Märt Elbre vanal heal hülgemöla liinil

Ei saa mitte vaiki olla TV3 vormel-1 ülekannete kohapealt kui seal astub kommentaatorina üles säärane kuldsuu ja osav sõnaseadja nagu seda on herr Märt Elbre (edaspidi ka ME).
Mõningaid tähelepanekuid tema 26.07.09 toimunud Ungari GP etapi kommenteerimisest.

„...vanust omav...“

selmet öelda lihtsalt „...aastat vana“ või „...aastane“

„...uus McLaren toodab päris head pidamist.“

Kommenteerides Kovalainen’i avaldusi uus sõiduki versiooni kohta. Et siis mitte niisama, et „uuel versioonil on parem pidamine kui eelmisel“ vaid kohe nii hea masin, et toodab pidamist. Mõtlen, et McLaren’il võiks olla pidamise müük teistele tiimidele (näiteks väljaspoole F1 sarja) päris hea äri.

"...väga hea montaažitöö on käimas...“

selmet öelda lihtsalt näiteks „hea montaaž“.

"...Kovalainen on uut autot ääretult kiitnud“ ja „...olid ääretult positiivselt meelestatud nii Nakajima kui Rosberg.“

ME kommentaar nimetet meeste Moskva kastrolli show kohta.
Et mitte siis niisama „palju kiitnud“ või „kõvasti kiitnud“ ja „positiivselt meelestatud“ või „head muljed“ vaid kohe „ääretult“? Ääretult võimas ME!

„Juhtub temalgi.“

ME vastus Kalev Kruus’i remargile Lewis Hamilton’i pruudi, Bussycat Dolls laulja Nicole Scherzinger, poolt ühel nädalavahetusel 30 tuhande dollari raiskamises napsile. Et Elbre’le on selline asi tavaline? Ta ei saagi nädalavahetusel suurt vähemaga joodud nagu.

"...meenub mulle pärast Saksa GP-d olnud vestlus...“

Ehk mitte „aset leidunud“ või „toimnud“ vestlus. Veel vähem aga „pärast Saksa GP-d antud intervjuu“ vms. sujuvam ja vähem kokkukeevitatud lause.

„...paarikene on praktiliset kokku saamas...“

ME kommentaar Hamilton’i Alonso’le järgi jõudmise kohta. Usun, et see on paljudele üllatuseks, et Alonso ja Hamiton paarikese moodustavad. Ilmselt tüdruksõbrad, abikaasad jms. on boksides vaid suitsukatteks.

„...müstiliselt palju aeglasem on Alonso...“

ME jaoks on müstikaks ikka väga vähe vaja. Piisab ehk kuni paari sekundilisest aegade erinevusest ca 4,4 km pikkusel rajal.

„...Adrian Sutil’i autos tõusis veetemperatuur kohutavalt kõrgeks.“

Mitte, et lihtsalt auto mootor kuumenes üle või kui just peab jahutusvedelikust siinkohal rääkima, siis veetemperatuur tõusis üle lubatud piiri vms.

„Button sõidaks nagu pidevalt pudru suus.“

ME kommentaar Button’i kummalisele häälele raadioseansil tiimiga. Ehk siis pudru suusolemise mulje ei teki ja seondu Button’i raadioseansil rääkimisega vaid laieneb tervele tema sõitmisele kohe.

„...kasutab ära KERS’i lisahobujõude.“

Tohoh, et siis KERS’il on lisaks oma võimsusele veel mingid lisahobujõud kah? Ma mõtlesin küll, et KERS ise annab vormelile mõned lisahobujõud, mitte, et seadmel endal on veel kuskil lisahobujõud.

"...see on päris korralik I sektori aeg.“

ME kommentaar Hamilton’i võistluse ajal välja sõidetud parima sektori aja kohta. Et siis ME omab infot ja teadmisi milline on korralik, normaalne, hea, väga hea, suurepärane jne. sektori aeg. Näiteks, et parim aeg ei pruugigi olla väga hea vaid on lihtsalt korralik. Võimas! ME tundub sektori aegade osas oma jutu põhjal suurem spets kui mistahes tiimide asjapulgad.

„...suutis mees oma õppetunnid Nürburgring’ilt saada.“

Selmet öelda lihtalt ja arusaadvalt, et „mees sai (ilmselt) Nürburgring'il oma õppetunni.“ Aga ikkagi „suutis“. Normaalne.

„...see aastal pole isegi poodiumile jõutud Lewis Hamilton’i poolt.“

Ma usun, et seda lauset saab veelgi kohmakamaks ja pentsikumaks muuta. Aga lihtsama ja arusaadavam vast olnuks öelda, et „Lewis Hamilton polegi sel aastal poodiumile jõudnud“ vms.

Tõepoolest õpeta siin nagu oma last.

Siinkohal herr Märt Elbre'le „ääretult“, „tohutult“, „kohutavalt“, „müstiline“ kõrvale jutu mitmekesistamiseks veel mõned ülivõrdelised väljendid, millega saab oma kommentaare veelgi võimendada: katastroofiline, jalustrabav, vapustav, kolossaalne, fenomenaalne, hüper-mega, piiritu, totaalne, kosmiline, astronoomiline, ulmeline, jne.

Kuivõrd TV3-l on kombeks F1 ülekannete vahele ohtralt reklaamipause teha ja et ma ei suuda taluda idiootlikku Unibet’i ülistuslaulu - mida vaadates ma millegipärast ei imesta, et Nõmme Kalju koguaeg peksa saab -, siis olles vahepeal ülekannet jälginud RTL-ist ei pruugi siin ehk mõni veelgi säravam pärl ME tolle päeva kommenteerimistööst esindatud olla.

Üks asi on suust välja aetav kamarajura teise kategooria moodustavad aga faktilised vead, kommenteeritava mitte nägemine ja mitte tähelepanemine. Selles osas panid mõlemad kommentaatorid metsa kui nad ei saanud tükil ajal pihta miks Alonso kiirus vähenes. Lõpuks nad tabasid selle ära alles aeglustusega korduste näitamisel.
Oma mitte spetsialisti pilguga sain küll kohe aru, et Alonso auto parempoolne esimene ratas vibreeris ja tõenäoliselt jäi see korralikult kinnitamata. Mõtlesin endamisi, et kohe-kohe lendab see ratas ka alt ära, ja nii läkski. Lugupeetud spetsid aga on kuskil oma rehvisegu maailmas või ei tea kus, aga juttu jätkub kauemaks.

Rääkides rattast või ratastest - jah ka vormel ühel on need all, mitte ainult rehvid või veel vähem rehvisegud -, on kentsakas ja naeruväärne kuidas kommentaatorihärrad räägivad ratastesse puutuva puhul vaid ja alati rehvidest. Justkui oleks mingit rehviusku ja kuuluksid rehvi sekti, kus sõna „ratas“ mainimine on tabu. Boksis vahetatakse neil ainult rehve ja ka Alonso auto alt tuli härrade arvates ainult rehv maha, mitte ratas ei tulnud kogu kupatusega otsast ära.
Profid, kes TV3 vormel ühe kommenetaatorid ilmselt vähemasti pürivad olema, ei tohiks lubada omale täiesti erinevate mõistete lõrtsimist ja ühte patta panemist. Liiati kui nad ise kipuvad aeg-ajalt õpetama kuidas ühe-või-teise asja kohta on õige öelda.

Ei tea kas herr Elbre on üldse teadlik, et see mis ta suust välja ajab on vähe kummaline ja ülepingutatud ega kaunista kuidagi võistluse ülekannet? Kas keegi on talle seda öelnud? Näiteks TV3-s. Et kutt võiks oma kommenteerimist ja sõnaseadmist veidi lihvida. Aga võibolla tööandjale meeldibki selline teismelistele omane suurustav, keeruliselt konstrueeritud, kohmakas ja konarlik kõnepruuk, kuidas kõik on elusuur, igatpidi ülivõrdes (äärmiselt ja ääretult)?
Või on Elbre ja Kalev Kruus’i (kes, tuleb tunnistada, on siiski üsna asjalik tüüp) pidamine kommentaatorina tõesti majanduslikult niipalju tulusam kui Toomas Vabamäe ja Tarmo Klaar'i pidamine? Üks korralik, endast lugupidav telejaam ei peaks Elbre suguse hülgemölaga meest kommenteerima lubama isegi mitte siis kui ta seda tasuta teeks või ta telejaamale peale maksaks.

Kas klient on ikka kuningas?

On ta jee! Ütleks moekalt asja hästi lühidalt kokkuvõtvalt. Seda isegi masu tingimustes mitte. Muidugi ega masu mõju pole kõigile ettevõtetele ja äridele ka ühesugune. Mõnede, mis pakuvad eluliselt vajalikku kaupa/teenust, nagu näiteks toit ja esmatarbekaubad, konkurentidest odavamat, on see pigem käivet ja kasumit suurendanud. Küllap üks selliseid on ka McDonald’s (Wikipedia’s). See aga ei tohiks tähendada, et klientide soovid on „kama“. Seda enam, et tegu on ühe maailma tuntuima kaubamärgiga, mis peaks olema igati huvitatud oma renomeest ja imagost. Samas, kuivõrd tegu on kolossaalse ettevõttega, mis omab tuhandeid nn restorane üle kogu maailma, mis toimivad frantsiisi põhimõttel ning koguni hamburgeri ülikool (Hamburger university) oma kodumaal USA-s, on arusaadav, et ettevõte ei saa läbi ilma selgete reeglite, süsteemide ja muu selliseta ehk ühtlustamiseta, tagamaks teatud, ühesugune kvaliteet. Kahjuks väljendub see igapäevasel klienditeeninduse tasandil aga lollakates, absurdselt jäikade reeglite järgimises. See puutub otsapidi ka einekomplektidesse.
Ajendi selle nupu kirjutamiseks sain hiljutisest ühe Tallinna nimetet firma „restorani“ külastamisest, kui olles uurinud menüüd, tundus mulle ahvatlev uudne salatikomplekt hinnaga 59.- krooni, mille pearoaks Ceasar'i salat kanalihaga. Otsustasin seda einet proovida. Küll selle vahega, et soovisin komplektis oleva dieet või zero sugar Coca-Cola asemel tavalist. Tavalise Coca’ga selle eine müümist müüa aga võimalikuks ei pidanud! ...sest komplekti kuulub ju dieet-coca (zero sugar). No whatta fuck?!! Ma saan aru, et reeglid ja ühtlustamine, aga mida perset?! Kas on raske üht teatud sorti Coca, või mis iganes einete juurde pakutava joogi nupu vajutamise asemel, vajutada teist, kõrval olevat, tavalise Coca nuppu? Nihutada oma sõrme ca 3...5 cm kõrvalolevale nupule? Ei usu, et nende jookidel oleks hinnas sellist vahet, et kliendi palvel eines ühe joogi teisega asendamine võiks McDonald’s’ile sisuliselt tähendada selle eine tasuta ära andmist. Ausaltöeldes ei usu üldse, et neil jookide hinnas vahet on, sest kaubandusvõrgus on nii tavaline kui zero sugar Coca sama hinnaga.
Tänu McDonald’s’i vahvale poliitikale, ja et ma põhimõtteliselt mingite magusainetega jookide joomist väldin, eelistades looduslike ainetega magustatud jooke, valisin salatieine asemel tavapärase burgeri eine, mille kõrvale võimaldavad McDonald’s’i suurepärased reeglid tellida ka tavalise Coca.
Sama idiootset jäikust võib täheldada ka ajalise piirangutega pakkumiste puhul. Näiteks hommikueine või teatud toodete nagu toast (McDonald’s'i versioonis kahe saia ja juustude vahele pressitud sink) tellimise võimaldamine kuni kl.11-ni hommikul. Ma ei tea kuidas kella-ajaliste pakkumistega seis hetkel on, aga mõni aasta tagasi oli mul sama ettevõtte „restoranis“ ka selles osas vahva kogemus, kus kas paar minutit enne või ehk ka täpselt kl.11 keelduti mulle müümast toast’i sisaldavat hommikueinet kuna müüja sõnul oli kl.11 läbi ja sellise eine pakkumine kehtis neil kuni kl.11-ni! Vahva lugu. Siinkohal meenub film pealkirjaga Falling Down , kus täpselt samasugune olukord ehk müüa juuksekarva poolitav, idiootlik näpuga reeglistikust järje ajamine lisas Michael Douglas’e poolt kehastatud läbipõlenud ja töölt vallandatud peaosalise üleajavasse kannatuste karikasse ühe järjekordse annuse. Ei imesta, et sellised n-ö pisiasjad võivad niigi pinge all oleva, ja võimalik, et järjepidevalt taoliste idiootsuste otsa sattunud inimeses kontrollimatu vägivallapuhangu vallandada.
Kokkuvõttes aga järgmine lugu ühisnimetaja idiootsused alla.

Anonüümsusest online meedias

Viimasel ajal online meediakanaleid jälgides on portaali ja ka blogide pidajate poolt kuidagi suureks puhutud lugude kommenteerimise küsimus ja ennekõike selle anonüümsus, mis olevat paha-paha. Muidugi on see teemaks olnud varemgi, ehk läbi kogu online meedia toimimise aja, mil lugejatel tekkis võimalus ka oma sõna sekka öelda.
Eesti Päevaleht Online (EPLO) on koguni nii paranoiline, et kommentaari lisamiseks tuleb iga kord kinnitada linnukesega „Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest.“ Seda isegi siis kui oled end EPLO kasutajaks registreerinud ja kommenteerid sisse logituna. Justkui need reeglid muutuksid iga uue kommentaari sisestamise eel. Samas on EPLO moderaator väga innukas lisatud kommentaare tsenseerima, ehk eemaldama. Sealjuures ka selliseid, mis pole kuidagi vastuolus EPLO kommenteerimise reeglitega, mida iga jumala kord kommentaari lisamisel nõustumise märgiks linnukesega tähistama pead. Tekib küsimus, milleks siis üldse need reeglid ja kohustus reeglitega tutvumist ja oma sõnade eest vastutuse võtmist kinnitada? See on üks nähtus kategooriast Idiootsused.
Muidugi siinkohal tuleb tunnistada, et EPLO on oma praeguse kommentaariumi kasutamist võrreldes mõni aeg varasemaga koguni leevendanud. Oli aeg, kus EPLO-s ei olnud ilma kasutajaks registreerimata üldse võimalik uudised kommenteerida. Sel viisil loodeti ilmselt ebamugavate kommentaaride tekkimist vältida - et kes ikka siis oma nime alt hakkab miskit kompromiteerivat avaldama või viitsib selleks põhjalikku registreerimisprotseduuri läbida või nii. Muidugi läks neil see ka kenasti korda, sest EPLO kommenteerimine langes drastiliselt. Ilmselt selle portaali külastatavus tervikuna. Võitsid sellest aga liberaalsema (loe: normaalsema) suhtumisega portaalid, ennekõike Postimees.ee ja Delfi.ee kuhu aktiivsed netikommentaatorid üle või tagasi kolisid.

Kas seoses masu’ga, või mille iganes tõttu, on nüüd aga taas anonüümse kommenteerimise teema üsna teravalt üleval. Võibolla sellepärast, et seoses masu’ga on töötuks jäänud ja palju n-ö vaba aega tekkinud ka rohkem mõtlevatel ja teadvatel inimestel, kel on üht-teist sisukat, mida aga ei soovita ühel-või-teisel põhjusel teha oma isikut paljastades, öelda? Sellist, mis kangesti häirib neid, kes on kuskil kangi juures või piruka ääres? Kes keeravad sihipäraselt teistele siga, ajavad suust, ja kust iganes, välja süüdimatut paska õigustamaks ning varjamaks oma sigatsemisi, ebakompetentsust jne. Igatahes tugevaid kahtlusi, et see nii võib olla, tekitab see kuidas kommentaare tsenseeritakse ja milliste teemade järel anonüümsuse üle kiunimine eriti teravalt kõrva hakkab. Ja see ei kaasne tavaliselt lihtsalt n-ö lambist ropendamise, seosetu ja teemaga mitte haakuvate kommentaaride või koguni reklaamide puhul - mille ära kustutamises ei näe ma probleemi: ehk need olekski ainukesed põhjused kommentaari kustutamiseks –, vaid päevakohaste/aktuaalsete teemade igati asjakohaste kommentaaride puhul. Piisab kui need sisaldavad kriitikat (olgu see siis põhjendatud või põhjendamatu) mõne konkreetse kodaniku aadressil, usu või rahvusküsimusi (eriti kui mängus on juudid).
Tõenäoliselt ühena esimestest (kui mitte päris esimesena) on lugude kommenteerimise kinni keeranud nn uue meedia ehitaja Liis Lass on oma portaalis Lass24.ee, põhjendades seda järgnevaga:

• Kaob võimalus (anonüümselt) teist inimest verbaalselt vägistada.
• Oskamatutel ajakirjanikel kaob võimalus kasutada valeinformatsiooni oma artiklites.
• Kuritegelik isikuandmete levitamise võimalus kaob.
• Vähenevad identiteediröövid.
• Väheneb võimalus, et väljakujunemata isiksus peab süüdimatust (valeidentideedi kasutamine laimamiseks) normaalsuseks.
• Ajakirjanduse kvaliteet ja usaldusväärsus säilub.
• Ajakirjanike produktiivsus tõuseb
• Depressioonis inimene peab otsima uue stressileevendi, mis võib viia tema paranemiseni.
• Ühiskonnast kaob “kommentaariumite ja kohtute” kaudu suhtlemine, ning inimene avastab jälle traditsioonilised lävimismeetodid.
• Peale mõningast nördimust (meeletut viha) tunneb end endine kommentaator eneseväärikamana ja positiivsemana!

Ehk niipalju siis vabast, uuest, alternatiivsest, ja mis iganes, meediast. Muidugi võib meediaväljundi pidaja jätta alles võimalus avaldada oma arvamust/kommenteerida teemat saates see meilitsi või muul isikut paremini tuvastada võimaldaval, või lihtsalt ebamugavamal, viisil. Aga ega üks tavaline inimene, kel oleks muidu sõna sekka öelda, ei viitsi sellega jamada. Kokkuvõttes kannatab aga kes või mis? Ennekõike selline kitsarinnaline ja paranoiline meediakanal (portaal, blogi jne.) ise. Lugejate kaotuse läbi. Tänapäeva online meedia kasutaja ei taha enam olla kinniseotud käte ja kinniteibitud suuga lammas, kelle silme ette tekste kuvatakse, kes aga omaltpoolt asjasse puutuvasse tahmise korral sõna sekka öelda ei saa. Tsensuur, ja ennekõike kommenteerimise kinnikeeramine, väljendab hoiakut „suu kinni! Mina räägin!“, mis on omane just nõrkadele ja üleolevatele kel puuduvad argumendid oma seisukoha ja väidete kaitsmiseks, kes ei talu kriitikat või lihtsalt arvamuste paljusust...ehk võiks öelda, üldse Elu sellisena nagu see on. Muidugi on see kanalivaldaja enda valik, aga asja see ei muuda.

On loomulik, et anonüümne kommenteerimise võimalus toob endaga kaasa ka sisutühje ning labaseid kommentaare, aga selliseid ei pea ju surmtõsiselt võtma! Nad ei tule ju meile kallale ega võta meilt midagi ära, mida ma ise neile nõus loovutama pole (n. hingerahu, head tuju).
Pealegi ega sisukust ja mõttekust ei garanteeri ka isikutuvastusega kommenteerimine kohe mitte kuidagi. Pigem toob see pinnale mõned edevad, aga aktiivsed tegelased, kelle jaoks oma nimega esinemine on enam kui selle sisu, mida nad ütlevad.
Ja mis siis kui kommentaar sisaldab väljendeid nagu kaka, pepu, loll või midagi krõbedamat? See näitab vaid seda, et kommentaari autor on tõsiselt närvis ja/või ta on ka halvasti kasvatatud, haige, puudulike teadmistega, mis ei võimalda tal näha suuremat pilti jne.
Iga normaalse mõistusega lugeja saab ju aru kui jutt on debiilne, ning kes tahab tõstatatud teemal diskuteerida või küsida - millest näiteks kodanikul eriline viha või pahameel tingitud on -, saab ka seda kommentaariumis teha. Äkki tuleb välja täiesti mõistetav ja mõistlik põhjus. Ehk kõik ei pruugi olla sugugi nii nagu esmapilgul kommentaari lugedes näib. Ses mõttes on just head foorumi laadse ülesehitusega kommentaariumid, mis võimaldavad vastata/kommenteerida vahetult kommentaari autori sissekannet (alamkommentaarid). Sellised on näiteks EPLO ja Õhtuleht, mille kommentaariume ma just sellise võimaluse tõttu hindan. Väga raske on pidada järge kellegi arvamuse avalduse tagasiside üle kui kommentaarium on labaselt jooksev, ehk ilma alamkommentaaride lisamise võimaluseta.

Lõpuks, ega kommentaari eemaldamine selle autori arvamust, tundeid või mida iganes olematuks ei tee. Pigem võibki avatus ja asjalik tagasiside leevendada selle inimese probleeme, kibestumist ja kitsarinnalisust. Ehk kui reaktsioon tema kommentaarile ei ole samamoodi sitta loopiv, vaid on muretsev, hooliv - mida ka idioodid vajavad, saamaks paremaks inimeseks - ning uuriv ja selgitav, võib halvasti ütlejal oma loll olemisest hoopis häbi hakata, mis on tee tema paranemisele.
Anonüümsus on kõige parem ja vahetum meelsuse (ja teatud juhtudel ka aususe) väljund, milles seisnebki anonüümse kommenteerimise väärtus. Miks me peaks valima pea liiva alla pistmise sellest teadlik olemise asemel?

Mitte, et ma tauniks oma isiku avaldamisega arvamuse avaldamist/kommenteerimist - kaugel sellest! Pean seda igati tervitatavaks -, aga minuarust häirib anonüümsus ennekõike neid, kes ei suuda keskenduda sõnumile - eriti kui see ei meeldi ja see neid kuidagi isiklikult puudutab. Siit tekibki soov teada saada, et kes ikka nii ütles, mis omakorda on seotud sooviga kätte maksta, tagasi teha, ära panna jms., mis on aga madalam ja väiklasem kui ehk mitte kõige korrektsem anonüümne kommentaar ise.

Tähelepanekuid ja mõtteid seoses jaaniõhtuga

Sellest päevast ja üritusest on nüüd küll nii mõnedki päeva möödas, aga kuna see sai enam-vähem õigel ajal siiski valmis kirjutatud, aga jäi muude tegevuste tõttu üles riputamata, postitan selle nüüd.
Kasutades Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu pealkirjastamisstiili võiks käesolev sissekanne kanda pealkirja olla ka „kuidas ma redneck’ide jaanitulel käisin“.
Juhindudes Ivan Orava lollikindlast järeldusest, et kes jaani(laupäeva)õhtul kodus passib, on tibla, olen eestlasena jaanilaupäeva õhtul lõkke ääres käimist või selle tegemist ikka oluliseks pidanud. Nii ka sel korral Anno Domini 2009.
Et jaanilaupäeva õhtu veetmise osas eelnevaid plaane ja ideid ei olnud ning pea oli tühi, sai n-ö 12.-l tunnil võetud vastu eksprompt idee sõita suvalisele jaanitulele kuhugi. Millegipärast osutus valituks Lääne-Eesti suund. Enne teele asumist kiikasin korraks ka internetti, et kus üldse avalikud jaanituled toimuvad. Neid oli üles antud, aga mitte kuigi massiliselt, mis oli mõnevõrra üllatav. Hiljem selgus, et ega selliseid massiliselt olnudki.

Üsna palju jaaniõhtute alast infot sain tee ääres hääletajatelt, keda ma siis peale korjasin ja sihtkohale lähemale aitasin. Hea tegu ju ka ise-enesest väärtus. Liiati jaanilaupäeva õhtul kui hääletades auto peale saamine, nende lõpuni komplekteerituse tõttu, küllalti vähetõenäoline. Siit ka esimene tähelepanek: kui tahad/vajad kohaliku piirkonna elu kohta infot, räägi inimestega. Sa ei pruugi muidugi saada infot kõige kohta, mida soovid, aga ühe käest kuuled üht asja, teise käest teist ja nii pilt ühe areneb ja selgineb. Muidugi üks sell rääkis küsimatagi oma elust-olust asju, millesse oli end raske haakida, ja mis kõrvalist isikut üldse ei peaks puudutama. Või peaks? Ei tea.
Mind huvitasid just, kus lähikonnas popimad jaanituled toimuvad. Ja selles osas sain hääletajate kaudu pildi kiirelt ja pareminigi selgeks kui internetis surfates.
Lõpuks, üsna vastu õhtut, sai peale mõningate väga algusjärgus jaaniõhtute põgusa külastuse paika jäädud kaunikesti mandri Eesti lääne otsas. Sinna teadsin minna tänu ühes teises, suuremas kohas asula keskel asuvat piirkondlikku infot koondavat - nagu kõiksugu kuulutused jms. - planku lugedes. Põhjus, miks ma pidama esimesse, teise jne kohta pidama ei jäänud, vaid aiva seda õigemat jaanituld otsisin, seisnes suuresti mu tühjas kõhus, mida ma ei olnud nõus nii olulisel õhtul pelgalt panni peal kuumutatud toiduga täitma - praekartult võib ju koduski pliidil teha -, rääkimata siis kartulikrõpsudest ja muust putkades müüdavast ninnu-nännust. Tahtsin korralikult sütel tehtud liha jms. jaaniõhtule omast (miks mitte ka eksta valmistet õllet vms.), mis eelnevatel aastatel on olnud justkui iga väiksemagi jaanitule kohustuslik komponent. Sel aastal, oma kogemusele tuginedes, aga mitte. See oli üllatav ja ühtlasi mu teine tähelepanek.

Nimetet paika, mille nime ma isegi peast ei mäleta, kohale jõudes, oli pidu juba vaikselt hoogu võtmas ja nii mõnedki pidulised juba parajalt lõbusad.
Õhtu arenedes selgus, et tegu oli ühe traditsioonilise suurema ja popima jaanitulega seal kandis. Sellest andis tunnistust ka kohale sõitnud rahva hulk.
Koht ise asus looduskaunis kohas maanteest pisut eemal. Kadakate keskel oli lõkkeplats, mille ühes servas asus ka väike esinejate lava koos selle ees asuvate pinkidega. Laval oli omas elemendis üks süldibänd, millised on jaaniõhtutel erilist nõutud ja vatti saavad. Repertuaariks, nagu ikka sellistel bändidel, läbi aegade leierdatud joomalood ja soft-pop estraadi läilamad palad.
Platsil tegutses ka ca 3 müügikohta, mis müüsid tavapärast kraami nagu õlu ja värvilised plekk-purgi joogid, aga ka viina, „vanakat“ jms. n-ö põhijooke. Viina võisid lasta segada kas apelsini- või tomati mahlaga. Muid mahlasid, rääkimata toonikutest, polnud. Vähemalt kesköö paiku enam mitte.
Tahkest kraamist olid esindatud kartulikrõpsud, vist veel midagi vägagi ninnu-nännut, aga ka burgerid, mis olid igati abiks ja nehatulikult maitsvad oma värske salati ja rohke kastmega. Üks neist söögitelkidest, sabade pikkuse ja vääääga aeglase edenemise järgi kõige popim, müütas ka asisemat kõhupoolist – pannil praetud grill-liha, kana, kartulit ning sütel küpsetatud šašlõkki. Viimane oli ka ainuke liha, mida sütel tehti, võtsin alustuseks kõhu täiteks selle ning kõrvale topsi õlut. Peab ütlema, et ehkki prae hind ise-enesest oli mõistlik (vist 65.- krooni) ei täitnud see ootusi. Liha oli vähe ja tükkide kvaliteet kõikuv. Mõni tükk oli oma vetruvuses söömatu. Kokkuvõttes ei õigustanud praad ka seda mõistlikku hinda
Õlle ostmine oli omamoodi lõbus lugu kuivõrd nooruke müüja kuulis vist esimest korda sõna „vaskne“. Vähemasti seoses õllega. Et ta sellest aru ei saanud, siis võtsin ühe saadaval olnud kahest üsna ühesugusest heledast õllest – A Le Coq ja Saku Originaal.
Lühidalt kõhu ma sain lõpuks täiendava burksi ja õlle toel mõistlikult täis.

Rahvas oli rahulik ja lõbus. Tantsiti ja lällutati niisama, nagu jaaniõhtutel ikka. Huvitaval kombel väga täis tegelasi - välja arvatud üks lõkke lähedal õndsat und tõmbav tont – silma ei hakanudki. Jäi mulje justkui inimesed on hakanud mõistlikumalt jooma. Või on siis rahad sedavõrd läbi, et ei jaksata end maani täis laksata.
Maa kohta ja kontingenti arvestades oli tähelepanuväärne seegi, et ei tekkinud omal kellegagi seise ega täheldanud ka kellelegi lõuksi antavat, ehkki ühed alalised kunded, kellega ma igavesti seisvana tunduva burksi sabas vestlemas sattusin, teadsid rääkida, et varasematel aastatel on ka see rahvalik element ikka esindatud olnud. Selles lõigus toodu oli mu kolmas tähelepanek.

Samas neljas tähelepanek puudutab ka alkoholitarbimist, aga ka suitsetamist ning noori. Masendav on täheldada alkoholi tarbimise ja suitsetamise ulatust noorte hulgas. Mõlemad tervist, ja omakorda nende järeltulijate tervist, kahjustavad tegevused on levinud nii poiste kui ka järjest enam tüdrukute hulgas. Lisaks purk-pudel näpuvahel tolgendatvatel kullestele olen mitmel olnud tunnistajaks ilmselt üsna tavapärasele noorte omavahelistele vestlustele, mis keerleb joomise ja pidu panemise ümber. Näiteks: „Oled kaine vä?“, „Kuidas eile pidu oli?“ „Kus Kats ja Kätu on? Ikka pohmas vä?“ Jne. jne.
Aga miks ei peaks üks noor jooma kui telekast, raadiost, internetist ja üldse igast august tuleb reklaamide kaudu ajuloputust kui popp ja trendikas on ikka igasugu värvilisi alkohoolseid jooke tarbida ning igal võimalikul hetkel pidu panna. Kusjuures selline kuvand on seotud galmuuri ja edukusega: et just edukas käitub nii – joob ja paneb pidu 24/7.
Minu arvates oleks asjaomastel instantsidel küll tagumine aeg sellistel teemadel plämisemise asemel reaalseid samme astuda ja keelata ära alkoholireklaamid teles, raadios, internetis ehk kõikjal, kus see võib vabalt tabada lapsi ja noorukeid, kes on igasugusele (aga ennekõike just pahelisele) ajupesule väga altid. Alko reklaam võiks teatud piirangutega olla lubatud rangelt ainult täiskasvanutele suunatud kohtades (n kõrtsid ja ööklubid kuhu alla 21 a ei lubata) ja välja-annetes (n pornoajakirjad).

Süldibändi ennastsalgavale esinemisele andis aeg-ajalt hingetõmbe(või joogi)pause diskor, kes hilisemal kella-ajal bändi täiskohaga välja vahetas. Huvitav oli see, et sellisest vahetusest esitatav repertuaar ei muutunud. Vahe seisnes põhimiselt selles, et lugusid, mida süldibänd esitas laivis, sai diskori vahendusel kuulata näiteks Sulo esituses. Domineeriv oli läila umpat-umpat tümakas. Mitte ei saa aru, kuidas saab sellist oksele ajavat asja, mida mõned söandavad koguni muusikaks nimetada, kuulata. Mõned näikse koguni soovivat sellist mõttetud pläma üha veel-ja-veel kuulata. Küllap selle primitiivse rütmi pärast, mida järgi ja ette aimates on tore üles-alla hüpata või oma väsinud kere ette-taha ja vasakule-paremale õõtsutada. Ma ei räägi siin diskomuusikast kui sellisest, vaid teatud disko stiilist ja joomalugudest, mis iseloomulikud just jaaniõhtutele. A la Sulo, Anè, Mr. Happyman, Jüri Homenja, Meie Mees jt. laulikud, kelle plaate ma vahest bensiinijaamas huviga näpin, kelle nimed (peale mainitute) aga kuidagi meelde ei taha jääda, ja kelle repertuaari kuskil urkas olen kuulnud ka mängitavat.
Sarnase koega õhuvõnkeid, aga välismaiste esitajate tekitatuid, lasid noored lisaks oma roheliste vahtralehtedega kaunistatud bemmidest, audidest jms. Küllap see oli siis „kõva“.

Et bändi ja diskori poolt tekitatud käis ajudele, normaalseid jooke peale õlle, mida laiema ja eelistatuma valiku puudumisel ka sisse kallata ei viitsinud, lõpetasin peoõhtu vist nii kl.2 tuuris ära. Selleks ajaks oli rahvast ka üsna kõvasti, vaat et ca pool sellest massist, kes seal mu saabudes viibis, lahkunud.

Üks tähelepanek ka jaaniõhtu järgsest päevast. Külastades looduskauneid kohti, leidsin siit-sealt eest hõõguvate tukkidega jaanituleplatse (mis ise-enesest on normaalne) ja ka väiksemaid, ilma erilise lõkketa paiku, kus ümber-ringi vedeles praht ja prügi nagu tühjad pudelid ja purgid, lihade pakendid, krõpsupakendid jms. See tegi, ja teeb, ühtaegu kurvaks ja ka kurjaks. Kui vähe inimesed ikka oma ümbrusest ja puhast loodusest hoolivad. Eriti kui nad alkoholi tarbivad. Siis on kõik pohhui. Iga asja ajamiseks ja tegemiseks, sh. heade ja normaalsete, peab käima mingi kõva kampaania ja premeerimine (a la prügikoristuskampaania „Teeme ära“, jaani aja traditsiooniline „Selge grupijuht“ jms.). Siis inimesed natukene liigutava. Ju on teatud määral popp siis mõne enda jaoks popi tegelasega kaasa minna. Nii aga kui kampaaniat pole, on kohe ka mõistus, viisakus, hoolimine ja muud inimest inimeseks tegevad aspektid kadunud. Inimene on „loom“ valmis.
Et täheldasin prügistamist sügaval maakohtades, jäi vägisi mulje, et niiviisi toimivad kohalikud redneck’id. Samas ei ole ju välistatud, et loodusesse on väljasõite teinud just linnainimesed, kes on harjunud, et nende järelt keegi saasta ära koristab. Vaevalt, et nad muidugi ka koristamise peale mõtlevad. Pigem ei mõtle nad selles liinis üldse. Ei teagi, kas enamati sittavad loodust maainimesed või linnainimesed, aga ühed tolbajoobid sellised tegelased on küll.