Imesid juhtub siiski ka tänapäeval

Tõepoolest! Ja kusjuures positiivselt üllatavaid imesid, milleks kütusehindade langemist praegusele 2004 aasta keskpaiga seisuga vastavale tasemele saab pidada. Kes oleks seda näiteks suvel juuni kuus (2008) kui bensiini E95 liitri hind oli 19 krooni ja diislikütusele koguni üle 20 krooni liiter, arvata, et see võib langeda E95 osas 12 krooni tasemele liitrilt ja diislil 14 krooni alla liiter. Arvestades lisaks asjaolu, et toornaftat ju maailma juurde ei teki ja tarbimismahtude tipp on tootmistipu väidetavalt ületanud.
Eks see ole üks majanduse jahenemisega kaasnevaid positiivseid nähtuseid nagu ka kinnisvara hindade langus ja surve kaupade ning teenuste odavnemisele kuivõrd nõudlus määrab ju pakkumise mitte vastupidi ning esimene on seoses üldise majanduslangusega tublisti kahanenud.
Ise küll ei uskunud, et mootorikütuse hinnad võiksid sellelt tasemelt, kuhu nad 2008 a keskel tõusnud olid, ilma raha revalveerimise või muude kunstlike situatsioonide abita oluliselt alla tulla. Aga nagu on kord öeldud: asjad juhtuvad sellest hoolimata, kas me neid usume või mitte. Õnneks ka head asjad.

Uus maadvõttev matsluse ilming liikluses

Tihedamini ja teravamalt kui varasematel aastate pimedatel aegadel, on selle aasta sügisel sõna otseses mõttes silmipimestavalt silma hakanud autojuhid, kes sõidavad vaatamata sellele, et vastu tuleb teine auto, täistuledega ega suvatse tulesid lähituledele ümber lülitada ka siis kui sa selleks omakorda täistulede peale tõmbamisega mõista annad. Selline enesekeskne ja kaasliiklejaid otseselt häiriv (liiklust ohustav) ükskõiksus on võtnud täiesti laiaulatuslikud ja valdavad mastaabid. Autojuhid, kes lülitavad vastu tuleva auto lähenedes mõistlikult kauguselt täistuled lähitulede peale või reageerivad vastutuleva autojuhi täistuledelt lähituledele ümberlülitamisega samaga sisuliselt koheselt, on muutunud pigem harvaks erandiks. Hea on kui tulede ümberlülitamisele jõutakse su vastavasuunaliste pingutuste peale, ehk kui oled omakorda täistuled peale tõmmanud. Aga pahatihti ei aita enam seegi.
Ilmselt on selline ilming tihedas seoses üldise maad võtva enesekesksuse ja hoolimatuse kasvuga ühiskonnas. Kindlasti ei saa sellist asja aga liikluses sallida kuivõrd see seab vägagi otseselt ohtu kaasliiklejate turvalisuse ja elud. Isiklikult ei meenu mulle küll, et politsei oleks peatanud ja karistanud liiklejaid pimedal ajal tulede LE-le mittevastava kasutamise eest, mida tuleks aga kindlasti teha, et selline täistuledega sõitmise porno väheneks.
Lisaks tuima näoga täistuledega sõitmisele on väga levinud ka sõitmine sisselülitatud kahe paari tuledega – põhisõidutulede ja udutuledega. See, et see LE järgi udu puudumisel keelatud on, neid seltsimehi ei koti. Sisuliselt on selliste poolt pimestamine võrreldav täistuledega vastusõitvate autodega.
Täistuledega sõitmist harrastatakse ka üsna lähedal teise auto taga sõites. Nende vastu aitab küll õnneks ühe tahavaate peegli nurga ära muutmisest, et leida asend, kus tugev tagant tulev valgus silmi ei pimesta. Salongipeeglil on selleks spetsiaalselt eraldi aste olemas. Kui selline tölplasest juht sust mööda sõidab, saab muidugi omakorda talle taga sõites täistulede mõnu tunda lasta. Aga suuremaks probleemiks jäävad endiselt täistuledega tuimad vastu liikujad. Vahest tekib küll mõte, et taoliste jobujuhtide korralekutsumiseks/tähelepanujuhtimiseks tuleks autole mingi tugeva valgusjõuga prože külge monteerida, mille siis tuima, täistuledega sõitva juhi tulede ümberlülitamise peale sundimiseks saaks korraks peale tõmmata. Muidugi võib selline meede kujutada omakorda ohtu kuivõrd siis pimestab see ju jobujuhti, kes paistab nägemisega niigi hädas olema ja kelle ees teeservas võib liikuda parasjagu jalakäija või jalgrattur kelle elu võib siis otseselt ohtu sattuda.
Igal juhul on tuim täistuledega, ja ka mitme komplekti sõidutuledega kaasliiklejate pimestamise probleem reaalne. Täistuledega sõitmine on samasugune matsluse, enesekesksuse ja teistest hoolimatuse/lugupidamatuse ilming nagu suunatulede mittekasutaminegi.

Täiendavalt sellest, mis iseloomustab head autojuhti pimedas sõitmisel.
Esiteks on normaalsel juhil auto tuled reguleeritud. Nii, et need ei vaata eri suundades ja on aru saada, et lähituled on lähituled ja kaugtuled on kaugtuled.
Teiseks ei monteeri ta pimedas sõitmiseks autole ette täiendavaid lisatulesid.
Kolmandaks, kui ta autol on lisaks lähituledele olemas udutuled või muud täiendavad tuled, kasutab ta neid vastavalt ettenähtud tingimustel ehk udus sõites, mitte lisavalgustusena pimedas sõitmisel.
Neljandaks, lülitab normaalne autojuht tuled vastutuleva sõiduki lähenemisel lähituledele ümber vähemalt 200…300 meetrit enne vastutuleva autoga kohakuti jõudmist, aga soovitavalt veelgi varem. Kindlasti lülitab ta tuled lähituledele viivitamata kui seda on teinud vastutuleva auto juht (kui tegu ei ole just kilomeetrise või pikema vahemaaga), sest ta saab aru, et see on märk sellest, et ta pimestab vastutuleva sõiduki juhti.
Viiendaks, hea juht lülitab kaugtuled lähituledele piiratud nähtavuse tingimustes (kurviline või üle küngaste kulgev tee) juba siis kui lähenevast valgusest on täheldada teise sõiduki peatset nähtavale ilmumist kurve tagant või siis üle teekünka harja. Seejuures lülitab ta ebatasasel (üle küngaste kulgeval teel) tuled lähitulede peale ümber täheldades künka tagant suure veoki, bussi lähenemist, millest annavad aimu nende katusel või selle ülaservas paiknevad tuled, mis ilmuvad nähtavale enne nende sõidukite allservas paiknevaid sõidutulesid. Selliselt välistab ta suurte sõidukijuhtide pimestamist, kes istuvad tunduvalt kõrgemal kui sõiduautode juhid ning on seetõttu ebatasasel teel sõites viimastest tunduvalt rohkem pimestamisele eksponeeritud.
Lisaks ei pea normaalne juht paljuks korraks (ca sekundiks) peale tõmmata kaugtuled kui vastutulev juht on millegipärast lähituled kaugtulede peale ümber lülitanud, andmaks tagasidet selle kohta, et ta juba sõitis lähituledega.

Suuna näitamisest ja muudest ise-enesest mõistetavatest, pidevalt probleemiks olevatest aspektidest liikluses

Suuremate teemade jaoks hoogu võttes ühest väga igapäevasest, kindlasti praktiliselt kõigile aktiivsetele liiklejatele teadaolevatest taunitavatest võtetest sõidukite liikluses. Nimelt suunatulede kasutamisest (ehk mittekasutamisest), aga ka muudest levinud kummalistest võtetest liikluses. Liiklus, sh. suunatulede temaatika on teema, millest ilmselt võib jahuda niikaua kui inimkond teeliikluses mootorsõidukitega liigub. Lühemas perspektiivis sellest vaevalt eriti midagi muutub, aga teisalt, kui selliseid teemasid, ehk taunitavaid käitumisi ja momente üldse ei tõstataks ja ülal ei hoitaks, poleks tõenäoliselt üldse lootust paremusele ja paranemisele.

Mitte ei saa aru kuidas peamiselt autorooli satuvad nii mannetud tegelased, kes ei suuda oma manöövritest kaasliiklejatele vastavalt reeglitele, ehk suunatule õigeaegse (kui üldse) sisselülitamisega, märku anda. Olgugi, et tänapäeval õpetatakse autokoolides liiklust ja ka linnasõitu üsna põhjalikult (pakun, et põhjalikumalt kui kunagi varem), ja üha haruldasemaks on muutunud ka lubade illegaalse soetamise võimalus, kohtab tänavaliikluses ka vahtralehtedega sõitvaid tegelasi, kes poleks justkui liikluseeskirjadest, sh. suunatule kasutamisest, midagi kuulnud. Üsna tavapäraseks ilminguks, vähemasti Tallinna liikluses, on muutunud sõiduradade vahetamine lihtlabase ja tuima vajumisega kõrval rajale teiste sõidukite vahele. Nii, et sõiduki, mille ees koht sisse võetakse, juht peab omaltpoolt tegema kõik, et kokkupõrget vältida. Loomulikult ei vaevu liiklusjobu oma sellisest kavatsusest kaasliiklejaid suuna näitamisega informeerima. Selline käitumine ei räägi muust kui matslikkusest ja kasvatamatusest, milles paraku tänapäevased nn „tegijad“ ise mingit probleemi ei näe. Tuim nägu ees, pilk sihikindlalt ette suunatud jätkatakse oma kõigutamatud edenemist ka siis kui sa oled tema kõrvale jõudnud või liiklusvoolus seisatunud ning üritad talle selgeks teha, et normaalne oleks ikka suunda ka näidata, kui tahab, et ta sõiduk terveks jääb. Või vahitakse sulle tema tegematajätmisele viitamise peale lihtsalt lolli näoga otsa.

Muidugi on oht liiklusjobu korralekutsumisel ise rämeda sõimu osaliseks saada, et takistad liiklusjobul vastutustundetut edenemist, mis ei pruugi suuna mitte näitamise tõttu sugugi mitte kiirem olla.

Peale selle eksisteerib ka selliseid juhte, kes olles sulle kõrvalt realt ette vajunud, avastab alles peale uuele reale asumist, et selle manöövri juurde vist kuulus ka suuna näitamine. Ja siis peale manöövri sooritamist lastakse suunatulel mõned korrad vilkuda. Tõesti palju abi sellest.

Olen mõelnud, et raja vahetusel, aga ka ristuvale teele suundumisel ja muudes suunatule pruukimist eeldatavates olukordades suuna mitte näitamisel on ilmselt kolm peamist põhjust:
a) ilmselt kõige levinum on sulaselge matslikkus, egoism, enesekesksus, isekus, „mina ja maailm“ suhtumine või kuidas iganes me seda nimetame. Need on tihtilugu ka juhid, kes peavad ennast hästi edukateks inimesteks ja teisi, kes neid kritiseerivad, jobudeks ja elus kibestunud tegelasteks.

b) Teine tüüp on rabedad e kogenematud juhid, kes eriti just tiheda liikluse korral on pinges ega suuda lihtsalt mitut juhtimisvõtet korraga sooritada – käiku vahetada, roolida, pedaalida ja siis veel ennetavalt ka suunda näidata. Tavaliselt kas vanainimesed või naisterahvad.

c) Kolmanda tüübi esindaja tundub olema teadlik suuna näitamata jätja, kes, ka peamiselt tiheda liikluse korral, kartuses, et äkki teda ei lasta vahele, kui ta oma kavatsusest rea vahetuse kohta peaks suuna näitamisega märku andma, jätab selle teadlikult tegemata.

Kui esimese kahe variandi puhul on asi selge: esimene tüüp vajab lihtsalt isiklikku karmi kogemust (kokkupõrke näol, milles ta süüdi jääb) või siis pidevat trahvimist kuniks õiged ja teisi arvestavad sõiduvõtted seda kaudu kohale jõuavad ning teine tüüp peab lihtsalt endas arendama enesedistsipliini, milleks ka korralekutsumine liiast ei ole, siis kolmanda tüübi teguviisi ei muuda tema motiiv küll kuidagi vähem matslikuks ja egoistlikuks ega vähem taunitavaks. Kindlasti väärib ka sellise motiiviga suuna näitamata jätmine korralekutsumist ja trahvimist. Ise lasen võimaluse korral küll vahele juhte, kes on oma kavatsusest rada vahetada õigeagselt suunatulega märku annavad. Ja pigem ei näe vajadust lasta vahele trügida ülbetel tüüpidel, kes kaasliiklejaid endast vähemaks peavad (millest suuna mitte näitamine räägib).

Lisaks raja vahetamisel esinevale suuna mittenäitamisele, on üsna tavaline ka suuna mitte näitamine tee äärde seisma jäämisel või siis tee servast liikuma hakkamisel. Viimasega on olnud ka isiklik kogemus intsidendi näol tõsisest liiklusjobust juhiga, kellega oli tegu vältimaks kokkupõrget, sest liiklusjobu arvas heaks hakata võidu sõitma kui olin asunud temast suunatulega märku andmisega mööda sõitma.

Suuna mitte näitamine on kahtsusväärselt vägagi tavaline ka situatsioonis, kus sa näiteks ootad teele või ringristmikule väljasõitu läheneva auto tõttu ja siis see liiklusjobuks osutunud juht keerab ilma suunatuld näitamata ära. Sina aga ootasid nagu tola tema tõttu oma sõidu korda. Jällegi on suunatuld mitte pruukiva juhi näol ilmselt enesekeskse „mina ja maailm“ tüübiga, kes muidugi ei pruugi selle pealegi tulla, et tema tõttu oodati. Või siis on tegu väga flegmaatilise tüübiga või lihtsalt pohhuistiga, kel pea alati hoiak „no ja mis siis“.

Suuna näitamise temaatikaga puutume ka kokku parklates, kus suuna näitamise kommet veelgi vähem, kui üldse. Pole haruldane, et samale vabale parkimiskohale pretendeerivad kaks sõidukit ehk siis sõidukijuhti. Kui kumbki oma kavatsusest suunaga märku ei anna, pole seal erilist vahet, kuidas selle koha hõivamine toimub, ehk kes enne selle võtab või põrkavad mõlemad sõidukid seda üritades otsapidi kokku. Ühed mustab mõlemad siis. Kui aga üks näitab suunda, andes märku selgest kavatsusest sellele kohale pöörata ja tema ees võtab parkimiskoha ära oma vastavast kavatsusest mitte märku andev ülbe liiklusjobu, on olukord ikka inetu küll. Tavaliselt on sellise võttega parkimiskoha hõivaja puhul tegu selgelt väga egoistliku ja ülbe tüübiga, kelle osas mina Peeter Ojalikku näopeksu küll liigseks ei peaks kui ta märkuse peale oma viga ei paranda ja oma sigatsemise pärast ei vabanda.

Veel ühest nüansist, kus suunatuli suuresti kommunikatsiooni- ja oma kavatsustest teavitamise vahendiks. Ehk jällegi väga pädev võte parklas kasutamiseks. Näiteks kui sa peatud laskmaks kellelgi oma parkimiskohalt välja tagurdada, siis selleks, et ka väljasõitja sinu kavatsust, seda võimaldada, aru saaks, tõmba sisse tema poolne suunatuli. Nii ta näeb, et kavatsed sellele kohale asuda ja tal on palju kindlam alustatud manööver lõpule viia, sest sinu kavatsus on nüüd talle arusaadav, sa pole lihtsalt suvaliselt muul põhjusel hetkeks peatunud vaid annad ühtlasi tunnistust, et oled ka tema kavatsust märganud ning ootad selle järel. Lihtne, loogiline ja teiste suhtes lugupidamist üles näitav.

Suuna näitamise temaatika lõpetuseks veel niipalju, et nii nagu üldse ühiselu reeglitest sh. Liikluseeskirjadest kinnipidamine tõstab ka suuna näitamine turvalisust, lisab mõistetavust ja ohutust, on see ka viisakuse avaldamise vorm, mis ennekõike kaunistab kasutajat ennast.

Suuna mittenäitamise kõrval on mitte just väga haruldane liikluseeskirjade mitte tundmist osutav iseenesest koomiline olukord, kus fooriga reguleeritud ristmikule välja sõitnud vasakpööret sooritav juht jääb keset ristmikku seisma kuivõrd fooris põleb 90° nurga all ehk tema soovitud sõidu suunal punane, sõitmist keelav, tuli :). Inimene on küll lubade saamiseks liikluskoolis käinud ja ka õppesõitu teinud, aga seda ikka ei tea, mis juhul jäädakse vasakpöörde sooritamisel ristmikule seisma ja millisel (enamus juhtudel) mitte. Ja nii see tola seisab keset fooriga reguleeritud ristmikku, ilma, et ootaks ristmikku ületavate jalakäijate taga, takistades teistel, tema taga tulevatel sõidukitel ristmikku ületada.

Sama teguviisi üks harusid või alaliike on ilmselt ka foori punase tule korral peatumine foori juures, mitte sellele eelnenud „stopp“ viida või „stopp-joone“ ees nagu LE ette näeb. Ja siis vahitakse seal loll nägu peas, miks kõrvalt teelt n-ö peale tuleva autod talle talle külge tahavad tulla, aga neil liiklusjobude tõttu kuhugi sõita pole.

Liiklusest saab ja tuleb rääkida-kirjutada palju, aga sedakorda mitte käsiltemist leidnud teemadest edaspidi.

Nupp lihtsameelsetele

Ehkki ma väga palju tänavatele jala ei liigu, tuleb ka seda ette kuivõrd jala käia on üldjuhul igatpidi kasulikum ja tervislikum kui näiteks autoga sõita või ka ühistransporti kasutada. Eriti kui vahemaad on selleks sobilikud ja keskkond seda soodustav.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid ühest ilmingust jalakäijate käitumises, mis mul seda nähes ikka ja jälle muige näole toob. Asi puudutab nimelt valgusfoore, millel fooritulede juhtimiseks nupp küljes. Ja just neid valgusfoore, mis asuvad suurtel ristmikel. Väga tihti (nende kordade kohta kui ma jala liigun) kui ma tee ületamiseks sellise foori taga lubava tule süttimist ootan, leidub mõni aktiivne-kärsitu kodanik, kes seda nuppu vajutab, lootuses sellega teeliiklus peatada, et saaks võimalikult ruttu ohutult sõiduteed ületama asuda. Mida aga ei juhtu, on see, et foor töötab ikka oma tavapärases režiimis edasi, vahetades lubavaid-keelavaid tulesid just neil aegadel mil ta selleks on programmeeritud. Mis muidugi ei tähenda seda, et aktiivse kodaniku nupulevajutus ei võiks vahetult eelneda fooritulede vaheldumisele programmi alusel, mis juhul kodanik rahuloluga märkab, et tema aktiivsusest soovitud tulemus sündis :).
See toimub selliselt just nii päevasel ajal ja äripäeviti. Ilmselt toimub see ettekirjutatud programmi alusel suuremates liiklussõlmedes samuti ka puhkepäevadel. See, et suurte liiklussõlmede/ristmiku foore suvalisel ajal foori küljes oleva nupu abil juhtida ei saa, on igati normaalne ja loogiline. Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis liikluskorraldaja/fooride töörežiimi eest vastutaja (Tallinnas selleks ilmselt AS Signaal vms.) peaks ikka päris idioot olema kui võimaldaks suurtes liiklussõlmedes paiknevaid foore suvalisel ajal igal lihtsameelsel nupuvajutusega mõjutada. Sellise võimalusega halvataks oluliselt linnaliikluse koordineeritus, ehk sõidukite liikluse sujuvus, põhjustades liiklusvoo ebaühtlust, ummikuid, sellest tulenevat saaste suurenemist jne.
Lihtsameelne, kärsitu, aktiivne kodanik tavaliselt aga sellise asja peale iseseisva mõtlemisega ei tule.
Ei ole seda teemat küll uurinud, aga tõenäoliselt erineb puhke- ja tööpäevade foori käsitsijuhtimise võimalusega režiimile üleminek erinevate kella-aegade poolest. Kindlasti toimivad osad foorid – need, mis on paigaldatud kuhugi pikema teelõigu peale - nupule vajutamisega ka päevasel ajal ja äripäeviti.
Olen mõelnud, et võibolla peaks nupuga „juhitavate” fooride küljes olema foori nupuga juhtimise režiimi aegadest teavitav tahvel, mis niihästi infot millal konkreetne foor nupuga juhtimise võimalusele ja sellelt maha lülitub. Kui pikk on fooritulede vahetumise välp peale nupule vajutust ja ka näiteks kui kaugel asuvad kummalgi pool antud ülekäigukohast lähimad ülekäigurajad, tunnelid vms. Sellise teavitamise probleemiks on muidugi foorirežiimide aegade muutmise vajadus, mis juhul tuleks iga kord ka selliste fooride infotahvlit uuendada. Samas kui foorirežiimide muutmine ei ole väga levinud – näiteks toimub maksimaalselt paar korda aastas – võiks see teavitus olla igati teostatav. Sellega väheneks võimalus jalakäijatel ennast lolliks teha (järele jääks siis need, kes ei oska või ei viitsi või ei taha lugeda). Jalakäijad tunneksid ennast paremini kuna nad on informeeritumad ja tunneksid end ka lugupeetumatena kuivõrd linn peab neid vajalikuks informeerida, mitte ei jäeta oma lolli mõistusega posti küljes olevat nuppu tallama.