Mida teie arvate?

On sellise nimega tore saade ETV-s. Üks vähestest saadetest, mida regulaarselt vaatan. Minuarust hea saade mitmes aspektis: elulised, praktiliselt igaüht puudutavad, teemad, tarmukad ja huvitavad saatekülalised-žüriiliikmed, terav šarmantne saatejuht ning sümpaatne formaat. Muidugi võiks olla veelgi parem, kui saatejuht Maire Aunaste laseks osalistel oma mõtted lõpuni öelda, aga võibolla oleks siis asi juba liiga ideaalne.
Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.

Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.

Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada. 

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Klisseelike käibefraaside olemus

Kes meist poleks kuulnud mõnda sellistest käibefraasidest nagu: tasuta lõunaid pole olemas; las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi; maailm ongi ebaõiglane; sõjas ja armastuses on kõik lubatud; lollidelt tulebki raha ära võtta; solgisurma pole keegi surnud; aeg tegi seda teist ja kolmandat jms.

Enamasti pruugitakse sedasorti käibetarkusi teatud sündmuste või käitumiste õigustamiseks ja endalt moraalse vastutuse maha pesemiseks. Ennekõike siis eneseõigustusteks - lolluste, sigatsemiste, taunitava käitumise ning suhtumise omaarust vaimuka õigustustena. Suisa aksioomidena. Ikka on asja taga mingi üldine või abstraktne mõõde nagu maailm, aeg, mõni muud nähtus või sündmus, mitte inimene ise, kes ühe või teise olukorra/sündmuse taga on või suisa sigatseb.

Vaatame lähemalt, millistel juhtudel milliseid klisseedeks kulunud käibefraase pruugitakse.

Tasuta lõunaid pole olemas. Kasutatakse ennekõike õigustamaks mõnd oma tagamõttega riukalikku aktsiooni või tõdemusena kahjurõõmus kui keegi on läinud mõne soodsa pakkumise pettuse õnge, mis pealtnäha paistis täiesti süütu või tõotas vaid kasu. Või ka lihtsalt enda targa ja elukogenuna näitamiseks kui keegi on petta saanud.

Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi – pruugitakse isekate ja omakasule orienteeritud tehingute õigustuseks kriitika suhtes, mille on esile kutsunud teiste huvide kahjustamine või riivatud õiglustunne. Tavaliselt tembeldatakse siis koerteks peetavaid lihtsalt kadedateks. Neile vaadatakse alt üles ega peeta võrdväärseteks. Väga tavaline käibeväljend just poliitikute kõnepruugis, kes arvavad, et rahvas või rivaalitsev poliitiline jõud ennekõike kadedusest neile asju pahaks paneb ja neid kiusab.

Sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Ei tea kas sõjas seda idiootlikku klisseed kah pruugitakse – millegipärast nagu ei usu seda, aga eks kutselised sõjaväelased või seda asja kommenteerida. Küll aga armastavad sellega oma teguviisi õigustada nii teiste kui oma lähisuhteid lõhkuvad isikud, kes teiste tundeid suurt millekski ei pea. Kindlasti mitte ligilähedaseks oma hetke heaoluga ja parema positsiooniga. Sellise käibefraasiga õigustatakse teis(t)ele haiget tegemist, alandamist ja hingehaavade põhjustamist.

Maailm ongi ebaõiglane. Üsna universaalne mistahes endapoolse või kellegi teise sigaduse või ebaõiglase käitumise õigustamiseks kasutatav käibefraas. Iseloomustab kasutava isiku vastutamatust ja kalduvust ebaõiglaste võtete kasutamiseks. Väljendab paindlikkust moraali ja eetikanormide hälbimiseks – neist mööda vaatamiseks. Põhimõtted - kui mõningaid moraalseid peakski esinema - muutuvad vastavalt olukorrale ja omakasule.

Lollidelt tulebki raha ära võtta. Iseloomulik egoistlikult ja külmavereliselt tegutsevatele tüüpidele, kes leiavad, et tüssu tegemine ja riukad on loomulik osa äri ajamisest või üldse rahalistes suhetes. Ei põe ega tunne süümepiinu kui õnnestub kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata. Pea-asi on ise mitte vahele jääda ja ajada asju nii, et see oleks võimalikult JOKK, et kuskilt kinni hakkamise risk oleks minimaalne. Samas põetakse ise väga lüpsta saamise riski.

Solgisurma pole keegi surnud – kiputakse enamasti naljatlevalt ütlema siis kui pistetakse suhu mõni mahakukkunud toidupaluke või süüakse võibolla mitte kõige kaubanduslikuma väljanägemisega või mõne muu aine või asjaga kokku puutunud toitu vms. või kui kõike seda serveeritakse teistele. Või siis oma suure elutarkuse väljendamiseks olles tunnistajaks mõne teise poolt riknenud või n-ö määrdunud toidu söömisele.

Kuigi nii mõnedki tegelased teatud puhkudel oma või teiste sigadusi ja lollusi taoliste käibefraasidega õigustada armastavad, on sisuliselt tegu sisutühjade „tarkustega“, mis ei kannata veidigi tõsisemat arutlust ja argumentatsiooni – ehk sisuliselt ei ole need tõesed.
No näiteks: Tasuta lõunaid pole olemas. See on ju nii ja naa sõltuvalt vaatenurgast ehk positsioonist. Mina olen küll enda jaoks tasuta lõunaid nautinud ja ei saa kuidagi väita, et need ei ole mulle tasuta olnud. See muidugi ei tähenda, et nende eest pidi keegi teine maksma ehk see teatud kulu tähendas. Tõdemus, et "tasuta lõunaid pole olemas" on selles mõttes sama hea kui väita, et tasuta (alg)haridust pole olemas või tasuta tänavavalgustust pole olemas või tasuta mida iganes pole olemas. No muidugi ei ole kui võtta, et keegi või kuidagi me selle eest maksame. Ja mis siis? Mida see siis kokkuvõttes resümeerib?
Samaviisi pudisevad laiali kõik teised taolised klisseedeks kulunud käibefraasid.

Seega, kes iganes end taoliste käibefraasidega end või miskit õigustab, tegeleb ennekõike iseenda petmisega või rahustamisega. Ta läheb pigem demagoogiale kui, et võtab omale vastutuse ja kohtleb teisi võrdsena, endaga samaväärsena, on üleüldse väärikas ja õiglane inimene.

Kindlasti on väga paljudel kogemusi nii siintoodud kui teistsuguste käibefraasidega ja situatsioonidega, kus neid kasutatud on. Meenutage millistes situatsioonidest olete kuulnud neid kasutatavat või olete neid ise kasutanud.

Dilemma järjekorrapulgaga

Poodides käies, mis enamasti on suured kaubanduskeskused, kuna nende juurde on autoga mugav sõita ja saab ka normaalselt (ilma selle eest ekstra raha maksmata) parkida, väljavalitud kaubaga kassa juurde jõudes olen aeg-ajalt maadelnud dilemmaga kuhu asetada kassalindil ostjate kraami eristav järjekorra pulk. Kas enda kraami ette, kui minu ees olev ostja seda ei ole mingil põhjusel pannud? Või enda kraami järele? Või hoopis olla sedavõrd aktivist, et panna see nii enda kraami ette kui järele?
Muidugi pole see pealtnäha suurem asi probleem, eriti selliste teemade nagu üldine majanduslangus, kõikide kohtade täisehitamine, üldine korruptsioon, liikluskultuuritus, teede ja tänavate halb seiskord, ülemaailmne kliimasoojenemine, venemaa kasvava autokraatluse ja imperialistlike ambitsioonide ilmnemise jne. kõrval, aga võtame siiski keskenduda sellele väikesele mitteolulisele seigale, mis võib õhtust meeleolu vaat et enamgi rikkuda, kui näiteks uudis jääkaru uppumisest kuna oma loomuliku elukeskkonna ebaloomuliku soojenemise tõttu ei leidnud ta jäist pinnast, mille peale ronida.
Ehk järjekorrapulga dilemmast. Isegi kui see mõne jaoks pole teema, võib see vabalt selleks muutuda kui sa kaubanduskeskuses oma kraami kassalindele laotanuna selle pulga üldse panemata jätad. Näiteks unustad. Tekib üsna tõenäoline oht kas kõrval ostleja käest pragada saada või lööb kassiir kas sinu ees või järel oleva ostja kraami sinu omadega kokku. Vastavalt kuhu poole siis kraami vahet tähistav pulka panemata jäi. Kui sina või su kõrval ostleja pole nõus kogu selliselt kokku löödud kraami eest tasuma, milleks arvatavasti tahe puudub, kui selliselt kokku lastud kraami ostjad pole just väga head tuttavad, tuleb kassiiril see töö uuesti teha. Ja selle lahtiarutamine ei ole sugugi mitte enam meeldiv, sest see võtab aega ja inimesed ei pruugi jätta ka pahameelt väljendamata. Aga kellele meeldikski kellegi ajameelsuse või ignorantsuse tõttu sabas passida või topelt tööd teha? Seega, korralik ja vähegi teistest hooliv ostja paneb vähemasti ühe järjekorrapulga oma kraami teise ostja kraamist eristamiseks kassalindile. Aga kummale poole oma kraami siis, liiati kui sinu ees olev ostja ei ole seda pannud oma kraami järele? Okei, ütleme, et paneme siis enda kraami ette. Samas kui sinu järel tulev ostja seda ei märganud, võib ta arvata, et sina oled ignorantne mats, kes ei suvatsenud enda kraami kaasostja omast järjekorrapulgaga tähistada. Ja pole sugugi haruldane, et sa selle pärast siis sinule järgneva ostja käest võtta saad. Mina olen seepeale küll öelnud, et ma juba panin ühe pulga ja sellest peaks piisama. Ja sisuliselt ju ka piisab, sest kui ka järgmine ostja paneb pulga enda kraami ette, ehk siis eelneva ostja kraami järele, ei esine ju sisulist probleemi või vahet, kas järjekorrapulk pannakse oma kraami ette või järele. Viimase ostja suhtes ei ole nagunii mingit vajadust oma kraami lõppemist pulgaga tähistada. Seda jääb juba märkima „kassa suletud, palun pöörduge kõrval kassasse” märk. Probleem aga ilmnebki juhul kui eelnevale järgnev ostja ei märka, et ta pani järjekorrapulga oma kraami ette mitte järele, ja hakkab sellest teadmatuses olles eelpoolseisva ostjaga kurjustama. Vaevalt, et keegi väga tahaks möliseda saada. Normaalsed inimesed vähemati mitte. Sestap on hea kassalindi pulk oma kraami järele panna. Nii vähemalt elimineerid sinu järel tuleva ostja pahameele sinu aadressil. Samas kui sinule eelnev ostja ei asetanud kassapulka oma kraami järele, ehk sinu kraami ette, vaid oma kraami ette - ehk toimis ostjate ostude vahel järje hoidmiseks sisuliselt piisavalt -, aga sina omakorda ei ole oma kraami ette, ehk siis eelneva ostja kraami vahele järjekorrapulka pannud, eksisteerib väga reaalne oht, et kassapidaja erinevate ostjate kraamil vahet tegemata laseb need ühes jorus kassast läbi. Ja nagu mainitud, jama ja pahameelt kui palju.
Seega, kas panna järjekorrapulk oma kraami ette või järele? Mõlemal juhul võivad tekkida eelkirjeldatud jamad ja võid pälvida kaasostleja(te) või lisaks ka kassiiri pahameele. Samas kui iga ostja on sedavõrd mõistlik, et ta suudab vähemasti ühe järjekorra pulga asetada vastavalt vajadusele, kas oma kraami ette (kui see sealt puudub), või selle järele (kui see eespool olemas on), ei esineks mingit probleemi.
Paraku see tihtilugu aga nii ei ole ja leidub ikka neid ostjaid, kes võtavad sind sõimata kui sa oma kraami järele järjekorrapulka ei ole pannud, vaatamata sellele, et asetasid selle oma kraami ette. Mõni ei suvatse koguni oma kraami enne kassalindilegi panna, kui sa pole oma kraami järele järjekorrapulka asetanud J. Ja kui ta siis avastab, et sa seda teha ei kavatsegi, rabab ta vihaselt kaks pulka virutades ühe neist oma kraami ette ja teise oma kraami järele J. Lahendus missugune!