Imesid juhtub siiski ka tänapäeval

Tõepoolest! Ja kusjuures positiivselt üllatavaid imesid, milleks kütusehindade langemist praegusele 2004 aasta keskpaiga seisuga vastavale tasemele saab pidada. Kes oleks seda näiteks suvel juuni kuus (2008) kui bensiini E95 liitri hind oli 19 krooni ja diislikütusele koguni üle 20 krooni liiter, arvata, et see võib langeda E95 osas 12 krooni tasemele liitrilt ja diislil 14 krooni alla liiter. Arvestades lisaks asjaolu, et toornaftat ju maailma juurde ei teki ja tarbimismahtude tipp on tootmistipu väidetavalt ületanud.
Eks see ole üks majanduse jahenemisega kaasnevaid positiivseid nähtuseid nagu ka kinnisvara hindade langus ja surve kaupade ning teenuste odavnemisele kuivõrd nõudlus määrab ju pakkumise mitte vastupidi ning esimene on seoses üldise majanduslangusega tublisti kahanenud.
Ise küll ei uskunud, et mootorikütuse hinnad võiksid sellelt tasemelt, kuhu nad 2008 a keskel tõusnud olid, ilma raha revalveerimise või muude kunstlike situatsioonide abita oluliselt alla tulla. Aga nagu on kord öeldud: asjad juhtuvad sellest hoolimata, kas me neid usume või mitte. Õnneks ka head asjad.

Abitus suure palgaga

Väga värskendav, naljakas ja Contralikult vaimukas oli tema järjekordne sõnaseadmine ETV saates Erisaade muusikaklipis, mis oli üles ehitatud Anne Veski kuulsale laulule „Jätke võtmed välja poole“, mis tögas rahvasaadikute „muret“ kõrge palga pärast ja mida diiva ise ka esitas.
See oli kogu temaatikat oma totruses ehedalt paljastav ja mõnusalt groteskne, et ainult lollakas ei mõista kui idiootlik on poliitikute teeseldud mure oma ebanormaalselt suure, pidevalt kasvava ja rahva õiglustundele sülitava (eriti praeguses jahtuvas majandusolukorras, kus paljud inimesed kaotavad oma töökohad) palga ja muude soodustuste pärast ning kui abituks ennast tehakse selle normaalsele tasemele ja alustele viimisel. Huvitav kuidas poliitikud ise oma tola mängimisest aru ei saa või on nende nahk nii paks ja saamahimu nii suur, et neid rahva arvamus ja suhtumine lihtsalt ei koti. Ilmselt seda kõike. Küll keelab palkasid külmutada Põhiseadus, küll president. Aga tahet ja siirast soovi oma palkasid ja hüvesid normaliseerida ei paista kuskilt. Kuulda on ainult õigustusi ja vabandusi takistuste kohta. Aga kes käsib teil, rahvasaadikutel, oma palka n-ö külmutada? Viige see normaalsematele alustele milleks võib endiselt olla selle seotus keskmise palgaga. Aga mitte viimase kvartali aritmeetilise keskmisega (mil palgad aastas on kõige kõrgemad), vaid kogu aasta kuu keskmise mediaanpalgaga! Ja seda kõigi poliitiliste ametikohade osas, alates rahvasaadikust lõpetades presidendiga. Rahvasaadiku osas võiks palk võrduda näiteks aasta keskmise mediaani kolmekordse summaga. Mediaani keskmisega sidumine oli ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhata Marje Josing'u ettepanek - üks väheseid tarku mõtteid, kui mitte ainuke, mis ma tema suust kuulnud olen. Üldist mulli (mis võib olla nii ja võib olla naa) oskavad väga paljud ajada.
Mediaaniga sidumine paneks loogiliselt poliitikuid ka rohkem rahva üldise heaolu peale mõtlema ja selles suunas tegutsema. Lihtsalt vähem motiivi makromajanduslikeks sahkerdusteks ja kunstlike olukordade loomiseks, mis vaid statistikas näitavad rahva paremat elujärge aga tegelikkuses kajastab ca 20...25% jõukama elaniku elujärje paranemist.
Ei usu, et Põhiseaduse § 75, mis riigikogu liikmete tasu käsitleb, sisuliseks mõtteks on keelata rahvasaadikuil oma palkade normaliseerimist selle sidumisega adekvaatsema alusega. Kui kohtumenetluses annab seadus tõlgendamise võimalusi, siis interpreteeritakse seadusandja mõtet võttes aluseks seaduse üldine mõte ja seadusandja tahe. Nüüd ei suuda see seadusandja, milleks riigikogu ju on, ühtäkki oma tahtest aru saada või seda selgelt formuleerida. Kui Põhiseadus piirabki rahvasaadikuil oma kooseisu palga üle otsustamist, siis on selle mõtteks ennekõike endale suuremate hüvede määramise ärahoidmine mitte ei vastusta nende vähendamist. Kui meie rahvasaadikud ja muud poliitikud suvatseks asjale vaadata riigimehelikust vaatevinklist, peaks nad sellisest lihtsast põhimõttest ju aru saama ja ei tohiks tekkida mingit vastuseisu toimimaks riigi ja rahva huvides, milleks oma palga ja hüvede kärpimine kahtlematult oleks.

Poliitikute jutt on tühi möla

Seda paraku kahjuks ka härra president Ilvese jutt.
Seda, kas inimene räägib paikapidavat ja mõistlikku juttu või ajab populistlikku mulli, saab kõige paremini hinnata ikka tagantjärele. Eks sellele viitab teatud üleoleval moel ka rahvatarkus, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Nii on see ka president Ilvese kõnega. Vaadake, mida härra president väidab kõigest napid kuud enne üleüldist ülemaalilmset majanduslangust oma 2007 a vana-aasta lõpu kõnes Eesti rahvale (all esimene klipp): "Neil, kes ennustavad krahhi ei ole õigus. Nad eksivad." Praegusel kõrge inflatsiooniga perioodil tuleks investeerida...
Väga tore positivistlik jutt, aga paraku mitte paikapidav ja eksitav oma populistlikkuses.
Tasub kuulata-vaadata, mida härra president räägib nüüd, detsembris 2008, oma läkituses Youtube'is (teine klipp).

Klisseelike käibefraaside olemus

Kes meist poleks kuulnud mõnda sellistest käibefraasidest nagu: tasuta lõunaid pole olemas; las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi; maailm ongi ebaõiglane; sõjas ja armastuses on kõik lubatud; lollidelt tulebki raha ära võtta; solgisurma pole keegi surnud; aeg tegi seda teist ja kolmandat jms.

Enamasti pruugitakse sedasorti käibetarkusi teatud sündmuste või käitumiste õigustamiseks ja endalt moraalse vastutuse maha pesemiseks. Ennekõike siis eneseõigustusteks - lolluste, sigatsemiste, taunitava käitumise ning suhtumise omaarust vaimuka õigustustena. Suisa aksioomidena. Ikka on asja taga mingi üldine või abstraktne mõõde nagu maailm, aeg, mõni muud nähtus või sündmus, mitte inimene ise, kes ühe või teise olukorra/sündmuse taga on või suisa sigatseb.

Vaatame lähemalt, millistel juhtudel milliseid klisseedeks kulunud käibefraase pruugitakse.

Tasuta lõunaid pole olemas. Kasutatakse ennekõike õigustamaks mõnd oma tagamõttega riukalikku aktsiooni või tõdemusena kahjurõõmus kui keegi on läinud mõne soodsa pakkumise pettuse õnge, mis pealtnäha paistis täiesti süütu või tõotas vaid kasu. Või ka lihtsalt enda targa ja elukogenuna näitamiseks kui keegi on petta saanud.

Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi – pruugitakse isekate ja omakasule orienteeritud tehingute õigustuseks kriitika suhtes, mille on esile kutsunud teiste huvide kahjustamine või riivatud õiglustunne. Tavaliselt tembeldatakse siis koerteks peetavaid lihtsalt kadedateks. Neile vaadatakse alt üles ega peeta võrdväärseteks. Väga tavaline käibeväljend just poliitikute kõnepruugis, kes arvavad, et rahvas või rivaalitsev poliitiline jõud ennekõike kadedusest neile asju pahaks paneb ja neid kiusab.

Sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Ei tea kas sõjas seda idiootlikku klisseed kah pruugitakse – millegipärast nagu ei usu seda, aga eks kutselised sõjaväelased või seda asja kommenteerida. Küll aga armastavad sellega oma teguviisi õigustada nii teiste kui oma lähisuhteid lõhkuvad isikud, kes teiste tundeid suurt millekski ei pea. Kindlasti mitte ligilähedaseks oma hetke heaoluga ja parema positsiooniga. Sellise käibefraasiga õigustatakse teis(t)ele haiget tegemist, alandamist ja hingehaavade põhjustamist.

Maailm ongi ebaõiglane. Üsna universaalne mistahes endapoolse või kellegi teise sigaduse või ebaõiglase käitumise õigustamiseks kasutatav käibefraas. Iseloomustab kasutava isiku vastutamatust ja kalduvust ebaõiglaste võtete kasutamiseks. Väljendab paindlikkust moraali ja eetikanormide hälbimiseks – neist mööda vaatamiseks. Põhimõtted - kui mõningaid moraalseid peakski esinema - muutuvad vastavalt olukorrale ja omakasule.

Lollidelt tulebki raha ära võtta. Iseloomulik egoistlikult ja külmavereliselt tegutsevatele tüüpidele, kes leiavad, et tüssu tegemine ja riukad on loomulik osa äri ajamisest või üldse rahalistes suhetes. Ei põe ega tunne süümepiinu kui õnnestub kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata. Pea-asi on ise mitte vahele jääda ja ajada asju nii, et see oleks võimalikult JOKK, et kuskilt kinni hakkamise risk oleks minimaalne. Samas põetakse ise väga lüpsta saamise riski.

Solgisurma pole keegi surnud – kiputakse enamasti naljatlevalt ütlema siis kui pistetakse suhu mõni mahakukkunud toidupaluke või süüakse võibolla mitte kõige kaubanduslikuma väljanägemisega või mõne muu aine või asjaga kokku puutunud toitu vms. või kui kõike seda serveeritakse teistele. Või siis oma suure elutarkuse väljendamiseks olles tunnistajaks mõne teise poolt riknenud või n-ö määrdunud toidu söömisele.

Kuigi nii mõnedki tegelased teatud puhkudel oma või teiste sigadusi ja lollusi taoliste käibefraasidega õigustada armastavad, on sisuliselt tegu sisutühjade „tarkustega“, mis ei kannata veidigi tõsisemat arutlust ja argumentatsiooni – ehk sisuliselt ei ole need tõesed.
No näiteks: Tasuta lõunaid pole olemas. See on ju nii ja naa sõltuvalt vaatenurgast ehk positsioonist. Mina olen küll enda jaoks tasuta lõunaid nautinud ja ei saa kuidagi väita, et need ei ole mulle tasuta olnud. See muidugi ei tähenda, et nende eest pidi keegi teine maksma ehk see teatud kulu tähendas. Tõdemus, et "tasuta lõunaid pole olemas" on selles mõttes sama hea kui väita, et tasuta (alg)haridust pole olemas või tasuta tänavavalgustust pole olemas või tasuta mida iganes pole olemas. No muidugi ei ole kui võtta, et keegi või kuidagi me selle eest maksame. Ja mis siis? Mida see siis kokkuvõttes resümeerib?
Samaviisi pudisevad laiali kõik teised taolised klisseedeks kulunud käibefraasid.

Seega, kes iganes end taoliste käibefraasidega end või miskit õigustab, tegeleb ennekõike iseenda petmisega või rahustamisega. Ta läheb pigem demagoogiale kui, et võtab omale vastutuse ja kohtleb teisi võrdsena, endaga samaväärsena, on üleüldse väärikas ja õiglane inimene.

Kindlasti on väga paljudel kogemusi nii siintoodud kui teistsuguste käibefraasidega ja situatsioonidega, kus neid kasutatud on. Meenutage millistes situatsioonidest olete kuulnud neid kasutatavat või olete neid ise kasutanud.

„Kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“

Kauplusemüüjate poolt sageli pruugitava „kas ma saan Teid aidata?“ käibeväljendiga samasse, totakate etiketiväljendite kategooriasse kuuluvad teatud olukordades üsna tihti pruugitavad küsimused nagu „kes helistab?“ või „kes teda küsib?“, millega ennekõike just firmade sekretärid „kostitavad“ helistajat, kes on küsinud konkreetse isiku järele, kellega on avaldatud soovi rääkida.
Oma sisult on need küsimused kindlasti kraadi või kaks pentsikumad kui laialivalguv „kas ma saan teid aidata?“, millest sa saad aru vähemalt seda, et see suunatud konkreetselt sulle ega tekita tunnet, et sa justkui esindad omakorda kedagi teist, mitte iseennast.
Küsimused „kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“ tekitavad omakorda küsimuse justkui kõne vastuvõtja ei usuks, et just sina seda inimest küsid, keda sa küsid. Et justkui peaks sinu juures viibima veel keegi, kes siis tegelikult küsitud inimesega vestelda tahab, mitte sa ise. Tõepoolest, selliste napakate küsimuste peale ei pruugi osata kohe vastust leidagi kui ei tea, mida selle all siis tegelikult teada saada tahetakse, kuivõrd need küsimused on oma sisult ju süreaalsed. Totakad igaljuhul. Et mis mõttes kes helistab? või kes teda küsib?! Ise helistan ja ise küsin ju! Sellise küsimuse all peavad tublid sekretärid ja muidu tohmanid aga silmas seda, et kust, mis firmast sa helistad ja mis on su nimi. Sest sellist asja on õpetatud neid enne kõne suunamist või siis soovitud inimese kontaktide andmist järele uurima. Miks aga ei võiks seda siis küsidagi, mida sisuliselt teada saada tahetakse ja teha seda arusaadavalt? Näiteks: „kust (või mis firmast) te helistate ja kuidas on teie nimi? Või ka kellesta ma võin talle teatada kui ma nüüd talle kõne ühendan? Huvitav, mis selliselt, normaalselt ja helistajas oma kahestunud isikus kahtlusi mittetekitavas ning arusaadavas laadis küsimist takistab?

„Kas ma saan Teid aidata?“

Just sellise pöördumisega kostitavad nii mitmedki omaarust vist edumeelsete ja eesrindlike kaupluste müüjad kauplusse sisenenud külastajaid. Heal juhul oled sa jõudnud kaupluses olevaid eksponaate silmitsema hakata, kui müüja sellise kimbatust tekitava küsimusega su külje alla tuleb. Teisel juhul jõuad sa kauplusesse sisenemisel vaid mõne sammu astuda kui üliagar õhetav müüja või müüjanna sama lolli küsimusega sind kõnetab. Et mis mõttes aidata? Aidata kaupluses ringi vaadata? Aidata lugeda toote juures olevat infot? Aidata mõelda (ja mitte ainult toodete üle, mis selles kaupluses müügil on)? Aidata aega parajaks teha? Tekib küsimus, kas ma paistan tõesti nii abitu välja, et tema saab aidata mind milleski, milles ma tegelikult abi vajan? Kui ma sellise idiootse küsimuse peale müüjalt olen küsinud, et milles ta näiteks mind aidata saab, et ta oma abi nii lahkesti pakub, siis tuleb sealt tavaliselt midagi sellist, et „noh kui teil on küsimusi mõne toote kohta või nii…“ No ja siis?! Et kui mul ongi küsimusi mõne toote kohta, siis kas ei tohiks ilma et ta oleks oma nimetet totra küsimusega su poole pöördunud, vajadusel tema poole pöörduda või? Pealegi, kui mõne toote vastu ongi olnud sügavam huvi, ja olen müüjalt selle kohta küsinud, on müüja kahjuks osutunud veelgi lollimaks kui ma ise. Küsimuse peale hakatakse siis toote manuaali lugema. Seda oskan ma ka ise (vähemalt kolmes keeles) läbi viia. See, kui müüja teab tõesti müüdavatest toodetest ja oskab kliendi küsimustele (sh. ka võibolla lollidele) vastata, on pigem meeldiv, aga kahjuks harv erand, kui reegel. Aga oma arusaamatut abi pakkuma ollakse kõigele vaatamata väga mihklid. Ei tea, kus kohast nad seda õppisid või kes neile selle pähe tagus, et sellise küsimusega on väga hea külastajat kõnetada? Ilmselt on sellise käitumise motiiviks kõvasti kultiveeritav mentaliteet, mis rõhutab aktiivsuse, initsiatiivi olulisust. Kahjuks unustatakse ära, et mitte vähem oluline ei ole taktitunne, mõistuspärasus, erialane kompetentsus ja teadmised.
Siinkohal võib ju kaasaegses eesti keeles küsida, et what the big deal about that question, aga kui sul on tõesti ka muid, ja palju olulisemaid probleeme lahendada ja mõtteid mõelda, kui see mida suudab mingi taignasegamismasin, mis juhuslikult parasjagu su nina ees kõrgub, või kui sa oled just oma jala üle kaupluse ukseläve tõstnud, mõjub klisseelik ja olemuselt mõttetu küsimus „kas ma saan teid aidata?“ kohatult ja isegi solvavalt. Kui sa sellise küsimusega pöördud, olgu pealegi sa müüja, siis ole valmis ka tõeliselt aitama kui kõnetatav ei palugi midagi seoses mingi tootega, millest sa ehk nii kangesti pajatada tahad – no näiteks seda, et lisaks väljas olevale mustale värvile on seda olemas ka beežis toonis ja et see on tõesti väga hea ja kasulik aparaat. Oled sa valmis minema abi pakutule appi puid lõhkuma, sõnnikut laiali tassima, õunu koristama, korteriremonti tegema, pesu või nõusid pesema, tube koristama, rahaliselt toetama, tervisehäda ravima jne. jne? Ehk asjades milles inimene, kelle poole sa oma totaka küsimusega pöördusid, ehk kõige enam abi vajab.
Kui sa, müüja, oled kaupluse külastajate poole sellise küsimusega pöördunud selleks, et nad oleks teadlikud sinu valmidusest nende tooteid puudutavatele küsimustele vastata ja neid teenindada, siis selleks ei ole vaja suurt muud midagi teha kui olla külastajatele nähtav ja vajadusel kättesaadav ning panna tähele kui mõni inimene, näiteks miski vidin näpus, abitult enda ümber vaatab. Üldiselt on inimestel suud peas ja nad mõistavad küsida küll. Nii üllatav kui see ei või ka näida. Teine teema on, kui sa, müüja, soovid vahepeal ostusaalist lahkuda, siis võib olla tõesti põhjust minna toodet uudistava külastaja juurde, aga mitte totaka küsimusega abi vajamise kohta, vaid viitega, et „Tere. Olen kaupluse müüja, lähen mõneks hetkeks müügisaalist ära. Kui teil tekib toodete osas küsimusi, siis pöörduge selle-või-tolle inimese poole või koputage, näete, sellele uksele.“ Simple as that!
Kõrgendatud tähelepanu all viibimine, millest pöördumine küsimusega aitamise kohta tunnistust annab, ei tunne külastaja end reeglina vabalt ja sundimatult mistõttu on reeglina pärsitud ka tema ostu valmidus.

Uus maadvõttev matsluse ilming liikluses

Tihedamini ja teravamalt kui varasematel aastate pimedatel aegadel, on selle aasta sügisel sõna otseses mõttes silmipimestavalt silma hakanud autojuhid, kes sõidavad vaatamata sellele, et vastu tuleb teine auto, täistuledega ega suvatse tulesid lähituledele ümber lülitada ka siis kui sa selleks omakorda täistulede peale tõmbamisega mõista annad. Selline enesekeskne ja kaasliiklejaid otseselt häiriv (liiklust ohustav) ükskõiksus on võtnud täiesti laiaulatuslikud ja valdavad mastaabid. Autojuhid, kes lülitavad vastu tuleva auto lähenedes mõistlikult kauguselt täistuled lähitulede peale või reageerivad vastutuleva autojuhi täistuledelt lähituledele ümberlülitamisega samaga sisuliselt koheselt, on muutunud pigem harvaks erandiks. Hea on kui tulede ümberlülitamisele jõutakse su vastavasuunaliste pingutuste peale, ehk kui oled omakorda täistuled peale tõmmanud. Aga pahatihti ei aita enam seegi.
Ilmselt on selline ilming tihedas seoses üldise maad võtva enesekesksuse ja hoolimatuse kasvuga ühiskonnas. Kindlasti ei saa sellist asja aga liikluses sallida kuivõrd see seab vägagi otseselt ohtu kaasliiklejate turvalisuse ja elud. Isiklikult ei meenu mulle küll, et politsei oleks peatanud ja karistanud liiklejaid pimedal ajal tulede LE-le mittevastava kasutamise eest, mida tuleks aga kindlasti teha, et selline täistuledega sõitmise porno väheneks.
Lisaks tuima näoga täistuledega sõitmisele on väga levinud ka sõitmine sisselülitatud kahe paari tuledega – põhisõidutulede ja udutuledega. See, et see LE järgi udu puudumisel keelatud on, neid seltsimehi ei koti. Sisuliselt on selliste poolt pimestamine võrreldav täistuledega vastusõitvate autodega.
Täistuledega sõitmist harrastatakse ka üsna lähedal teise auto taga sõites. Nende vastu aitab küll õnneks ühe tahavaate peegli nurga ära muutmisest, et leida asend, kus tugev tagant tulev valgus silmi ei pimesta. Salongipeeglil on selleks spetsiaalselt eraldi aste olemas. Kui selline tölplasest juht sust mööda sõidab, saab muidugi omakorda talle taga sõites täistulede mõnu tunda lasta. Aga suuremaks probleemiks jäävad endiselt täistuledega tuimad vastu liikujad. Vahest tekib küll mõte, et taoliste jobujuhtide korralekutsumiseks/tähelepanujuhtimiseks tuleks autole mingi tugeva valgusjõuga prože külge monteerida, mille siis tuima, täistuledega sõitva juhi tulede ümberlülitamise peale sundimiseks saaks korraks peale tõmmata. Muidugi võib selline meede kujutada omakorda ohtu kuivõrd siis pimestab see ju jobujuhti, kes paistab nägemisega niigi hädas olema ja kelle ees teeservas võib liikuda parasjagu jalakäija või jalgrattur kelle elu võib siis otseselt ohtu sattuda.
Igal juhul on tuim täistuledega, ja ka mitme komplekti sõidutuledega kaasliiklejate pimestamise probleem reaalne. Täistuledega sõitmine on samasugune matsluse, enesekesksuse ja teistest hoolimatuse/lugupidamatuse ilming nagu suunatulede mittekasutaminegi.

Täiendavalt sellest, mis iseloomustab head autojuhti pimedas sõitmisel.
Esiteks on normaalsel juhil auto tuled reguleeritud. Nii, et need ei vaata eri suundades ja on aru saada, et lähituled on lähituled ja kaugtuled on kaugtuled.
Teiseks ei monteeri ta pimedas sõitmiseks autole ette täiendavaid lisatulesid.
Kolmandaks, kui ta autol on lisaks lähituledele olemas udutuled või muud täiendavad tuled, kasutab ta neid vastavalt ettenähtud tingimustel ehk udus sõites, mitte lisavalgustusena pimedas sõitmisel.
Neljandaks, lülitab normaalne autojuht tuled vastutuleva sõiduki lähenemisel lähituledele ümber vähemalt 200…300 meetrit enne vastutuleva autoga kohakuti jõudmist, aga soovitavalt veelgi varem. Kindlasti lülitab ta tuled lähituledele viivitamata kui seda on teinud vastutuleva auto juht (kui tegu ei ole just kilomeetrise või pikema vahemaaga), sest ta saab aru, et see on märk sellest, et ta pimestab vastutuleva sõiduki juhti.
Viiendaks, hea juht lülitab kaugtuled lähituledele piiratud nähtavuse tingimustes (kurviline või üle küngaste kulgev tee) juba siis kui lähenevast valgusest on täheldada teise sõiduki peatset nähtavale ilmumist kurve tagant või siis üle teekünka harja. Seejuures lülitab ta ebatasasel (üle küngaste kulgeval teel) tuled lähitulede peale ümber täheldades künka tagant suure veoki, bussi lähenemist, millest annavad aimu nende katusel või selle ülaservas paiknevad tuled, mis ilmuvad nähtavale enne nende sõidukite allservas paiknevaid sõidutulesid. Selliselt välistab ta suurte sõidukijuhtide pimestamist, kes istuvad tunduvalt kõrgemal kui sõiduautode juhid ning on seetõttu ebatasasel teel sõites viimastest tunduvalt rohkem pimestamisele eksponeeritud.
Lisaks ei pea normaalne juht paljuks korraks (ca sekundiks) peale tõmmata kaugtuled kui vastutulev juht on millegipärast lähituled kaugtulede peale ümber lülitanud, andmaks tagasidet selle kohta, et ta juba sõitis lähituledega.

Tumedanahaline e neeger – automaatne õigustus mahategemiseks ja laimamiseks?

Mootorispordi- ja vormelisõbrana jälgisin minagi F1 selle hooaja viimast etappi Brasiiliast. Seda enam, et tavapärasele, ning vaatamise mõttes uniseks tegevale algusest lõpuni loksumisele tõotas punktiseisu arvestades tulla põnev võidusõit. Ja põnev see tõesti - selle aasta tiitlipretendente silmas pidades - ka tuli.
Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et maailmameistri tiitli võitis üliandekas Lewis Hamilton tulles kõigi aegade noorimaks F1 maailmameistriks. Eriti arvestades seda kuidas ta eelmisel aastal lolli prohmaka tõttu viimasel etapil sisuliselt auga väljasõidetud käe ulatuses olnud meistritiitlist ilma jäi. Prohmakas oli tol korral küll ta enda viga, aga ebaõnne, ja veelgi enam, selle kordumist ei soovi ometi.
Isiklikult mulle jäi noor Hamilton silma juba aasta-kaks enne vormel ühte tulekut kui ta kihutas vormel GP sarjas. Ei pidanud olema suur ekspert tunnistamaks tema sõidumeisterlikkust ja julgust. Mees tegi lausa uskumatult fantastilisi sõite, mis kubisesid vähem ja rohkem võimatutest kaasvõistlejatest möödasõitudest. Juhtus sedagi, et ta uljuse tõttu pisut rajalt väljas käis, aga ikka suutis mees oma koha tagasi võidelda ja veel parandadagi.
Sisuliselt sama joont on mees jätkanud ka vormel ühes. Ja seda on olnud igati värskendav vaadata peale sakslasest legendi Michael Schumacheri lõpetamist F1’s. Minu hinnangul on Hamiltoni näol tegu ühe andekaima sõitjaga F1 sarjas läbi aegade. Ehkki ega F1 sarjas praegu just väga piimamehi olegi. Ca 15 mehe osas on asi rohkem kinni tehnikas kui sõiduoskuses.
Aga mitte Hamiltoni taevani kiitmine pole mu käesoleva jutu mõte. Hämmeldust ja mõtteainet on pakkunud hoopis loomulikuna (spordi)võistluste juurde kuuluv nähtus nagu poolehoid ning ühe-või-teise võistleja pooldamine. Mõistan igati kui poolehoiu aluseks on kas isiklik tutvus (rääkimata siis sugulussidemest) või siis sportlase (võistleja) omadused sportlasena, tema käitumine nii võistleja kui inimesena jms. Ning antipaatia või koguni vihkamise ajendiks vastavalt sellise tunde tundjale tekitatud otsene kahju või solvamine, aga ka sportlase taunimist vääriv käitumine teiste inimeste vastu jms. F1 võistluste järgseid netikommentaare (põhiliselt PMO-st) lugedes, võib aga täheldada väga paljusid Hamiltoni mõnitavaid, vihkavaid ja koguni halba soovivaid kommentaare, mis ei baseeru tema käitumisel eraisiku või sportlasena. Neist õhkub täiesti mõistetamatut ja põhjendamatut pimedat rassistlikku viha. Ehk tema vastu ollakse lihtsalt sellepärast, et ta on tumedanahaline, ehk neeger, nagu Maarjamaal on tavatsetud läbi aegade mustanahaliste kohta öelda. Ja seda peab nii mõnigi netikommentaator piisavaks, et kirjutada tema aadressil solvavaid ja mahategevaid kommentaare. Mis konkreetselt Hamilton neile halba on teinud või miks nad peavad Hamiltoni solvamist väärivaks ei vaevu nad põhjendama. Ilmselt nad seda ka ei oska kuivõrd selleks puudub mõistuspärane põhjus.
Selliste pimevihkajate eelistuste motiiv on primitiivne – olla lähima konkurendi poolt, kes ei ole neeger. Sestap paisti tugevalt fännama just Massat, kes Hamiltoni kõrval neile kuidagi väga valge ja tsiviliseeritud paistis. Samas eelmisel aastal, kui põhiline vägikaikavedu toimus Hamiltoni ja Räikköneni vahel, ei olnud Massa kommentaariumites sugugi nii väga sümpaatne ja nunnu kui sel aastal. Sel aastal oli ta paljude millegipärast väga valge ja kõva sõidumees kelle ees justkui kuidagi väga juhuslikult ilma sõiduoskuseta äpust neeger Hamilton maailmameistriks tuli. Aga eks kedagi pimesi - vaid nahavärvi või rassi alusel – vihkavad, solvavad ja mahategevad kommentaarid annavad tunnistust nende sisutusest ja räägivad kõige otsesemalt nende autorite IQ tasemest ehk selle tugevast nappusest.

Meedia meeletu kolletumine

Nii kahetsusväärne kui see pole, tuleb tunnistada meedia jätkuvat kolletumist ja mandumist kus ka seni tõsisemad meediaväljaanded orienteeruvad järjest madalamatele huvidele ja instinktidele. Kas ka suurematele masside, ei oska 100%-lise kindlusega väita, aga ilmselt sedagi. Et aga publik, ehk vaatajad ise sellise kollase soga produtseerimist dikteeriks, millele meediaväljaanded on eneseõigustuslikult apelleerinud, selles julgen sügavalt kahelda. Pigem on see kollase pasa tootjate eneseõigustus, et toodame ju seda, mida vaataja tahab näha ja mis hästi peale läheb. Ei! Kollase pasa produtseerimisega ja meediasse paiskamisega kultiveeritakse teadlikult ja tahtlikult publiku madalamaid ja primitiivsemaid tundeid ja huvisid, et seeläbi säiluks ja kasvaks võimalus neile üha enam seda kollast sitta sokutada ja seeläbi paremini reklaami müüa. See on teadlik „kollase“ tarbimise fooni loomine ja tarbijaskonna laiendamise püüe.
Näiteks Postimees online pole kahjuks ammu enam tõsine uudisteportaal olles sisuliselt muutunud teiseks SL Õhtuleheks või Kroonikaks või Just´iks ehk ehedaks kollase solgi toruks. No vaadake näiteks milline nägi välja PMO 26.10.08 esileht. Peamisteks uudisteks on samasuguste kolla-roosade telesaadete kajastused!
Sellise, meedia üleüldise kolletumise ja mandumise tingimustes pole ime kui ühiskonnas, eriti just noorte hulgas kuivõrd nemad on ju kõigele uuele vastuvõtlikumad, võtab maad pealiskaudsus, küünilisus, hedonistlikud hoiakud ja elulaadi imetlemine, iga hinna eest tuntuks ja kuulsaks saamise soov (kuivõrd telesaates osaleja on „tegija“). See omakorda soodustab igasugu taunitavuste, väärnähtuste ja ilmingute - alates SMS laenude võtmisest kuni kuritegudeni välja - avaldumist. Noorte ajud on juba maast-madalast kollase meedia poolt produtseeritavaga ära loputatud, nii, et neil on selgelt raskusi ümbritseva ja ühiskonna adekvaatse hindamisega alates juba sellest, mis on õige, mis väär, mis taunitav ja mis tunnustamist vääriv.
Kusjuures kommentaariumis PMO moderaator selliste saastauudiste kritiseerimist, et kas see on siis asi, mis peaks figureerima ühe endast lugupidava uudisteportaali avalehel, läbi ei lase. Niisamuti kustutatakse ka muid, konkreetse artikli sisusse puutuvaid kommentaare, mis ilmselt siis lihtsalt moderaatorile ei meeldi. Need ei pea olema sugugi ebatsensuursed. Aga eks see käib taolise kollakas-lillaka tilu-lilutamise juurde – madalatele huvidele orienteeritud saasta positiivset imagot kujundatakse ka tsensuuri abil.

Suuna näitamisest ja muudest ise-enesest mõistetavatest, pidevalt probleemiks olevatest aspektidest liikluses

Suuremate teemade jaoks hoogu võttes ühest väga igapäevasest, kindlasti praktiliselt kõigile aktiivsetele liiklejatele teadaolevatest taunitavatest võtetest sõidukite liikluses. Nimelt suunatulede kasutamisest (ehk mittekasutamisest), aga ka muudest levinud kummalistest võtetest liikluses. Liiklus, sh. suunatulede temaatika on teema, millest ilmselt võib jahuda niikaua kui inimkond teeliikluses mootorsõidukitega liigub. Lühemas perspektiivis sellest vaevalt eriti midagi muutub, aga teisalt, kui selliseid teemasid, ehk taunitavaid käitumisi ja momente üldse ei tõstataks ja ülal ei hoitaks, poleks tõenäoliselt üldse lootust paremusele ja paranemisele.

Mitte ei saa aru kuidas peamiselt autorooli satuvad nii mannetud tegelased, kes ei suuda oma manöövritest kaasliiklejatele vastavalt reeglitele, ehk suunatule õigeaegse (kui üldse) sisselülitamisega, märku anda. Olgugi, et tänapäeval õpetatakse autokoolides liiklust ja ka linnasõitu üsna põhjalikult (pakun, et põhjalikumalt kui kunagi varem), ja üha haruldasemaks on muutunud ka lubade illegaalse soetamise võimalus, kohtab tänavaliikluses ka vahtralehtedega sõitvaid tegelasi, kes poleks justkui liikluseeskirjadest, sh. suunatule kasutamisest, midagi kuulnud. Üsna tavapäraseks ilminguks, vähemasti Tallinna liikluses, on muutunud sõiduradade vahetamine lihtlabase ja tuima vajumisega kõrval rajale teiste sõidukite vahele. Nii, et sõiduki, mille ees koht sisse võetakse, juht peab omaltpoolt tegema kõik, et kokkupõrget vältida. Loomulikult ei vaevu liiklusjobu oma sellisest kavatsusest kaasliiklejaid suuna näitamisega informeerima. Selline käitumine ei räägi muust kui matslikkusest ja kasvatamatusest, milles paraku tänapäevased nn „tegijad“ ise mingit probleemi ei näe. Tuim nägu ees, pilk sihikindlalt ette suunatud jätkatakse oma kõigutamatud edenemist ka siis kui sa oled tema kõrvale jõudnud või liiklusvoolus seisatunud ning üritad talle selgeks teha, et normaalne oleks ikka suunda ka näidata, kui tahab, et ta sõiduk terveks jääb. Või vahitakse sulle tema tegematajätmisele viitamise peale lihtsalt lolli näoga otsa.

Muidugi on oht liiklusjobu korralekutsumisel ise rämeda sõimu osaliseks saada, et takistad liiklusjobul vastutustundetut edenemist, mis ei pruugi suuna mitte näitamise tõttu sugugi mitte kiirem olla.

Peale selle eksisteerib ka selliseid juhte, kes olles sulle kõrvalt realt ette vajunud, avastab alles peale uuele reale asumist, et selle manöövri juurde vist kuulus ka suuna näitamine. Ja siis peale manöövri sooritamist lastakse suunatulel mõned korrad vilkuda. Tõesti palju abi sellest.

Olen mõelnud, et raja vahetusel, aga ka ristuvale teele suundumisel ja muudes suunatule pruukimist eeldatavates olukordades suuna mitte näitamisel on ilmselt kolm peamist põhjust:
a) ilmselt kõige levinum on sulaselge matslikkus, egoism, enesekesksus, isekus, „mina ja maailm“ suhtumine või kuidas iganes me seda nimetame. Need on tihtilugu ka juhid, kes peavad ennast hästi edukateks inimesteks ja teisi, kes neid kritiseerivad, jobudeks ja elus kibestunud tegelasteks.

b) Teine tüüp on rabedad e kogenematud juhid, kes eriti just tiheda liikluse korral on pinges ega suuda lihtsalt mitut juhtimisvõtet korraga sooritada – käiku vahetada, roolida, pedaalida ja siis veel ennetavalt ka suunda näidata. Tavaliselt kas vanainimesed või naisterahvad.

c) Kolmanda tüübi esindaja tundub olema teadlik suuna näitamata jätja, kes, ka peamiselt tiheda liikluse korral, kartuses, et äkki teda ei lasta vahele, kui ta oma kavatsusest rea vahetuse kohta peaks suuna näitamisega märku andma, jätab selle teadlikult tegemata.

Kui esimese kahe variandi puhul on asi selge: esimene tüüp vajab lihtsalt isiklikku karmi kogemust (kokkupõrke näol, milles ta süüdi jääb) või siis pidevat trahvimist kuniks õiged ja teisi arvestavad sõiduvõtted seda kaudu kohale jõuavad ning teine tüüp peab lihtsalt endas arendama enesedistsipliini, milleks ka korralekutsumine liiast ei ole, siis kolmanda tüübi teguviisi ei muuda tema motiiv küll kuidagi vähem matslikuks ja egoistlikuks ega vähem taunitavaks. Kindlasti väärib ka sellise motiiviga suuna näitamata jätmine korralekutsumist ja trahvimist. Ise lasen võimaluse korral küll vahele juhte, kes on oma kavatsusest rada vahetada õigeagselt suunatulega märku annavad. Ja pigem ei näe vajadust lasta vahele trügida ülbetel tüüpidel, kes kaasliiklejaid endast vähemaks peavad (millest suuna mitte näitamine räägib).

Lisaks raja vahetamisel esinevale suuna mittenäitamisele, on üsna tavaline ka suuna mitte näitamine tee äärde seisma jäämisel või siis tee servast liikuma hakkamisel. Viimasega on olnud ka isiklik kogemus intsidendi näol tõsisest liiklusjobust juhiga, kellega oli tegu vältimaks kokkupõrget, sest liiklusjobu arvas heaks hakata võidu sõitma kui olin asunud temast suunatulega märku andmisega mööda sõitma.

Suuna mitte näitamine on kahtsusväärselt vägagi tavaline ka situatsioonis, kus sa näiteks ootad teele või ringristmikule väljasõitu läheneva auto tõttu ja siis see liiklusjobuks osutunud juht keerab ilma suunatuld näitamata ära. Sina aga ootasid nagu tola tema tõttu oma sõidu korda. Jällegi on suunatuld mitte pruukiva juhi näol ilmselt enesekeskse „mina ja maailm“ tüübiga, kes muidugi ei pruugi selle pealegi tulla, et tema tõttu oodati. Või siis on tegu väga flegmaatilise tüübiga või lihtsalt pohhuistiga, kel pea alati hoiak „no ja mis siis“.

Suuna näitamise temaatikaga puutume ka kokku parklates, kus suuna näitamise kommet veelgi vähem, kui üldse. Pole haruldane, et samale vabale parkimiskohale pretendeerivad kaks sõidukit ehk siis sõidukijuhti. Kui kumbki oma kavatsusest suunaga märku ei anna, pole seal erilist vahet, kuidas selle koha hõivamine toimub, ehk kes enne selle võtab või põrkavad mõlemad sõidukid seda üritades otsapidi kokku. Ühed mustab mõlemad siis. Kui aga üks näitab suunda, andes märku selgest kavatsusest sellele kohale pöörata ja tema ees võtab parkimiskoha ära oma vastavast kavatsusest mitte märku andev ülbe liiklusjobu, on olukord ikka inetu küll. Tavaliselt on sellise võttega parkimiskoha hõivaja puhul tegu selgelt väga egoistliku ja ülbe tüübiga, kelle osas mina Peeter Ojalikku näopeksu küll liigseks ei peaks kui ta märkuse peale oma viga ei paranda ja oma sigatsemise pärast ei vabanda.

Veel ühest nüansist, kus suunatuli suuresti kommunikatsiooni- ja oma kavatsustest teavitamise vahendiks. Ehk jällegi väga pädev võte parklas kasutamiseks. Näiteks kui sa peatud laskmaks kellelgi oma parkimiskohalt välja tagurdada, siis selleks, et ka väljasõitja sinu kavatsust, seda võimaldada, aru saaks, tõmba sisse tema poolne suunatuli. Nii ta näeb, et kavatsed sellele kohale asuda ja tal on palju kindlam alustatud manööver lõpule viia, sest sinu kavatsus on nüüd talle arusaadav, sa pole lihtsalt suvaliselt muul põhjusel hetkeks peatunud vaid annad ühtlasi tunnistust, et oled ka tema kavatsust märganud ning ootad selle järel. Lihtne, loogiline ja teiste suhtes lugupidamist üles näitav.

Suuna näitamise temaatika lõpetuseks veel niipalju, et nii nagu üldse ühiselu reeglitest sh. Liikluseeskirjadest kinnipidamine tõstab ka suuna näitamine turvalisust, lisab mõistetavust ja ohutust, on see ka viisakuse avaldamise vorm, mis ennekõike kaunistab kasutajat ennast.

Suuna mittenäitamise kõrval on mitte just väga haruldane liikluseeskirjade mitte tundmist osutav iseenesest koomiline olukord, kus fooriga reguleeritud ristmikule välja sõitnud vasakpööret sooritav juht jääb keset ristmikku seisma kuivõrd fooris põleb 90° nurga all ehk tema soovitud sõidu suunal punane, sõitmist keelav, tuli :). Inimene on küll lubade saamiseks liikluskoolis käinud ja ka õppesõitu teinud, aga seda ikka ei tea, mis juhul jäädakse vasakpöörde sooritamisel ristmikule seisma ja millisel (enamus juhtudel) mitte. Ja nii see tola seisab keset fooriga reguleeritud ristmikku, ilma, et ootaks ristmikku ületavate jalakäijate taga, takistades teistel, tema taga tulevatel sõidukitel ristmikku ületada.

Sama teguviisi üks harusid või alaliike on ilmselt ka foori punase tule korral peatumine foori juures, mitte sellele eelnenud „stopp“ viida või „stopp-joone“ ees nagu LE ette näeb. Ja siis vahitakse seal loll nägu peas, miks kõrvalt teelt n-ö peale tuleva autod talle talle külge tahavad tulla, aga neil liiklusjobude tõttu kuhugi sõita pole.

Liiklusest saab ja tuleb rääkida-kirjutada palju, aga sedakorda mitte käsiltemist leidnud teemadest edaspidi.

Nupp lihtsameelsetele

Ehkki ma väga palju tänavatele jala ei liigu, tuleb ka seda ette kuivõrd jala käia on üldjuhul igatpidi kasulikum ja tervislikum kui näiteks autoga sõita või ka ühistransporti kasutada. Eriti kui vahemaad on selleks sobilikud ja keskkond seda soodustav.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid ühest ilmingust jalakäijate käitumises, mis mul seda nähes ikka ja jälle muige näole toob. Asi puudutab nimelt valgusfoore, millel fooritulede juhtimiseks nupp küljes. Ja just neid valgusfoore, mis asuvad suurtel ristmikel. Väga tihti (nende kordade kohta kui ma jala liigun) kui ma tee ületamiseks sellise foori taga lubava tule süttimist ootan, leidub mõni aktiivne-kärsitu kodanik, kes seda nuppu vajutab, lootuses sellega teeliiklus peatada, et saaks võimalikult ruttu ohutult sõiduteed ületama asuda. Mida aga ei juhtu, on see, et foor töötab ikka oma tavapärases režiimis edasi, vahetades lubavaid-keelavaid tulesid just neil aegadel mil ta selleks on programmeeritud. Mis muidugi ei tähenda seda, et aktiivse kodaniku nupulevajutus ei võiks vahetult eelneda fooritulede vaheldumisele programmi alusel, mis juhul kodanik rahuloluga märkab, et tema aktiivsusest soovitud tulemus sündis :).
See toimub selliselt just nii päevasel ajal ja äripäeviti. Ilmselt toimub see ettekirjutatud programmi alusel suuremates liiklussõlmedes samuti ka puhkepäevadel. See, et suurte liiklussõlmede/ristmiku foore suvalisel ajal foori küljes oleva nupu abil juhtida ei saa, on igati normaalne ja loogiline. Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis liikluskorraldaja/fooride töörežiimi eest vastutaja (Tallinnas selleks ilmselt AS Signaal vms.) peaks ikka päris idioot olema kui võimaldaks suurtes liiklussõlmedes paiknevaid foore suvalisel ajal igal lihtsameelsel nupuvajutusega mõjutada. Sellise võimalusega halvataks oluliselt linnaliikluse koordineeritus, ehk sõidukite liikluse sujuvus, põhjustades liiklusvoo ebaühtlust, ummikuid, sellest tulenevat saaste suurenemist jne.
Lihtsameelne, kärsitu, aktiivne kodanik tavaliselt aga sellise asja peale iseseisva mõtlemisega ei tule.
Ei ole seda teemat küll uurinud, aga tõenäoliselt erineb puhke- ja tööpäevade foori käsitsijuhtimise võimalusega režiimile üleminek erinevate kella-aegade poolest. Kindlasti toimivad osad foorid – need, mis on paigaldatud kuhugi pikema teelõigu peale - nupule vajutamisega ka päevasel ajal ja äripäeviti.
Olen mõelnud, et võibolla peaks nupuga „juhitavate” fooride küljes olema foori nupuga juhtimise režiimi aegadest teavitav tahvel, mis niihästi infot millal konkreetne foor nupuga juhtimise võimalusele ja sellelt maha lülitub. Kui pikk on fooritulede vahetumise välp peale nupule vajutust ja ka näiteks kui kaugel asuvad kummalgi pool antud ülekäigukohast lähimad ülekäigurajad, tunnelid vms. Sellise teavitamise probleemiks on muidugi foorirežiimide aegade muutmise vajadus, mis juhul tuleks iga kord ka selliste fooride infotahvlit uuendada. Samas kui foorirežiimide muutmine ei ole väga levinud – näiteks toimub maksimaalselt paar korda aastas – võiks see teavitus olla igati teostatav. Sellega väheneks võimalus jalakäijatel ennast lolliks teha (järele jääks siis need, kes ei oska või ei viitsi või ei taha lugeda). Jalakäijad tunneksid ennast paremini kuna nad on informeeritumad ja tunneksid end ka lugupeetumatena kuivõrd linn peab neid vajalikuks informeerida, mitte ei jäeta oma lolli mõistusega posti küljes olevat nuppu tallama.

Dilemma järjekorrapulgaga

Poodides käies, mis enamasti on suured kaubanduskeskused, kuna nende juurde on autoga mugav sõita ja saab ka normaalselt (ilma selle eest ekstra raha maksmata) parkida, väljavalitud kaubaga kassa juurde jõudes olen aeg-ajalt maadelnud dilemmaga kuhu asetada kassalindil ostjate kraami eristav järjekorra pulk. Kas enda kraami ette, kui minu ees olev ostja seda ei ole mingil põhjusel pannud? Või enda kraami järele? Või hoopis olla sedavõrd aktivist, et panna see nii enda kraami ette kui järele?
Muidugi pole see pealtnäha suurem asi probleem, eriti selliste teemade nagu üldine majanduslangus, kõikide kohtade täisehitamine, üldine korruptsioon, liikluskultuuritus, teede ja tänavate halb seiskord, ülemaailmne kliimasoojenemine, venemaa kasvava autokraatluse ja imperialistlike ambitsioonide ilmnemise jne. kõrval, aga võtame siiski keskenduda sellele väikesele mitteolulisele seigale, mis võib õhtust meeleolu vaat et enamgi rikkuda, kui näiteks uudis jääkaru uppumisest kuna oma loomuliku elukeskkonna ebaloomuliku soojenemise tõttu ei leidnud ta jäist pinnast, mille peale ronida.
Ehk järjekorrapulga dilemmast. Isegi kui see mõne jaoks pole teema, võib see vabalt selleks muutuda kui sa kaubanduskeskuses oma kraami kassalindele laotanuna selle pulga üldse panemata jätad. Näiteks unustad. Tekib üsna tõenäoline oht kas kõrval ostleja käest pragada saada või lööb kassiir kas sinu ees või järel oleva ostja kraami sinu omadega kokku. Vastavalt kuhu poole siis kraami vahet tähistav pulka panemata jäi. Kui sina või su kõrval ostleja pole nõus kogu selliselt kokku löödud kraami eest tasuma, milleks arvatavasti tahe puudub, kui selliselt kokku lastud kraami ostjad pole just väga head tuttavad, tuleb kassiiril see töö uuesti teha. Ja selle lahtiarutamine ei ole sugugi mitte enam meeldiv, sest see võtab aega ja inimesed ei pruugi jätta ka pahameelt väljendamata. Aga kellele meeldikski kellegi ajameelsuse või ignorantsuse tõttu sabas passida või topelt tööd teha? Seega, korralik ja vähegi teistest hooliv ostja paneb vähemasti ühe järjekorrapulga oma kraami teise ostja kraamist eristamiseks kassalindile. Aga kummale poole oma kraami siis, liiati kui sinu ees olev ostja ei ole seda pannud oma kraami järele? Okei, ütleme, et paneme siis enda kraami ette. Samas kui sinu järel tulev ostja seda ei märganud, võib ta arvata, et sina oled ignorantne mats, kes ei suvatsenud enda kraami kaasostja omast järjekorrapulgaga tähistada. Ja pole sugugi haruldane, et sa selle pärast siis sinule järgneva ostja käest võtta saad. Mina olen seepeale küll öelnud, et ma juba panin ühe pulga ja sellest peaks piisama. Ja sisuliselt ju ka piisab, sest kui ka järgmine ostja paneb pulga enda kraami ette, ehk siis eelneva ostja kraami järele, ei esine ju sisulist probleemi või vahet, kas järjekorrapulk pannakse oma kraami ette või järele. Viimase ostja suhtes ei ole nagunii mingit vajadust oma kraami lõppemist pulgaga tähistada. Seda jääb juba märkima „kassa suletud, palun pöörduge kõrval kassasse” märk. Probleem aga ilmnebki juhul kui eelnevale järgnev ostja ei märka, et ta pani järjekorrapulga oma kraami ette mitte järele, ja hakkab sellest teadmatuses olles eelpoolseisva ostjaga kurjustama. Vaevalt, et keegi väga tahaks möliseda saada. Normaalsed inimesed vähemati mitte. Sestap on hea kassalindi pulk oma kraami järele panna. Nii vähemalt elimineerid sinu järel tuleva ostja pahameele sinu aadressil. Samas kui sinule eelnev ostja ei asetanud kassapulka oma kraami järele, ehk sinu kraami ette, vaid oma kraami ette - ehk toimis ostjate ostude vahel järje hoidmiseks sisuliselt piisavalt -, aga sina omakorda ei ole oma kraami ette, ehk siis eelneva ostja kraami vahele järjekorrapulka pannud, eksisteerib väga reaalne oht, et kassapidaja erinevate ostjate kraamil vahet tegemata laseb need ühes jorus kassast läbi. Ja nagu mainitud, jama ja pahameelt kui palju.
Seega, kas panna järjekorrapulk oma kraami ette või järele? Mõlemal juhul võivad tekkida eelkirjeldatud jamad ja võid pälvida kaasostleja(te) või lisaks ka kassiiri pahameele. Samas kui iga ostja on sedavõrd mõistlik, et ta suudab vähemasti ühe järjekorra pulga asetada vastavalt vajadusele, kas oma kraami ette (kui see sealt puudub), või selle järele (kui see eespool olemas on), ei esineks mingit probleemi.
Paraku see tihtilugu aga nii ei ole ja leidub ikka neid ostjaid, kes võtavad sind sõimata kui sa oma kraami järele järjekorrapulka ei ole pannud, vaatamata sellele, et asetasid selle oma kraami ette. Mõni ei suvatse koguni oma kraami enne kassalindilegi panna, kui sa pole oma kraami järele järjekorrapulka asetanud J. Ja kui ta siis avastab, et sa seda teha ei kavatsegi, rabab ta vihaselt kaks pulka virutades ühe neist oma kraami ette ja teise oma kraami järele J. Lahendus missugune!

Alustan

Kuivõrd tänapäeva infoühiskond ja tehnoloogia annab ka igale üksikisikule, kelle inimõigusi pole oma mõtete väljendamiseks piiratud ja kel vähegi tahtmist on, interneti ja bloginduse näol suurepärase võimaluse oma mõtete avaldamiseks, siis otsustasin seda isegi teha. Seda enam, et osasid poppe blogisid (millest Irja ja Inno oma vast kõige kurikuulsam ja tuntum) lugedes olen avastanud neis tõsise alternatiivi raha ja ka poliitika poolt juhitud/mõjutatud tavameediale, kus viimasel ajal on kahetsusväärseks trendiks muutunud sisutühjade kirjavigadest kubisevate mõttetuste avaldamine uudiste sildi all.
Üha enam olen jõudnud veendumusele, et inimesed, kes käivad ringi lahtiste silmade ja hingega, kes panevad tähele ja kel pole mitte kõik ja kõigest n-ö savi, kel on asjadest oma arvamus ja midagi öelda ühiskonnas valitsevate ebakohtade kohta, võiks/peaks sellist suurepärast võimalust kasutama.