Mida teie arvate?

On sellise nimega tore saade ETV-s. Üks vähestest saadetest, mida regulaarselt vaatan. Minuarust hea saade mitmes aspektis: elulised, praktiliselt igaüht puudutavad, teemad, tarmukad ja huvitavad saatekülalised-žüriiliikmed, terav šarmantne saatejuht ning sümpaatne formaat. Muidugi võiks olla veelgi parem, kui saatejuht Maire Aunaste laseks osalistel oma mõtted lõpuni öelda, aga võibolla oleks siis asi juba liiga ideaalne.
Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.

Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.

Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada. 

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Abitus suure palgaga

Väga värskendav, naljakas ja Contralikult vaimukas oli tema järjekordne sõnaseadmine ETV saates Erisaade muusikaklipis, mis oli üles ehitatud Anne Veski kuulsale laulule „Jätke võtmed välja poole“, mis tögas rahvasaadikute „muret“ kõrge palga pärast ja mida diiva ise ka esitas.
See oli kogu temaatikat oma totruses ehedalt paljastav ja mõnusalt groteskne, et ainult lollakas ei mõista kui idiootlik on poliitikute teeseldud mure oma ebanormaalselt suure, pidevalt kasvava ja rahva õiglustundele sülitava (eriti praeguses jahtuvas majandusolukorras, kus paljud inimesed kaotavad oma töökohad) palga ja muude soodustuste pärast ning kui abituks ennast tehakse selle normaalsele tasemele ja alustele viimisel. Huvitav kuidas poliitikud ise oma tola mängimisest aru ei saa või on nende nahk nii paks ja saamahimu nii suur, et neid rahva arvamus ja suhtumine lihtsalt ei koti. Ilmselt seda kõike. Küll keelab palkasid külmutada Põhiseadus, küll president. Aga tahet ja siirast soovi oma palkasid ja hüvesid normaliseerida ei paista kuskilt. Kuulda on ainult õigustusi ja vabandusi takistuste kohta. Aga kes käsib teil, rahvasaadikutel, oma palka n-ö külmutada? Viige see normaalsematele alustele milleks võib endiselt olla selle seotus keskmise palgaga. Aga mitte viimase kvartali aritmeetilise keskmisega (mil palgad aastas on kõige kõrgemad), vaid kogu aasta kuu keskmise mediaanpalgaga! Ja seda kõigi poliitiliste ametikohade osas, alates rahvasaadikust lõpetades presidendiga. Rahvasaadiku osas võiks palk võrduda näiteks aasta keskmise mediaani kolmekordse summaga. Mediaani keskmisega sidumine oli ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhata Marje Josing'u ettepanek - üks väheseid tarku mõtteid, kui mitte ainuke, mis ma tema suust kuulnud olen. Üldist mulli (mis võib olla nii ja võib olla naa) oskavad väga paljud ajada.
Mediaaniga sidumine paneks loogiliselt poliitikuid ka rohkem rahva üldise heaolu peale mõtlema ja selles suunas tegutsema. Lihtsalt vähem motiivi makromajanduslikeks sahkerdusteks ja kunstlike olukordade loomiseks, mis vaid statistikas näitavad rahva paremat elujärge aga tegelikkuses kajastab ca 20...25% jõukama elaniku elujärje paranemist.
Ei usu, et Põhiseaduse § 75, mis riigikogu liikmete tasu käsitleb, sisuliseks mõtteks on keelata rahvasaadikuil oma palkade normaliseerimist selle sidumisega adekvaatsema alusega. Kui kohtumenetluses annab seadus tõlgendamise võimalusi, siis interpreteeritakse seadusandja mõtet võttes aluseks seaduse üldine mõte ja seadusandja tahe. Nüüd ei suuda see seadusandja, milleks riigikogu ju on, ühtäkki oma tahtest aru saada või seda selgelt formuleerida. Kui Põhiseadus piirabki rahvasaadikuil oma kooseisu palga üle otsustamist, siis on selle mõtteks ennekõike endale suuremate hüvede määramise ärahoidmine mitte ei vastusta nende vähendamist. Kui meie rahvasaadikud ja muud poliitikud suvatseks asjale vaadata riigimehelikust vaatevinklist, peaks nad sellisest lihtsast põhimõttest ju aru saama ja ei tohiks tekkida mingit vastuseisu toimimaks riigi ja rahva huvides, milleks oma palga ja hüvede kärpimine kahtlematult oleks.

Poliitikute jutt on tühi möla

Seda paraku kahjuks ka härra president Ilvese jutt.
Seda, kas inimene räägib paikapidavat ja mõistlikku juttu või ajab populistlikku mulli, saab kõige paremini hinnata ikka tagantjärele. Eks sellele viitab teatud üleoleval moel ka rahvatarkus, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Nii on see ka president Ilvese kõnega. Vaadake, mida härra president väidab kõigest napid kuud enne üleüldist ülemaalilmset majanduslangust oma 2007 a vana-aasta lõpu kõnes Eesti rahvale (all esimene klipp): "Neil, kes ennustavad krahhi ei ole õigus. Nad eksivad." Praegusel kõrge inflatsiooniga perioodil tuleks investeerida...
Väga tore positivistlik jutt, aga paraku mitte paikapidav ja eksitav oma populistlikkuses.
Tasub kuulata-vaadata, mida härra president räägib nüüd, detsembris 2008, oma läkituses Youtube'is (teine klipp).

Klisseelike käibefraaside olemus

Kes meist poleks kuulnud mõnda sellistest käibefraasidest nagu: tasuta lõunaid pole olemas; las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi; maailm ongi ebaõiglane; sõjas ja armastuses on kõik lubatud; lollidelt tulebki raha ära võtta; solgisurma pole keegi surnud; aeg tegi seda teist ja kolmandat jms.

Enamasti pruugitakse sedasorti käibetarkusi teatud sündmuste või käitumiste õigustamiseks ja endalt moraalse vastutuse maha pesemiseks. Ennekõike siis eneseõigustusteks - lolluste, sigatsemiste, taunitava käitumise ning suhtumise omaarust vaimuka õigustustena. Suisa aksioomidena. Ikka on asja taga mingi üldine või abstraktne mõõde nagu maailm, aeg, mõni muud nähtus või sündmus, mitte inimene ise, kes ühe või teise olukorra/sündmuse taga on või suisa sigatseb.

Vaatame lähemalt, millistel juhtudel milliseid klisseedeks kulunud käibefraase pruugitakse.

Tasuta lõunaid pole olemas. Kasutatakse ennekõike õigustamaks mõnd oma tagamõttega riukalikku aktsiooni või tõdemusena kahjurõõmus kui keegi on läinud mõne soodsa pakkumise pettuse õnge, mis pealtnäha paistis täiesti süütu või tõotas vaid kasu. Või ka lihtsalt enda targa ja elukogenuna näitamiseks kui keegi on petta saanud.

Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi – pruugitakse isekate ja omakasule orienteeritud tehingute õigustuseks kriitika suhtes, mille on esile kutsunud teiste huvide kahjustamine või riivatud õiglustunne. Tavaliselt tembeldatakse siis koerteks peetavaid lihtsalt kadedateks. Neile vaadatakse alt üles ega peeta võrdväärseteks. Väga tavaline käibeväljend just poliitikute kõnepruugis, kes arvavad, et rahvas või rivaalitsev poliitiline jõud ennekõike kadedusest neile asju pahaks paneb ja neid kiusab.

Sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Ei tea kas sõjas seda idiootlikku klisseed kah pruugitakse – millegipärast nagu ei usu seda, aga eks kutselised sõjaväelased või seda asja kommenteerida. Küll aga armastavad sellega oma teguviisi õigustada nii teiste kui oma lähisuhteid lõhkuvad isikud, kes teiste tundeid suurt millekski ei pea. Kindlasti mitte ligilähedaseks oma hetke heaoluga ja parema positsiooniga. Sellise käibefraasiga õigustatakse teis(t)ele haiget tegemist, alandamist ja hingehaavade põhjustamist.

Maailm ongi ebaõiglane. Üsna universaalne mistahes endapoolse või kellegi teise sigaduse või ebaõiglase käitumise õigustamiseks kasutatav käibefraas. Iseloomustab kasutava isiku vastutamatust ja kalduvust ebaõiglaste võtete kasutamiseks. Väljendab paindlikkust moraali ja eetikanormide hälbimiseks – neist mööda vaatamiseks. Põhimõtted - kui mõningaid moraalseid peakski esinema - muutuvad vastavalt olukorrale ja omakasule.

Lollidelt tulebki raha ära võtta. Iseloomulik egoistlikult ja külmavereliselt tegutsevatele tüüpidele, kes leiavad, et tüssu tegemine ja riukad on loomulik osa äri ajamisest või üldse rahalistes suhetes. Ei põe ega tunne süümepiinu kui õnnestub kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata. Pea-asi on ise mitte vahele jääda ja ajada asju nii, et see oleks võimalikult JOKK, et kuskilt kinni hakkamise risk oleks minimaalne. Samas põetakse ise väga lüpsta saamise riski.

Solgisurma pole keegi surnud – kiputakse enamasti naljatlevalt ütlema siis kui pistetakse suhu mõni mahakukkunud toidupaluke või süüakse võibolla mitte kõige kaubanduslikuma väljanägemisega või mõne muu aine või asjaga kokku puutunud toitu vms. või kui kõike seda serveeritakse teistele. Või siis oma suure elutarkuse väljendamiseks olles tunnistajaks mõne teise poolt riknenud või n-ö määrdunud toidu söömisele.

Kuigi nii mõnedki tegelased teatud puhkudel oma või teiste sigadusi ja lollusi taoliste käibefraasidega õigustada armastavad, on sisuliselt tegu sisutühjade „tarkustega“, mis ei kannata veidigi tõsisemat arutlust ja argumentatsiooni – ehk sisuliselt ei ole need tõesed.
No näiteks: Tasuta lõunaid pole olemas. See on ju nii ja naa sõltuvalt vaatenurgast ehk positsioonist. Mina olen küll enda jaoks tasuta lõunaid nautinud ja ei saa kuidagi väita, et need ei ole mulle tasuta olnud. See muidugi ei tähenda, et nende eest pidi keegi teine maksma ehk see teatud kulu tähendas. Tõdemus, et "tasuta lõunaid pole olemas" on selles mõttes sama hea kui väita, et tasuta (alg)haridust pole olemas või tasuta tänavavalgustust pole olemas või tasuta mida iganes pole olemas. No muidugi ei ole kui võtta, et keegi või kuidagi me selle eest maksame. Ja mis siis? Mida see siis kokkuvõttes resümeerib?
Samaviisi pudisevad laiali kõik teised taolised klisseedeks kulunud käibefraasid.

Seega, kes iganes end taoliste käibefraasidega end või miskit õigustab, tegeleb ennekõike iseenda petmisega või rahustamisega. Ta läheb pigem demagoogiale kui, et võtab omale vastutuse ja kohtleb teisi võrdsena, endaga samaväärsena, on üleüldse väärikas ja õiglane inimene.

Kindlasti on väga paljudel kogemusi nii siintoodud kui teistsuguste käibefraasidega ja situatsioonidega, kus neid kasutatud on. Meenutage millistes situatsioonidest olete kuulnud neid kasutatavat või olete neid ise kasutanud.

„Kas ma saan Teid aidata?“

Just sellise pöördumisega kostitavad nii mitmedki omaarust vist edumeelsete ja eesrindlike kaupluste müüjad kauplusse sisenenud külastajaid. Heal juhul oled sa jõudnud kaupluses olevaid eksponaate silmitsema hakata, kui müüja sellise kimbatust tekitava küsimusega su külje alla tuleb. Teisel juhul jõuad sa kauplusesse sisenemisel vaid mõne sammu astuda kui üliagar õhetav müüja või müüjanna sama lolli küsimusega sind kõnetab. Et mis mõttes aidata? Aidata kaupluses ringi vaadata? Aidata lugeda toote juures olevat infot? Aidata mõelda (ja mitte ainult toodete üle, mis selles kaupluses müügil on)? Aidata aega parajaks teha? Tekib küsimus, kas ma paistan tõesti nii abitu välja, et tema saab aidata mind milleski, milles ma tegelikult abi vajan? Kui ma sellise idiootse küsimuse peale müüjalt olen küsinud, et milles ta näiteks mind aidata saab, et ta oma abi nii lahkesti pakub, siis tuleb sealt tavaliselt midagi sellist, et „noh kui teil on küsimusi mõne toote kohta või nii…“ No ja siis?! Et kui mul ongi küsimusi mõne toote kohta, siis kas ei tohiks ilma et ta oleks oma nimetet totra küsimusega su poole pöördunud, vajadusel tema poole pöörduda või? Pealegi, kui mõne toote vastu ongi olnud sügavam huvi, ja olen müüjalt selle kohta küsinud, on müüja kahjuks osutunud veelgi lollimaks kui ma ise. Küsimuse peale hakatakse siis toote manuaali lugema. Seda oskan ma ka ise (vähemalt kolmes keeles) läbi viia. See, kui müüja teab tõesti müüdavatest toodetest ja oskab kliendi küsimustele (sh. ka võibolla lollidele) vastata, on pigem meeldiv, aga kahjuks harv erand, kui reegel. Aga oma arusaamatut abi pakkuma ollakse kõigele vaatamata väga mihklid. Ei tea, kus kohast nad seda õppisid või kes neile selle pähe tagus, et sellise küsimusega on väga hea külastajat kõnetada? Ilmselt on sellise käitumise motiiviks kõvasti kultiveeritav mentaliteet, mis rõhutab aktiivsuse, initsiatiivi olulisust. Kahjuks unustatakse ära, et mitte vähem oluline ei ole taktitunne, mõistuspärasus, erialane kompetentsus ja teadmised.
Siinkohal võib ju kaasaegses eesti keeles küsida, et what the big deal about that question, aga kui sul on tõesti ka muid, ja palju olulisemaid probleeme lahendada ja mõtteid mõelda, kui see mida suudab mingi taignasegamismasin, mis juhuslikult parasjagu su nina ees kõrgub, või kui sa oled just oma jala üle kaupluse ukseläve tõstnud, mõjub klisseelik ja olemuselt mõttetu küsimus „kas ma saan teid aidata?“ kohatult ja isegi solvavalt. Kui sa sellise küsimusega pöördud, olgu pealegi sa müüja, siis ole valmis ka tõeliselt aitama kui kõnetatav ei palugi midagi seoses mingi tootega, millest sa ehk nii kangesti pajatada tahad – no näiteks seda, et lisaks väljas olevale mustale värvile on seda olemas ka beežis toonis ja et see on tõesti väga hea ja kasulik aparaat. Oled sa valmis minema abi pakutule appi puid lõhkuma, sõnnikut laiali tassima, õunu koristama, korteriremonti tegema, pesu või nõusid pesema, tube koristama, rahaliselt toetama, tervisehäda ravima jne. jne? Ehk asjades milles inimene, kelle poole sa oma totaka küsimusega pöördusid, ehk kõige enam abi vajab.
Kui sa, müüja, oled kaupluse külastajate poole sellise küsimusega pöördunud selleks, et nad oleks teadlikud sinu valmidusest nende tooteid puudutavatele küsimustele vastata ja neid teenindada, siis selleks ei ole vaja suurt muud midagi teha kui olla külastajatele nähtav ja vajadusel kättesaadav ning panna tähele kui mõni inimene, näiteks miski vidin näpus, abitult enda ümber vaatab. Üldiselt on inimestel suud peas ja nad mõistavad küsida küll. Nii üllatav kui see ei või ka näida. Teine teema on, kui sa, müüja, soovid vahepeal ostusaalist lahkuda, siis võib olla tõesti põhjust minna toodet uudistava külastaja juurde, aga mitte totaka küsimusega abi vajamise kohta, vaid viitega, et „Tere. Olen kaupluse müüja, lähen mõneks hetkeks müügisaalist ära. Kui teil tekib toodete osas küsimusi, siis pöörduge selle-või-tolle inimese poole või koputage, näete, sellele uksele.“ Simple as that!
Kõrgendatud tähelepanu all viibimine, millest pöördumine küsimusega aitamise kohta tunnistust annab, ei tunne külastaja end reeglina vabalt ja sundimatult mistõttu on reeglina pärsitud ka tema ostu valmidus.

Tumedanahaline e neeger – automaatne õigustus mahategemiseks ja laimamiseks?

Mootorispordi- ja vormelisõbrana jälgisin minagi F1 selle hooaja viimast etappi Brasiiliast. Seda enam, et tavapärasele, ning vaatamise mõttes uniseks tegevale algusest lõpuni loksumisele tõotas punktiseisu arvestades tulla põnev võidusõit. Ja põnev see tõesti - selle aasta tiitlipretendente silmas pidades - ka tuli.
Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et maailmameistri tiitli võitis üliandekas Lewis Hamilton tulles kõigi aegade noorimaks F1 maailmameistriks. Eriti arvestades seda kuidas ta eelmisel aastal lolli prohmaka tõttu viimasel etapil sisuliselt auga väljasõidetud käe ulatuses olnud meistritiitlist ilma jäi. Prohmakas oli tol korral küll ta enda viga, aga ebaõnne, ja veelgi enam, selle kordumist ei soovi ometi.
Isiklikult mulle jäi noor Hamilton silma juba aasta-kaks enne vormel ühte tulekut kui ta kihutas vormel GP sarjas. Ei pidanud olema suur ekspert tunnistamaks tema sõidumeisterlikkust ja julgust. Mees tegi lausa uskumatult fantastilisi sõite, mis kubisesid vähem ja rohkem võimatutest kaasvõistlejatest möödasõitudest. Juhtus sedagi, et ta uljuse tõttu pisut rajalt väljas käis, aga ikka suutis mees oma koha tagasi võidelda ja veel parandadagi.
Sisuliselt sama joont on mees jätkanud ka vormel ühes. Ja seda on olnud igati värskendav vaadata peale sakslasest legendi Michael Schumacheri lõpetamist F1’s. Minu hinnangul on Hamiltoni näol tegu ühe andekaima sõitjaga F1 sarjas läbi aegade. Ehkki ega F1 sarjas praegu just väga piimamehi olegi. Ca 15 mehe osas on asi rohkem kinni tehnikas kui sõiduoskuses.
Aga mitte Hamiltoni taevani kiitmine pole mu käesoleva jutu mõte. Hämmeldust ja mõtteainet on pakkunud hoopis loomulikuna (spordi)võistluste juurde kuuluv nähtus nagu poolehoid ning ühe-või-teise võistleja pooldamine. Mõistan igati kui poolehoiu aluseks on kas isiklik tutvus (rääkimata siis sugulussidemest) või siis sportlase (võistleja) omadused sportlasena, tema käitumine nii võistleja kui inimesena jms. Ning antipaatia või koguni vihkamise ajendiks vastavalt sellise tunde tundjale tekitatud otsene kahju või solvamine, aga ka sportlase taunimist vääriv käitumine teiste inimeste vastu jms. F1 võistluste järgseid netikommentaare (põhiliselt PMO-st) lugedes, võib aga täheldada väga paljusid Hamiltoni mõnitavaid, vihkavaid ja koguni halba soovivaid kommentaare, mis ei baseeru tema käitumisel eraisiku või sportlasena. Neist õhkub täiesti mõistetamatut ja põhjendamatut pimedat rassistlikku viha. Ehk tema vastu ollakse lihtsalt sellepärast, et ta on tumedanahaline, ehk neeger, nagu Maarjamaal on tavatsetud läbi aegade mustanahaliste kohta öelda. Ja seda peab nii mõnigi netikommentaator piisavaks, et kirjutada tema aadressil solvavaid ja mahategevaid kommentaare. Mis konkreetselt Hamilton neile halba on teinud või miks nad peavad Hamiltoni solvamist väärivaks ei vaevu nad põhjendama. Ilmselt nad seda ka ei oska kuivõrd selleks puudub mõistuspärane põhjus.
Selliste pimevihkajate eelistuste motiiv on primitiivne – olla lähima konkurendi poolt, kes ei ole neeger. Sestap paisti tugevalt fännama just Massat, kes Hamiltoni kõrval neile kuidagi väga valge ja tsiviliseeritud paistis. Samas eelmisel aastal, kui põhiline vägikaikavedu toimus Hamiltoni ja Räikköneni vahel, ei olnud Massa kommentaariumites sugugi nii väga sümpaatne ja nunnu kui sel aastal. Sel aastal oli ta paljude millegipärast väga valge ja kõva sõidumees kelle ees justkui kuidagi väga juhuslikult ilma sõiduoskuseta äpust neeger Hamilton maailmameistriks tuli. Aga eks kedagi pimesi - vaid nahavärvi või rassi alusel – vihkavad, solvavad ja mahategevad kommentaarid annavad tunnistust nende sisutusest ja räägivad kõige otsesemalt nende autorite IQ tasemest ehk selle tugevast nappusest.

Meedia meeletu kolletumine

Nii kahetsusväärne kui see pole, tuleb tunnistada meedia jätkuvat kolletumist ja mandumist kus ka seni tõsisemad meediaväljaanded orienteeruvad järjest madalamatele huvidele ja instinktidele. Kas ka suurematele masside, ei oska 100%-lise kindlusega väita, aga ilmselt sedagi. Et aga publik, ehk vaatajad ise sellise kollase soga produtseerimist dikteeriks, millele meediaväljaanded on eneseõigustuslikult apelleerinud, selles julgen sügavalt kahelda. Pigem on see kollase pasa tootjate eneseõigustus, et toodame ju seda, mida vaataja tahab näha ja mis hästi peale läheb. Ei! Kollase pasa produtseerimisega ja meediasse paiskamisega kultiveeritakse teadlikult ja tahtlikult publiku madalamaid ja primitiivsemaid tundeid ja huvisid, et seeläbi säiluks ja kasvaks võimalus neile üha enam seda kollast sitta sokutada ja seeläbi paremini reklaami müüa. See on teadlik „kollase“ tarbimise fooni loomine ja tarbijaskonna laiendamise püüe.
Näiteks Postimees online pole kahjuks ammu enam tõsine uudisteportaal olles sisuliselt muutunud teiseks SL Õhtuleheks või Kroonikaks või Just´iks ehk ehedaks kollase solgi toruks. No vaadake näiteks milline nägi välja PMO 26.10.08 esileht. Peamisteks uudisteks on samasuguste kolla-roosade telesaadete kajastused!
Sellise, meedia üleüldise kolletumise ja mandumise tingimustes pole ime kui ühiskonnas, eriti just noorte hulgas kuivõrd nemad on ju kõigele uuele vastuvõtlikumad, võtab maad pealiskaudsus, küünilisus, hedonistlikud hoiakud ja elulaadi imetlemine, iga hinna eest tuntuks ja kuulsaks saamise soov (kuivõrd telesaates osaleja on „tegija“). See omakorda soodustab igasugu taunitavuste, väärnähtuste ja ilmingute - alates SMS laenude võtmisest kuni kuritegudeni välja - avaldumist. Noorte ajud on juba maast-madalast kollase meedia poolt produtseeritavaga ära loputatud, nii, et neil on selgelt raskusi ümbritseva ja ühiskonna adekvaatse hindamisega alates juba sellest, mis on õige, mis väär, mis taunitav ja mis tunnustamist vääriv.
Kusjuures kommentaariumis PMO moderaator selliste saastauudiste kritiseerimist, et kas see on siis asi, mis peaks figureerima ühe endast lugupidava uudisteportaali avalehel, läbi ei lase. Niisamuti kustutatakse ka muid, konkreetse artikli sisusse puutuvaid kommentaare, mis ilmselt siis lihtsalt moderaatorile ei meeldi. Need ei pea olema sugugi ebatsensuursed. Aga eks see käib taolise kollakas-lillaka tilu-lilutamise juurde – madalatele huvidele orienteeritud saasta positiivset imagot kujundatakse ka tsensuuri abil.

Suuna näitamisest ja muudest ise-enesest mõistetavatest, pidevalt probleemiks olevatest aspektidest liikluses

Suuremate teemade jaoks hoogu võttes ühest väga igapäevasest, kindlasti praktiliselt kõigile aktiivsetele liiklejatele teadaolevatest taunitavatest võtetest sõidukite liikluses. Nimelt suunatulede kasutamisest (ehk mittekasutamisest), aga ka muudest levinud kummalistest võtetest liikluses. Liiklus, sh. suunatulede temaatika on teema, millest ilmselt võib jahuda niikaua kui inimkond teeliikluses mootorsõidukitega liigub. Lühemas perspektiivis sellest vaevalt eriti midagi muutub, aga teisalt, kui selliseid teemasid, ehk taunitavaid käitumisi ja momente üldse ei tõstataks ja ülal ei hoitaks, poleks tõenäoliselt üldse lootust paremusele ja paranemisele.

Mitte ei saa aru kuidas peamiselt autorooli satuvad nii mannetud tegelased, kes ei suuda oma manöövritest kaasliiklejatele vastavalt reeglitele, ehk suunatule õigeaegse (kui üldse) sisselülitamisega, märku anda. Olgugi, et tänapäeval õpetatakse autokoolides liiklust ja ka linnasõitu üsna põhjalikult (pakun, et põhjalikumalt kui kunagi varem), ja üha haruldasemaks on muutunud ka lubade illegaalse soetamise võimalus, kohtab tänavaliikluses ka vahtralehtedega sõitvaid tegelasi, kes poleks justkui liikluseeskirjadest, sh. suunatule kasutamisest, midagi kuulnud. Üsna tavapäraseks ilminguks, vähemasti Tallinna liikluses, on muutunud sõiduradade vahetamine lihtlabase ja tuima vajumisega kõrval rajale teiste sõidukite vahele. Nii, et sõiduki, mille ees koht sisse võetakse, juht peab omaltpoolt tegema kõik, et kokkupõrget vältida. Loomulikult ei vaevu liiklusjobu oma sellisest kavatsusest kaasliiklejaid suuna näitamisega informeerima. Selline käitumine ei räägi muust kui matslikkusest ja kasvatamatusest, milles paraku tänapäevased nn „tegijad“ ise mingit probleemi ei näe. Tuim nägu ees, pilk sihikindlalt ette suunatud jätkatakse oma kõigutamatud edenemist ka siis kui sa oled tema kõrvale jõudnud või liiklusvoolus seisatunud ning üritad talle selgeks teha, et normaalne oleks ikka suunda ka näidata, kui tahab, et ta sõiduk terveks jääb. Või vahitakse sulle tema tegematajätmisele viitamise peale lihtsalt lolli näoga otsa.

Muidugi on oht liiklusjobu korralekutsumisel ise rämeda sõimu osaliseks saada, et takistad liiklusjobul vastutustundetut edenemist, mis ei pruugi suuna mitte näitamise tõttu sugugi mitte kiirem olla.

Peale selle eksisteerib ka selliseid juhte, kes olles sulle kõrvalt realt ette vajunud, avastab alles peale uuele reale asumist, et selle manöövri juurde vist kuulus ka suuna näitamine. Ja siis peale manöövri sooritamist lastakse suunatulel mõned korrad vilkuda. Tõesti palju abi sellest.

Olen mõelnud, et raja vahetusel, aga ka ristuvale teele suundumisel ja muudes suunatule pruukimist eeldatavates olukordades suuna mitte näitamisel on ilmselt kolm peamist põhjust:
a) ilmselt kõige levinum on sulaselge matslikkus, egoism, enesekesksus, isekus, „mina ja maailm“ suhtumine või kuidas iganes me seda nimetame. Need on tihtilugu ka juhid, kes peavad ennast hästi edukateks inimesteks ja teisi, kes neid kritiseerivad, jobudeks ja elus kibestunud tegelasteks.

b) Teine tüüp on rabedad e kogenematud juhid, kes eriti just tiheda liikluse korral on pinges ega suuda lihtsalt mitut juhtimisvõtet korraga sooritada – käiku vahetada, roolida, pedaalida ja siis veel ennetavalt ka suunda näidata. Tavaliselt kas vanainimesed või naisterahvad.

c) Kolmanda tüübi esindaja tundub olema teadlik suuna näitamata jätja, kes, ka peamiselt tiheda liikluse korral, kartuses, et äkki teda ei lasta vahele, kui ta oma kavatsusest rea vahetuse kohta peaks suuna näitamisega märku andma, jätab selle teadlikult tegemata.

Kui esimese kahe variandi puhul on asi selge: esimene tüüp vajab lihtsalt isiklikku karmi kogemust (kokkupõrke näol, milles ta süüdi jääb) või siis pidevat trahvimist kuniks õiged ja teisi arvestavad sõiduvõtted seda kaudu kohale jõuavad ning teine tüüp peab lihtsalt endas arendama enesedistsipliini, milleks ka korralekutsumine liiast ei ole, siis kolmanda tüübi teguviisi ei muuda tema motiiv küll kuidagi vähem matslikuks ja egoistlikuks ega vähem taunitavaks. Kindlasti väärib ka sellise motiiviga suuna näitamata jätmine korralekutsumist ja trahvimist. Ise lasen võimaluse korral küll vahele juhte, kes on oma kavatsusest rada vahetada õigeagselt suunatulega märku annavad. Ja pigem ei näe vajadust lasta vahele trügida ülbetel tüüpidel, kes kaasliiklejaid endast vähemaks peavad (millest suuna mitte näitamine räägib).

Lisaks raja vahetamisel esinevale suuna mittenäitamisele, on üsna tavaline ka suuna mitte näitamine tee äärde seisma jäämisel või siis tee servast liikuma hakkamisel. Viimasega on olnud ka isiklik kogemus intsidendi näol tõsisest liiklusjobust juhiga, kellega oli tegu vältimaks kokkupõrget, sest liiklusjobu arvas heaks hakata võidu sõitma kui olin asunud temast suunatulega märku andmisega mööda sõitma.

Suuna mitte näitamine on kahtsusväärselt vägagi tavaline ka situatsioonis, kus sa näiteks ootad teele või ringristmikule väljasõitu läheneva auto tõttu ja siis see liiklusjobuks osutunud juht keerab ilma suunatuld näitamata ära. Sina aga ootasid nagu tola tema tõttu oma sõidu korda. Jällegi on suunatuld mitte pruukiva juhi näol ilmselt enesekeskse „mina ja maailm“ tüübiga, kes muidugi ei pruugi selle pealegi tulla, et tema tõttu oodati. Või siis on tegu väga flegmaatilise tüübiga või lihtsalt pohhuistiga, kel pea alati hoiak „no ja mis siis“.

Suuna näitamise temaatikaga puutume ka kokku parklates, kus suuna näitamise kommet veelgi vähem, kui üldse. Pole haruldane, et samale vabale parkimiskohale pretendeerivad kaks sõidukit ehk siis sõidukijuhti. Kui kumbki oma kavatsusest suunaga märku ei anna, pole seal erilist vahet, kuidas selle koha hõivamine toimub, ehk kes enne selle võtab või põrkavad mõlemad sõidukid seda üritades otsapidi kokku. Ühed mustab mõlemad siis. Kui aga üks näitab suunda, andes märku selgest kavatsusest sellele kohale pöörata ja tema ees võtab parkimiskoha ära oma vastavast kavatsusest mitte märku andev ülbe liiklusjobu, on olukord ikka inetu küll. Tavaliselt on sellise võttega parkimiskoha hõivaja puhul tegu selgelt väga egoistliku ja ülbe tüübiga, kelle osas mina Peeter Ojalikku näopeksu küll liigseks ei peaks kui ta märkuse peale oma viga ei paranda ja oma sigatsemise pärast ei vabanda.

Veel ühest nüansist, kus suunatuli suuresti kommunikatsiooni- ja oma kavatsustest teavitamise vahendiks. Ehk jällegi väga pädev võte parklas kasutamiseks. Näiteks kui sa peatud laskmaks kellelgi oma parkimiskohalt välja tagurdada, siis selleks, et ka väljasõitja sinu kavatsust, seda võimaldada, aru saaks, tõmba sisse tema poolne suunatuli. Nii ta näeb, et kavatsed sellele kohale asuda ja tal on palju kindlam alustatud manööver lõpule viia, sest sinu kavatsus on nüüd talle arusaadav, sa pole lihtsalt suvaliselt muul põhjusel hetkeks peatunud vaid annad ühtlasi tunnistust, et oled ka tema kavatsust märganud ning ootad selle järel. Lihtne, loogiline ja teiste suhtes lugupidamist üles näitav.

Suuna näitamise temaatika lõpetuseks veel niipalju, et nii nagu üldse ühiselu reeglitest sh. Liikluseeskirjadest kinnipidamine tõstab ka suuna näitamine turvalisust, lisab mõistetavust ja ohutust, on see ka viisakuse avaldamise vorm, mis ennekõike kaunistab kasutajat ennast.

Suuna mittenäitamise kõrval on mitte just väga haruldane liikluseeskirjade mitte tundmist osutav iseenesest koomiline olukord, kus fooriga reguleeritud ristmikule välja sõitnud vasakpööret sooritav juht jääb keset ristmikku seisma kuivõrd fooris põleb 90° nurga all ehk tema soovitud sõidu suunal punane, sõitmist keelav, tuli :). Inimene on küll lubade saamiseks liikluskoolis käinud ja ka õppesõitu teinud, aga seda ikka ei tea, mis juhul jäädakse vasakpöörde sooritamisel ristmikule seisma ja millisel (enamus juhtudel) mitte. Ja nii see tola seisab keset fooriga reguleeritud ristmikku, ilma, et ootaks ristmikku ületavate jalakäijate taga, takistades teistel, tema taga tulevatel sõidukitel ristmikku ületada.

Sama teguviisi üks harusid või alaliike on ilmselt ka foori punase tule korral peatumine foori juures, mitte sellele eelnenud „stopp“ viida või „stopp-joone“ ees nagu LE ette näeb. Ja siis vahitakse seal loll nägu peas, miks kõrvalt teelt n-ö peale tuleva autod talle talle külge tahavad tulla, aga neil liiklusjobude tõttu kuhugi sõita pole.

Liiklusest saab ja tuleb rääkida-kirjutada palju, aga sedakorda mitte käsiltemist leidnud teemadest edaspidi.