Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada. 

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Tipitamise kentsakas komme

Vaatasin täna (neljapäeval 22.okt.) TV6-st USA komöödiasarja „Kolmas kivi päikesest“ („3rd Rock from the Sun“ ), mida ma ikka tööpäeviti vaatan. Üks kindlaid asju telekas, mille peale pisutki südamest naerda saab. Sarja süžeeliiniks on maavälisest tsivilisatsioonist Maale inimrassi uurima saabunud inimeste kuju võtnud tulnukate delegatsiooni seiklused inimühiskonnas. Seekordne osa inspireeris aga mind tekkinud mõtteid siia kirja panema.

Nimelt avastas tulukadelegatsiooni pealik, ülikoolis õppejõuna praktiseeriv professor Dick Solomon, teenindajale jootraha andmise kombe. Uurijana, kellena ta koos oma kamraadiga Maa peale ju saadeti, üritas ta selgusele jõuda selle kombe loogikas, seaduspäras, mõttekuses ning seda süstematiseerida. Tegelaskujule iseloomuliku siiruse, naiivsuse, aga samas teadlasliku loogika ja teada saamise soovist nutikust rakendades joonistus ehedalt välja tipi jätmise kombe grotesksus. Kes veel on paremad ebaloogilise, irratsionaalse, pentsiku, kummalise, põhjendamatu märkajad, kui kultuurivälised kõrvaltvaatajad?
Tõepoolest, kui jätta kõrvale kultuuriline tava, ehk komme tippi jätta, siis ei ole raske märgata selle olemuslikku totrust ja põhjendamatust. Tipi jätmine peaks olema anakronism nagu kümnis, orjapidamine, karistamine vigastuste tekitamise või invaliidistamisega jms.
Käies restoranis, kus siinses kultruuriruumis tipitamine on vast kõige tavalisem, maksad sa kombeka inimesena peale selle eest, et ettekandja või kelner oma tööd teeks. Et ta oli informatiivne, lahke, kena jne. Käitumine, mis peaks tulenema nii ta töökohustusest, mille eest ta palka saab, kui ka puhtalt inimlikust aspektist olla viisakas, lugupidav jms. olenemata tööst mida ta teeb.
Tipijätmise ühiskondades sisuliselt ekspluateeritakse klienti mitmetasandiliselt. Kõigepealt restoranipidajast tööandja palkab teenindajad madala palgaga, eeldades, et nood peaks teenima tipist. Ehk paneb kaude oma töötajatele palga maksmise kohustuse oma klientidele. Muidugi, ka teenindajana tööle asuja eeldab, et ta suurem teenistus tuleb tipist, kui nii on kord juba välja kujunenud. Seaduse mõttes on aga teenindaja osaline tasu põhinemine tipil võrdne ümbrikupalgaga, sest vaevalt ükski teenindaja läheb maksuametisse oma teenitud tippi deklareerima, et sellelt tulu ja sotsiaalmaks kinni peetaks. Seega, reostaranipidaja arvestab toitude/jookide hinnastamisel sisse äri pidamise kulud, oma kasumi ning paneb tagatipuks ka arvestatavas osas oma personali töötasu sinu, kui kliendi, õlgadele.

Vaagime veel ka asja teenindaja-kliendisuhte pinnal. Muidugi meeldib teenindajale kiitus hea teenindamise eest ja selle eest ekstra raha saada. Kellele ei meeldiks? Muidugi meeldib ka kliendile, kui teda hästi teenindatakse ja et tellitu kvaliteet oleks igati hea ja vähemalt ootustele vastav. Kas tipi mitte saamine annab aga õiguse teenindaja pahameelele tippi mitte jätnud kliendi aadressil ja talle, näiteks järgmine kord, käru keerata, teda kehvasti teenindada vms.? Aga võibolla kunde ei ole pärit tipitamise kultuurist; või ta ei tea...ei tule selle peale, et selles kohas on kombeks tippi jätta, liiati kui tegu on kohviku sarnase kohaga; või ei olnud ta teenindamise või tellituga rahul; või ta peab põhimõtteliselt tipi jätmist valeks ja põhjendamatuks; või esinesid veel mingid kolmanda-neljandad põhjused. Aga võibolla ei jätnud ta tippi puht majanduslikel põhjustel, kuivõrd restoranis käik oli niigi suur väljaminek talle? Ometi käis ta vaatamata oma kitsukesele majanduslikule olukorrale restoranis ja tõi ettevõttele raha sisse, aidates restoranil ka läbi oma väikse panuse, jätkuda. Seega, jätkuda nii selle teenindaja töökohal, kes tipist ilma jäi, kui kõigi selle restorani teiste töötajate omadel. Võibolla tippi mitte jätnud klient oli ise juba töötu ega näinud olevat suuremat õigustust tipi jätmisele, kui ise ots-otsaga vaevalt välja tuleb. Ah, et mis ta siis üldse restoranis käib, võivad küünilisemad küsida. Aga miks ta ei peaks siis käima? Kogu aeg kodus istuma ja paremaid päevi või hoopis surma ootama? Võibolla oli tal tõeline põhjus restorani külatada (tähtis sündmus) ja üks parem eine omale (ja kaaslasele) lubada? Olnuks siis parem kui ta seda raha restorani poleks toonud, kui ta tippi ei jätnud?
Kliendina ei näe ma küll põhjust suhtuda teenindajasse kui inimesse halvasti, lugupidamatult või alaväärsemana (lakeina). Miks peaks teenindaja oma suhtumist seadma selle järgi, kas talle jäeti tippi või mitte? Kas sellesama palga mitte maksmise pärast, mille teenindaja tööandja oma klientidele pani?
Kuulge, see on ju küüniline ja nahaalne! Üha enam peaks iga ettevõte ja iga töötaja, kes selles ettevõttes töötab, olema tänulik, et neil on kliente ja kliendid neid külastavad.

Tänapäeva inimeste viga, on nad siis teenindajad või mõne teise ameti pidajad, on selles, et põhjendamatult sageli võetakse asju ise-enesestmõistetavana ja eeldatakse/oodatakse liiga palju oma ideaalidest ja soovunelmaist lähtudes - as granted, nagu inglased-ameeriklased ütlevad. Ja siis ollakse teiste peale pahased ja pettunud, kui nende nägemused, soovunelmad ei täitu. Lühidalt öeldes, pannakse selle eest süü ja vastutus teisele, kes pidanuks omati ju nii tegema, nagu tema tahtis, sest näiteks lihtsalt mingi rumal ja põhjendamatu komme on selline.

Milles seisneb Keskerakonna edu valimistel?

Nüüd, kus kohalike omavalitsuste valimised on värskelt seljataga kostub meedias korduvalt küsimist, milles seisneb Keskerakonna edu. Arutleme sel teemal siis pisut.

Propaganda ja reklaam. Enda heaks ja tegijaks rääkimine. Aktsioonid, nagu näitemängulik küttepuude ja talvekartulite jagamine, varasemalt (võib olla ka sel aastal) avalduse esitanud pensionäridele „Jakobsoni“ eraldamine, oma positiivse tegija ja hoolija/aitaja imago rõhutamiseks. Samuti sotsiaalsed töökohad (koristajad, reisisaatjad jms.), mida ei saa puhtalt propagandana käsitleda kuna need suurema poleemikata töötust arvestades eluliselt vajalikud ja olulised, ent oli siiski ka rakendatud valimiste propagandavankri ette.
Pole kahtlust, et propagandas tegemise oskuses ja ulatuses ületab Keskerakond oma konkurente. Kellele see on kahe silma vahele või kuulmata jäänud? See õnnestus ja töötas hästi, nagu valimistulemused tunnistavad.

Propagandaga on sama nagu kollase ajakirjandusega – lihtne, pinnapealne, aga jääb hästi külge. Põhimõtteliselt nagu pask. Ja mida massilisem, seda suurem mõju, sest alati leidub ohtralt neid, keda ei huvita õige-või-vale, võlts-või-ehtne peensused, vaid tahavad lihtsaid lahendeid ja jõuliseid loosungeid. Muidugi teisele osale rahvast, neile, kes viitsivad mõelda ja mäletavad, on taoline propaganda tülgastav ja eemaletõukav. Aga kuulge, paljukest siis selliseid on? Pealegi nende hääled jagunevad laiali paljude teiste erakondade, valmisliitude ja üksikkandidaatide vahel.

Vastandumine riigile. Eriti efektiivne kui riigil tervikuna halvasti läheb, aga linnal seis suhteliselt parem. Väga hea võimalus näidata konkurentidest valitsusparteisid oskamatute ja saamatutena. Eriti kui sellist sõnumit toetavad ka eespool märgitud teatraalsed aktsioonid. Pärnus, kus linnakassa tühi ja raskusi üle jõu võetud laenude teenindamisega, selline skeem muidugi ei töötanud.

Panustamine venekeelsele elanikonnale. Venekeelne elanikkond on keskerakonnale ülimalt tänuväärne kontingent, kellele nad saavad vaatamata venelaste oma väikestele üritajatele (n. Klenski) vähemalt 80% kindlusega arvestada. Venelastele on Keskerakond olnud orienteerunud nende asutamise algusest saadik, kaasates neid oma ridadesse, volikogudesse ja muudesse juhtorganistesse hoolimata nende riigikeele oskuse puudumisest, ja võimalik, et ka ebapädevusest. Aga pole hullu, küll mõni keskerakonna staažikam liige, nagu Elmar Sepp, annab värviliste pliiatsitega märku kuidas hääletada.
Vastandumine riigile toimus ju ka venekeelset valijaskonda silmas pidades. Mäletame kuidas 2007 a aprillis pronksiöö mäsu päevadel oli Savisaar vait kui sukk. Temalt ei tulnud oma valijaskonna aadressil ühtki korralekutsuvat, riigikorda ning seadust austama ülekutsuvat sõnumit. Ehkki oleks võinud ja pidanud tulema, kui me räägime riigimehest. Selmet tuli ta aprillimäsu järel välja põgusa küsimusega hoopis valitsuse aadressil: „miks venelasi pekstakse?“. Loomulikult tundsid siis mässulised ja nende mõttekaaslased, et neil on oma mees Odessas. See oli vastuvõetamatu nii mõnelegi erguma sotsiaalse närviga keskerakonna liikmele, kes seepeale erakonnast välja astusid (või vähemasti üritasid seda teha, mida hilisemate uudiste valguses tuleb öelda).
Hiljem (aga ka varem) on Savisaar Eestis resideeruvale nõukoguliku mentaliteediga kontingendile oma lojaalsust tõendanud kohtudes korduvalt Venemaa valitsuse ehk partei „Ühtne Venemaa“ esindajatega.
Mida kehvem või problemaatilisem on venelaste seis Eestis ajal kui Keskerakond võimul ei ole, seda tugevam on Keskerakonna positsioon venekeelse elanikkonna hulgas. Kahtlemata ei pruugi sellised probleemid olla alati põhjendatud ja suuremad kui eestlastel - rahulolemastus võib olla abistatud ja konfrontatsioon tekitatud kunstlikult. See ei ole ka kuigi keeruline kuivõrd venelased eelistavad elada n-ö teises inforuumis ja tarbivad Venemaa valitsuse kontrollitud ja kohitsetud meediat.
Muidugi ei saa alahinnata Savisaare jõulise imagoga isiku sümpatiseerimist venelastele - selline autoritaarne patuška tüüp, mis karmi ja „õiglast“ kätt ihkavale vene hingele on ikka hästi peale läinud.

Muud faktorid. Keskerakonna kui kehvemini toimetulevate inimest kaitsja oreooliga jõu (mitte, et see peaks olema objektiivne reaalsus) valimisedu toetavad sellised arengud nagu rahvastiku vananemine, ehk pensionäride hulga suurenemine ühiskonnas (eeldusel, et nende toimetulek on vilets), venekeelse elanikkonna suurenemine (nii sisserände kui juurdekasvu tulemusel), töötuse suurenemine ja muud sotsiaalset viletsust, rahvagruppide hõõrdumist, materiaalset kihistumist ja igasugu muud ühiskonnas süvenevad probleemsed tendentsid.
Seda kõike kroonib teiste erakondade poolne Keskerakonna materdamine ja kriitika. Mitte, et see oleks põhjendamatu, aga see tekitab paljudes kaastunnet Keskerakonna kui nõrgemate ja kehvamalt toimetulijate kaitsja suhtes. Liiati annab negatiivse tulemuse ründav hoiak suure rahva mandaadiga erakonna või ka üksikkandidaadi aadressil. Paljude, sh. n-ö normaalsete inimeste jaoks on vastuvõetamatu kui valimispropaganda rajatakse mingile üksikule erakonnale/isikule vastandumisele. See võib toimida kui rünnaku sihtobjekt on läbinisti õel ja paha kõigi jaoks. Aga sellist olukorda vaevalt kunagi esineb. Ka kõige suurematel kaabakatel leidub lojaalseid toetajaid ja nad võivad pälvida sümpaatiat ja poolehoidu. See kõik on kinni vaatleja rakursist.
Valimisdebattides, pean silmas just viimast ETV-s toimunud Tallinna linnapeakandidaatide oma, oli üsna trööstitu kui kõik pidasid oma pühaks kohustuseks materdavad Savisaart, kes ometi „on ju nii palju ära teinud“. Pidades silmas valimistulemusi ja häälte püüdmist, on see väga lühinägelik taktika, mille üle jääb vaid imestada, et sellest pole veel aru saadud ja õppust võetud. Muidugi on samaga vastanud ka Keskerakond ja Savisaar, ehkki Savisaarele on suutnud end avalikkuses (vähemasti väga suurele kontingendile) paremini näidata kui tegijat ja oma rea ajajat konkurentidest kiusajate kiuste. Võibolla põhimine, mis Savisaart ja teiste erakondade juhtpoliitikuid eristab, on Savisaare parem inimpsühholoogia tundmine (kas siis omast tarkusest või nõuandjate toel või mõlemit) ja selle oskuslik kasutamine.

Põhilised vead, mida erakonnad poliitikat ajades ja võimu teostades teevad, seisneb tihtilugu arrogantses ja distantsiga suhtumises rahvasse – st. ei võeta kuulda rahuolematute häält. Selmet läkitatakse rahvale a la sõnumeid, et olete ise lollid, te ei tea mis teile hea on jms. Selline suhtumine - ehk ammendavalt põhjendava selgitamise ja dialoogi üritamise puudumine - loob aga hea pinnase keskerakondlikku laadi strateegiale ja retoorikale, kes rõhuvad oma vaevatute, nõrkade, tõrjutute jne. kaitsja ja üldse rahva sõbra imagole.
Mis teistele erakondadele veel kasuks ei tule ja Keskerakonna kasuks mängib (isegi vaatamata sellele, et nad majanduslikult keerulisel ajal Tallinnas ja Ida-Virumaa keskustes võimul on), on liiga terav oponeerimine ning iga hinna eest võimule pääsemiseks kambavaimu („teeme kambaka“) presenteerimine. Jällegi asi, mis loob Keskerakonnale õilsa kannataja märtrioreooli ja sellega rahvas poolehoidu tekitab.

Üldises plaanis on iga hinna eest ja võtetega võimule pürgimine selliseid võtteid kasutava erakonna renomeed pikemas perspektiivis kahjustav ja ka teatud hulgas oma valijates usalduse kaotamist põhjustav. Las moodustab valitsuse see, kes valimised võitis, siis on rahvale kõige ehedamalt selge ja nähtaval millist poliitikat see seltskond ajab, ehk milline on nende tõeline pale. Kui aga võimule saamise nimel punnitatakse kokku koalitsioon, on tavaline praktika, et selles osalevate erakondade valimislubadused lahustatakse ja tasalülitatakse üksteise uljamad valimislubadused, mida muidugi võidaksegi soovida kuivõrd neid on ilma ebapopulaarsete ohvriteta liiga raske, kui mitte võimatu, ellu viia. Avalikkuse ees veeretatakse aga vastutus oma valimislubaduste murdmisest koalitsioonipartnerite kaela, kes ei lasknud nende häid ideid läbi. Muidugi teatud, valijatele väljakäidud, vekslite osas toimib ka selline stsenaarium, kus igal koalitsioonipartneril võimaldatakse oma mõne valimislubaduse teostamine, aga nende täitmiseks tehakse mõni väga ebapopulaarne ja rahvast ärritav kompromiss. Et praktiliselt alati on valimislubadused seotud eelarve ja rahaga, siis tähendab see mingite maksude (ka riigilõivud, tariifid, trahvid jne.) tõstmist ja/või kuskilt raha äravõtmist, mõne riigiettevõtte (sh. infrastruktuuri) müüki jms.
Sellises momendis peitub põhjus miks rahvas peaks erakordselt kriitiliselt kaaluma erakondade valimislubadusi (olgugi nad meeletmõõda ja kõigiti vahvad ja toredad) ning küsima poliitikutelt/kandidaatidelt, kui palju nende lubaduste teoks tegemine maksab ja kust see raha võetakse, kui niigi pole finantsilisi vahendeid piisavalt, kuivõrd eelarveid pidevalt vaid kärbitakse. Väga kerge on lubada, raske aga teoks teha. Veelgi raskem teoks teha nii, et mingi muu valdkond, mida valimislubadus ei hõlma, ei kannataks.

Valimistulemusi vaadates on positiivne valdades kohalike valimisliitude edu erakondade ees. Kohalikud valimisliidud võitsid tervelt 118-s vallas. See annab tunnistust maainimeste kainest kaalutlevast meelest ja nn talupojamõistuse olemasolust. Sisuliselt ei ole mingit mõtet eelistada suuri erakondi kohalikele valimisliitudele ja üksikkandidaatidele. Pigem vastupidi. Kindlasti teavad väiksemate kohtade inimesed ka paremini oma kandidaate – kes mida on teinud või öelnud, ehk millise inimesega on tegu. Anonüümsuse ja hämamise moment on väga väike.