24.ee majandusrubriigis uudise „Talunikud: hinnasõda piimaturul hävitab Eesti piimatootmise“ kommentaariumis „kapitalistide rünnak“
Ehk ülemaailmse vabaturumajanduse viljad? Kui tugevama positsiooni omajad (suurema finantsreserviga ettevõtjad) soovivad, kasutavad dumpingut suretamaks välja ausat konkurentsi ja võitmaks turgu. See on kindlasti üks versioon.
Piima hinnaralli pooldajate ja riikliku regulatsiooni vastaste retoorika on hüperliberaalse majanduspoliitika keskne: „see on vabaturumajandus“; „riigi sekkumine on lubamatu ja mõttetu“; „turg korrastab end ise“; „kus riik siis on kui hindu tõstetakse“ jne. - ehk osade arvates olekski normaalne kui ühe väikeriigi põllumajandus põhja lastakse ja see kaob. Miks see nii toimub ja mis sellest lõppkokkuvõttes inimestele nn tarbijatele head sünnib (või kas üldse), selle üle väga mõtlema ei vaevuta. Sest ise-enesest on ju madalad hinnad tarbijale meelepärased. Eeldada ja arvata, et praegune olukord, kus piima on väga mõnus odava hinnaga osta ja et see nii jääbki, on väga lühinägelik ja enesepetjalik.
Sellise olukorra ja tendentsi jätkudes saame mõnda aega odavalt head piima osta, kui aga Eesti oma piimatootmine on hääbunud, ei ole muud valikut kui osta poest kalli raha eest välismaa päritoluga piimajooki. Pealegi tekib ühe majandusharu kokkuvarisemisega juurde hulk töötuid, kindlasti aga majanduslikult palju viletsam järjel kontingent kui praegu, sest peavad ju nemadki uue rakenduse leidma ja vaevalt, et sama tasuvat tööd, mis neil seni oli, leida on.
On’s see, mida soovime?
Tasub tähele panna kuidas üle maailma suurkorporatsioonid, konglomeraadid, olulise turujõuga ettevõtted ja monopolid tegutsevad – üks võte ongi hinnadumpinguga, aga ka riukalike tingimustega/röövelike sanktsioonidega siduvate lepingutega konkurentide väljasöömine ja turu hõivamine. Väikestel pole sellist finantsilist „rasvakihti“, et sellised rünnakud üle elada. Teadjamad teavad kuidas on toiminud IT alal Microsoft, Ameerikas jaekaubanduses Wal-Mart jne. Kindlasti on veelgi paremaid ja drastilisemaid näiteid eba-ausate või jokk võtetega turu hõlmajatest.
Siinkohal on paslik soovitada inimestel tarbimisest ja vabaturu toimimisest arusaamisvõime avardamiseks vaadata järgmist videoklippi.
Minu teada ei ole piim küll olnud populaarsem jook kui muud eelnimetatud. Seda enam võrdse hinnataseme juures.
Ei oska küll hetkel pakkuda selget ja kindlat versiooni millest selline hinnasõda just piima hinna üle. Igatahes väga imelik see asi tundub. Ebatõenäoline on, et selle taga on vaid ja ainult kaupmeeste suur kihu konkurentidest rohkem piima läbi müüa. Võibolla on asi nii nagu kirjutab e24.ee majandusrubriigis uudise „Talunikud: hinnasõda piimaturul hävitab Eesti piimatootmise“ kommentaariumis „kapitalistide rünnak“
„Rimi ja Säästukate omanik on Rootsi ICA Groupile kuuluv ICA Baltic AB, Prismade omanik Soome Tarbijateühistute Keskühistu (Suomen Osuuskauppojen Keskuskunta). Need organiseerivad tootjate pankrottiajamise ja siis tulevad meile appi "põhjamaade investorid". Raha ei haise, äri seda enam.“
Ehk ülemaailmse vabaturumajanduse viljad? Kui tugevama positsiooni omajad (suurema finantsreserviga ettevõtjad) soovivad, kasutavad dumpingut suretamaks välja ausat konkurentsi ja võitmaks turgu. See on kindlasti üks versioon.
Piima hinnaralli pooldajate ja riikliku regulatsiooni vastaste retoorika on hüperliberaalse majanduspoliitika keskne: „see on vabaturumajandus“; „riigi sekkumine on lubamatu ja mõttetu“; „turg korrastab end ise“; „kus riik siis on kui hindu tõstetakse“ jne. - ehk osade arvates olekski normaalne kui ühe väikeriigi põllumajandus põhja lastakse ja see kaob. Miks see nii toimub ja mis sellest lõppkokkuvõttes inimestele nn tarbijatele head sünnib (või kas üldse), selle üle väga mõtlema ei vaevuta. Sest ise-enesest on ju madalad hinnad tarbijale meelepärased. Eeldada ja arvata, et praegune olukord, kus piima on väga mõnus odava hinnaga osta ja et see nii jääbki, on väga lühinägelik ja enesepetjalik.
Sellise olukorra ja tendentsi jätkudes saame mõnda aega odavalt head piima osta, kui aga Eesti oma piimatootmine on hääbunud, ei ole muud valikut kui osta poest kalli raha eest välismaa päritoluga piimajooki. Pealegi tekib ühe majandusharu kokkuvarisemisega juurde hulk töötuid, kindlasti aga majanduslikult palju viletsam järjel kontingent kui praegu, sest peavad ju nemadki uue rakenduse leidma ja vaevalt, et sama tasuvat tööd, mis neil seni oli, leida on.
On’s see, mida soovime?
Tasub tähele panna kuidas üle maailma suurkorporatsioonid, konglomeraadid, olulise turujõuga ettevõtted ja monopolid tegutsevad – üks võte ongi hinnadumpinguga, aga ka riukalike tingimustega/röövelike sanktsioonidega siduvate lepingutega konkurentide väljasöömine ja turu hõivamine. Väikestel pole sellist finantsilist „rasvakihti“, et sellised rünnakud üle elada. Teadjamad teavad kuidas on toiminud IT alal Microsoft, Ameerikas jaekaubanduses Wal-Mart jne. Kindlasti on veelgi paremaid ja drastilisemaid näiteid eba-ausate või jokk võtetega turu hõlmajatest.
Siinkohal on paslik soovitada inimestel tarbimisest ja vabaturu toimimisest arusaamisvõime avardamiseks vaadata järgmist videoklippi.
reede, 11. september 2009
Kardetud kõmulised filmid
Vahelduseks tänavatel õilmitsevate kollase ja rohelisega raamistatud „ülitarkade, supervõimekate ja palju tegevate Big Giant Head’ide tõtt vahtimisele ning oma kalli aja poliitikute kakamängude jälgimisele raiskamisele, soovitan pigem vaadata üle maailma laineid löönud/furoori tekitanud Peter Joseph'i dokumentaalfilme Zeitgeist, The Movie, Zeitgeist Addendum ja The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation (Filme saad vaatama asuda ka siinsamas tekst all)
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.
Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).
Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.
Zeitgeist, The Movie / Ajavaim
Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa
The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.
Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).
Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.
Zeitgeist, The Movie / Ajavaim
Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa
The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation
kolmapäev, 9. september 2009
Mida teha masu ajal?
Neid, kel on töökoht, kindel sissetulek ja käed-jalad tööd täis see küsimus vast niiväga ei paina. Kes on aga töökoha kaotanud või töötavad osalise koormusega võivad vabalt seista silmitsi küsimusega, mida teha vaba ajaga. Uus olukord võib olla vägagi harjumatu, eriti kui varasemalt pole kunagi aega üle olnud, pigem on seda alatasa nappinud. Tegevusetus ja jõude passimine teeb närviliseks. Pikem tegevusetus ja rakendamatus koos tagasilöökidega tööturul tekitab aga kasutuse ja tühisuse tunde, mis võib viia koguni depressiivsete tunnete ning oma heaolule ja võimalustele vastutöötavate negativistlike hoiakute ja seisukohtade kujunemiseni – a la „kõik on lollid ja vaenulikud“, „ma olengi üks saamatu äbarik, keda kellelgi vaja pole“ jne. Ning sealt edasi ka tervise halvenemiseni, mis omakorda toidab negativistlikke tundeid - ehk tekib ennast hävitav nõiaring.
Negatiivsed mõtted ja tunded võivad olla varmad tekkima, liiati kui puudub varasem sellelaadne raskustega toimetuleku ja neist ülesaamise kogemus. Siinkohal tasub enda negativistlikku mõtlemist endast halvasti ja vähe arvamise kohapealt pidurdada omale aru andmisega, et samasuguses olukorras inimesi on väga palju (Statistikaameti e ametlikel andmeil 2009 a II kvartalis 13,5% , mitteametlikel aga üle 17% tööealisest elanikkonnast) ja neid tuleb veel määramatu aja jooksul aina juurde. Vaid väike osa neist leiab kohe või mõistlikult lühikese aja jooksul uue töökoha või sissetulekuga rakenduse. Tavaliselt konkurssidel, kus ühele kohale pürgijaid on vähemalt paarsada, osutub valituks vaid üks – tööandja või värbamise teostaja arusaamade kohaselt sobivaim. See ei tähenda, et ka sisuliselt kõige parem, perspektiivikam ja tublim kandidaat. Ammugi mitte seda, et ülejäänud kandidaatidel oleks põhjust end luusereiks pidada. Päris kindlasti ületavad ülejäänud kandidaadid valituks osutunut milleski. Seega ametisse pürgija võib olla ka väga hea, aga jääda valikus alati teiseks - ehk napilt mitte valituks osutuda. Muidugi on selline olukord muserdav, aga vaadates silma tõsiasjale, et väljavalituks osutub (üldjuhul) vaid üks (n 1/300-st), nagu spordiski saab võitjaks tulla üldjuhul vaid üks, olgu ülejäänud kandidaadid/pretendendid kui head tahes, on loogiline, et kõik ülejäänud (sh. sina) ei ole seepärast viletsad, kehvad, saamatud, oskamatud jne. Anna sellest endale aru.
Okei, eeltoodu on masu psühholoogiline pool, aga mida siis teha kätte sadanud-peale sunnitud üüratu vaba ajaga? Kõige halvem, mis teha saab, on mitte midagi teha, ehk passida ja lösutada niisama ning oma negatiivsete mõtete ja tunnete saatel päeva õhtusse veeretades aega surnuks lüüa. Siit-sealt on ka läbi jooksnud asjalikud ja head soovitused, milleks on ennekõike: hoolitseda oma tervise eest, harida ennast (sh. lugeda raamatuid), otsida võimalusi ühiskonnaelus kaasalöömiseks näiteks vabatahtlikuna, ja seda siis ka teha.
Tervise eest hoolitsemine tähendab nii tervislikumat toitumist kui ka liikumist-sportimist, aga ka positiivset konstruktiivset mõtlemist (Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Sir Winston Churchill) ning hinge ja vaimu eest hoolt kandmist.
Stressis ja mures nn keskmisele inimesele on iseloomulik kergema vastupanu teed minemine ehk enda trööstimine läbi paheliste, ennast kahjustavate asjade nagu rasvase ja magusa söömine, suitsetamine, alkoholi- ja muude meelemürkide tarbimine. Ka sihitu teleka vahtimine, aga ka enesehaletsemine. Kõik see jällegi vaid süvendab allakäigu nõiaringi, kus jälle-ja-jälle otsitakse lohutust neistsamadest pahedest.
Taolisest nõiaringist välja tulemine nõuab suurt tahtejõudu, millest inimesel endal ilma kõrvalise abita kipub reeglina väheks jääma. Seega on targem olla sellest eelnevalt teadlik, et mitte sellisele ennast hävitavale allakäiguringile üldse sattuda.
Enesedistsipliinist - nii kummaline kui see ka mõnele selle ebamugavuses ei tundu - saab innustuse ammutamise ja positiivsete muutuse allikas. Võtke endale eesmärgid nii toitumise, liikumise kui hinge ja vaimu eest hoolt kandmise osas. Need ei pea olema kohe üüratud ehk sellised nagu te ideaalis sooviksite. Pigem on mõistlikum ja tulemuslikum liikuda just väikeste sammude haaval edusamme saavutades piire pidevalt nihutades. Võtke näiteks kavva pidev rasvase (n sealiha) ja süsivesikuterikka (maiustused) vähendamine oma igapäevases, iganädalases ja igakuises menüüs, asendades need juurikate, puuvilja, tee ja muu tervislikumaga. Kui te pole üldse sporti teinud, sundige end kõige ebamugavuse kiuste hommikul ja/või õhtul välja tunniks-kaheks loodusesse (parki, metsa, üldiselt hõreda liiklusega rahulikku kohta) jalutama. Edaspidi võtke plaani juba kiirem liikumise tempo või pikemad tuurid. Kui niisama käimine tundub kummaline või mitte piisavalt huvitav, soetage käimiskepid. Kepikõnd on ülimalt populaarne ja ka väga kasulik.
Kellele sport pole võõras ja on sellest ka varasemalt rõõmu tundud, pole tarvis tõenäoliselt mainida, mida oma vaba ajaga keha eest hoolt kandmise osas peale hakata.
Pealegi suvi-sügis pakub ka täiesti praktilise põhjuse metsa minekuks – seened, marjad. Minnes metsa marjule-seenile saab värskes õhus viibimine ühendatud ka otseselt materiaalsega - saate täiendust oma toidulauale või põhjuse külastada turgu lisateenistuse saamiseks.
Looduses liikumise võib ühendada ka hariva aspektiga. Kui palju te üldse tunnete ja teate mõnest taimest või linnust keda looduses kuulete-näete? Tavaline linnainimene ei tea isegi nende nimetusi. Uskuge, uued teadmised loodusest võivad olla vägagi hingekosutavad. Pealegi, kas pole tore kui looduses liikudes teate, mis taimede ja loomade-lindudega te kokku puutute ja oskate neist ka oma kaaslas(t)ele pajatada? Taoliste teadmiste ammutamiseks on küllalt võimalusi raamatute ja ka interneti näol. Otsige välja kui paeluvalt vahendab inimestele linde, ja loodust üldse, Eesti loodusekorüfee Fred Jüssi.
Lisaks oma füüsise eest hoolitsemisele võtke ette mõne hariva raamatu lugemine. See võib olla hingele kosutust pakkuv klassika ja/või ka mõni eneseabi raamat (siinkohal läheb hästi teemasse „Täiusliku pühendumise jõud“, mida soojalt soovitan). Millegipärast mulle tundub, et kergete krimkade ja olmenovellide lugemine ei täida hingekosutuse ja vaimuharimise ülesannet. Nagu ka Kroonika jms. kerge-kollase perioodika lugemine ei asenda korralike temaatiliste ajakirjade lugemist ega anna midagi juurde. Eraldage teatud aeg oma päevast raamatu(te) lugemisele. Võimaluse korral tehke seda väljas, looduses, kus lugemiskogemus on veelgi kirkam ja mõjusam.
Hinge ja vaimukosutuse kohapealt on hea käia ka kunstinäitustel, kinos ja teatris. Kuigi need on tasulised, leiab selleks ka soodamaid võimalusi (näiteks külastamine soodusaegadel) või hoopis tasuta võimalusi (n Kinobuss, teatud juhtudel on mõningad kunstinäitused mõne metseeni toetusel tasuta. Näiteks Kumu’s on selliseid toimunud pankade klientidele). Samuti lugeda ja uurida religioosseid materjale. Tutvuda budismi, kristluse, taoismi või mistahes religiooni tekkelugude, tagamaade, olemuse, põhimõtetega. Mõelda kaasa, arutleda ja ebaselguse korral küsida asjast rohkem teadvate inimeste käest. Seeläbi olla ka sotsiaalselt aktiivsem ja sidusam ühiskonnaga (ehkki usu pinnal peab diskusiooni tekitamisega olema äärmiselt ettevaatlik kuivõrd see võib saada hoopis tõrjumise teguriks, kui teemade tõstatamise ja oma seisukohtade väljendamisega üleliia innukas olla). Miks mitte integreerida nende põhimõtteid ja juhiseid oma ellu ja tegemistesse kui leiate need hingelähedased olema.
Õppida midagi uut või hästi unustatud (koolis õpitut) vana (kasvõi mõne kooliaine alused). Omandada mõni uus teadmine või oskus. Selleks pakub ka internet väga palju võimalusi. Kasuta vaid otsinguid ja surfa!
Siinjuures soovitan soojalt kasutada interneti võimalust järelkuulata suurepäraseid Ööülikooli loenguid (ca tund kestvad saated), mis avardavad maailmapilti ja ärgitavad kaasa mõtlema. Ise olen teinud nii, et laadinud loengud mp3 failidena arvutisse ja sealt väikesesse portatiivsesse pleierisse, mida saan kaasas kanda ja kus iganes soovi ja aega on, kuulata. Väga mõnus.
Või hakake kasvõi näiteks oma nn internetipäevikud e ajaveebi e blogi pidama, kus jagate teistega oma mõtteid, tähelepanekuid, kogemusi jms. Blogi pidamiseks on tänapäeval väga palju mugavaid võimalusi, erinevaid keskkondi jms. Kasvõi näiteks käesolev Google’iga seotud blogspot keskkond.
Kui te olete niiviisi mõnda aega (mõned nädalad, kuu ja enam) enesedistsipliini rakendanud ning kavandatud tegevusi teoks teinud, märkate, et olete palju positiivsem, entusiastlikum, rõõmsameelsem, teotahtelisem ja üldse on igat-pidi mõnusam ja kergem olla. Võimalik, et selle aja jooksul on nagu võluväel avanenud mõni uus võimalus, mis loob eeldused ja tee teie seisu paranemisele ja probleemide lahenemisele – ja kui veel ei ole, siis kindlasti on see sündimas.
Negatiivsed mõtted ja tunded võivad olla varmad tekkima, liiati kui puudub varasem sellelaadne raskustega toimetuleku ja neist ülesaamise kogemus. Siinkohal tasub enda negativistlikku mõtlemist endast halvasti ja vähe arvamise kohapealt pidurdada omale aru andmisega, et samasuguses olukorras inimesi on väga palju (Statistikaameti e ametlikel andmeil 2009 a II kvartalis 13,5% , mitteametlikel aga üle 17% tööealisest elanikkonnast) ja neid tuleb veel määramatu aja jooksul aina juurde. Vaid väike osa neist leiab kohe või mõistlikult lühikese aja jooksul uue töökoha või sissetulekuga rakenduse. Tavaliselt konkurssidel, kus ühele kohale pürgijaid on vähemalt paarsada, osutub valituks vaid üks – tööandja või värbamise teostaja arusaamade kohaselt sobivaim. See ei tähenda, et ka sisuliselt kõige parem, perspektiivikam ja tublim kandidaat. Ammugi mitte seda, et ülejäänud kandidaatidel oleks põhjust end luusereiks pidada. Päris kindlasti ületavad ülejäänud kandidaadid valituks osutunut milleski. Seega ametisse pürgija võib olla ka väga hea, aga jääda valikus alati teiseks - ehk napilt mitte valituks osutuda. Muidugi on selline olukord muserdav, aga vaadates silma tõsiasjale, et väljavalituks osutub (üldjuhul) vaid üks (n 1/300-st), nagu spordiski saab võitjaks tulla üldjuhul vaid üks, olgu ülejäänud kandidaadid/pretendendid kui head tahes, on loogiline, et kõik ülejäänud (sh. sina) ei ole seepärast viletsad, kehvad, saamatud, oskamatud jne. Anna sellest endale aru.
Okei, eeltoodu on masu psühholoogiline pool, aga mida siis teha kätte sadanud-peale sunnitud üüratu vaba ajaga? Kõige halvem, mis teha saab, on mitte midagi teha, ehk passida ja lösutada niisama ning oma negatiivsete mõtete ja tunnete saatel päeva õhtusse veeretades aega surnuks lüüa. Siit-sealt on ka läbi jooksnud asjalikud ja head soovitused, milleks on ennekõike: hoolitseda oma tervise eest, harida ennast (sh. lugeda raamatuid), otsida võimalusi ühiskonnaelus kaasalöömiseks näiteks vabatahtlikuna, ja seda siis ka teha.
Tervise eest hoolitsemine tähendab nii tervislikumat toitumist kui ka liikumist-sportimist, aga ka positiivset konstruktiivset mõtlemist (Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Sir Winston Churchill) ning hinge ja vaimu eest hoolt kandmist.
Stressis ja mures nn keskmisele inimesele on iseloomulik kergema vastupanu teed minemine ehk enda trööstimine läbi paheliste, ennast kahjustavate asjade nagu rasvase ja magusa söömine, suitsetamine, alkoholi- ja muude meelemürkide tarbimine. Ka sihitu teleka vahtimine, aga ka enesehaletsemine. Kõik see jällegi vaid süvendab allakäigu nõiaringi, kus jälle-ja-jälle otsitakse lohutust neistsamadest pahedest.
Taolisest nõiaringist välja tulemine nõuab suurt tahtejõudu, millest inimesel endal ilma kõrvalise abita kipub reeglina väheks jääma. Seega on targem olla sellest eelnevalt teadlik, et mitte sellisele ennast hävitavale allakäiguringile üldse sattuda.
Enesedistsipliinist - nii kummaline kui see ka mõnele selle ebamugavuses ei tundu - saab innustuse ammutamise ja positiivsete muutuse allikas. Võtke endale eesmärgid nii toitumise, liikumise kui hinge ja vaimu eest hoolt kandmise osas. Need ei pea olema kohe üüratud ehk sellised nagu te ideaalis sooviksite. Pigem on mõistlikum ja tulemuslikum liikuda just väikeste sammude haaval edusamme saavutades piire pidevalt nihutades. Võtke näiteks kavva pidev rasvase (n sealiha) ja süsivesikuterikka (maiustused) vähendamine oma igapäevases, iganädalases ja igakuises menüüs, asendades need juurikate, puuvilja, tee ja muu tervislikumaga. Kui te pole üldse sporti teinud, sundige end kõige ebamugavuse kiuste hommikul ja/või õhtul välja tunniks-kaheks loodusesse (parki, metsa, üldiselt hõreda liiklusega rahulikku kohta) jalutama. Edaspidi võtke plaani juba kiirem liikumise tempo või pikemad tuurid. Kui niisama käimine tundub kummaline või mitte piisavalt huvitav, soetage käimiskepid. Kepikõnd on ülimalt populaarne ja ka väga kasulik.
Kellele sport pole võõras ja on sellest ka varasemalt rõõmu tundud, pole tarvis tõenäoliselt mainida, mida oma vaba ajaga keha eest hoolt kandmise osas peale hakata.
Pealegi suvi-sügis pakub ka täiesti praktilise põhjuse metsa minekuks – seened, marjad. Minnes metsa marjule-seenile saab värskes õhus viibimine ühendatud ka otseselt materiaalsega - saate täiendust oma toidulauale või põhjuse külastada turgu lisateenistuse saamiseks.
Looduses liikumise võib ühendada ka hariva aspektiga. Kui palju te üldse tunnete ja teate mõnest taimest või linnust keda looduses kuulete-näete? Tavaline linnainimene ei tea isegi nende nimetusi. Uskuge, uued teadmised loodusest võivad olla vägagi hingekosutavad. Pealegi, kas pole tore kui looduses liikudes teate, mis taimede ja loomade-lindudega te kokku puutute ja oskate neist ka oma kaaslas(t)ele pajatada? Taoliste teadmiste ammutamiseks on küllalt võimalusi raamatute ja ka interneti näol. Otsige välja kui paeluvalt vahendab inimestele linde, ja loodust üldse, Eesti loodusekorüfee Fred Jüssi.
Lisaks oma füüsise eest hoolitsemisele võtke ette mõne hariva raamatu lugemine. See võib olla hingele kosutust pakkuv klassika ja/või ka mõni eneseabi raamat (siinkohal läheb hästi teemasse „Täiusliku pühendumise jõud“, mida soojalt soovitan). Millegipärast mulle tundub, et kergete krimkade ja olmenovellide lugemine ei täida hingekosutuse ja vaimuharimise ülesannet. Nagu ka Kroonika jms. kerge-kollase perioodika lugemine ei asenda korralike temaatiliste ajakirjade lugemist ega anna midagi juurde. Eraldage teatud aeg oma päevast raamatu(te) lugemisele. Võimaluse korral tehke seda väljas, looduses, kus lugemiskogemus on veelgi kirkam ja mõjusam.
Hinge ja vaimukosutuse kohapealt on hea käia ka kunstinäitustel, kinos ja teatris. Kuigi need on tasulised, leiab selleks ka soodamaid võimalusi (näiteks külastamine soodusaegadel) või hoopis tasuta võimalusi (n Kinobuss, teatud juhtudel on mõningad kunstinäitused mõne metseeni toetusel tasuta. Näiteks Kumu’s on selliseid toimunud pankade klientidele). Samuti lugeda ja uurida religioosseid materjale. Tutvuda budismi, kristluse, taoismi või mistahes religiooni tekkelugude, tagamaade, olemuse, põhimõtetega. Mõelda kaasa, arutleda ja ebaselguse korral küsida asjast rohkem teadvate inimeste käest. Seeläbi olla ka sotsiaalselt aktiivsem ja sidusam ühiskonnaga (ehkki usu pinnal peab diskusiooni tekitamisega olema äärmiselt ettevaatlik kuivõrd see võib saada hoopis tõrjumise teguriks, kui teemade tõstatamise ja oma seisukohtade väljendamisega üleliia innukas olla). Miks mitte integreerida nende põhimõtteid ja juhiseid oma ellu ja tegemistesse kui leiate need hingelähedased olema.
Õppida midagi uut või hästi unustatud (koolis õpitut) vana (kasvõi mõne kooliaine alused). Omandada mõni uus teadmine või oskus. Selleks pakub ka internet väga palju võimalusi. Kasuta vaid otsinguid ja surfa!
Siinjuures soovitan soojalt kasutada interneti võimalust järelkuulata suurepäraseid Ööülikooli loenguid (ca tund kestvad saated), mis avardavad maailmapilti ja ärgitavad kaasa mõtlema. Ise olen teinud nii, et laadinud loengud mp3 failidena arvutisse ja sealt väikesesse portatiivsesse pleierisse, mida saan kaasas kanda ja kus iganes soovi ja aega on, kuulata. Väga mõnus.
Või hakake kasvõi näiteks oma nn internetipäevikud e ajaveebi e blogi pidama, kus jagate teistega oma mõtteid, tähelepanekuid, kogemusi jms. Blogi pidamiseks on tänapäeval väga palju mugavaid võimalusi, erinevaid keskkondi jms. Kasvõi näiteks käesolev Google’iga seotud blogspot keskkond.
Kui te olete niiviisi mõnda aega (mõned nädalad, kuu ja enam) enesedistsipliini rakendanud ning kavandatud tegevusi teoks teinud, märkate, et olete palju positiivsem, entusiastlikum, rõõmsameelsem, teotahtelisem ja üldse on igat-pidi mõnusam ja kergem olla. Võimalik, et selle aja jooksul on nagu võluväel avanenud mõni uus võimalus, mis loob eeldused ja tee teie seisu paranemisele ja probleemide lahenemisele – ja kui veel ei ole, siis kindlasti on see sündimas.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
