Miks kohtunikud mõistavad kaabakaid ja pätte õigeks?

Arvestades Eesti uue iseseisvusaja õiguse mõistmise praktikat, kus suured pätid sõidavad ka peale kohtust läbi käimist endiselt tõllas ja väikesed ripuvad võllas, tekib vägisi küsimus, mis toimub Eesti kohtusüsteemis, ehk miks see kõik nii on?
Sellise küsimuseni jõudmiseks ei pea pikalt minevikku vaatama. Piisab äsjasest kurioosest 2007 a aprillimäsu õhutajate õigeksmõistmisest, mis peaks silma torkama ka õigusemõistmise mõttes pimedatele. Väga kõnekas on ka advokaatide tõdemus, et kohtuasjade tulemused pole ennustatavad ning need võivad olla nii-või-naasugused, ja seda ka analoogsete kaasuste puhul! Kohtumõistmine on muutunud üheselt koheldavatest praktikatest kulli ja kirja viskamiseks. Sisuliselt võib kohtus õiguse saada, mistahes teo korda saatnud kaabakas.
Kusjuures tähelepanuväärne on veel üks aspekt: mida printsipiaalsem on kaasus või mida suurema (ühiskonnas kõrgemal positsioonil oleva) pätiga on tegu, seda mannetum kohutmõistmine on. Kohtunikud on tahtmist täis näitama oma printsipiaalsust ja karmikäelist õigusemõistmist pisisulide ja vorstivaraste peal, aga kui kohtu alla on antud tõelised tegijad, teevad kohtunikud otsekui kõik selleks, et kaabakad puhtakse pesta. Siis on ka kõik tõendid kas asjasse puutumatud või ei tähenda midagi. Ja seda ei tunnista mitte ainult värske mässuõhutajatest tiblade õigeksmõistmise asi. Selliseid suure kaliibriga pätte õigeksmõistvaid otsuseid on tehtud varemgi. Meenub näiteks üks kuritegeliku grupeeringu, oli vist üks autovaraste jõuk, õigeksmõistmine mõni aasta tagasi. Aga neid asju on olnud mitmeid. Kes viitsib, võib teha otsinguid.

Laias laastus võiks pehmelt öeldes pentsiku õigusemõistmise praktika taga olla järgmised mõjurid:
Kohtunike kvalifikatsiooniprobleem – ametisse vannutatud kohtunike madal eetilis-moraalne baas ja õiglase kohtupidamise mitte mõistmine või mitte väärtustamine. St. madal õiglustunne, mis jääb isikliku kasu jm. isiklike eelistuste varju. Samuti oma vigadest mitte õppimine ja pealiskaudne suhtumine õiguse mõistmisse. Ennekõike taandub kõik see isikuomadustele ja hoiakutele.

Punane pärand – nagu on lugeda-kuulda on olnud, on nii mõnedki kohtunikud (sh. aprillimässu õhutajate kohtuasja kohtunik Violette Kõvask) saanud oma juriidilise hariduse ja väljaõppe nõukogude ajal ja ka töötanud nõukogude aegsetes kohtutes. Samas on pärit ka meelsus ja, võiks öelda, et nomeklatuuri, mentaalsus. Mis tähendab, et nad võivad teha otsuseid nagu aga heaks arvavad. Sellist sigatsemist tolereerib paraku ka puudulik järelvalve kohtunike üle ja adekvaatse süsteemi puudumine kohtunike töö ja otsuste kvaliteedi üle ehk õiglase ja õiguspärase õigusemõistmise tagamiseks. Kohtunikud saavad ikka väga palju sitta keerata ilma, et midagi halba nendega juhtuks. Peab tegutsema väga nahaalselt ja pikalt, et sind viitsitakse vahele võtta, mida on vist uue Eesti perioodil juhtunud vaid ühe altkäe maksu võtmises süüdi mõistetud kohtunikku.
Nn punase faktori mõjust on raske mööda vaadata, tõdedes, mille eest Tiit Madisson uue vabariigi ajal istuma pandi ja mis toimus tibladest ehtsate riigipöörde üritajatega.

Kohtunike ringkaitse – ka tundub, et kohtunikud kipuvad üksteise vigade ja valskuste osas silmi kinni pigistama, ja kui mingi jama kellegiga seoses ka tõstatub, teda pigem kaitsma kui enda ja kogu õigussüsteemi reputatsiooni nimel tegema kõik selleks, et kohtutest susser-vusseriga tegelevad „suslikud“ ja laus pätistunud kohtunikud välja suitsetada. Kohtunike hulgas paistab ses mõttes valitsma samasugune tsunfti mentaliteet nagu see on teistes elitaarsetes ametites või kohtadel, kus puudub otsene turukonkurents ehk võitlus klientide pärast. Seega sisemine surve puhastumiseks. Näiteks arstid, aga ka advokaadid, ehkki viimaste vahel peaks konkurentsimoment küll ka rolli mängima. Aga ilmselt on kammitsevaks faktoriks siin piisavalt head teadmised üksteise tegemiste kohta ning sellest tulenev hirm luukerede välja toomise ees, kui keegi peaks kellelegi liiga valuselt varvastele astuma.

Esialgu sellised faktorid siis. Kindlasti on neid rohkemgi, ja nii mõnegi, mis pragu on ülaltoodud üldnimetaja alla liigitatud, võiks välja tuua eraldi, näiteks karistamatuse tunne, mis jällegi seotud mitme muu aspektiga nagu enda väljavalitu e nomeklatuurina tunnetamine, milleks on ka põhjust kuivõrd kohtuniku amet on ju eluaegne (kui just väga rämedalt sigatsema ei kuku), puudulik järelvalve kohtumõistmise kvaliteedi üle ja kohtunike regulaarse sobivuse hindamise puudumine. Kes teab veel midagi asjakohast?

Õiguse mõistmise kvaliteedist aprillirahutuse I astme kohtuotsuse valguses

Vaevalt, et tõsiselt eestimeelsete ning oma riigi ja rahva pärast südant valutavate hulgas leidub kedagi 2007 a aprillirahutuste võtmefiguuride ja mäsuõhutajate Reva, Klenski, Sirõki, Linterit õigeks mõistev kohtuotsus ei ärritaks või negatiivseid emotsioone ei tekitaks. Loodan, et see asi siiski nii ei jää ja juba II astme kohtus mõistetakse eelnimetatud seltsimehed süüdi ning mõistetakse neile ka adekvaatne karistus. Selleks on tõendusmaterjali enam kui küllaga. Seda enam on enam kui kummaline, et nende seotust ja väga olulist rolli korratuste organiseerimisel, ei näe kohus, kes on seatud mõistma õigust neutraalselt ja õiglaselt arvestades seadust ning asjasse puutuvaid tõendeid. Ja asi pole ju ammugi selles kas need seltsimehed on ullikesed, klounid ja naljatilgad, nagu kohtuotsuses neid serveeritakse, vaid selles, sest ka selle kategooria alla liigitavad tegelased on vastutavad oma tegude eest senikaua kui nad pole tunnistatud süüdimatuteks.

See geiss toob teravalt välja küsimuse kohtunike kvaliteedist ehk nende kutsestandardile ja ametieetikale vastavusest. Ei ole normaalne kui kohtunik jätab arvestamata asjasse puutuvad tõendid, interpreteerib neid meelevaldselt ja loogikavabalt ning langetab otsuseid oma nägemusest, soovist, sümpaatiatest, usutunnistusest vms. sügavalt isiklikest mõjuritest lähtuvalt.
I astme kohtu praak aprillirahutuse mässuõhutajate õigeks mõistmisega ei ole mingi erand või haruldus. Kes omab kas ise kohtu kogemust või on muul viisil kursis kohtupraktikaga, need teavad, kui meelevaldsed ja täiesti uskumatult loogikavabad ning seosetud tõenditest ja ka õigusnormidest võivad I astme kohtulahendid olla. Protsessinormide rikkumine kohtuametnike poolt igasugu unustamiste, inimlike eksituste jms. näol näikse seejuures olema tavaline.
On veel mõistetav ja andestatav kui alles oma ametis alustaval kohtunikul esineb praaki tõendite hindamisel, seaduse kohaldamine on puudulik või mõne asjaolu tõlgendamist võib pidada meelevaldseks. Ka on andestatav kui seda esineb vähemal määral teisel korral või ehk pisut ka kolmandal korral. Kui säärane praagi tegemine on aga korduv jõudes kohati välja sellise stiilini, siis ei ole sellise „kohtuniku“ koht küll õiguse mõistja rollis. Samuti on asi väga mäda siis, kui kohtunik on üldjoontes justkui printsipiaalne ja karm, nagu aprillimäsu kohtunikku Violetta Kõvaskit Eesti Ekspressi artiklis „Kes on pronksiöö kohtunik Violetta Kõvask?“ iseloomustatakse, aga ta jätab väga olulised tõendid arvestamata, tõlgendab – sisuliselt väänab-käänab - neid täiesti meelevaldselt.
Riigil tuleb kohtumõistmise kvaliteedi, reputatsiooni ja usaldusväärsuse e õiglase ja õiguspärase kohtupidamise kaitseks siin vältimatu töö ära teha. Meelevaldseid (pelgalt oma südametunnistuse järgi) otsuseid langetavate ja sisuliselt äraostetavate inimeste koht ei ole kohtuametis.

Erapooletu ja õiglane kohus on demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi. Kui ka kõik muu on riigis ja ühiskonnas mäda, siis ei tohi seda kohus ja õigusemõistmine mitte olla. Kui viimased on usaldusväärsed ja õiglased, loksuvad ka muud asjad varem või hiljem riigis ja ühiskonnas paika, seda muidugi eeldusel, et seadusandja ehk riigikogu ei produtseeri ebaõiglaseid, destruktiivseid, ehk lühidalt, idiootlikke seadusi.