Piim: endiselt kuum ja üle ääre keemas

Nii, nüüd on siis asi sealmaal, et farmeritel-talupidajatel-põllumeestel nii Euroopas kui meil, kodu-Eestis, hakkab kops vaikselt üle maksa minema, ehk õigemini selle protsessi valu rahva ette jõudma.
Põllumees võib tillitamise ja narrimise suhtes tulenevalt oma ametist üsna tuim olla (narri põldu üks korda, põld narrib sind 9 korda vastu), aga asjadel on piirid ja ka kõige suuremad karikad saavad ükskord täis.
Põllumehed, just Eesti omad, on mulle silma jäänud väga suure kannatlikkusega enda nöökida laskmise ja ebanormaalsete olude talumise poolest. Vahest jääb koguni mulje, et tegu on ullikestega, kes ei saa aru või ei taha tunnistada kuidas neil nahka üle kõrvade tõmmatakse. Aga võibolla on asi nende töö ja toimetamiste iseloomus, mis ei anna oma pahameele väljendamisele ja protestimisele aega. Põllumees on ju moodsalt väljendudes 24/7 pidevalt rakkes. Lehmade karjatamise, lüpsmise ja paljude muude maatööde juures ei ole sellist mõistet nagu puhkepäev. Enamasti rabatakse hommikust õhtuni. Pealegi, füüsiline töö, mida põllumees palju teeb, maandab ju stressi ja pinget. Nii, et kui miski lollus või järjekordne nöökimine neil harja punaseks ajab, lahtub see vaikselt töö tegemise käigus. Nii ongi piimatootjad/-kokkuostjad saanud nautida põllumeeste pikaldast meelt, mida leplikkusena võetakse.

Nüüd siis, nagu meediakanalid üle Eesti pasundasid, on põllumeeste poolt jõutud ka konkreetsemate sammudeni e protestiaktsioonideni, milleks oli 25.septembril Tallinnas Rocca al Mare kaubanduskeskuse ette suure (küllap ka aromaatse) sõnnikukasti toomine ning soovijatele tasuta rammusa maapiima jagamine.

Järgmise sammuna ähvardavad põllumehed - kui nende nõudmisi ei täideta ja piima eest normaalset hinda tasuma ei hakata (väga tagasihoidliku soovi kohaselt 4 krooni liitrist, mis katab vaid tootmiskulud ja võimaldab ots-otsaga toime tulla ning paremal juhul 5 krooni liitrist) - kaubanduskeskuste ees sõnnikulaotoritega kaost külvata. Oi, see oleks vahva! Mastaapne, paljusid meeli haarav tasuta performance .

Vaid ühe korra on ka Eesti põllumehed protsestiks madalate piima kokkuostu hindade ja enda probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ka midagi radikaalsemat korraldanud. 1998. aasta sügisel valasid nad protestiaktsiooni käigus demonstratiivselt Tallinna–Pärnu maanteele arvestatava koguse piima. Seda käsitletakse siiani kui jumalateotust. Millegipärast ei ole aga jumalateotus põllumeestele piima kokkuostuhinna dikteerimine millega nad toime ei tule ja oma majapidamise likvideerima on sunnitud.

Üldiselt on riigi ja piimatööstuse suhtumisega põllumeestesse nagu riigi suhtumiga õpetajatesse, pääste- ja meditsiinitöötajatesse, et ega nemad ei tohi ju oma tööd sinnapaika jätta ja õigusi ning paremaid tingimusi nõudma hakata. See oleks ju vastutustundetu! Elu jääks ju seisma ja paljud kannataksid. Eeldatakse, et nende valdkondade ametikandjad peaks oma tööd tegema kasvõi pelgalt missioonitundest.

Minu soovitus põllumeestele on vähemasti rasketel aegadel kokku hoida ning oma õiguste ja huvide eest seismiseks üksmeel leida. Protestiaktsioonid on muidugi üks viis - ennekõike avalikkuse tähelepanu pälvimiseks ja probleemidele tähelepanu juhtimiseks, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuigi konstruktiivne ja probleeme lahendav. Seda enam, et n-ö linnamees karistab maamatsi nagunii ära kui viimane oma protestiaktsiooniga miskit-pidi seadusega pahuksisse läheb ja linnamehele kas sõnnikulaotamisega, piima maha valamisega, liikluse takistamisega jne. kahju tekitab. Seega protestiaktsioon võib olla pahameele väljendamise mõttes mõjus ja vahva ning koguni meeldejääv ja atraktiivnegi, aga samavõrra suur on siin oht omade vitste poolt pekstud saada. Linnamees annab lihtsalt märatseva põllumehe kohtusse ja nõuab kõigi kahjude hüvitamist. Kokkuvõttes seis veel sitem kui enne oligi. Seega palju mõttekam on enda huvide eest seista linnamehe vahendite ja võtetega, milleks on: nõudlusel põhinev majanduslik surve, kartelli poliitika (ühtsus piimatööstusega asja-ajamisel), juriidika. Majanduslik surve võimalus seisneb ennekõike omavahelises kokkuleppimises millise hinnaga oldaks valmis tööstustele piima müüma.
Kui aga omal tarkust ja oidu napib (mis pole midagi häbiväärset, sest keegi pole meist spetsialist kõiges) kuidas tõhusalt enda õiguste ja huvide eest seista, palgake professionaalne nõustaja-konsultant.

Põllumehed, come on! „Põllumees põline rikas“ ei ole ju tühipaljas sõnakõlks. Teie käes on ju jäme ots, ehk haritav maa ja toiduainete tootmine. Üksi organism ei ela kuigi pikalt ilma toiduta. Ka linnamees mitte. Teie ise vaevalt nälga jääte, usun, et ka mitte külma kätte, kui metsameestega omavahel kasvõi naturaalmajanduse korras kaupu ja teenuseid vahetate. Dikteerige tööstustele ise, mis hinnaga te olete nõus neile oma toodangut müüma. Miks te peaksite kauplema endale kahjulikult? Võibolla see tekitab ka teatud patiseisu perioodi, kus tööstused asuvad vasturünnakule ehk võtavad jäiga hoiaku ega avaldagi mingit ostusoovi vaid asuvad tooraineid väljastpoolt sisse ostma (mida nad teevad ilmselt nii-ehk-naa).
Siinkohal on oluline põllumeeste-piimatootjate solidaarsus ja vähemkindlustatute raskest perioodist üle aitamine.
• Töötage välja vastav sisemine süsteem põllumajandustootjate ühendamiseks ja aitamiseks.
• Looge alternatiivseid otseturustamise kanaleid ja võimalusel oma töötlemisettevõtted.
• Propageerige võimalikult palju eestimaist toodangut ja oma tooteid.
• Tehke igal pool, kus te oma toodangut müüte, teavitustööd millest näiteks piima hind koosneb: kui palju on selles otsekulusid kütuse, energia, inimtöötundide jms. näol ning kui suure osa moodustab poes müüdava piima hinnast piimatööstuse panus ja kui palju paneb reeglina otsa kaupmees (kui ta just parasjagu dumpingut ei tee). Mitte, et te peaks igat ostjat sel teemal kõnetama, aga tehke vastavad illustreerivad pildid ja graafikud, mille oma müügikohtadesse ning veebi välja riputate.

Põhimõtteliselt, kui kaupmees tahab, las ta müüb enda kasumi arvelt piima (või mida iganes) odavamalt. See peaks ju käivet ja nõudlust vaid suurendama, mis on tootjale vaid positiivne. Põllumeeste-piimatootjate asi on aga peale passida, et töötleja siis omakorda ei suruks piima kokkuostu hinda alla ega survestataks piimtootjaid väitega, et tarbija ei ole nõus lihtsalt rohkem maksma...et selline ongi õige turu hind, kui see on samas jaekaubanduses hinnasõjaga kunstlikult tekitatud.

Mis toimub piimahinnaga...või õigemini, miks toimub?

Juba mõnda aega toimub jaekaubanduses arusaamatu piima hinna langetamine, mis on nüüd jõudnud koguni 3,90 krooni liitri eest Maximas, Rimis, Säästumarketis, 3,80 krooni liitri eest Grossi toidukaupades ning mõningatel andmetel 3,70 Prismas. Samas kui bensiiniliitri hind on peale mõningast alla minekut kevad-suvel tõusnud 16.- krooni liitrist (A 95). Alles mõned kuud tagasi oli kilepiima liitri hind jaekauplustes 6,90 ja rohkemgi. Mis siis toimub piima hinnaga, miks kaupmehed just selle joogi hinda tootjate jaoks ebamõistlikult madalale langetanud on? Seda nii, et piimatootjad, kes niigi on hädavaevu omadega on toime tulnud, on sunnitud sellise olukorra jätkumisel pillid kotti panema. Miks ei toimu midagi sellist mahlade hindadega või õlle hinnaga või pudeli vee ja muude mullijookidega, või üldse muude toidukaupadega?
Minu teada ei ole piim küll olnud populaarsem jook kui muud eelnimetatud. Seda enam võrdse hinnataseme juures.
Ei oska küll hetkel pakkuda selget ja kindlat versiooni millest selline hinnasõda just piima hinna üle. Igatahes väga imelik see asi tundub. Ebatõenäoline on, et selle taga on vaid ja ainult kaupmeeste suur kihu konkurentidest rohkem piima läbi müüa. Võibolla on asi nii nagu kirjutab e24.ee majandusrubriigis uudise „Talunikud: hinnasõda piimaturul hävitab Eesti piimatootmise“ kommentaariumis „kapitalistide rünnak“

„Rimi ja Säästukate omanik on Rootsi ICA Groupile kuuluv ICA Baltic AB, Prismade omanik Soome Tarbijateühistute Keskühistu (Suomen Osuuskauppojen Keskuskunta). Need organiseerivad tootjate pankrottiajamise ja siis tulevad meile appi "põhjamaade investorid". Raha ei haise, äri seda enam.“

Ehk ülemaailmse vabaturumajanduse viljad? Kui tugevama positsiooni omajad (suurema finantsreserviga ettevõtjad) soovivad, kasutavad dumpingut suretamaks välja ausat konkurentsi ja võitmaks turgu. See on kindlasti üks versioon.

Piima hinnaralli pooldajate ja riikliku regulatsiooni vastaste retoorika on hüperliberaalse majanduspoliitika keskne: „see on vabaturumajandus“; „riigi sekkumine on lubamatu ja mõttetu“; „turg korrastab end ise“; „kus riik siis on kui hindu tõstetakse“ jne. - ehk osade arvates olekski normaalne kui ühe väikeriigi põllumajandus põhja lastakse ja see kaob. Miks see nii toimub ja mis sellest lõppkokkuvõttes inimestele nn tarbijatele head sünnib (või kas üldse), selle üle väga mõtlema ei vaevuta. Sest ise-enesest on ju madalad hinnad tarbijale meelepärased. Eeldada ja arvata, et praegune olukord, kus piima on väga mõnus odava hinnaga osta ja et see nii jääbki, on väga lühinägelik ja enesepetjalik.

Sellise olukorra ja tendentsi jätkudes saame mõnda aega odavalt head piima osta, kui aga Eesti oma piimatootmine on hääbunud, ei ole muud valikut kui osta poest kalli raha eest välismaa päritoluga piimajooki. Pealegi tekib ühe majandusharu kokkuvarisemisega juurde hulk töötuid, kindlasti aga majanduslikult palju viletsam järjel kontingent kui praegu, sest peavad ju nemadki uue rakenduse leidma ja vaevalt, et sama tasuvat tööd, mis neil seni oli, leida on.
On’s see, mida soovime?
Tasub tähele panna kuidas üle maailma suurkorporatsioonid, konglomeraadid, olulise turujõuga ettevõtted ja monopolid tegutsevad – üks võte ongi hinnadumpinguga, aga ka riukalike tingimustega/röövelike sanktsioonidega siduvate lepingutega konkurentide väljasöömine ja turu hõivamine. Väikestel pole sellist finantsilist „rasvakihti“, et sellised rünnakud üle elada. Teadjamad teavad kuidas on toiminud IT alal Microsoft, Ameerikas jaekaubanduses Wal-Mart jne. Kindlasti on veelgi paremaid ja drastilisemaid näiteid eba-ausate või jokk võtetega turu hõlmajatest.

Siinkohal on paslik soovitada inimestel tarbimisest ja vabaturu toimimisest arusaamisvõime avardamiseks vaadata järgmist videoklippi.

Kardetud kõmulised filmid

Vahelduseks tänavatel õilmitsevate kollase ja rohelisega raamistatud „ülitarkade, supervõimekate ja palju tegevate Big Giant Head’ide tõtt vahtimisele ning oma kalli aja poliitikute kakamängude jälgimisele raiskamisele, soovitan pigem vaadata üle maailma laineid löönud/furoori tekitanud Peter Joseph'i dokumentaalfilme Zeitgeist, The Movie, Zeitgeist Addendum ja The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation (Filme saad vaatama asuda ka siinsamas tekst all)
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.

Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).

Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.

Zeitgeist, The Movie / Ajavaim


Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa


The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation

Kas riiki juhivad ja otsuseid langetavad idioodid?

Igatahes selline mulje jääb kui vaadata, milliseid otsuseid teevad, ja milliseid jällegi ei tee, valitsus ja riigikogu üha jätkuva, ja võiks öelda ka süveneva masu piiratud tingimustes. Ühest küljest valitseb üldteada üldine raha puudus, mille pärast murtakse pead, kuidas riik toimivana ja jätkusuutlikuna hoida, mis pragmaatilisel tasandil tähendab - kust leida lisaraha ja kust kulusid kärpida. Kärbitud on juba üksjagu ja jõudsalt. Nii, et nii mõnigi minister ja poliitik on tõdenud, et lisa kärpida pole enam kuskilt. Ometi ollakse riigieelarve mõttes taas lõhkise küna ees. See vajab tasakaalus hoidmiseks taaskord riigikulude kärpimist. Ministrid, kaitstes oma valitsemisala, on pööranud pilgud teistele valdkondadele, kust, neile tundub, et võiks kärpida küll (n. Aaviksoo sotsiaalsfääri kohapealt).
Analoogne - teistelt ära ja pea-asi, et endal hea oleks - on kahjuks valitsev mõtteviis. Nii võtab üha enam hoogu poleemika sotsiaaltoetuste ja pensionite vähendamise üle, õigustusega, et vastavad kuluread on riigis ühed suuremad.
Kui sellist teemat tõstatades näikse poliitikud olema ära unustanud või siis silmad kinni pigistanud tõsiasja eest, et reaalselt ongi palju sotsiaalabi vajajaid ja pensionäre, siis lähenevad kohalike omavalitsuse valimised hoiavad erakondade juhtpoliitikuid selles küsimuses selgelt ohjes. Ükski neist pensionide vähendamise möödapääsmatusest selget avaldust teha ei julge, ehkki käed selle järele hirmsasti sügelevad. Selmet kinnitatakse pühalikult, et pensionide kallale küll ei minda ja see on mõeldamatu. Sealsamas tõugatakse aga šotile teise või koguni ei tea mitmenda järgu parteilasi, kes justkui siis omatahtsi ja omast siirast tarkusest sääraste pensionide, sotsiaaltoetuste kärbete avaldustega esinevad, paisates avalikkuse ette hulga erinevaid variante – küll pensionide maksustamisega, küll lihtsalt nende piiramisega jne. Et las need töötavad pinnast ette ebapopulaarse otsuse läbiviimiseks. Ei imesta, kui peale kohalike omavalitsuste valimisi ei ole poliitikutele pensionid ja sotsiaaltoetused enam mingi püha lehm ja kärbeteks lüüakse neile uljalt küüned taha.

Sealsamas, kui riigieelarvet kimbutab krooniline raha puudus ja otsitakse kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid kohti, kust raha kokku tõmmata, on jõus reformikate eestvõttel seadustatud tulumaksu iga-aastane alandamine protsendi võrra (Tulumaksuseadus § 4), tänu millele jääb riigil saamata sadu-miljoneid kroone maksutulu. Peab ikka mõistus olema, tõepoolest, alandamaks majanduse tervise seisukohalt kõige õigustatumat maksu, mille protsendi-paarine alandamine kedagi rikkamaks ei tee ja selle mitte vähendamine ka kellelegi koormat ei kujuta, ning tõstmaks riigitulude kompenseerimiseks kaudseid makse nagu aktsiisid, riigilõivud jms., mis tõstavad strateegiliste kaupade hindasid ja läbi selle üldist elukallidust ehk süvendab olemuslikult nõiaringi, millest sõnades justkui välja püüda üritatakse.

Küünilisel kombel tõuseb pensionide ja sotsiaaltoetuste kärpimise poleemika taustal vastavalt seadusele vanemahüvitise maksimum määr - kolmekordne Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus. Viimase kinnitab vabariigi valitsus järgmiseks kalendriaastaks hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. septembriks eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu andmete alusel (Vanemahüvitise Seadus § 3 lg 4). Ja et eelmise aasta vastav näitaja tõusis, tõuseb ka maksimaalne vanemahüvitis.
Lisaks sellele, et vanemahüvitise baseerumine palga suurusel, mida lapsevanem sai enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, on põhjendamatu ja ebaõiglane (miks ja kuidas ta on, on kavas kirjutada eraldi lugu), tekitab see ka ühiskonnas selle liikmete vahel asjatuid pingeid. Pensionärid, kes on oma elutöö riigi ja ühiskonna heaks teinud ja paljud neist oma lapsed üles kasvatanud, peavad taluma noorema generatsiooni laiutamist ja halvustavat suhtumist. Niisamuti tekitatakse nooremale generatsioonile pensionäridest e seenioritest mulje kui muidusööjatest ja riigivaevajatest, kes elavad head elu ja muudkui vinguvad saades raha mitte millegi eest. Sellisest, ühiskonnas valitsevast kahetsusväärsest väärastunud arusaamast räägib hiljuti avaldatud uuringu tulemused, kus suur osas Eesti noori peab pensionäre ühiskonnale koormaks. Sellise, sisuliselt sallimatu, arusaama tekkimine ja ulatus on äärmiselt kahetsusväärne ja ohtlik. Taoline mentaliteet ühiskonna nõrgemate ja abitumate liikmete suhtes oli omane natsi Saksamaale.
Vanemapalga kõrgel tasemel hoidmise tegelik põhjust tuleks vast otsida otsustajate isikutest. Nende isiklikest motiividest ja omakasust. Niikaua kui asja üle otsustamise juures on noored isad (n. Taavi Rõivas, kes igakülgselt, sh. demagoogiliselt, kaitseb vanemahüvitise palgal), on muutused normaalsuse suunal väga visad teostuma.
Muidugi on kärpimise mõttes pühaks lehmaks riigikoguliikmete, aga ka ministrite, presidendi jt. keskmisel palgal põhinevate ametnike oma töötasud ja hüvitised. Neid keelavat muuta Põhiseadus, mis ei keela küll näitamast üles vastutustundlikku ja riigimehelikku käitumist ning Põhiseaduse muutmise algatamist eelnimetatud seltskonna töötasude normaalsematele alustele viimiseks. Kusjuures väärib märkimist, et Riigikohtu üldkogu lisas oma otsusele riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel, et riigikogu liikmete tasu vähendamise või selle arvutamise aluste ümberkujundamise väljaarvamine põhiseaduse § 75 keelu kohaldamisalast on võimalik Põhiseaduse kiireloomulise muutmise teel. Sellisteks sammudeks aga riigikogul, millegipärast, initsiatiivi napib.

Tulude osas käib arutelu suht primitiivselt selle üle mida riigivarast ära müüa. Paraku on müüki pandud objektide vastu huvi olnud väga tagasihoidlik või sootuks olematu. Risti pole ette löödud kogu rahva vara, mida mets, maa ja loodusressursid endast kujutavad - müüki panemisel. Töö riigimetsa mahaparseldamise nimel kujutab riigi vaesustamise mõttes suurt ohtu. Ehk kui selles osas esialgu on ka ülesostjate huvi esialgu madal – kes teab, võibolla ka targu, naeruväärse hinna saavutamiseks – võib Eesti „ühel heal päeval“ korraga hulgast metsast lage olla.
Selle järel jääb valitsuse juhil ilmselt sama „targalt“ üles astuda, kui Ansipil uue töölepingu seaduse jõustumise järel augustis kommenteerides tööpuuduse jätkuvat kasvu, et tööandjad olge ikka normaalsed ja rakendage pigem osalist tööaega kui koondate töötajaid. Mis häda peaks olema kapitalistil/omanikul tegeleda sotsiaalabiga või ka riigi huvidele vastu tulemisega, liiati kui riik on andud neile tegutsemiseks vabad käed, ja omaniku põhihuvi on kasumi teenimine? Valitsus ise ei toimi riigi ja ühiskonna laiemates huvides ja siis lalisetakse, et miks asjad kehvasti on ja omanikud/tööandjad nii omakasupüüdlikult tegutsevad.

Seega säästa ja riigieelarve tasakaalu üritatakse mõistusvastaselt päästa elanikkonna kõige kaitsetumata ja väetimate arvelt, kes ise endi eest (enam) seista ei saa või ei suuda ja kes ise abi vajavad.

Veel üks kummaline moment olukorras, kus riigieelarves raha napib ja seda ühiskonna vasemate ja nõrgemate arvel säästa püütakse. Riik, täpsemalt Maksuamet, tahaks kangesti küüsi taha ajada osale oma ettevõtetes töötavate osanike tuludest, ehk nende töiste tulude riigimaksudele. Osanikud eelistavad palga asemel aga dividenditulu, mis on maksude optimeerimise seisukohalt ju ka igati arusaadav ja loogiline. Miks peaks üks ettevõtja tahtma oma sissetulekust suurt osa riigile ära anda? Riik aga, selmet luua normaalne maksuseadus ja maksustada igasugust ettevõttest välja võetavat tulu, mängib hoopis lolli püüdes ära arvata ja tuletada kui suur on osaniku tööpanus oma ettevõttesse ning kui palju ta peaks selles eest omale palka välja kirjutama. Selle tarvis produtseerib Maksuamet maksustamise juhendeid jms. pahna, mille advokaadid kohtus pihuks-ja-põrmuks teevad. Taaskord üks tohutu raiskamise koht riigile, selmet see võiks olla arvestatav tuluallikas.

Kogu seda ülalkirjeldatud spektrit vaagides teevad valitsus ja poliitikud justkui kõik endast oleneva, et riik põhja lasta, ühiskond vaesustada ja kogu kupatus sandikopikate eest ära müüa.

Võrdsed ja veelgi võrdsemad

Masu ajal on aktuaalsed teemad nii hinnad kui teenistus, ehk palk. Ajal, kui üldine hinnatõus on oluliselt pidurdunud ja paljudes valdkondades tublisti langenud, drastiliselt on kasvanud töötus (ulatudes Eestis mõningatel hinnangutel koguni 70 000 inimeseni või üle 17%), tublisti langenud palgad, üha nõrgeneb riigi võimekus ja ressursid ühiskonna toimimiseks elutähtsaid funktsioone ülal hoida jne., ei ole need muutused ometi vastavasuunalist mõju avaldanud riigikogulaste palkadele.
On selge, et rahvasaadikute palk ja hüvitised (vt. RT Riigikogu Liikme Staatuse Seadus 7. pt.) riivab tugevalt rahva õiglustunnet, kes masu mõju oma nahal igapäevaselt tunda saavad. Paljud on sunnitud sisuliselt peost suhu elama. Kõikide märkide järgi suureneb selline kontingent lähiajal ulatuslikult.
Ehkki riigikogujad pidid mõni aeg tagasi avalikkuse survel omale tuhka pähe raputama ning etendama teatrit oma hüvitiste kärpimise ja palkade külmutamise võimaluste otsimisest, püsib Status quo. Sest Põhiseadus keelavat (ilmselt PS § 75) oma palku nii vähendada kui külmutada. Küll ei keela see aga Riigikogu kantseleile esitamast restorani, taksosõitude, majoneesi jne. arveid kulude hüvitamiseks.
Riigikogulaste õiglase töötasu ja hüvitiste küsimus on ajakirjanduses taas käsitlemist leidnud. Tahaks loota, et see teema ei taandu huviorbiidilt enne kui riigikogu on lõpuks vastu võtnud otsuse(d) viimaks saadikute, aga niisamuti ka valitsuse liikmete ning teiste, riigikogujatega sarnastel alustel palgasajaate hüvitiste (palk, esinduskulud jms.) kooskõlla konjunktuuriga ehk võrreldavasse konteksti muude ametikohtade töötasude ja palgatasemega...ühtlasi üldsuse ootustele vastuvõetavasse suurusjärku ning selle tuletamise õiglastele ehk normaalsetele alusele. Kui Põhiseaduseadus (§ 75) keelab riigikogul otsustada käesoleval koosseisu hüvitiste üle, saab ta seda teha ometi järgmise kooseisu kohta, mida siis ka ootaks. Samas ei keela keegi riigikogujaid näidata üles riigimehelikkust ja vastutustunnet ning loobuma kuluhüvitistest ja/või teatud osast palgast kasvõi selle annetamisega heategevatele sihtasutustele või kandma riigikassasse. Kahjuks on praktika selline, et pigem annetab pensionär oma napi pensioni kõrvalt kogutud säästud kodulinnale, kui rahvasaadik saab aru oma ebanormaalselt, teenimatult suurest ning rahva õiglustunnet riivavast hüvitisest ja astub konstruktiivseid samme saadikute ebaproportsionaalselt suure hüvitise vähendamiseks ja viimiseks normaalsetele alustele.
Ei ole normaalne, et ja suvel üle 2 ja poole kuu (PS § 67) sisuliselt lulli lööv saadik saab kuus alates 52 500.- krooni palka olukorras, kus enamus inimesi saavad palka alla riigi aritmeetilise keskmise (Statistikaameti andmetel märtsis 2009 a 12 373.- krooni) või on sootuks töötud. Ometi peetakse ka vaid neljakohalise numbriga palga saajate töötasudelt kinni riigimaksud, millest ka Toompea härradele-prouadele palka ja hüvitisi makstakse. Kus on siin loogika, rääkimata vastutustundest ja riigimehelikkusest? See on veel eraldi teema, mida ja kuidas tavakodanik oma palgalt makstavatelt maksudelt riigilt sotsiaalteenuste (arstiabi, haridus, turvalisuse tagamine, pension, abirahad jne.) näol tagasi saab, kui saab.

Muidugi, kui tõstatada palga küsimus riigikogulase ees pistab too kohe kisama ja teeb teema tõstataja igati maha. Et too on kiuslik ja kade inimene, ning et seda asja pole üldse mõtet arutada, see on ei tea mitmenda järguline asi üldse riigis (Igor Gräzin’i stiil) jne. Siinkohal tasuks meenutada kuidas praegune rahandusminister Jürgen Ligi võttis toorelt ja matslikult sõimata Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli’t, kes saadikute palgateema omal ajal kilbile tõstis ja rahva allkirjade kogumise kamaania algatas. Väga võimalik, et Ligi’ga sama meelt (ka mentaalses liinis) oli ja on nii mõnigi teine poliitik või muu riigipalgaline, kelle konnasilmale Kalle Muuli initsiatiiv astus. Kõik muu võib olla probleem ja võib võtta arutluse alla ning kärbete objektiks peale nende oma palkade ja hüvitiste.
Võidakse väita, et saadikud on oma priskete palkade ja kuluhüvitiste väärilised kuivõrd nad on parimad ja võimekaimad rahva hulgast, keda rahvas ise valis. Millegipärast rahvas ei paista aga sellist seisukohta jagama. Ennekõike peavad endid parimateks ja erilisteks just rahvasaadikud ise. Pealegi, see rahva poolt valimise jutt ei kannata sisulist kriitikat ja arutelu, kuniks eksisteerivad parteide valimisnimekirjad, toimub häälte delegeerimine, mille toel saavad parlamenti paljud need - tihtilugu ühed ja samad näod või ka ustavad parteisõdurid-„noorkotkad“ - keda teps mitte sinna ei valitud. Ei ole mõtet rahva nimel suud pruukida kui puudub ka saadikute reaalne tagasikutsumise mehhanism. Ehk rahva poolt valitud olemise jutt on enamasti puhas demagoogia. Ma saan aru kui seda räägib Edgar Savisaar või Indrek Tarand või keegi muu, kelle taga on mitmetuhandeline elektoraat.
Seega, viidates määratule vastutusele ja oma erilisele positsioonile – rahva poolt valituks osutumisele – kaitsevad saadikud üleolevalt oma hiigelhüvitsi.
Üks levinud õigustusi saadikute kõrgetele palkadele ja ametihüvedele on, et kui need oleks väiksemad, ei kandideeriks parlamenti kõige paremad ja võimekamad. See on kitsarinnaline ja demagoogiline väide, mis omane neile, kes ennekõike ise endist nii arvavad.
Pigem ahvatleb suur palk, pikk palgaline seadustamata suvepuhkus ning muud hüved, pluss võimu teostamine ja ka sellega kauplemise võimalus kokku igasugu aferiste ja karjeriste, kes ongi sellele orienteeritud.
Parlamenti kandideerimise motiiviks ei saa olla raha ehk kõrge palk ja sellega kaasnevad ametihüved! Selleks peab olema ennekõike missioonitunne ja soov rakendada oma energiat, teadmisi ja aega ühiskonna hüvanguks. Ehk samad motiivid, mida riigikogulased ja poliitikud armastavad rõhutada rääkides õpetajatest, meditsiinitöötajates, politseinikest, tuletõrjujatest ja päästetöötajatest. Miks peaks riigikogulane olema töö mõttes erand? Et sinna kõlbab minna vaid kui palk ja hüved on parema kui ettevõtjana tegutsedes? Absrud.

Milles on siis probleem ja mida tuleks ette võtta? Ennekõike tuleks muuta parlamendisaadikute, aga ka teiste, riigikogujatega analoogsetel alusel riigipalgaliste ametnike ja teenistujate, nagu valitsuse liikmed, kohtunikud, president jne. palga ja hüvitiste maksmise alust ja põhimõtteid.
Palgakonsultant Urmas Orula leiab oma lähenemise põhjal, et riigikogu lihtliikme palk peaks praegusel ajal tulema kuhugi 33 000.- krooni kanti, pluss esinduskuludeks 20% palgast. Vaadates üldist palkade taset (sh. ettevõtete juhid) peaks see olema igati paslik suurusjärk. Usun, et arvestades hüvitiste ja sotsiaaltagatiste kogupaketti (mis vajaks samuti revideerimist) oleks parlamendi lihtliikme osas igati põhjendatud palgatase praeguses konjunktuuris, mis ei ületaks 30 tuhandet krooni.
Ehkki Urmas Orula näeb sellise suurusjärgu, ja teistesse palkadesse suhte tuletamist, ka aritmeetilise keskmise baasil, ei tohiks riigikogulaste ja teiste sellest alusest lähtuvate riigiteenistujate töötasu põhineda aritmeetilisel keskmisel. Saati veel IV kvartali keskmisel, nagu see praegu käib, kus palgad on tänu aastalõpupreemiatele ja ka nn orgaanilisele palkade kasvule olnud kõige suuremad.

Igati loogiline ja põhjendatud oleks võtta saadikute ja analoogsel alusel palka saavate riigiametnike ja -teenistujate palgaarvestuse aluseks riigi keskmine mediaanpalk (loe ka Tartu Ülikooli ametiühingu selle teemalist artiklit 29. 12. 2006), ehk palganumber, millest üles ja allapoole jääb sama palju palgasaajaid. Ja mitte mingi kvartali mediaan, vaid aasta keskmine mediaan. See oleks õiglane alus kuivõrd rahvasaadikute ülesanne on hea seista kogu ühiskonna, ehk kõigi valijate heaolu ja huvide eest – st. ka nende eest, kes teenivad alla mediaanpalga, rääkimata neist, kes teenivad alla aritmeetilise keskmise.
Mediaanil põhinemine on õiglane ka seetõttu, et see vastab otseselt ja paremini riigikogu otsuste kvaliteedile ja sellest tulenevalt ühiskonna elukvaliteedile. Pealegi on mediaanpalk palju adekvaatsem ja stabiilsem näitaja, mis ei allu ka virtuaalsele manipulatsioonile. Mida viimase all silmas pean, sellest allpool. Mediaanpalga muutus peegeldab adekvaatsemalt ka elatustaseme ja konjunktuuri muutuseid. Näiteks kui töötus kasvab üle teatud määra (a la tegelik, mitte Töötukassa registriline, töötusmäär ületab 10%) langevad ka enamus töötajate palgad, sh. mediaan keskmine kuivõrd mediaanpalga saaja on reaalne keskmine tööinimene. Aritmeetilise keskmise osas ei pruugi negatiivset muutust aga tekkidagi kui kõrgepalgaliste töötasu suureneb. Kitsa ringi kõrgepalgaliste palga tõusu tõukab tagant ühiskonna järjepidev kihistumine ning rikaste ja vaeste süvenev polarisatsioon - rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.
Käesolev masu aeg on sellest ju hea näide. Ehkki töötus kasvab ja palgad langevad, ei ole aritmeetiline keskmine töötasu praktiliselt langenud (Statistikaameti andetel märtsis 2009 keskmine brutopalk 12 373.- krooni), mis tähendab omakorda, et sellel näitajal palka saavate teenistujate (saadikud, riigikogu esimees, ministrid, kohtunikud, president) töötasud muudkui kasvavad.
See, et Statistikaamet ei pea arvestust mediaanpalga üle, on tehniline probleem, mida on võimalik väga kergesti ületada koostöös Maksu- ja tolliametiga.

Palkade aritmeetilise keskmisel põhinemine on veel üks põhimõtteline puudus – see genereerib ise-ennast. Ehk ülalmainitud virtuaalse manipulatsiooni moment. Isegi kui üldine elatustase ja enamuse palgasaajate palgad langevad, aga väikese ringkonna kõrgepalgaliste tipu omad tõusevad sedavõrd, et see tõstab aritmeetilist keskmist, tõuseb ka aritmeetilise keskmise alusel palgasaajate/teenistujate töötasu, mis omakorda tõstab aritmeetilist keskmist. Ehk Circulus vitiosus

Lühidalt töötasu arvestuse aritmeetilisest keskmisel põhinemine ei ole õiglane ega adekvaatne. Aeg on liikuda õiglasema, adekvaatsema ehk normaalsema rahvasaadikute, ministrite, kohtunike, presidendi jne. palgakorralduse, ja üldisemalt ühiskonna, suunas. See on oluline nii rahva ühtsuse kui ühiskonna heaolu seisukohalt tervikuna. Et paljud piirangud ja põhimõtted tulenevad Põhiseadusest, peaks riigikogu algatama Põhiseaduse muutmise. Kes seda teeks, on raske ette kujutada kuivõrd niipea kui parlamenti valituks osututakse, ka zombistutakse.

Optimistlike hindadega pankrotti

Kuigi söömine ja joomine on nauding, ma üldiselt väljas sööma ei kipu kui vajadus selleks just ei sunni, sest väljas süüa on kahtlemata oluliselt kulukam kui ise süüa teha. Samas on vahel tore ka lihtsalt niisama, kasvõi vahelduse mõttes, väljas söömas/kohvijoomas käia. Muidugi praegusel masu (rahvalik lühend majanduslikust surutisest) ajal on igal kroonil hoopis teine kaal ja hind. Vähemalt peaks olema. Paraku vaadates söögikohtade hinnakirju see nii välja paista ei taha. Või siis paistab? Eks oleneb kust poolt vaadata – kas siitpoolt või sealtpoolt letti. Ei ole normaalne kui väike tass tavalist oakohvi maksab 20.- krooni, tordilõik 40.- krooni või pool liitrit õlut 60.- krooni, rääkimata enamast. Sellist hinda ei küsita aga mingis eliitrestoranis vaid üsna tavalistes ja üldrahvalikes kohtades. Saan aru, kui sellist hinda küsitakse kohas, millel läheb hästi ja mis on klientidest tulvil. Aga koht, mis on sisuliselt tühi või alles sedavõrd algusjärgus, et vajaks hädasti laiemat nn kliendibaasi...? Arusaamatu.
Sisuliselt, kui soovid sõrmkübara asemel ühe normaalse koguse kohvi, maksad selle eest hinna, mille eest saad tavalisest kauplusest juba pool kilo kohvipuru. Mitu sellist tassitäit kohvi sellest saab? Mitmeid kümneid.
Okei, võib selle hinnaga kohvi, mõne saiakese, salati ja ka muud ju korra ostagi, aga edaspidi alternatiivide teadlikul kaalumisel, kahaneb tõenäosus, et ma näiteks kohvi soovil kalli kohviga kohta uuesti lähen, tublisti.

Kallis hind ei ole kaugeltki mitte vaid kohvikute ja toitlustuskohtade probleem. Ülepaisutatud hinnad ja suure kasumi taotlemine juba ühe tehinguga on levinud ka teistes valdkondades.
Ei anta endale aru, et üks asi on tahtmine saada, teine, reaalsed võimalused, ehk mida kliendid tegelikult on sulle valmis maksma (seejuures rõõmsaks jäädes) ning kolmas, optimaalne tase, ehk pikemat perspektiivi ja jätkusuutlikkust silmas pidades hinna ja kasumlikkuse suhe. Arvatakse, et suure raha küsimisega täidetakse kõige paremini oma ärilisi eesmärke. Muidugi, küsitavat raha hinna dikteerija ise tavaliselt suurena ei näe, sest tahtmine saada võib olla veelgi suurem. Tegelikult veendakse ise-endid ja oma töötajaid, et hind pole sugugi kõrge ja on igati õigustatud, sest vaat kui palju tööd me selle jaoks teeme või vaadake kui palju me siin investeerinud oleme, kui kallid on seadmed ja muu sisseseade, turundus jne. Andke andeks, aga see kui palju te investeeringute tegemisel raha olete magama pannud klienti üldiselt ei koti, ehk see pole müügiargument kui te ei müü just altruistile, kelle kaastundele te oma müügilootuse panete.

Paraku on suure kattega hinna küsimise tulemuseks klientide vaikne ja ühtlane eemaldumine. Liiati siis, kui tekib soodsam alternatiiv. Ning kui see on juba juhtunud, on ka endiste lojaalsete klientide tagasivõitmine väga raske kui mitte võimatu. Nende tagasisaamiseks peab olema lisaks uuele soodsale hinnale pakkuda ka muu n-ö präänik. Lähtuvalt kliendist võib selleks muidugi alati olla ka asukoht, millest võib aga äriliste eesmärkide saavutamiseks jääda väheks. Ehk väheks neid potentsiaalseid kliente, kelle jaoks asukoht ise-enesest on piisav präänik. Üldiselt valdab kalli hinnaga ostnud kliente lüpsta saamise ja teatud pettumuse tunne, mistõttu uue võimaluse tekkimisel vana, kallilt müüja poole naljalt tagasi ei pöörduta, ehkki ta võib nüüd teha soodsaid pakkumisi nn sõbrahindu jms.
Elusaid näiteid erinevate hinge vaakuvate või juba hingusele läinud ettevõtete kujul pakub elu igal sammul. Eriti praegu, masu ajal. Seejuures leidub enda headuses ja hinna põhjendatuses veendunud ettevõtteid (või õigemini ettevõtjaid/otsustajaid), kes punnitavad jäärapäiselt kõrge hinnaga, millega nagunii müüa ei õnnestu, olles sisuliselt juba pankroti äärel, ehkki müügimarginaal lubanuks hinda oluliselt langetada ja teenuse/toote pakkumist efektiivistada. Selline jäikus ja enesepetjalik käitumine on omane ettevõtjatele, kes peavad end turu liidriteks, konkurentidest paremaks, väärtustavad üle oma know-how’d pidades seda unikaalseks ja kujutavad üldse paljut ette.
Masu tingimustes on asi seegi, kui su ettevõtte tulud-tulud on jooksvalt nullis, ehk sa saad ettevõtjana äraelamiseks mingitki raha – palka, kui soovite.

Mis aga spetsiifiliselt kohvikutesse ja söögikohtadesse puutub, siis ei tee paha ka pisut loovam lähenemine kliendibaasi laiendamisse ning lojaalse klientuuri tekitamiseks. Klientidest päris tühi kohvik või söögikoht ei mõju usaldusväärsena ega tõmba külastajaid ligi. Seega on hea kui kohvikus viibib igal ajahetkel vähemalt mõni inimene. Kui kohta väisab ka turiste ja läbisõitjaid, kelle jaoks 20.- krooni kohvi eest ehk polegi nii palju ja ettevõtja leiab, et ühelt kohvilt 10.- krooni vähem küsimine mõjuks ta bisnissile laastavalt, võib asja üles ehitada ka nii, et iga järgmise külastusega lähevad kohv või koogid või õlu või mis iganes teatud astme võrra soodsamaks kuni näiteks 5.- kroonini normaalse tassi kohvi eest välja. Selliselt kasvatatakse omale klientuur neist inimestest, kelle jaoks koha asukoht on argumendiks, et seal käia. Sellega edastatakse potentsiaalsetele klientidele selge sõnum, et sa ei pea jooma kohvi või õlut üksinda kodus kui võid seda väga soodsalt teha meie mõnus interjööriga kohvikus. Pealegi ka 5.- krooniga tassi kohvi müümine on puhtalt ainete (vesi, kohv, koor, suhkur) maksumust arvestedes tulus.
Ideid on teisigi. Aga ega ma siis ei hakka neid kõike siia tasuta välja kirjutama. Mõelge ise ka veidi. Või ostke mult konsultatsiooni :).

Ettevõtete tervendamisest ajendatuna 10.03.09 Aavo Koka nädalakirjast

Oma sellenädalases (10.03.09) nädalakirjas kirjutab Aavo Kokk raske majandusseisu teemadel jutustuse, mille resümee on: kuidas ettevõtjad peaksid toimima praeguses majanduslanguse tingimustes, et oma ettevõtteid halvimast päästa.
Paraku on tegu kirjutisega, mis ei hiilga mingi tarkusega ja milliseid tuleb vasakult ja paremalt. Selliste kirjutiste ühine joon on manitsev-õpetlik joon ja sisuline tühjus ehk mitte ükski ei käsitle piisava üksikasjalikkusega kuidas parendavaid samme konkreetselt läbi viia ning analüüsi, mida see laiemas plaanis ja pikemas perspektiivis kaasa toob. Selmet piirdutakse loosungliku manitsusega ettevõtteid saneerida ja rookida neist välja kõik mittekasumliku alates tegevustest lõpetades toodetega. Selliseid õpetusi (sisuliselt targutusi) võib kirjutada ka mõned aastad koolis käinud ja lehti lugev koolilaps, kel võimet siit-sealt leotud käibetarkusi kõrva taha panna.
Et taolisi „tarkust tuubil“ kirjutised ignoreerivad laiemat pilti ja neis esitatud soovituste mõjusid ning neid produtseerivad vahest ka arvamusliidrid (nagu kõnealusel juhul) ja sellised arvamusavaldused kriisi süvenedes üha enam kõlapinda leiavad võivad need ühelt maalt omandada ohtliku ajupesu mõõtmed. Sestap vaagiks lähemalt Aavo Koka kirjatüki väiteid ja soovitusi.
Aavo Kokk räägib ühest anonüümsest Läti ärimehest, kes üheksakümnendate algul riigiettevõtete erastamisega, ehk neile käpa peale panemisega, nagu see asi toimus, oma rikkusele aluse pani ja nüüd nutab kuidas võlausaldajad talle pinda käivad ehkki tal ju kinnisvara näol vara küll, aga häda selles, et kuna pole ostjaid, puudub võimalus vara rahaks teha.
Aavo Kokk resümeerib õigesti, sisuliselt on nüüd saabunud samasugused tingimused, kui siis, kui Läti ärimees (ja mitte ainult tema muidugi) omal ajal ülisoodsalt ettevõtteid erastasid. Aga mitte enam need nn ärimehed pole varade ülevõtjad, vaid nüüd võetakse neilt endilt. Veel nendib Kokk elutargalt: „Kui sa suudad välja mõelda, mida oleks tookord pidanud nonde firmade päästmiseks teisiti tegema, siis ka tead, mida sina pead praegu tegema, et oma ärisid päästa.“
See kinnitab kenasti vanasõna „mis kergelt tulnud, see kergelt läinud“.
Ehk tasuks sellest põgusast lookesest otsida ka põhjuseid, miks majandus vähemasti meie postsovjeetlikus regioonis on sellises viletsas seisus nagu ta on. Sest enamik suuromanikke on tekkinud 90-ndate alguses riiklike tööstuste, hoonete ja muu vara ülisoodsa nn erastamise läbi. Esimese hooga meenub kohe selline korüfee nagu Tiit Vähi. Sisuliselt seisnes erastamine aga enamasti sulaselges pättuses ehk susserdamistes, kokkumängus, võltsimistes, võimu kuritarvitustes jms. Ehk tegu ei olnud mitte erastamise vaid ärastamisega, ehk veelgi lihtsamini: varastamisega. Seega on suur osa tänaseid suurärimehi lihtsalt vargad ja kriminaalid, kelle jõukus ja majanduslik edu ei seisne mitte niivõrd targas juhtimises ja õigetes otsustes kuivõrd teiste, tublide inimeste panuses nendesse ettevõtetesse. Seejuures on omanikud oma ettevõtteid, kui need vähegi n-ö kaela on kandma hakanud, armutult lüpstud ja seeläbi nende arengut pidurdatud. Kõik ju tahtsid kiirelt rikastuda kuivõrd rikas ja laiav oli ka meedia poolt püünele upitatud edukuse võrdkuju. Selline toimimine viitab omakorda üldise majanduskriisi ühele universaalsele aspektile, kus tegelikult vähesed loovad väärtusi, aga paljud söövad nende vilju. Jämedat otsa hoiavad oma käes finantsstruktuurid ehk enamasti pangad, elatudes rahvalt kooritud raha pealt teenimises – sulle laenatakse intressiga su enda raha, mida sa pangas hoiad. Ja seda sa ju hoiad, et üldse pank sulle laenu annaks.
Teiseks majanduse kuumendajateks on tootmisvahendite ja muu korporatiivse vara omanikud ehk täpsemalt magnaadid ja monopolid, kes koorivad kogu kasumi, mida töötajad neile genereerivad. Aga need on juba pikemad teemad, mis vajavad eraldi käsitlust.

Aavo Kokk toob näite kuidas kauplustes seisavad igasugu tooted nagu telekad, pesumasinad, arvutid jms., mis tihtilugu, kui mitte enamasti, on toodetud krediidirahadega (laen ettevõttele või tootmisse) mistõttu kuuluvat need de jure justkui pangale. Mõnel juhul on see kaup kaupluse lettidel ka tänu ettevõtte oma krediidile. De jure see võibki ju nii olla, aga kuidas on seis tegelikult? Kuidas tekkis raha panka ja sai jõukaks ettevõte, kes saab võimaldada oma kaupade krediidiga kauplustesse jagamist? Jõuame taaskord eelmises lõigus nenditu juurde, ehk kõik see on toodetud ja kinni makstud rahva ehk tarbija enda rahadega läbi intressiarvestusel baseeruva finantsskeemide ja sisuliselt poolkohustusliku enda sissetulekute pangas hoidmise ning teisalt läbi tootmisvahendite omajate orjamise.
Pangad on sisuliselt kõikehõlmava kraani staatuses, mis reguleerib majandust ning rahva elatustaset. Tahavad, keeravad ühed kraanid kinni ja teised lahti, või vastupidi, või siis kõik kraanid kinni või kõik lahti. Pea-asi, et ise kasumlikult ära majandada.

Oma kirjatüki lõpus nendib Aavo Kokk veel: „…halvast olukorrast suudavad välja rabeleda vaid need firmad, mis suudavad osadest tegevustest ja –ärivaldkondadest täielikult loobuda. Raskel ajal ei ole eesmärgiks mitte turuosa ega suur käive, vaid kasumlikkus. Sulgeda tuleb poed, mille kassavoog on negatiivne. Müügilt ja tootmisest tuleb ära korjata tooted, mille kulud on suuremad kui tulud. Viisakalt tuleb ignoreerida kliente, kelle teenindamisele peab ettevõte peale maksma.“
Enne ettevõtte jõuliste võtetega saneerima asumist ning sellest nn kõige kahjumliku väljarookimist tuleks olla ikka äärmiselt ettevaatlik ja kaalutlev. Selles, mis on kasumlik ja tulus, on üsna lihtne selgusele jõuda. Ennekõike peaks enne kärbete kallale asumist selgeks tegema, mis on kahjumlik, ehk kas see seda ka tegelikult on, ehk kuidas seda mõõta ja hinnata. Ainuüksi numbrite analüüsist siin ei piisa. Tuleks arvestada ka kaudseid mõjusid nagu, kas kahjumlik toode/teenus/tegevus kaudselt mitte ei toeta vastavat kasumlikku aspekti. Näiteks kui ma vaatan end tarbijana, siis ma eelistan kasutada nende ettevõtete, kaubandusasutuste jne. teenuseid, kus ma saan enda jaoks olulist kaupa/teenust olgugi see konkreetne toode/teenus/tegevus neile üksikuna kahjumlik. Kui nad selle konkreetse kauba/teenuse/tegevuse aga kahjumlikuna välja roogivad, otsin teise vastava kauba/teenuse/tegevuse pakkuja. Muidugi ei ole üks spetsiifiline kaup/teenus/tegevus pakkuja valikul ainuke valikukriteerium, aga muudest olulistes nüanssides võrdsete pakkujate puhul ikkagi määrav.
Siinjuures kui käsitlemist on leidnud toode/teenus/tegevus, ei saa üle ega mööda ka töötajatest, keda hinnatakse samuti kasumlikkuse mõõdupuuga. Minu tähelepanek on küll see, et professionaalsus ja kvaliteet liigub koos konkreetsete inimestega. Mis tähendab, et kui ma sain ühes konkreetses ettevõttes igati meeldiva ja kvaliteetse teenuse osaliseks, siis ühelt maalt võib see juba ainuüksi ühe inimese lahkumisega olla kardinaalselt muutunud ja halva teenuse/kohtlemise osaliseks saanuna pole enam asja sellesse ettevõttesse.

Ja järjest paremaks läheb!

Ei, ei, mitte majandus või elu üldiselt, aga üks käesoleva ülemaailmse majanduslanguse kaasnähtuseid – kütusehinnad. Nüüd on see Eestis jõudnud Neste jaamades juba selliste liitri hindadeni nagu E95 11,1 kr/l, E98 11,6 kr/l ja diisel 12,8 kr/l. Mitu head aastat tagasi olid meil sellised mootorkütuse hinnad ja milline oli siis üldine elatustase ja selle näitajad nagu keskmine palk? Tõepoolest, sõida autoga juba või lustiks.
Tegelikult võib aga selliste mootorkütuse hindade kohta alles nüüd, sellise üldise elatustaseme ja keskmise palga juures ning suhtest muudesse hindadesse, öelda, normaalne.

Imesid juhtub siiski ka tänapäeval

Tõepoolest! Ja kusjuures positiivselt üllatavaid imesid, milleks kütusehindade langemist praegusele 2004 aasta keskpaiga seisuga vastavale tasemele saab pidada. Kes oleks seda näiteks suvel juuni kuus (2008) kui bensiini E95 liitri hind oli 19 krooni ja diislikütusele koguni üle 20 krooni liiter, arvata, et see võib langeda E95 osas 12 krooni tasemele liitrilt ja diislil 14 krooni alla liiter. Arvestades lisaks asjaolu, et toornaftat ju maailma juurde ei teki ja tarbimismahtude tipp on tootmistipu väidetavalt ületanud.
Eks see ole üks majanduse jahenemisega kaasnevaid positiivseid nähtuseid nagu ka kinnisvara hindade langus ja surve kaupade ning teenuste odavnemisele kuivõrd nõudlus määrab ju pakkumise mitte vastupidi ning esimene on seoses üldise majanduslangusega tublisti kahanenud.
Ise küll ei uskunud, et mootorikütuse hinnad võiksid sellelt tasemelt, kuhu nad 2008 a keskel tõusnud olid, ilma raha revalveerimise või muude kunstlike situatsioonide abita oluliselt alla tulla. Aga nagu on kord öeldud: asjad juhtuvad sellest hoolimata, kas me neid usume või mitte. Õnneks ka head asjad.