Kardetud kõmulised filmid

Vahelduseks tänavatel õilmitsevate kollase ja rohelisega raamistatud „ülitarkade, supervõimekate ja palju tegevate Big Giant Head’ide tõtt vahtimisele ning oma kalli aja poliitikute kakamängude jälgimisele raiskamisele, soovitan pigem vaadata üle maailma laineid löönud/furoori tekitanud Peter Joseph'i dokumentaalfilme Zeitgeist, The Movie, Zeitgeist Addendum ja The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation (Filme saad vaatama asuda ka siinsamas tekst all)
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.

Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).

Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.

Zeitgeist, The Movie / Ajavaim


Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa


The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation

Märt Elbre vanal heal hülgemöla liinil

Ei saa mitte vaiki olla TV3 vormel-1 ülekannete kohapealt kui seal astub kommentaatorina üles säärane kuldsuu ja osav sõnaseadja nagu seda on herr Märt Elbre (edaspidi ka ME).
Mõningaid tähelepanekuid tema 26.07.09 toimunud Ungari GP etapi kommenteerimisest.

„...vanust omav...“

selmet öelda lihtsalt „...aastat vana“ või „...aastane“

„...uus McLaren toodab päris head pidamist.“

Kommenteerides Kovalainen’i avaldusi uus sõiduki versiooni kohta. Et siis mitte niisama, et „uuel versioonil on parem pidamine kui eelmisel“ vaid kohe nii hea masin, et toodab pidamist. Mõtlen, et McLaren’il võiks olla pidamise müük teistele tiimidele (näiteks väljaspoole F1 sarja) päris hea äri.

"...väga hea montaažitöö on käimas...“

selmet öelda lihtsalt näiteks „hea montaaž“.

"...Kovalainen on uut autot ääretult kiitnud“ ja „...olid ääretult positiivselt meelestatud nii Nakajima kui Rosberg.“

ME kommentaar nimetet meeste Moskva kastrolli show kohta.
Et mitte siis niisama „palju kiitnud“ või „kõvasti kiitnud“ ja „positiivselt meelestatud“ või „head muljed“ vaid kohe „ääretult“? Ääretult võimas ME!

„Juhtub temalgi.“

ME vastus Kalev Kruus’i remargile Lewis Hamilton’i pruudi, Bussycat Dolls laulja Nicole Scherzinger, poolt ühel nädalavahetusel 30 tuhande dollari raiskamises napsile. Et Elbre’le on selline asi tavaline? Ta ei saagi nädalavahetusel suurt vähemaga joodud nagu.

"...meenub mulle pärast Saksa GP-d olnud vestlus...“

Ehk mitte „aset leidunud“ või „toimnud“ vestlus. Veel vähem aga „pärast Saksa GP-d antud intervjuu“ vms. sujuvam ja vähem kokkukeevitatud lause.

„...paarikene on praktiliset kokku saamas...“

ME kommentaar Hamilton’i Alonso’le järgi jõudmise kohta. Usun, et see on paljudele üllatuseks, et Alonso ja Hamiton paarikese moodustavad. Ilmselt tüdruksõbrad, abikaasad jms. on boksides vaid suitsukatteks.

„...müstiliselt palju aeglasem on Alonso...“

ME jaoks on müstikaks ikka väga vähe vaja. Piisab ehk kuni paari sekundilisest aegade erinevusest ca 4,4 km pikkusel rajal.

„...Adrian Sutil’i autos tõusis veetemperatuur kohutavalt kõrgeks.“

Mitte, et lihtsalt auto mootor kuumenes üle või kui just peab jahutusvedelikust siinkohal rääkima, siis veetemperatuur tõusis üle lubatud piiri vms.

„Button sõidaks nagu pidevalt pudru suus.“

ME kommentaar Button’i kummalisele häälele raadioseansil tiimiga. Ehk siis pudru suusolemise mulje ei teki ja seondu Button’i raadioseansil rääkimisega vaid laieneb tervele tema sõitmisele kohe.

„...kasutab ära KERS’i lisahobujõude.“

Tohoh, et siis KERS’il on lisaks oma võimsusele veel mingid lisahobujõud kah? Ma mõtlesin küll, et KERS ise annab vormelile mõned lisahobujõud, mitte, et seadmel endal on veel kuskil lisahobujõud.

"...see on päris korralik I sektori aeg.“

ME kommentaar Hamilton’i võistluse ajal välja sõidetud parima sektori aja kohta. Et siis ME omab infot ja teadmisi milline on korralik, normaalne, hea, väga hea, suurepärane jne. sektori aeg. Näiteks, et parim aeg ei pruugigi olla väga hea vaid on lihtsalt korralik. Võimas! ME tundub sektori aegade osas oma jutu põhjal suurem spets kui mistahes tiimide asjapulgad.

„...suutis mees oma õppetunnid Nürburgring’ilt saada.“

Selmet öelda lihtalt ja arusaadvalt, et „mees sai (ilmselt) Nürburgring'il oma õppetunni.“ Aga ikkagi „suutis“. Normaalne.

„...see aastal pole isegi poodiumile jõutud Lewis Hamilton’i poolt.“

Ma usun, et seda lauset saab veelgi kohmakamaks ja pentsikumaks muuta. Aga lihtsama ja arusaadavam vast olnuks öelda, et „Lewis Hamilton polegi sel aastal poodiumile jõudnud“ vms.

Tõepoolest õpeta siin nagu oma last.

Siinkohal herr Märt Elbre'le „ääretult“, „tohutult“, „kohutavalt“, „müstiline“ kõrvale jutu mitmekesistamiseks veel mõned ülivõrdelised väljendid, millega saab oma kommentaare veelgi võimendada: katastroofiline, jalustrabav, vapustav, kolossaalne, fenomenaalne, hüper-mega, piiritu, totaalne, kosmiline, astronoomiline, ulmeline, jne.

Kuivõrd TV3-l on kombeks F1 ülekannete vahele ohtralt reklaamipause teha ja et ma ei suuda taluda idiootlikku Unibet’i ülistuslaulu - mida vaadates ma millegipärast ei imesta, et Nõmme Kalju koguaeg peksa saab -, siis olles vahepeal ülekannet jälginud RTL-ist ei pruugi siin ehk mõni veelgi säravam pärl ME tolle päeva kommenteerimistööst esindatud olla.

Üks asi on suust välja aetav kamarajura teise kategooria moodustavad aga faktilised vead, kommenteeritava mitte nägemine ja mitte tähelepanemine. Selles osas panid mõlemad kommentaatorid metsa kui nad ei saanud tükil ajal pihta miks Alonso kiirus vähenes. Lõpuks nad tabasid selle ära alles aeglustusega korduste näitamisel.
Oma mitte spetsialisti pilguga sain küll kohe aru, et Alonso auto parempoolne esimene ratas vibreeris ja tõenäoliselt jäi see korralikult kinnitamata. Mõtlesin endamisi, et kohe-kohe lendab see ratas ka alt ära, ja nii läkski. Lugupeetud spetsid aga on kuskil oma rehvisegu maailmas või ei tea kus, aga juttu jätkub kauemaks.

Rääkides rattast või ratastest - jah ka vormel ühel on need all, mitte ainult rehvid või veel vähem rehvisegud -, on kentsakas ja naeruväärne kuidas kommentaatorihärrad räägivad ratastesse puutuva puhul vaid ja alati rehvidest. Justkui oleks mingit rehviusku ja kuuluksid rehvi sekti, kus sõna „ratas“ mainimine on tabu. Boksis vahetatakse neil ainult rehve ja ka Alonso auto alt tuli härrade arvates ainult rehv maha, mitte ratas ei tulnud kogu kupatusega otsast ära.
Profid, kes TV3 vormel ühe kommenetaatorid ilmselt vähemasti pürivad olema, ei tohiks lubada omale täiesti erinevate mõistete lõrtsimist ja ühte patta panemist. Liiati kui nad ise kipuvad aeg-ajalt õpetama kuidas ühe-või-teise asja kohta on õige öelda.

Ei tea kas herr Elbre on üldse teadlik, et see mis ta suust välja ajab on vähe kummaline ja ülepingutatud ega kaunista kuidagi võistluse ülekannet? Kas keegi on talle seda öelnud? Näiteks TV3-s. Et kutt võiks oma kommenteerimist ja sõnaseadmist veidi lihvida. Aga võibolla tööandjale meeldibki selline teismelistele omane suurustav, keeruliselt konstrueeritud, kohmakas ja konarlik kõnepruuk, kuidas kõik on elusuur, igatpidi ülivõrdes (äärmiselt ja ääretult)?
Või on Elbre ja Kalev Kruus’i (kes, tuleb tunnistada, on siiski üsna asjalik tüüp) pidamine kommentaatorina tõesti majanduslikult niipalju tulusam kui Toomas Vabamäe ja Tarmo Klaar'i pidamine? Üks korralik, endast lugupidav telejaam ei peaks Elbre suguse hülgemölaga meest kommenteerima lubama isegi mitte siis kui ta seda tasuta teeks või ta telejaamale peale maksaks.

Anonüümsusest online meedias

Viimasel ajal online meediakanaleid jälgides on portaali ja ka blogide pidajate poolt kuidagi suureks puhutud lugude kommenteerimise küsimus ja ennekõike selle anonüümsus, mis olevat paha-paha. Muidugi on see teemaks olnud varemgi, ehk läbi kogu online meedia toimimise aja, mil lugejatel tekkis võimalus ka oma sõna sekka öelda.
Eesti Päevaleht Online (EPLO) on koguni nii paranoiline, et kommentaari lisamiseks tuleb iga kord kinnitada linnukesega „Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest.“ Seda isegi siis kui oled end EPLO kasutajaks registreerinud ja kommenteerid sisse logituna. Justkui need reeglid muutuksid iga uue kommentaari sisestamise eel. Samas on EPLO moderaator väga innukas lisatud kommentaare tsenseerima, ehk eemaldama. Sealjuures ka selliseid, mis pole kuidagi vastuolus EPLO kommenteerimise reeglitega, mida iga jumala kord kommentaari lisamisel nõustumise märgiks linnukesega tähistama pead. Tekib küsimus, milleks siis üldse need reeglid ja kohustus reeglitega tutvumist ja oma sõnade eest vastutuse võtmist kinnitada? See on üks nähtus kategooriast Idiootsused.
Muidugi siinkohal tuleb tunnistada, et EPLO on oma praeguse kommentaariumi kasutamist võrreldes mõni aeg varasemaga koguni leevendanud. Oli aeg, kus EPLO-s ei olnud ilma kasutajaks registreerimata üldse võimalik uudised kommenteerida. Sel viisil loodeti ilmselt ebamugavate kommentaaride tekkimist vältida - et kes ikka siis oma nime alt hakkab miskit kompromiteerivat avaldama või viitsib selleks põhjalikku registreerimisprotseduuri läbida või nii. Muidugi läks neil see ka kenasti korda, sest EPLO kommenteerimine langes drastiliselt. Ilmselt selle portaali külastatavus tervikuna. Võitsid sellest aga liberaalsema (loe: normaalsema) suhtumisega portaalid, ennekõike Postimees.ee ja Delfi.ee kuhu aktiivsed netikommentaatorid üle või tagasi kolisid.

Kas seoses masu’ga, või mille iganes tõttu, on nüüd aga taas anonüümse kommenteerimise teema üsna teravalt üleval. Võibolla sellepärast, et seoses masu’ga on töötuks jäänud ja palju n-ö vaba aega tekkinud ka rohkem mõtlevatel ja teadvatel inimestel, kel on üht-teist sisukat, mida aga ei soovita ühel-või-teisel põhjusel teha oma isikut paljastades, öelda? Sellist, mis kangesti häirib neid, kes on kuskil kangi juures või piruka ääres? Kes keeravad sihipäraselt teistele siga, ajavad suust, ja kust iganes, välja süüdimatut paska õigustamaks ning varjamaks oma sigatsemisi, ebakompetentsust jne. Igatahes tugevaid kahtlusi, et see nii võib olla, tekitab see kuidas kommentaare tsenseeritakse ja milliste teemade järel anonüümsuse üle kiunimine eriti teravalt kõrva hakkab. Ja see ei kaasne tavaliselt lihtsalt n-ö lambist ropendamise, seosetu ja teemaga mitte haakuvate kommentaaride või koguni reklaamide puhul - mille ära kustutamises ei näe ma probleemi: ehk need olekski ainukesed põhjused kommentaari kustutamiseks –, vaid päevakohaste/aktuaalsete teemade igati asjakohaste kommentaaride puhul. Piisab kui need sisaldavad kriitikat (olgu see siis põhjendatud või põhjendamatu) mõne konkreetse kodaniku aadressil, usu või rahvusküsimusi (eriti kui mängus on juudid).
Tõenäoliselt ühena esimestest (kui mitte päris esimesena) on lugude kommenteerimise kinni keeranud nn uue meedia ehitaja Liis Lass on oma portaalis Lass24.ee, põhjendades seda järgnevaga:

• Kaob võimalus (anonüümselt) teist inimest verbaalselt vägistada.
• Oskamatutel ajakirjanikel kaob võimalus kasutada valeinformatsiooni oma artiklites.
• Kuritegelik isikuandmete levitamise võimalus kaob.
• Vähenevad identiteediröövid.
• Väheneb võimalus, et väljakujunemata isiksus peab süüdimatust (valeidentideedi kasutamine laimamiseks) normaalsuseks.
• Ajakirjanduse kvaliteet ja usaldusväärsus säilub.
• Ajakirjanike produktiivsus tõuseb
• Depressioonis inimene peab otsima uue stressileevendi, mis võib viia tema paranemiseni.
• Ühiskonnast kaob “kommentaariumite ja kohtute” kaudu suhtlemine, ning inimene avastab jälle traditsioonilised lävimismeetodid.
• Peale mõningast nördimust (meeletut viha) tunneb end endine kommentaator eneseväärikamana ja positiivsemana!

Ehk niipalju siis vabast, uuest, alternatiivsest, ja mis iganes, meediast. Muidugi võib meediaväljundi pidaja jätta alles võimalus avaldada oma arvamust/kommenteerida teemat saates see meilitsi või muul isikut paremini tuvastada võimaldaval, või lihtsalt ebamugavamal, viisil. Aga ega üks tavaline inimene, kel oleks muidu sõna sekka öelda, ei viitsi sellega jamada. Kokkuvõttes kannatab aga kes või mis? Ennekõike selline kitsarinnaline ja paranoiline meediakanal (portaal, blogi jne.) ise. Lugejate kaotuse läbi. Tänapäeva online meedia kasutaja ei taha enam olla kinniseotud käte ja kinniteibitud suuga lammas, kelle silme ette tekste kuvatakse, kes aga omaltpoolt asjasse puutuvasse tahmise korral sõna sekka öelda ei saa. Tsensuur, ja ennekõike kommenteerimise kinnikeeramine, väljendab hoiakut „suu kinni! Mina räägin!“, mis on omane just nõrkadele ja üleolevatele kel puuduvad argumendid oma seisukoha ja väidete kaitsmiseks, kes ei talu kriitikat või lihtsalt arvamuste paljusust...ehk võiks öelda, üldse Elu sellisena nagu see on. Muidugi on see kanalivaldaja enda valik, aga asja see ei muuda.

On loomulik, et anonüümne kommenteerimise võimalus toob endaga kaasa ka sisutühje ning labaseid kommentaare, aga selliseid ei pea ju surmtõsiselt võtma! Nad ei tule ju meile kallale ega võta meilt midagi ära, mida ma ise neile nõus loovutama pole (n. hingerahu, head tuju).
Pealegi ega sisukust ja mõttekust ei garanteeri ka isikutuvastusega kommenteerimine kohe mitte kuidagi. Pigem toob see pinnale mõned edevad, aga aktiivsed tegelased, kelle jaoks oma nimega esinemine on enam kui selle sisu, mida nad ütlevad.
Ja mis siis kui kommentaar sisaldab väljendeid nagu kaka, pepu, loll või midagi krõbedamat? See näitab vaid seda, et kommentaari autor on tõsiselt närvis ja/või ta on ka halvasti kasvatatud, haige, puudulike teadmistega, mis ei võimalda tal näha suuremat pilti jne.
Iga normaalse mõistusega lugeja saab ju aru kui jutt on debiilne, ning kes tahab tõstatatud teemal diskuteerida või küsida - millest näiteks kodanikul eriline viha või pahameel tingitud on -, saab ka seda kommentaariumis teha. Äkki tuleb välja täiesti mõistetav ja mõistlik põhjus. Ehk kõik ei pruugi olla sugugi nii nagu esmapilgul kommentaari lugedes näib. Ses mõttes on just head foorumi laadse ülesehitusega kommentaariumid, mis võimaldavad vastata/kommenteerida vahetult kommentaari autori sissekannet (alamkommentaarid). Sellised on näiteks EPLO ja Õhtuleht, mille kommentaariume ma just sellise võimaluse tõttu hindan. Väga raske on pidada järge kellegi arvamuse avalduse tagasiside üle kui kommentaarium on labaselt jooksev, ehk ilma alamkommentaaride lisamise võimaluseta.

Lõpuks, ega kommentaari eemaldamine selle autori arvamust, tundeid või mida iganes olematuks ei tee. Pigem võibki avatus ja asjalik tagasiside leevendada selle inimese probleeme, kibestumist ja kitsarinnalisust. Ehk kui reaktsioon tema kommentaarile ei ole samamoodi sitta loopiv, vaid on muretsev, hooliv - mida ka idioodid vajavad, saamaks paremaks inimeseks - ning uuriv ja selgitav, võib halvasti ütlejal oma loll olemisest hoopis häbi hakata, mis on tee tema paranemisele.
Anonüümsus on kõige parem ja vahetum meelsuse (ja teatud juhtudel ka aususe) väljund, milles seisnebki anonüümse kommenteerimise väärtus. Miks me peaks valima pea liiva alla pistmise sellest teadlik olemise asemel?

Mitte, et ma tauniks oma isiku avaldamisega arvamuse avaldamist/kommenteerimist - kaugel sellest! Pean seda igati tervitatavaks -, aga minuarust häirib anonüümsus ennekõike neid, kes ei suuda keskenduda sõnumile - eriti kui see ei meeldi ja see neid kuidagi isiklikult puudutab. Siit tekibki soov teada saada, et kes ikka nii ütles, mis omakorda on seotud sooviga kätte maksta, tagasi teha, ära panna jms., mis on aga madalam ja väiklasem kui ehk mitte kõige korrektsem anonüümne kommentaar ise.

TV3 F1 segusõlme poisid

Just selline termin, segusõlm, assotsieerub kuulates TV3 F1 ülekandeid, mida kommenteerivad Kalev Kruus (KK) ja Märt Elbre (ME). Ennekõike kuulates viimase kommentaare. „Segu“ ja „rehvisegu“ on sõnad millega härrased, eesotsas mr. Elbre’ga siis, tavatsevad märkida vormelite rehve. Selle asemel, et öelda lihtalt rehv või ka ratas – liiati kui räägime boksipeatustest, kus sisuliselt vahetatakse ikkagi vormelite rattaid, mitte vaid rehve, veelgi vähem mingeid segusid – pruugivad härrased tuima järjekindlusega totakaid „segu“ ja „rehvisegu“. Suure tõenäosusega baseerub nende totakas-naljakas jutuks oleva sõna kasutus inglise keelsel terminil compound, mida kasutatakse rehvide koostise sh. kõvaduse kirjeldusel. Samas ei ole see sõna päris üheselt ja samatähenduslikult eesti keelde ümber pandav. Ehk ta tuleks tõlkida konteksti kohaselt. Kui kontekstiks on rehvide kõvadusaste, siis ei eelda kontekst aga üldse selle sõna tõlkimist ja kasutamist. Eestlasele on palju lihtsam ja selgemini arusaadav kõva või pehme rehv (mida nad soft ja hard compound mõttes ongi) kui rääkida mingist segust, mis keeleliselt märgib ennekõike mitte valmistoodet ehk pigem valmimisjärgus toodet või üht selle komponenti. Kui me räägime rehvisegust, siis keelelises tähenduses on tegu ainemassiga, mis pole veel rehviks saanudki, ehk ongi veel kuskil anumas viskoosel kujul.
Kusjuures sõna „segu“, mis reeglina märgitakse ainsuses, nagu ka „vesi“ ja „lumi“ ja „jää“ jms. olemuslikult mitte loendatavad ained, ei valmista mr. Elbre’le erilist probleemi panna mitmusesse. Näiteks sellisesse lausesse: „Tulevad põnevad hetked. Saame näha kuidas need pehmemad rehvisegud toimima hakkavad.“ Või „alla lähevad sissesõidetud rehvisegud nii Rosberg’ile kui Webber’ile.“ (ME kommentaarid Türgi GP-l)
Ehk Mr. Elbre ei tee suuremat numbrit eesti keele reeglitest nagu käänded ja ainsuse-mitmuse kasutamine. Taaskord näide eelmisest Türgi GP-st: „tuleb boksidesse Heikki Kovalainen.“ Ei tea küll, mis asja Kovalinen’il oli rohkematesse boksidesse kui vaid McLaren’i omasse.
Siin veel mõned mr. Elbre verbaalsed vaimusünnitised eelmise, Türgi F1 etapi ülekande kommenteerimisest.
„Ilusti tordi sisse pistetud käik.“ Tagantjärgi lugedes/kuulates veel ekstra ajuvaba ütlus. Kas keegi teab, et oleks olemas kasvõi sedalaadi rahvatarkust või ütlust?
„Auto sai päris korralikult kannatada vedrustuse näol“ ME kommentaar Barrichello’ga toimunud õnnetuse kohta. Ehk kole lugu küll, et autole vedrustus ehitati.
Üldse paistab ka sõna „korralik“ üks mr. Elbre lemmiksõnu olema. „Segule“ see küll konkurentsi ei paku, küll aga sõidetakse korralikult rajalt välja ja tehakse või toimub muid asju „korralikult“ ohtliku, raju jne. asemel.
Veel: „Tänapäeva auto esitiiva vahetus käib väga-väga kiiresti“. Justkui kõigil autodel oleks tänapäeval esitiivad.
„...läheb esimest peatust sooritama“ selle asemel, et öelda lihtsas keeles „teeb esimese boksipeatuse“ vms.
Mr. Elbre läks Türgi GP etappi kommenteerides veel nii kunniks kätte, et hakkas võistlejate ja meeskondade otsuste eest omale vastutust võtma: „ma arvan, et Hamilton boksidesse enam ei tule. Selle vastutuse ma võtan enda õlgadele.“

Üks asi on kummaline sõna- ja keelekasutus, mis on kohati muidugi suisa masendav. Lisaks sellele panevad härrad kahjuks nii mõnigi kord metsa ka sisuliste asjade ja olukordade kommenteerimisega, kus sarnased olukorrad võivad saada diametraalselt erineva hinnangu või pisut erinevad situatsioonid risti vastupidise hinnangu seda just aja- ja kohamääruste nagu kohe, kiiresti, ruttu, sealsamas, täpselt jms., aga ka mõju või ulatuse hinnangute osas.

Ühel korralikul, tasemele orienteeritud tele- ja ka raadiojaamal peaks olema n-ö mark kasutada tegelas(t)e, kes ei oska arusaadavalt ja korrektselt rääkida, teeneid. Ilmselt TV3 selliseks telejaamaks ei kvalifitseeru. Eks sellest annavad tunnistust ka napakalt pikad enamasti igasugu tühja-tähja promovad reklaamipausid. Paralleelselt RTL-ist F1 ülekandeid jälgides, saavad seal, kus turg on määratult suurem ja reklaamitellijaid ka ilmselt hulga rohkem, reklaamipausid kiiremini läbi kui TV3-s.

TV3-s oli alles paar aastat tagasi vägagi hea ja professionaalne F1 kommentaatorite paar härrade Tarmo Klaar ja Toomas Vabamäe näol. Need mehed olid profid mõlemas aspektis teades palju autospordist ja F1-st ning osates neid teadmisi ja ka võistlust kaasahaarvalt vahendada. Tõsi, ka nemad kippusid aeg-ajalt vaimutsema, aga siin on suur vahe, kas sa vead oma vaimukused korralikult ja korrektselt välja ja oled arusaadav või üritad suust suurtükki välja ajada, mille tulemus on selline, et häbi hakkab kuulata.
Aga eks kunagi kommenteerisid ühes Eesti kommertskanalis (kui ma ei eksi oli ka vist TV3-s) vutti legendaarne ja nauditav tandem kannisalu, ehk siis Indrek Kannik ja Mart Mardisalu.
Pealiskaudsus ja diletantlikkus paistab üldse maad võttev trend olema, mis suuremale auditooriumile avaneb just läbi meedia. Küllap näib see otsustajatele odavamana.

Üks uudis mr. Elbrele. Nimelt tailwind ei ole küljetuul.

Võitlus viimasele kohale ehk Eesti spordikommentaatorite kõnepruuk

Ennekõike viitab pealkiri uuema põlvkonna spordireporteritele, kes torkavad alailma tugevasti kõrva, ja mis veelgi valusam, ajju, oma läbimõtlemata, loogikavaba, suurustava, omaarust vaimuka ja n-ö lahe olla püüdva sõnavalikuga plämaga.
Siinkohal ei peatu ma pikemalt sellel tark, vaimukas (omaarust) ja lahe olla olemise aspektil, mille ekstraklassi näide on TV3 F1 praeguse kommentaatoriteduo liige Märt Elbre oma hülgemölaga. Eelnimetatud püüe ületab selgelt mehe verbaalseid võimeid, mis vajutab sügava pitseri ka kasutatava kõnekeele grammatikale. Ehk lühidalt õigekeelest ei tehta erilist numbrit. See teema vajab ekstra käsitlemist (loodan, et leian selleks viitsimist ja aega).
Võtame siinkohal ette TV3 vormel ühe ülekande kommentaatoritetiimi, teise, aga vaatamata noorusele juba staažika ja kogenud spordireporteri Kalev Kruusi ühe kummalise, just võidusõidu võistlusmomendi iseäraliku kirjeldamise, mis häirib just mõistuspäratusega ja loogilisuse puudumisega. Olgu selleks F1 võistluste ülekanne või kohalike motovõistluste kohapealne kommenteerimine, kuuleb Kalev Kruusi ikka kommenteerimas kuidas „võitlus käib teisele ja kolmandale kohale“ või: „kolmandale ja neljandale kohale pretendeerivad...“ jne. Andke andeks, aga kui teisel ja kolmandal kohal olijad pretendeerivad kibeda võistluse ehk kihutamise käigus teisele ja kolmandale kohale, siis miks nad üldse omavahel kemplevad ja kolmandal kohal olija teisest mööduda üritab? Või ongi asi olemuslikult selline, et hetkel teisele kohal olija pretendeerib kolmandale kohale ja kolmandal kohal olija teisele kohale? Aga siis ei tohiks ju olla mingit probleemi ilma suurema võitluse ja sebimiseta lihtsalt kohad vahetada.
Kui selline arutluskäik ei loo veel piisavat selgust ja arusaama kõnealuses sõnastuses võistlusmomendi kommenteerimise absurdsusest, siis veelgi paremini avaldub selle totrus kui kanname selle üle võistlejaterivi lõppu. Sel juhul, kas kaks viimast võistlejat heitlevad siis eelviimasele ja viimasele kohale või? „Pritsjom tut poslednije mesto?“, küsiks siinkohal venekeelt rääkijad.
Millegipärast olen üsna kindel, et eelkirjeldatud situatsioonides ei pretendeeri kommentaatori poolt nimetatud tagumisel positsioonil olev võistleja küll mitte sellele positsioonile, kus ta on, vaid koha, või võimalusel koguni mõned kohad, ettepoole. Ehk kui võistlejad on tihedalt koos ja keegi pole veel selgelt eest minema pannud, võib öelda, et võitlus käib esikohale. Kui kuskil on nn võitluspaar, siis võitlus käib ikka kõrgeimale kohale selles paaris, mitte teisele kohale. Samuti võib ühele, pundis siis kõrgeimale kohale, heidelda/pretendeerida mitu võistlejat. Ehk võitlus, näiteks kolmandale kohale, ei pruugi piirduda võistluspaariga.
Olles mootorispordi ülekandeid jälginud ka rahvusvahelistest kanalitest nagu Eurosport ja Motors TV, ei ole ma nende inglise keelsetes kommetaarides taolist, absurdset kommentaari võistleja poolt kehvemale kohale pretendeerimisest küll kohanud. Võisteldakse/pretendeeritakse ikka n-ö kättesaamisulatuses olevale kõrgemale kohale herr Kaupo Kruus ja muud loomad.

Mõrvaritest loodusjõud, ained, kehad, füüsikalised jõud, olud jms.

Veel ühest mõnede ajakirjanike ja kirjatsurade poolt pruugitavast värdterminoloogiast. Loodusõnnetuste ja muude sedalaadi fataalsete tagajärjega õnnetuste kajastustses võime lugeda/kuulda kuidas näiteks tornaado tappis kellegi. Või veelgi markantsemalt, et tuul tappis kellegi või vihm tappis kellegi. Kas tuulel või mõnel teistel asjaosalisel loodusjõul sellest ka mingid süümepiinad tekivad, sedalaadi uudislood muidugi vaikivad.

Muidugi, kui on tegevus (tapmine) peab olema ka selle teostaja (tapja). Võibolla sellisest eeldusest loodusjõust kui tapjast rääkijad lähtuvadki. Ehk tegelikult pigem küll vast inglise keelsetest sedalaadi uudistest, kus loodusjõududele omistatakse tihtilugu tegevust „killed“. Kas me saame aga loodusnähtusi, aineid, kehasid, füüsikalisi jõude ning olusid nimetada tapjateks, ehk sisuliselt mõrvariteks? Sest kõigi nende tõttu on inimesi surma saanud ja mitte vähe. Kas me võiks kutsuda näiteks tuult tapjaks? Et näed, tapja puhub täna nii kõvasti. Või nimetada tapjaks vihma, mis on ju põhjustanud palju üleujutusi ja maalihkeid, mis on kaasa toonud sadade-ja-tuhandete inimeste surma?

Tapmine on omaette kuritahtlik toiming, mitte teatud surma põhjustanud jõudude või olude tagajärg. Seepärast saame eelnimetatud kontekstis tapmisest rääkida vaid ja ainult siis, kui keegi (inimene) seadis ohvri teadlikult ja tahtlikult fataalsetele teguritele avatud seisu. Tapmine on omaette, ohvri surmamisele suunatud, teise elusolendi, aga ennekõike inimese poolt teostatav akt. Samaviisi nagu on kohatu tapjaks tituleerida loodusjõudu, ei nimeta me selleks ju ka nuga või kuuli, või tuld, millega läbi näiteks keskajal ketsereid hukati vaid ikka nende vahendite ja mooduste kasutajaid.

Seega ei tapa ilmastikuolud, nagu külm, kuum, pikne, tuul, orkaan, tornaado. Või siis mõni veekogu või vihm, ehk vesi kui üks looduslik ühend. Või mägi, ehk mäed ehk hõre õhustik ja hapniku puudumine. Need võivad olla surma põhjustavad tingimused ja olud, aga mitte tapjad. Inimene, ja muu elusolend, võib saada surma ehk hukkuda nende tõttu või nende läbi, aga need faktorid ise-enesest ei tapa kedagi. Taguge see lihtne tõde endale pealuu sisse kirjatsurad ja ajakirjanikud!

Füüsiliste kannatuste tekitamine ja vägivald kui rahustamise meetmed

Viimasel ajal on rahutustest ja rahututest inimestest pajatavaid uudiseid (mida rasketel aegadel ikka juurde tuleb) kuuldes/lugedes kõrva riivanud ja mõtteainet pakkunud käsitlus rahustamisest. Küll rahustati mõnd üksikisikut või rahvamasse tulistamisega, küll pisargaasiga, küll veekahuriga, küll valju heliga, küll kumminuiadega nüpeldamisega, küll elektrišoki relvaga (taser) jne. jne. Tõesti, väga suurt rahustavat mõju omavad vahendid eriti kui rahustatav peale eelnimetet meetmete pruukimist mõneks ajaks väga rahutuks ja suisa hüsteeriliseks muutumist otsad annab, nagu seda on üle maailma mitmetel-mitmetel kordadel ja ka väga suurte ohvrite hulkadega juhtunud.
Kõige värskemalt on uudistest läbi jooksnud sündmused Tais, kus korrakaitsjad ja sõjaväelased kasutasid paari-kolme eelnimetatud rahustamisvõtet (õhku tulistamist ning pisargaasi rahva sekka tulistamist) riigivalitsuse vastu märatsevate rahvamasside laiali ajamiseks. Seal oli vigasaanuid väidetavalt vähemalt 80 ringis kellest omakorda kaks demonstranti on kriitilises seisundis. Viimaste vigasaamine polevat küll otseselt „rahustamisvahendite“ teene, mis vaevalt terminit pruukivate uudiste produtseerijate-kirjatsurade jaoks nende rahustava mõju kahtluse alla seab.
Väga efektiivselt „rahustati“ hiljuti jalkafänne Aafrikas Elevandiluurannikul, kus korravalvurite suure rahustamisaktiivsuse tulemusel lasti rahvamasside sekka pisargaasi mille tulemusel mitmed jalkahuvilised neile peale varisenud seinte all oma elud jätsid.
Nii mõnigi rahutust ilmutanud tüüp on külmaks rahustatud elektrišoki relvaga ehk taseriga. Üks selline juhtum leidis aset koguni nii avalikus kohas nagu lennujaam. Võibolla mõned mäletavad veel pooleteist aasta taguseid üsna õõvastavaid stseene Kanadast, kust korravalvurid poolakast abitu ja rahutu mehepoja elektrišokiga lõplikult maha rahustasid.

Selgituseks niipalju - mitte et eelnimetatud vahendeid ei tohiks mitte mingil juhul kasutada, vaid seda, et nende kasutamist ei saa kuidagi nimetada r a h u s t a m i s e k s olgugi eesmärgiks miski pingelise olukorra lõpetamine, märatsejate laialiajamine jne. Sellise termini kasutamine kellegi rahustamise kontekstis on sama hea (ehk idiootlik) kui tapmise mõiste pruukimine fataalsed tagajärjed kaasa toonud loodusnähtus(t)e, aintete, füüsiliste jõudude või oludega seoses.

Keskerakond rajab oma toetust vikamisele ja rumalusele

Keskerakond on startinud võimsa meedia ja välireklaamikampaaniaga eelseisvatele 18. oktoober 2009. a toimuvatele kohaliku omavalitsuse volikogude valimistele. Seda, et nad antud kampaaniat 7. juuni 2009. a toimuvataks Euroopa Parlamendi valimisteks teeksid, väga ei usu. Aga mine ka tea. Üldine suund on nagunii inimeste elatuslangusest tingitud pahameele ärakasutamine ja valitsuse ja parempoolsete vastase meelsuse eskaleerimine.
Igatahes selleks puhuks on avatud spetsiaalne foorumi formaadis sait http://www.protest2009.eu on väga kämp. Soovitan vaadata. Kuigi saidi kujundus on eeskujulik, toimib see väga keskerakonna laadselt ehk siis demagoogiliselt. Näiteks ühinedes Maret Maripuu vastase loosungiga ja kirjutades sinna ka kommentaari, registreeriti ära küll toetus, aga kommentaari ei avaldatud. Ju siis ei sobinud see, mis sinna kirja sai, ehk ei olnud vaid Maripuu ja valitsuserakondade suunal soppa loopiv, vaid sisaldas ka üht-teist antud kampaania kohta.
Ise-enesest koondab see sait hulga vaimselt haigeid inimesi, kes seal oma puude erinevate, parempoolsete ja valitsusevastaste loosungite väljapakkumise, nendega liitumise ja kommentaaride näol kenasti välja toovad. Loe ja imesta. Saab väga hea ülevaate keskmisest Keskerakonna valijast. Samas tekitab see pilt ikkagi ka kurvastust, et ikka leidub lolle ja haigeid, kes igas halvas asjas peavad leidma süüdlase, kelleks sobib väga hästi see, kellele nendega samal mentaalsuse tasandil suhtlev keskerakond osundab. Antud juhul on selliseks poksikotiks siis peaminister Ansip, kes alustas ülemaailmse finantskriisi ja majanduslanguse.
Hurraaa seltsimehed!

Meedia meeletu kolletumine

Nii kahetsusväärne kui see pole, tuleb tunnistada meedia jätkuvat kolletumist ja mandumist kus ka seni tõsisemad meediaväljaanded orienteeruvad järjest madalamatele huvidele ja instinktidele. Kas ka suurematele masside, ei oska 100%-lise kindlusega väita, aga ilmselt sedagi. Et aga publik, ehk vaatajad ise sellise kollase soga produtseerimist dikteeriks, millele meediaväljaanded on eneseõigustuslikult apelleerinud, selles julgen sügavalt kahelda. Pigem on see kollase pasa tootjate eneseõigustus, et toodame ju seda, mida vaataja tahab näha ja mis hästi peale läheb. Ei! Kollase pasa produtseerimisega ja meediasse paiskamisega kultiveeritakse teadlikult ja tahtlikult publiku madalamaid ja primitiivsemaid tundeid ja huvisid, et seeläbi säiluks ja kasvaks võimalus neile üha enam seda kollast sitta sokutada ja seeläbi paremini reklaami müüa. See on teadlik „kollase“ tarbimise fooni loomine ja tarbijaskonna laiendamise püüe.
Näiteks Postimees online pole kahjuks ammu enam tõsine uudisteportaal olles sisuliselt muutunud teiseks SL Õhtuleheks või Kroonikaks või Just´iks ehk ehedaks kollase solgi toruks. No vaadake näiteks milline nägi välja PMO 26.10.08 esileht. Peamisteks uudisteks on samasuguste kolla-roosade telesaadete kajastused!
Sellise, meedia üleüldise kolletumise ja mandumise tingimustes pole ime kui ühiskonnas, eriti just noorte hulgas kuivõrd nemad on ju kõigele uuele vastuvõtlikumad, võtab maad pealiskaudsus, küünilisus, hedonistlikud hoiakud ja elulaadi imetlemine, iga hinna eest tuntuks ja kuulsaks saamise soov (kuivõrd telesaates osaleja on „tegija“). See omakorda soodustab igasugu taunitavuste, väärnähtuste ja ilmingute - alates SMS laenude võtmisest kuni kuritegudeni välja - avaldumist. Noorte ajud on juba maast-madalast kollase meedia poolt produtseeritavaga ära loputatud, nii, et neil on selgelt raskusi ümbritseva ja ühiskonna adekvaatse hindamisega alates juba sellest, mis on õige, mis väär, mis taunitav ja mis tunnustamist vääriv.
Kusjuures kommentaariumis PMO moderaator selliste saastauudiste kritiseerimist, et kas see on siis asi, mis peaks figureerima ühe endast lugupidava uudisteportaali avalehel, läbi ei lase. Niisamuti kustutatakse ka muid, konkreetse artikli sisusse puutuvaid kommentaare, mis ilmselt siis lihtsalt moderaatorile ei meeldi. Need ei pea olema sugugi ebatsensuursed. Aga eks see käib taolise kollakas-lillaka tilu-lilutamise juurde – madalatele huvidele orienteeritud saasta positiivset imagot kujundatakse ka tsensuuri abil.