Mida teie arvate?

On sellise nimega tore saade ETV-s. Üks vähestest saadetest, mida regulaarselt vaatan. Minuarust hea saade mitmes aspektis: elulised, praktiliselt igaüht puudutavad, teemad, tarmukad ja huvitavad saatekülalised-žüriiliikmed, terav šarmantne saatejuht ning sümpaatne formaat. Muidugi võiks olla veelgi parem, kui saatejuht Maire Aunaste laseks osalistel oma mõtted lõpuni öelda, aga võibolla oleks siis asi juba liiga ideaalne.
Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.

Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.

Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada. 

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Tipitamise kentsakas komme

Vaatasin täna (neljapäeval 22.okt.) TV6-st USA komöödiasarja „Kolmas kivi päikesest“ („3rd Rock from the Sun“ ), mida ma ikka tööpäeviti vaatan. Üks kindlaid asju telekas, mille peale pisutki südamest naerda saab. Sarja süžeeliiniks on maavälisest tsivilisatsioonist Maale inimrassi uurima saabunud inimeste kuju võtnud tulnukate delegatsiooni seiklused inimühiskonnas. Seekordne osa inspireeris aga mind tekkinud mõtteid siia kirja panema.

Nimelt avastas tulukadelegatsiooni pealik, ülikoolis õppejõuna praktiseeriv professor Dick Solomon, teenindajale jootraha andmise kombe. Uurijana, kellena ta koos oma kamraadiga Maa peale ju saadeti, üritas ta selgusele jõuda selle kombe loogikas, seaduspäras, mõttekuses ning seda süstematiseerida. Tegelaskujule iseloomuliku siiruse, naiivsuse, aga samas teadlasliku loogika ja teada saamise soovist nutikust rakendades joonistus ehedalt välja tipi jätmise kombe grotesksus. Kes veel on paremad ebaloogilise, irratsionaalse, pentsiku, kummalise, põhjendamatu märkajad, kui kultuurivälised kõrvaltvaatajad?
Tõepoolest, kui jätta kõrvale kultuuriline tava, ehk komme tippi jätta, siis ei ole raske märgata selle olemuslikku totrust ja põhjendamatust. Tipi jätmine peaks olema anakronism nagu kümnis, orjapidamine, karistamine vigastuste tekitamise või invaliidistamisega jms.
Käies restoranis, kus siinses kultruuriruumis tipitamine on vast kõige tavalisem, maksad sa kombeka inimesena peale selle eest, et ettekandja või kelner oma tööd teeks. Et ta oli informatiivne, lahke, kena jne. Käitumine, mis peaks tulenema nii ta töökohustusest, mille eest ta palka saab, kui ka puhtalt inimlikust aspektist olla viisakas, lugupidav jms. olenemata tööst mida ta teeb.
Tipijätmise ühiskondades sisuliselt ekspluateeritakse klienti mitmetasandiliselt. Kõigepealt restoranipidajast tööandja palkab teenindajad madala palgaga, eeldades, et nood peaks teenima tipist. Ehk paneb kaude oma töötajatele palga maksmise kohustuse oma klientidele. Muidugi, ka teenindajana tööle asuja eeldab, et ta suurem teenistus tuleb tipist, kui nii on kord juba välja kujunenud. Seaduse mõttes on aga teenindaja osaline tasu põhinemine tipil võrdne ümbrikupalgaga, sest vaevalt ükski teenindaja läheb maksuametisse oma teenitud tippi deklareerima, et sellelt tulu ja sotsiaalmaks kinni peetaks. Seega, reostaranipidaja arvestab toitude/jookide hinnastamisel sisse äri pidamise kulud, oma kasumi ning paneb tagatipuks ka arvestatavas osas oma personali töötasu sinu, kui kliendi, õlgadele.

Vaagime veel ka asja teenindaja-kliendisuhte pinnal. Muidugi meeldib teenindajale kiitus hea teenindamise eest ja selle eest ekstra raha saada. Kellele ei meeldiks? Muidugi meeldib ka kliendile, kui teda hästi teenindatakse ja et tellitu kvaliteet oleks igati hea ja vähemalt ootustele vastav. Kas tipi mitte saamine annab aga õiguse teenindaja pahameelele tippi mitte jätnud kliendi aadressil ja talle, näiteks järgmine kord, käru keerata, teda kehvasti teenindada vms.? Aga võibolla kunde ei ole pärit tipitamise kultuurist; või ta ei tea...ei tule selle peale, et selles kohas on kombeks tippi jätta, liiati kui tegu on kohviku sarnase kohaga; või ei olnud ta teenindamise või tellituga rahul; või ta peab põhimõtteliselt tipi jätmist valeks ja põhjendamatuks; või esinesid veel mingid kolmanda-neljandad põhjused. Aga võibolla ei jätnud ta tippi puht majanduslikel põhjustel, kuivõrd restoranis käik oli niigi suur väljaminek talle? Ometi käis ta vaatamata oma kitsukesele majanduslikule olukorrale restoranis ja tõi ettevõttele raha sisse, aidates restoranil ka läbi oma väikse panuse, jätkuda. Seega, jätkuda nii selle teenindaja töökohal, kes tipist ilma jäi, kui kõigi selle restorani teiste töötajate omadel. Võibolla tippi mitte jätnud klient oli ise juba töötu ega näinud olevat suuremat õigustust tipi jätmisele, kui ise ots-otsaga vaevalt välja tuleb. Ah, et mis ta siis üldse restoranis käib, võivad küünilisemad küsida. Aga miks ta ei peaks siis käima? Kogu aeg kodus istuma ja paremaid päevi või hoopis surma ootama? Võibolla oli tal tõeline põhjus restorani külatada (tähtis sündmus) ja üks parem eine omale (ja kaaslasele) lubada? Olnuks siis parem kui ta seda raha restorani poleks toonud, kui ta tippi ei jätnud?
Kliendina ei näe ma küll põhjust suhtuda teenindajasse kui inimesse halvasti, lugupidamatult või alaväärsemana (lakeina). Miks peaks teenindaja oma suhtumist seadma selle järgi, kas talle jäeti tippi või mitte? Kas sellesama palga mitte maksmise pärast, mille teenindaja tööandja oma klientidele pani?
Kuulge, see on ju küüniline ja nahaalne! Üha enam peaks iga ettevõte ja iga töötaja, kes selles ettevõttes töötab, olema tänulik, et neil on kliente ja kliendid neid külastavad.

Tänapäeva inimeste viga, on nad siis teenindajad või mõne teise ameti pidajad, on selles, et põhjendamatult sageli võetakse asju ise-enesestmõistetavana ja eeldatakse/oodatakse liiga palju oma ideaalidest ja soovunelmaist lähtudes - as granted, nagu inglased-ameeriklased ütlevad. Ja siis ollakse teiste peale pahased ja pettunud, kui nende nägemused, soovunelmad ei täitu. Lühidalt öeldes, pannakse selle eest süü ja vastutus teisele, kes pidanuks omati ju nii tegema, nagu tema tahtis, sest näiteks lihtsalt mingi rumal ja põhjendamatu komme on selline.

Milles seisneb Keskerakonna edu valimistel?

Nüüd, kus kohalike omavalitsuste valimised on värskelt seljataga kostub meedias korduvalt küsimist, milles seisneb Keskerakonna edu. Arutleme sel teemal siis pisut.

Propaganda ja reklaam. Enda heaks ja tegijaks rääkimine. Aktsioonid, nagu näitemängulik küttepuude ja talvekartulite jagamine, varasemalt (võib olla ka sel aastal) avalduse esitanud pensionäridele „Jakobsoni“ eraldamine, oma positiivse tegija ja hoolija/aitaja imago rõhutamiseks. Samuti sotsiaalsed töökohad (koristajad, reisisaatjad jms.), mida ei saa puhtalt propagandana käsitleda kuna need suurema poleemikata töötust arvestades eluliselt vajalikud ja olulised, ent oli siiski ka rakendatud valimiste propagandavankri ette.
Pole kahtlust, et propagandas tegemise oskuses ja ulatuses ületab Keskerakond oma konkurente. Kellele see on kahe silma vahele või kuulmata jäänud? See õnnestus ja töötas hästi, nagu valimistulemused tunnistavad.

Propagandaga on sama nagu kollase ajakirjandusega – lihtne, pinnapealne, aga jääb hästi külge. Põhimõtteliselt nagu pask. Ja mida massilisem, seda suurem mõju, sest alati leidub ohtralt neid, keda ei huvita õige-või-vale, võlts-või-ehtne peensused, vaid tahavad lihtsaid lahendeid ja jõuliseid loosungeid. Muidugi teisele osale rahvast, neile, kes viitsivad mõelda ja mäletavad, on taoline propaganda tülgastav ja eemaletõukav. Aga kuulge, paljukest siis selliseid on? Pealegi nende hääled jagunevad laiali paljude teiste erakondade, valmisliitude ja üksikkandidaatide vahel.

Vastandumine riigile. Eriti efektiivne kui riigil tervikuna halvasti läheb, aga linnal seis suhteliselt parem. Väga hea võimalus näidata konkurentidest valitsusparteisid oskamatute ja saamatutena. Eriti kui sellist sõnumit toetavad ka eespool märgitud teatraalsed aktsioonid. Pärnus, kus linnakassa tühi ja raskusi üle jõu võetud laenude teenindamisega, selline skeem muidugi ei töötanud.

Panustamine venekeelsele elanikonnale. Venekeelne elanikkond on keskerakonnale ülimalt tänuväärne kontingent, kellele nad saavad vaatamata venelaste oma väikestele üritajatele (n. Klenski) vähemalt 80% kindlusega arvestada. Venelastele on Keskerakond olnud orienteerunud nende asutamise algusest saadik, kaasates neid oma ridadesse, volikogudesse ja muudesse juhtorganistesse hoolimata nende riigikeele oskuse puudumisest, ja võimalik, et ka ebapädevusest. Aga pole hullu, küll mõni keskerakonna staažikam liige, nagu Elmar Sepp, annab värviliste pliiatsitega märku kuidas hääletada.
Vastandumine riigile toimus ju ka venekeelset valijaskonda silmas pidades. Mäletame kuidas 2007 a aprillis pronksiöö mäsu päevadel oli Savisaar vait kui sukk. Temalt ei tulnud oma valijaskonna aadressil ühtki korralekutsuvat, riigikorda ning seadust austama ülekutsuvat sõnumit. Ehkki oleks võinud ja pidanud tulema, kui me räägime riigimehest. Selmet tuli ta aprillimäsu järel välja põgusa küsimusega hoopis valitsuse aadressil: „miks venelasi pekstakse?“. Loomulikult tundsid siis mässulised ja nende mõttekaaslased, et neil on oma mees Odessas. See oli vastuvõetamatu nii mõnelegi erguma sotsiaalse närviga keskerakonna liikmele, kes seepeale erakonnast välja astusid (või vähemasti üritasid seda teha, mida hilisemate uudiste valguses tuleb öelda).
Hiljem (aga ka varem) on Savisaar Eestis resideeruvale nõukoguliku mentaliteediga kontingendile oma lojaalsust tõendanud kohtudes korduvalt Venemaa valitsuse ehk partei „Ühtne Venemaa“ esindajatega.
Mida kehvem või problemaatilisem on venelaste seis Eestis ajal kui Keskerakond võimul ei ole, seda tugevam on Keskerakonna positsioon venekeelse elanikkonna hulgas. Kahtlemata ei pruugi sellised probleemid olla alati põhjendatud ja suuremad kui eestlastel - rahulolemastus võib olla abistatud ja konfrontatsioon tekitatud kunstlikult. See ei ole ka kuigi keeruline kuivõrd venelased eelistavad elada n-ö teises inforuumis ja tarbivad Venemaa valitsuse kontrollitud ja kohitsetud meediat.
Muidugi ei saa alahinnata Savisaare jõulise imagoga isiku sümpatiseerimist venelastele - selline autoritaarne patuška tüüp, mis karmi ja „õiglast“ kätt ihkavale vene hingele on ikka hästi peale läinud.

Muud faktorid. Keskerakonna kui kehvemini toimetulevate inimest kaitsja oreooliga jõu (mitte, et see peaks olema objektiivne reaalsus) valimisedu toetavad sellised arengud nagu rahvastiku vananemine, ehk pensionäride hulga suurenemine ühiskonnas (eeldusel, et nende toimetulek on vilets), venekeelse elanikkonna suurenemine (nii sisserände kui juurdekasvu tulemusel), töötuse suurenemine ja muud sotsiaalset viletsust, rahvagruppide hõõrdumist, materiaalset kihistumist ja igasugu muud ühiskonnas süvenevad probleemsed tendentsid.
Seda kõike kroonib teiste erakondade poolne Keskerakonna materdamine ja kriitika. Mitte, et see oleks põhjendamatu, aga see tekitab paljudes kaastunnet Keskerakonna kui nõrgemate ja kehvamalt toimetulijate kaitsja suhtes. Liiati annab negatiivse tulemuse ründav hoiak suure rahva mandaadiga erakonna või ka üksikkandidaadi aadressil. Paljude, sh. n-ö normaalsete inimeste jaoks on vastuvõetamatu kui valimispropaganda rajatakse mingile üksikule erakonnale/isikule vastandumisele. See võib toimida kui rünnaku sihtobjekt on läbinisti õel ja paha kõigi jaoks. Aga sellist olukorda vaevalt kunagi esineb. Ka kõige suurematel kaabakatel leidub lojaalseid toetajaid ja nad võivad pälvida sümpaatiat ja poolehoidu. See kõik on kinni vaatleja rakursist.
Valimisdebattides, pean silmas just viimast ETV-s toimunud Tallinna linnapeakandidaatide oma, oli üsna trööstitu kui kõik pidasid oma pühaks kohustuseks materdavad Savisaart, kes ometi „on ju nii palju ära teinud“. Pidades silmas valimistulemusi ja häälte püüdmist, on see väga lühinägelik taktika, mille üle jääb vaid imestada, et sellest pole veel aru saadud ja õppust võetud. Muidugi on samaga vastanud ka Keskerakond ja Savisaar, ehkki Savisaarele on suutnud end avalikkuses (vähemasti väga suurele kontingendile) paremini näidata kui tegijat ja oma rea ajajat konkurentidest kiusajate kiuste. Võibolla põhimine, mis Savisaart ja teiste erakondade juhtpoliitikuid eristab, on Savisaare parem inimpsühholoogia tundmine (kas siis omast tarkusest või nõuandjate toel või mõlemit) ja selle oskuslik kasutamine.

Põhilised vead, mida erakonnad poliitikat ajades ja võimu teostades teevad, seisneb tihtilugu arrogantses ja distantsiga suhtumises rahvasse – st. ei võeta kuulda rahuolematute häält. Selmet läkitatakse rahvale a la sõnumeid, et olete ise lollid, te ei tea mis teile hea on jms. Selline suhtumine - ehk ammendavalt põhjendava selgitamise ja dialoogi üritamise puudumine - loob aga hea pinnase keskerakondlikku laadi strateegiale ja retoorikale, kes rõhuvad oma vaevatute, nõrkade, tõrjutute jne. kaitsja ja üldse rahva sõbra imagole.
Mis teistele erakondadele veel kasuks ei tule ja Keskerakonna kasuks mängib (isegi vaatamata sellele, et nad majanduslikult keerulisel ajal Tallinnas ja Ida-Virumaa keskustes võimul on), on liiga terav oponeerimine ning iga hinna eest võimule pääsemiseks kambavaimu („teeme kambaka“) presenteerimine. Jällegi asi, mis loob Keskerakonnale õilsa kannataja märtrioreooli ja sellega rahvas poolehoidu tekitab.

Üldises plaanis on iga hinna eest ja võtetega võimule pürgimine selliseid võtteid kasutava erakonna renomeed pikemas perspektiivis kahjustav ja ka teatud hulgas oma valijates usalduse kaotamist põhjustav. Las moodustab valitsuse see, kes valimised võitis, siis on rahvale kõige ehedamalt selge ja nähtaval millist poliitikat see seltskond ajab, ehk milline on nende tõeline pale. Kui aga võimule saamise nimel punnitatakse kokku koalitsioon, on tavaline praktika, et selles osalevate erakondade valimislubadused lahustatakse ja tasalülitatakse üksteise uljamad valimislubadused, mida muidugi võidaksegi soovida kuivõrd neid on ilma ebapopulaarsete ohvriteta liiga raske, kui mitte võimatu, ellu viia. Avalikkuse ees veeretatakse aga vastutus oma valimislubaduste murdmisest koalitsioonipartnerite kaela, kes ei lasknud nende häid ideid läbi. Muidugi teatud, valijatele väljakäidud, vekslite osas toimib ka selline stsenaarium, kus igal koalitsioonipartneril võimaldatakse oma mõne valimislubaduse teostamine, aga nende täitmiseks tehakse mõni väga ebapopulaarne ja rahvast ärritav kompromiss. Et praktiliselt alati on valimislubadused seotud eelarve ja rahaga, siis tähendab see mingite maksude (ka riigilõivud, tariifid, trahvid jne.) tõstmist ja/või kuskilt raha äravõtmist, mõne riigiettevõtte (sh. infrastruktuuri) müüki jms.
Sellises momendis peitub põhjus miks rahvas peaks erakordselt kriitiliselt kaaluma erakondade valimislubadusi (olgugi nad meeletmõõda ja kõigiti vahvad ja toredad) ning küsima poliitikutelt/kandidaatidelt, kui palju nende lubaduste teoks tegemine maksab ja kust see raha võetakse, kui niigi pole finantsilisi vahendeid piisavalt, kuivõrd eelarveid pidevalt vaid kärbitakse. Väga kerge on lubada, raske aga teoks teha. Veelgi raskem teoks teha nii, et mingi muu valdkond, mida valimislubadus ei hõlma, ei kannataks.

Valimistulemusi vaadates on positiivne valdades kohalike valimisliitude edu erakondade ees. Kohalikud valimisliidud võitsid tervelt 118-s vallas. See annab tunnistust maainimeste kainest kaalutlevast meelest ja nn talupojamõistuse olemasolust. Sisuliselt ei ole mingit mõtet eelistada suuri erakondi kohalikele valimisliitudele ja üksikkandidaatidele. Pigem vastupidi. Kindlasti teavad väiksemate kohtade inimesed ka paremini oma kandidaate – kes mida on teinud või öelnud, ehk millise inimesega on tegu. Anonüümsuse ja hämamise moment on väga väike.

Kas ka lugupeetud ja meeldivad inimesed?

Hea paljastus. Igasugu susserdajad ja rehepapid tuleb avalikkuse ette tirida.

in reference to: Spämmiblog » Blog Archive » Spämmer Mario Pruul (view on Google Sidewiki)

Piim: endiselt kuum ja üle ääre keemas

Nii, nüüd on siis asi sealmaal, et farmeritel-talupidajatel-põllumeestel nii Euroopas kui meil, kodu-Eestis, hakkab kops vaikselt üle maksa minema, ehk õigemini selle protsessi valu rahva ette jõudma.
Põllumees võib tillitamise ja narrimise suhtes tulenevalt oma ametist üsna tuim olla (narri põldu üks korda, põld narrib sind 9 korda vastu), aga asjadel on piirid ja ka kõige suuremad karikad saavad ükskord täis.
Põllumehed, just Eesti omad, on mulle silma jäänud väga suure kannatlikkusega enda nöökida laskmise ja ebanormaalsete olude talumise poolest. Vahest jääb koguni mulje, et tegu on ullikestega, kes ei saa aru või ei taha tunnistada kuidas neil nahka üle kõrvade tõmmatakse. Aga võibolla on asi nende töö ja toimetamiste iseloomus, mis ei anna oma pahameele väljendamisele ja protestimisele aega. Põllumees on ju moodsalt väljendudes 24/7 pidevalt rakkes. Lehmade karjatamise, lüpsmise ja paljude muude maatööde juures ei ole sellist mõistet nagu puhkepäev. Enamasti rabatakse hommikust õhtuni. Pealegi, füüsiline töö, mida põllumees palju teeb, maandab ju stressi ja pinget. Nii, et kui miski lollus või järjekordne nöökimine neil harja punaseks ajab, lahtub see vaikselt töö tegemise käigus. Nii ongi piimatootjad/-kokkuostjad saanud nautida põllumeeste pikaldast meelt, mida leplikkusena võetakse.

Nüüd siis, nagu meediakanalid üle Eesti pasundasid, on põllumeeste poolt jõutud ka konkreetsemate sammudeni e protestiaktsioonideni, milleks oli 25.septembril Tallinnas Rocca al Mare kaubanduskeskuse ette suure (küllap ka aromaatse) sõnnikukasti toomine ning soovijatele tasuta rammusa maapiima jagamine.

Järgmise sammuna ähvardavad põllumehed - kui nende nõudmisi ei täideta ja piima eest normaalset hinda tasuma ei hakata (väga tagasihoidliku soovi kohaselt 4 krooni liitrist, mis katab vaid tootmiskulud ja võimaldab ots-otsaga toime tulla ning paremal juhul 5 krooni liitrist) - kaubanduskeskuste ees sõnnikulaotoritega kaost külvata. Oi, see oleks vahva! Mastaapne, paljusid meeli haarav tasuta performance .

Vaid ühe korra on ka Eesti põllumehed protsestiks madalate piima kokkuostu hindade ja enda probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ka midagi radikaalsemat korraldanud. 1998. aasta sügisel valasid nad protestiaktsiooni käigus demonstratiivselt Tallinna–Pärnu maanteele arvestatava koguse piima. Seda käsitletakse siiani kui jumalateotust. Millegipärast ei ole aga jumalateotus põllumeestele piima kokkuostuhinna dikteerimine millega nad toime ei tule ja oma majapidamise likvideerima on sunnitud.

Üldiselt on riigi ja piimatööstuse suhtumisega põllumeestesse nagu riigi suhtumiga õpetajatesse, pääste- ja meditsiinitöötajatesse, et ega nemad ei tohi ju oma tööd sinnapaika jätta ja õigusi ning paremaid tingimusi nõudma hakata. See oleks ju vastutustundetu! Elu jääks ju seisma ja paljud kannataksid. Eeldatakse, et nende valdkondade ametikandjad peaks oma tööd tegema kasvõi pelgalt missioonitundest.

Minu soovitus põllumeestele on vähemasti rasketel aegadel kokku hoida ning oma õiguste ja huvide eest seismiseks üksmeel leida. Protestiaktsioonid on muidugi üks viis - ennekõike avalikkuse tähelepanu pälvimiseks ja probleemidele tähelepanu juhtimiseks, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuigi konstruktiivne ja probleeme lahendav. Seda enam, et n-ö linnamees karistab maamatsi nagunii ära kui viimane oma protestiaktsiooniga miskit-pidi seadusega pahuksisse läheb ja linnamehele kas sõnnikulaotamisega, piima maha valamisega, liikluse takistamisega jne. kahju tekitab. Seega protestiaktsioon võib olla pahameele väljendamise mõttes mõjus ja vahva ning koguni meeldejääv ja atraktiivnegi, aga samavõrra suur on siin oht omade vitste poolt pekstud saada. Linnamees annab lihtsalt märatseva põllumehe kohtusse ja nõuab kõigi kahjude hüvitamist. Kokkuvõttes seis veel sitem kui enne oligi. Seega palju mõttekam on enda huvide eest seista linnamehe vahendite ja võtetega, milleks on: nõudlusel põhinev majanduslik surve, kartelli poliitika (ühtsus piimatööstusega asja-ajamisel), juriidika. Majanduslik surve võimalus seisneb ennekõike omavahelises kokkuleppimises millise hinnaga oldaks valmis tööstustele piima müüma.
Kui aga omal tarkust ja oidu napib (mis pole midagi häbiväärset, sest keegi pole meist spetsialist kõiges) kuidas tõhusalt enda õiguste ja huvide eest seista, palgake professionaalne nõustaja-konsultant.

Põllumehed, come on! „Põllumees põline rikas“ ei ole ju tühipaljas sõnakõlks. Teie käes on ju jäme ots, ehk haritav maa ja toiduainete tootmine. Üksi organism ei ela kuigi pikalt ilma toiduta. Ka linnamees mitte. Teie ise vaevalt nälga jääte, usun, et ka mitte külma kätte, kui metsameestega omavahel kasvõi naturaalmajanduse korras kaupu ja teenuseid vahetate. Dikteerige tööstustele ise, mis hinnaga te olete nõus neile oma toodangut müüma. Miks te peaksite kauplema endale kahjulikult? Võibolla see tekitab ka teatud patiseisu perioodi, kus tööstused asuvad vasturünnakule ehk võtavad jäiga hoiaku ega avaldagi mingit ostusoovi vaid asuvad tooraineid väljastpoolt sisse ostma (mida nad teevad ilmselt nii-ehk-naa).
Siinkohal on oluline põllumeeste-piimatootjate solidaarsus ja vähemkindlustatute raskest perioodist üle aitamine.
• Töötage välja vastav sisemine süsteem põllumajandustootjate ühendamiseks ja aitamiseks.
• Looge alternatiivseid otseturustamise kanaleid ja võimalusel oma töötlemisettevõtted.
• Propageerige võimalikult palju eestimaist toodangut ja oma tooteid.
• Tehke igal pool, kus te oma toodangut müüte, teavitustööd millest näiteks piima hind koosneb: kui palju on selles otsekulusid kütuse, energia, inimtöötundide jms. näol ning kui suure osa moodustab poes müüdava piima hinnast piimatööstuse panus ja kui palju paneb reeglina otsa kaupmees (kui ta just parasjagu dumpingut ei tee). Mitte, et te peaks igat ostjat sel teemal kõnetama, aga tehke vastavad illustreerivad pildid ja graafikud, mille oma müügikohtadesse ning veebi välja riputate.

Põhimõtteliselt, kui kaupmees tahab, las ta müüb enda kasumi arvelt piima (või mida iganes) odavamalt. See peaks ju käivet ja nõudlust vaid suurendama, mis on tootjale vaid positiivne. Põllumeeste-piimatootjate asi on aga peale passida, et töötleja siis omakorda ei suruks piima kokkuostu hinda alla ega survestataks piimtootjaid väitega, et tarbija ei ole nõus lihtsalt rohkem maksma...et selline ongi õige turu hind, kui see on samas jaekaubanduses hinnasõjaga kunstlikult tekitatud.

Mis toimub piimahinnaga...või õigemini, miks toimub?

Juba mõnda aega toimub jaekaubanduses arusaamatu piima hinna langetamine, mis on nüüd jõudnud koguni 3,90 krooni liitri eest Maximas, Rimis, Säästumarketis, 3,80 krooni liitri eest Grossi toidukaupades ning mõningatel andmetel 3,70 Prismas. Samas kui bensiiniliitri hind on peale mõningast alla minekut kevad-suvel tõusnud 16.- krooni liitrist (A 95). Alles mõned kuud tagasi oli kilepiima liitri hind jaekauplustes 6,90 ja rohkemgi. Mis siis toimub piima hinnaga, miks kaupmehed just selle joogi hinda tootjate jaoks ebamõistlikult madalale langetanud on? Seda nii, et piimatootjad, kes niigi on hädavaevu omadega on toime tulnud, on sunnitud sellise olukorra jätkumisel pillid kotti panema. Miks ei toimu midagi sellist mahlade hindadega või õlle hinnaga või pudeli vee ja muude mullijookidega, või üldse muude toidukaupadega?
Minu teada ei ole piim küll olnud populaarsem jook kui muud eelnimetatud. Seda enam võrdse hinnataseme juures.
Ei oska küll hetkel pakkuda selget ja kindlat versiooni millest selline hinnasõda just piima hinna üle. Igatahes väga imelik see asi tundub. Ebatõenäoline on, et selle taga on vaid ja ainult kaupmeeste suur kihu konkurentidest rohkem piima läbi müüa. Võibolla on asi nii nagu kirjutab e24.ee majandusrubriigis uudise „Talunikud: hinnasõda piimaturul hävitab Eesti piimatootmise“ kommentaariumis „kapitalistide rünnak“

„Rimi ja Säästukate omanik on Rootsi ICA Groupile kuuluv ICA Baltic AB, Prismade omanik Soome Tarbijateühistute Keskühistu (Suomen Osuuskauppojen Keskuskunta). Need organiseerivad tootjate pankrottiajamise ja siis tulevad meile appi "põhjamaade investorid". Raha ei haise, äri seda enam.“

Ehk ülemaailmse vabaturumajanduse viljad? Kui tugevama positsiooni omajad (suurema finantsreserviga ettevõtjad) soovivad, kasutavad dumpingut suretamaks välja ausat konkurentsi ja võitmaks turgu. See on kindlasti üks versioon.

Piima hinnaralli pooldajate ja riikliku regulatsiooni vastaste retoorika on hüperliberaalse majanduspoliitika keskne: „see on vabaturumajandus“; „riigi sekkumine on lubamatu ja mõttetu“; „turg korrastab end ise“; „kus riik siis on kui hindu tõstetakse“ jne. - ehk osade arvates olekski normaalne kui ühe väikeriigi põllumajandus põhja lastakse ja see kaob. Miks see nii toimub ja mis sellest lõppkokkuvõttes inimestele nn tarbijatele head sünnib (või kas üldse), selle üle väga mõtlema ei vaevuta. Sest ise-enesest on ju madalad hinnad tarbijale meelepärased. Eeldada ja arvata, et praegune olukord, kus piima on väga mõnus odava hinnaga osta ja et see nii jääbki, on väga lühinägelik ja enesepetjalik.

Sellise olukorra ja tendentsi jätkudes saame mõnda aega odavalt head piima osta, kui aga Eesti oma piimatootmine on hääbunud, ei ole muud valikut kui osta poest kalli raha eest välismaa päritoluga piimajooki. Pealegi tekib ühe majandusharu kokkuvarisemisega juurde hulk töötuid, kindlasti aga majanduslikult palju viletsam järjel kontingent kui praegu, sest peavad ju nemadki uue rakenduse leidma ja vaevalt, et sama tasuvat tööd, mis neil seni oli, leida on.
On’s see, mida soovime?
Tasub tähele panna kuidas üle maailma suurkorporatsioonid, konglomeraadid, olulise turujõuga ettevõtted ja monopolid tegutsevad – üks võte ongi hinnadumpinguga, aga ka riukalike tingimustega/röövelike sanktsioonidega siduvate lepingutega konkurentide väljasöömine ja turu hõivamine. Väikestel pole sellist finantsilist „rasvakihti“, et sellised rünnakud üle elada. Teadjamad teavad kuidas on toiminud IT alal Microsoft, Ameerikas jaekaubanduses Wal-Mart jne. Kindlasti on veelgi paremaid ja drastilisemaid näiteid eba-ausate või jokk võtetega turu hõlmajatest.

Siinkohal on paslik soovitada inimestel tarbimisest ja vabaturu toimimisest arusaamisvõime avardamiseks vaadata järgmist videoklippi.

Kardetud kõmulised filmid

Vahelduseks tänavatel õilmitsevate kollase ja rohelisega raamistatud „ülitarkade, supervõimekate ja palju tegevate Big Giant Head’ide tõtt vahtimisele ning oma kalli aja poliitikute kakamängude jälgimisele raiskamisele, soovitan pigem vaadata üle maailma laineid löönud/furoori tekitanud Peter Joseph'i dokumentaalfilme Zeitgeist, The Movie, Zeitgeist Addendum ja The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation (Filme saad vaatama asuda ka siinsamas tekst all)
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.

Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).

Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.

Zeitgeist, The Movie / Ajavaim


Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa


The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation

Mida teha masu ajal?

Neid, kel on töökoht, kindel sissetulek ja käed-jalad tööd täis see küsimus vast niiväga ei paina. Kes on aga töökoha kaotanud või töötavad osalise koormusega võivad vabalt seista silmitsi küsimusega, mida teha vaba ajaga. Uus olukord võib olla vägagi harjumatu, eriti kui varasemalt pole kunagi aega üle olnud, pigem on seda alatasa nappinud. Tegevusetus ja jõude passimine teeb närviliseks. Pikem tegevusetus ja rakendamatus koos tagasilöökidega tööturul tekitab aga kasutuse ja tühisuse tunde, mis võib viia koguni depressiivsete tunnete ning oma heaolule ja võimalustele vastutöötavate negativistlike hoiakute ja seisukohtade kujunemiseni – a la „kõik on lollid ja vaenulikud“, „ma olengi üks saamatu äbarik, keda kellelgi vaja pole“ jne. Ning sealt edasi ka tervise halvenemiseni, mis omakorda toidab negativistlikke tundeid - ehk tekib ennast hävitav nõiaring.
Negatiivsed mõtted ja tunded võivad olla varmad tekkima, liiati kui puudub varasem sellelaadne raskustega toimetuleku ja neist ülesaamise kogemus. Siinkohal tasub enda negativistlikku mõtlemist endast halvasti ja vähe arvamise kohapealt pidurdada omale aru andmisega, et samasuguses olukorras inimesi on väga palju (Statistikaameti e ametlikel andmeil 2009 a II kvartalis 13,5% , mitteametlikel aga üle 17% tööealisest elanikkonnast) ja neid tuleb veel määramatu aja jooksul aina juurde. Vaid väike osa neist leiab kohe või mõistlikult lühikese aja jooksul uue töökoha või sissetulekuga rakenduse. Tavaliselt konkurssidel, kus ühele kohale pürgijaid on vähemalt paarsada, osutub valituks vaid üks – tööandja või värbamise teostaja arusaamade kohaselt sobivaim. See ei tähenda, et ka sisuliselt kõige parem, perspektiivikam ja tublim kandidaat. Ammugi mitte seda, et ülejäänud kandidaatidel oleks põhjust end luusereiks pidada. Päris kindlasti ületavad ülejäänud kandidaadid valituks osutunut milleski. Seega ametisse pürgija võib olla ka väga hea, aga jääda valikus alati teiseks - ehk napilt mitte valituks osutuda. Muidugi on selline olukord muserdav, aga vaadates silma tõsiasjale, et väljavalituks osutub (üldjuhul) vaid üks (n 1/300-st), nagu spordiski saab võitjaks tulla üldjuhul vaid üks, olgu ülejäänud kandidaadid/pretendendid kui head tahes, on loogiline, et kõik ülejäänud (sh. sina) ei ole seepärast viletsad, kehvad, saamatud, oskamatud jne. Anna sellest endale aru.

Okei, eeltoodu on masu psühholoogiline pool, aga mida siis teha kätte sadanud-peale sunnitud üüratu vaba ajaga? Kõige halvem, mis teha saab, on mitte midagi teha, ehk passida ja lösutada niisama ning oma negatiivsete mõtete ja tunnete saatel päeva õhtusse veeretades aega surnuks lüüa. Siit-sealt on ka läbi jooksnud asjalikud ja head soovitused, milleks on ennekõike: hoolitseda oma tervise eest, harida ennast (sh. lugeda raamatuid), otsida võimalusi ühiskonnaelus kaasalöömiseks näiteks vabatahtlikuna, ja seda siis ka teha.

Tervise eest hoolitsemine tähendab nii tervislikumat toitumist kui ka liikumist-sportimist, aga ka positiivset konstruktiivset mõtlemist (Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Sir Winston Churchill) ning hinge ja vaimu eest hoolt kandmist.
Stressis ja mures nn keskmisele inimesele on iseloomulik kergema vastupanu teed minemine ehk enda trööstimine läbi paheliste, ennast kahjustavate asjade nagu rasvase ja magusa söömine, suitsetamine, alkoholi- ja muude meelemürkide tarbimine. Ka sihitu teleka vahtimine, aga ka enesehaletsemine. Kõik see jällegi vaid süvendab allakäigu nõiaringi, kus jälle-ja-jälle otsitakse lohutust neistsamadest pahedest.
Taolisest nõiaringist välja tulemine nõuab suurt tahtejõudu, millest inimesel endal ilma kõrvalise abita kipub reeglina väheks jääma. Seega on targem olla sellest eelnevalt teadlik, et mitte sellisele ennast hävitavale allakäiguringile üldse sattuda.
Enesedistsipliinist - nii kummaline kui see ka mõnele selle ebamugavuses ei tundu - saab innustuse ammutamise ja positiivsete muutuse allikas. Võtke endale eesmärgid nii toitumise, liikumise kui hinge ja vaimu eest hoolt kandmise osas. Need ei pea olema kohe üüratud ehk sellised nagu te ideaalis sooviksite. Pigem on mõistlikum ja tulemuslikum liikuda just väikeste sammude haaval edusamme saavutades piire pidevalt nihutades. Võtke näiteks kavva pidev rasvase (n sealiha) ja süsivesikuterikka (maiustused) vähendamine oma igapäevases, iganädalases ja igakuises menüüs, asendades need juurikate, puuvilja, tee ja muu tervislikumaga. Kui te pole üldse sporti teinud, sundige end kõige ebamugavuse kiuste hommikul ja/või õhtul välja tunniks-kaheks loodusesse (parki, metsa, üldiselt hõreda liiklusega rahulikku kohta) jalutama. Edaspidi võtke plaani juba kiirem liikumise tempo või pikemad tuurid. Kui niisama käimine tundub kummaline või mitte piisavalt huvitav, soetage käimiskepid. Kepikõnd on ülimalt populaarne ja ka väga kasulik.
Kellele sport pole võõras ja on sellest ka varasemalt rõõmu tundud, pole tarvis tõenäoliselt mainida, mida oma vaba ajaga keha eest hoolt kandmise osas peale hakata.

Pealegi suvi-sügis pakub ka täiesti praktilise põhjuse metsa minekuks – seened, marjad. Minnes metsa marjule-seenile saab värskes õhus viibimine ühendatud ka otseselt materiaalsega - saate täiendust oma toidulauale või põhjuse külastada turgu lisateenistuse saamiseks.
Looduses liikumise võib ühendada ka hariva aspektiga. Kui palju te üldse tunnete ja teate mõnest taimest või linnust keda looduses kuulete-näete? Tavaline linnainimene ei tea isegi nende nimetusi. Uskuge, uued teadmised loodusest võivad olla vägagi hingekosutavad. Pealegi, kas pole tore kui looduses liikudes teate, mis taimede ja loomade-lindudega te kokku puutute ja oskate neist ka oma kaaslas(t)ele pajatada? Taoliste teadmiste ammutamiseks on küllalt võimalusi raamatute ja ka interneti näol. Otsige välja kui paeluvalt vahendab inimestele linde, ja loodust üldse, Eesti loodusekorüfee Fred Jüssi.

Lisaks oma füüsise eest hoolitsemisele võtke ette mõne hariva raamatu lugemine. See võib olla hingele kosutust pakkuv klassika ja/või ka mõni eneseabi raamat (siinkohal läheb hästi teemasse „Täiusliku pühendumise jõud“, mida soojalt soovitan). Millegipärast mulle tundub, et kergete krimkade ja olmenovellide lugemine ei täida hingekosutuse ja vaimuharimise ülesannet. Nagu ka Kroonika jms. kerge-kollase perioodika lugemine ei asenda korralike temaatiliste ajakirjade lugemist ega anna midagi juurde. Eraldage teatud aeg oma päevast raamatu(te) lugemisele. Võimaluse korral tehke seda väljas, looduses, kus lugemiskogemus on veelgi kirkam ja mõjusam.

Hinge ja vaimukosutuse kohapealt on hea käia ka kunstinäitustel, kinos ja teatris. Kuigi need on tasulised, leiab selleks ka soodamaid võimalusi (näiteks külastamine soodusaegadel) või hoopis tasuta võimalusi (n Kinobuss, teatud juhtudel on mõningad kunstinäitused mõne metseeni toetusel tasuta. Näiteks Kumu’s on selliseid toimunud pankade klientidele). Samuti lugeda ja uurida religioosseid materjale. Tutvuda budismi, kristluse, taoismi või mistahes religiooni tekkelugude, tagamaade, olemuse, põhimõtetega. Mõelda kaasa, arutleda ja ebaselguse korral küsida asjast rohkem teadvate inimeste käest. Seeläbi olla ka sotsiaalselt aktiivsem ja sidusam ühiskonnaga (ehkki usu pinnal peab diskusiooni tekitamisega olema äärmiselt ettevaatlik kuivõrd see võib saada hoopis tõrjumise teguriks, kui teemade tõstatamise ja oma seisukohtade väljendamisega üleliia innukas olla). Miks mitte integreerida nende põhimõtteid ja juhiseid oma ellu ja tegemistesse kui leiate need hingelähedased olema.
Õppida midagi uut või hästi unustatud (koolis õpitut) vana (kasvõi mõne kooliaine alused). Omandada mõni uus teadmine või oskus. Selleks pakub ka internet väga palju võimalusi. Kasuta vaid otsinguid ja surfa!
Siinjuures soovitan soojalt kasutada interneti võimalust järelkuulata suurepäraseid Ööülikooli loenguid (ca tund kestvad saated), mis avardavad maailmapilti ja ärgitavad kaasa mõtlema. Ise olen teinud nii, et laadinud loengud mp3 failidena arvutisse ja sealt väikesesse portatiivsesse pleierisse, mida saan kaasas kanda ja kus iganes soovi ja aega on, kuulata. Väga mõnus.
Või hakake kasvõi näiteks oma nn internetipäevikud e ajaveebi e blogi pidama, kus jagate teistega oma mõtteid, tähelepanekuid, kogemusi jms. Blogi pidamiseks on tänapäeval väga palju mugavaid võimalusi, erinevaid keskkondi jms. Kasvõi näiteks käesolev Google’iga seotud blogspot keskkond.

Kui te olete niiviisi mõnda aega (mõned nädalad, kuu ja enam) enesedistsipliini rakendanud ning kavandatud tegevusi teoks teinud, märkate, et olete palju positiivsem, entusiastlikum, rõõmsameelsem, teotahtelisem ja üldse on igat-pidi mõnusam ja kergem olla. Võimalik, et selle aja jooksul on nagu võluväel avanenud mõni uus võimalus, mis loob eeldused ja tee teie seisu paranemisele ja probleemide lahenemisele – ja kui veel ei ole, siis kindlasti on see sündimas.

Kas riiki juhivad ja otsuseid langetavad idioodid?

Igatahes selline mulje jääb kui vaadata, milliseid otsuseid teevad, ja milliseid jällegi ei tee, valitsus ja riigikogu üha jätkuva, ja võiks öelda ka süveneva masu piiratud tingimustes. Ühest küljest valitseb üldteada üldine raha puudus, mille pärast murtakse pead, kuidas riik toimivana ja jätkusuutlikuna hoida, mis pragmaatilisel tasandil tähendab - kust leida lisaraha ja kust kulusid kärpida. Kärbitud on juba üksjagu ja jõudsalt. Nii, et nii mõnigi minister ja poliitik on tõdenud, et lisa kärpida pole enam kuskilt. Ometi ollakse riigieelarve mõttes taas lõhkise küna ees. See vajab tasakaalus hoidmiseks taaskord riigikulude kärpimist. Ministrid, kaitstes oma valitsemisala, on pööranud pilgud teistele valdkondadele, kust, neile tundub, et võiks kärpida küll (n. Aaviksoo sotsiaalsfääri kohapealt).
Analoogne - teistelt ära ja pea-asi, et endal hea oleks - on kahjuks valitsev mõtteviis. Nii võtab üha enam hoogu poleemika sotsiaaltoetuste ja pensionite vähendamise üle, õigustusega, et vastavad kuluread on riigis ühed suuremad.
Kui sellist teemat tõstatades näikse poliitikud olema ära unustanud või siis silmad kinni pigistanud tõsiasja eest, et reaalselt ongi palju sotsiaalabi vajajaid ja pensionäre, siis lähenevad kohalike omavalitsuse valimised hoiavad erakondade juhtpoliitikuid selles küsimuses selgelt ohjes. Ükski neist pensionide vähendamise möödapääsmatusest selget avaldust teha ei julge, ehkki käed selle järele hirmsasti sügelevad. Selmet kinnitatakse pühalikult, et pensionide kallale küll ei minda ja see on mõeldamatu. Sealsamas tõugatakse aga šotile teise või koguni ei tea mitmenda järgu parteilasi, kes justkui siis omatahtsi ja omast siirast tarkusest sääraste pensionide, sotsiaaltoetuste kärbete avaldustega esinevad, paisates avalikkuse ette hulga erinevaid variante – küll pensionide maksustamisega, küll lihtsalt nende piiramisega jne. Et las need töötavad pinnast ette ebapopulaarse otsuse läbiviimiseks. Ei imesta, kui peale kohalike omavalitsuste valimisi ei ole poliitikutele pensionid ja sotsiaaltoetused enam mingi püha lehm ja kärbeteks lüüakse neile uljalt küüned taha.

Sealsamas, kui riigieelarvet kimbutab krooniline raha puudus ja otsitakse kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid kohti, kust raha kokku tõmmata, on jõus reformikate eestvõttel seadustatud tulumaksu iga-aastane alandamine protsendi võrra (Tulumaksuseadus § 4), tänu millele jääb riigil saamata sadu-miljoneid kroone maksutulu. Peab ikka mõistus olema, tõepoolest, alandamaks majanduse tervise seisukohalt kõige õigustatumat maksu, mille protsendi-paarine alandamine kedagi rikkamaks ei tee ja selle mitte vähendamine ka kellelegi koormat ei kujuta, ning tõstmaks riigitulude kompenseerimiseks kaudseid makse nagu aktsiisid, riigilõivud jms., mis tõstavad strateegiliste kaupade hindasid ja läbi selle üldist elukallidust ehk süvendab olemuslikult nõiaringi, millest sõnades justkui välja püüda üritatakse.

Küünilisel kombel tõuseb pensionide ja sotsiaaltoetuste kärpimise poleemika taustal vastavalt seadusele vanemahüvitise maksimum määr - kolmekordne Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus. Viimase kinnitab vabariigi valitsus järgmiseks kalendriaastaks hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. septembriks eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu andmete alusel (Vanemahüvitise Seadus § 3 lg 4). Ja et eelmise aasta vastav näitaja tõusis, tõuseb ka maksimaalne vanemahüvitis.
Lisaks sellele, et vanemahüvitise baseerumine palga suurusel, mida lapsevanem sai enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, on põhjendamatu ja ebaõiglane (miks ja kuidas ta on, on kavas kirjutada eraldi lugu), tekitab see ka ühiskonnas selle liikmete vahel asjatuid pingeid. Pensionärid, kes on oma elutöö riigi ja ühiskonna heaks teinud ja paljud neist oma lapsed üles kasvatanud, peavad taluma noorema generatsiooni laiutamist ja halvustavat suhtumist. Niisamuti tekitatakse nooremale generatsioonile pensionäridest e seenioritest mulje kui muidusööjatest ja riigivaevajatest, kes elavad head elu ja muudkui vinguvad saades raha mitte millegi eest. Sellisest, ühiskonnas valitsevast kahetsusväärsest väärastunud arusaamast räägib hiljuti avaldatud uuringu tulemused, kus suur osas Eesti noori peab pensionäre ühiskonnale koormaks. Sellise, sisuliselt sallimatu, arusaama tekkimine ja ulatus on äärmiselt kahetsusväärne ja ohtlik. Taoline mentaliteet ühiskonna nõrgemate ja abitumate liikmete suhtes oli omane natsi Saksamaale.
Vanemapalga kõrgel tasemel hoidmise tegelik põhjust tuleks vast otsida otsustajate isikutest. Nende isiklikest motiividest ja omakasust. Niikaua kui asja üle otsustamise juures on noored isad (n. Taavi Rõivas, kes igakülgselt, sh. demagoogiliselt, kaitseb vanemahüvitise palgal), on muutused normaalsuse suunal väga visad teostuma.
Muidugi on kärpimise mõttes pühaks lehmaks riigikoguliikmete, aga ka ministrite, presidendi jt. keskmisel palgal põhinevate ametnike oma töötasud ja hüvitised. Neid keelavat muuta Põhiseadus, mis ei keela küll näitamast üles vastutustundlikku ja riigimehelikku käitumist ning Põhiseaduse muutmise algatamist eelnimetatud seltskonna töötasude normaalsematele alustele viimiseks. Kusjuures väärib märkimist, et Riigikohtu üldkogu lisas oma otsusele riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel, et riigikogu liikmete tasu vähendamise või selle arvutamise aluste ümberkujundamise väljaarvamine põhiseaduse § 75 keelu kohaldamisalast on võimalik Põhiseaduse kiireloomulise muutmise teel. Sellisteks sammudeks aga riigikogul, millegipärast, initsiatiivi napib.

Tulude osas käib arutelu suht primitiivselt selle üle mida riigivarast ära müüa. Paraku on müüki pandud objektide vastu huvi olnud väga tagasihoidlik või sootuks olematu. Risti pole ette löödud kogu rahva vara, mida mets, maa ja loodusressursid endast kujutavad - müüki panemisel. Töö riigimetsa mahaparseldamise nimel kujutab riigi vaesustamise mõttes suurt ohtu. Ehk kui selles osas esialgu on ka ülesostjate huvi esialgu madal – kes teab, võibolla ka targu, naeruväärse hinna saavutamiseks – võib Eesti „ühel heal päeval“ korraga hulgast metsast lage olla.
Selle järel jääb valitsuse juhil ilmselt sama „targalt“ üles astuda, kui Ansipil uue töölepingu seaduse jõustumise järel augustis kommenteerides tööpuuduse jätkuvat kasvu, et tööandjad olge ikka normaalsed ja rakendage pigem osalist tööaega kui koondate töötajaid. Mis häda peaks olema kapitalistil/omanikul tegeleda sotsiaalabiga või ka riigi huvidele vastu tulemisega, liiati kui riik on andud neile tegutsemiseks vabad käed, ja omaniku põhihuvi on kasumi teenimine? Valitsus ise ei toimi riigi ja ühiskonna laiemates huvides ja siis lalisetakse, et miks asjad kehvasti on ja omanikud/tööandjad nii omakasupüüdlikult tegutsevad.

Seega säästa ja riigieelarve tasakaalu üritatakse mõistusvastaselt päästa elanikkonna kõige kaitsetumata ja väetimate arvelt, kes ise endi eest (enam) seista ei saa või ei suuda ja kes ise abi vajavad.

Veel üks kummaline moment olukorras, kus riigieelarves raha napib ja seda ühiskonna vasemate ja nõrgemate arvel säästa püütakse. Riik, täpsemalt Maksuamet, tahaks kangesti küüsi taha ajada osale oma ettevõtetes töötavate osanike tuludest, ehk nende töiste tulude riigimaksudele. Osanikud eelistavad palga asemel aga dividenditulu, mis on maksude optimeerimise seisukohalt ju ka igati arusaadav ja loogiline. Miks peaks üks ettevõtja tahtma oma sissetulekust suurt osa riigile ära anda? Riik aga, selmet luua normaalne maksuseadus ja maksustada igasugust ettevõttest välja võetavat tulu, mängib hoopis lolli püüdes ära arvata ja tuletada kui suur on osaniku tööpanus oma ettevõttesse ning kui palju ta peaks selles eest omale palka välja kirjutama. Selle tarvis produtseerib Maksuamet maksustamise juhendeid jms. pahna, mille advokaadid kohtus pihuks-ja-põrmuks teevad. Taaskord üks tohutu raiskamise koht riigile, selmet see võiks olla arvestatav tuluallikas.

Kogu seda ülalkirjeldatud spektrit vaagides teevad valitsus ja poliitikud justkui kõik endast oleneva, et riik põhja lasta, ühiskond vaesustada ja kogu kupatus sandikopikate eest ära müüa.

Võrdsed ja veelgi võrdsemad

Masu ajal on aktuaalsed teemad nii hinnad kui teenistus, ehk palk. Ajal, kui üldine hinnatõus on oluliselt pidurdunud ja paljudes valdkondades tublisti langenud, drastiliselt on kasvanud töötus (ulatudes Eestis mõningatel hinnangutel koguni 70 000 inimeseni või üle 17%), tublisti langenud palgad, üha nõrgeneb riigi võimekus ja ressursid ühiskonna toimimiseks elutähtsaid funktsioone ülal hoida jne., ei ole need muutused ometi vastavasuunalist mõju avaldanud riigikogulaste palkadele.
On selge, et rahvasaadikute palk ja hüvitised (vt. RT Riigikogu Liikme Staatuse Seadus 7. pt.) riivab tugevalt rahva õiglustunnet, kes masu mõju oma nahal igapäevaselt tunda saavad. Paljud on sunnitud sisuliselt peost suhu elama. Kõikide märkide järgi suureneb selline kontingent lähiajal ulatuslikult.
Ehkki riigikogujad pidid mõni aeg tagasi avalikkuse survel omale tuhka pähe raputama ning etendama teatrit oma hüvitiste kärpimise ja palkade külmutamise võimaluste otsimisest, püsib Status quo. Sest Põhiseadus keelavat (ilmselt PS § 75) oma palku nii vähendada kui külmutada. Küll ei keela see aga Riigikogu kantseleile esitamast restorani, taksosõitude, majoneesi jne. arveid kulude hüvitamiseks.
Riigikogulaste õiglase töötasu ja hüvitiste küsimus on ajakirjanduses taas käsitlemist leidnud. Tahaks loota, et see teema ei taandu huviorbiidilt enne kui riigikogu on lõpuks vastu võtnud otsuse(d) viimaks saadikute, aga niisamuti ka valitsuse liikmete ning teiste, riigikogujatega sarnastel alustel palgasajaate hüvitiste (palk, esinduskulud jms.) kooskõlla konjunktuuriga ehk võrreldavasse konteksti muude ametikohtade töötasude ja palgatasemega...ühtlasi üldsuse ootustele vastuvõetavasse suurusjärku ning selle tuletamise õiglastele ehk normaalsetele alusele. Kui Põhiseaduseadus (§ 75) keelab riigikogul otsustada käesoleval koosseisu hüvitiste üle, saab ta seda teha ometi järgmise kooseisu kohta, mida siis ka ootaks. Samas ei keela keegi riigikogujaid näidata üles riigimehelikkust ja vastutustunnet ning loobuma kuluhüvitistest ja/või teatud osast palgast kasvõi selle annetamisega heategevatele sihtasutustele või kandma riigikassasse. Kahjuks on praktika selline, et pigem annetab pensionär oma napi pensioni kõrvalt kogutud säästud kodulinnale, kui rahvasaadik saab aru oma ebanormaalselt, teenimatult suurest ning rahva õiglustunnet riivavast hüvitisest ja astub konstruktiivseid samme saadikute ebaproportsionaalselt suure hüvitise vähendamiseks ja viimiseks normaalsetele alustele.
Ei ole normaalne, et ja suvel üle 2 ja poole kuu (PS § 67) sisuliselt lulli lööv saadik saab kuus alates 52 500.- krooni palka olukorras, kus enamus inimesi saavad palka alla riigi aritmeetilise keskmise (Statistikaameti andmetel märtsis 2009 a 12 373.- krooni) või on sootuks töötud. Ometi peetakse ka vaid neljakohalise numbriga palga saajate töötasudelt kinni riigimaksud, millest ka Toompea härradele-prouadele palka ja hüvitisi makstakse. Kus on siin loogika, rääkimata vastutustundest ja riigimehelikkusest? See on veel eraldi teema, mida ja kuidas tavakodanik oma palgalt makstavatelt maksudelt riigilt sotsiaalteenuste (arstiabi, haridus, turvalisuse tagamine, pension, abirahad jne.) näol tagasi saab, kui saab.

Muidugi, kui tõstatada palga küsimus riigikogulase ees pistab too kohe kisama ja teeb teema tõstataja igati maha. Et too on kiuslik ja kade inimene, ning et seda asja pole üldse mõtet arutada, see on ei tea mitmenda järguline asi üldse riigis (Igor Gräzin’i stiil) jne. Siinkohal tasuks meenutada kuidas praegune rahandusminister Jürgen Ligi võttis toorelt ja matslikult sõimata Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli’t, kes saadikute palgateema omal ajal kilbile tõstis ja rahva allkirjade kogumise kamaania algatas. Väga võimalik, et Ligi’ga sama meelt (ka mentaalses liinis) oli ja on nii mõnigi teine poliitik või muu riigipalgaline, kelle konnasilmale Kalle Muuli initsiatiiv astus. Kõik muu võib olla probleem ja võib võtta arutluse alla ning kärbete objektiks peale nende oma palkade ja hüvitiste.
Võidakse väita, et saadikud on oma priskete palkade ja kuluhüvitiste väärilised kuivõrd nad on parimad ja võimekaimad rahva hulgast, keda rahvas ise valis. Millegipärast rahvas ei paista aga sellist seisukohta jagama. Ennekõike peavad endid parimateks ja erilisteks just rahvasaadikud ise. Pealegi, see rahva poolt valimise jutt ei kannata sisulist kriitikat ja arutelu, kuniks eksisteerivad parteide valimisnimekirjad, toimub häälte delegeerimine, mille toel saavad parlamenti paljud need - tihtilugu ühed ja samad näod või ka ustavad parteisõdurid-„noorkotkad“ - keda teps mitte sinna ei valitud. Ei ole mõtet rahva nimel suud pruukida kui puudub ka saadikute reaalne tagasikutsumise mehhanism. Ehk rahva poolt valitud olemise jutt on enamasti puhas demagoogia. Ma saan aru kui seda räägib Edgar Savisaar või Indrek Tarand või keegi muu, kelle taga on mitmetuhandeline elektoraat.
Seega, viidates määratule vastutusele ja oma erilisele positsioonile – rahva poolt valituks osutumisele – kaitsevad saadikud üleolevalt oma hiigelhüvitsi.
Üks levinud õigustusi saadikute kõrgetele palkadele ja ametihüvedele on, et kui need oleks väiksemad, ei kandideeriks parlamenti kõige paremad ja võimekamad. See on kitsarinnaline ja demagoogiline väide, mis omane neile, kes ennekõike ise endist nii arvavad.
Pigem ahvatleb suur palk, pikk palgaline seadustamata suvepuhkus ning muud hüved, pluss võimu teostamine ja ka sellega kauplemise võimalus kokku igasugu aferiste ja karjeriste, kes ongi sellele orienteeritud.
Parlamenti kandideerimise motiiviks ei saa olla raha ehk kõrge palk ja sellega kaasnevad ametihüved! Selleks peab olema ennekõike missioonitunne ja soov rakendada oma energiat, teadmisi ja aega ühiskonna hüvanguks. Ehk samad motiivid, mida riigikogulased ja poliitikud armastavad rõhutada rääkides õpetajatest, meditsiinitöötajates, politseinikest, tuletõrjujatest ja päästetöötajatest. Miks peaks riigikogulane olema töö mõttes erand? Et sinna kõlbab minna vaid kui palk ja hüved on parema kui ettevõtjana tegutsedes? Absrud.

Milles on siis probleem ja mida tuleks ette võtta? Ennekõike tuleks muuta parlamendisaadikute, aga ka teiste, riigikogujatega analoogsetel alusel riigipalgaliste ametnike ja teenistujate, nagu valitsuse liikmed, kohtunikud, president jne. palga ja hüvitiste maksmise alust ja põhimõtteid.
Palgakonsultant Urmas Orula leiab oma lähenemise põhjal, et riigikogu lihtliikme palk peaks praegusel ajal tulema kuhugi 33 000.- krooni kanti, pluss esinduskuludeks 20% palgast. Vaadates üldist palkade taset (sh. ettevõtete juhid) peaks see olema igati paslik suurusjärk. Usun, et arvestades hüvitiste ja sotsiaaltagatiste kogupaketti (mis vajaks samuti revideerimist) oleks parlamendi lihtliikme osas igati põhjendatud palgatase praeguses konjunktuuris, mis ei ületaks 30 tuhandet krooni.
Ehkki Urmas Orula näeb sellise suurusjärgu, ja teistesse palkadesse suhte tuletamist, ka aritmeetilise keskmise baasil, ei tohiks riigikogulaste ja teiste sellest alusest lähtuvate riigiteenistujate töötasu põhineda aritmeetilisel keskmisel. Saati veel IV kvartali keskmisel, nagu see praegu käib, kus palgad on tänu aastalõpupreemiatele ja ka nn orgaanilisele palkade kasvule olnud kõige suuremad.

Igati loogiline ja põhjendatud oleks võtta saadikute ja analoogsel alusel palka saavate riigiametnike ja -teenistujate palgaarvestuse aluseks riigi keskmine mediaanpalk (loe ka Tartu Ülikooli ametiühingu selle teemalist artiklit 29. 12. 2006), ehk palganumber, millest üles ja allapoole jääb sama palju palgasaajaid. Ja mitte mingi kvartali mediaan, vaid aasta keskmine mediaan. See oleks õiglane alus kuivõrd rahvasaadikute ülesanne on hea seista kogu ühiskonna, ehk kõigi valijate heaolu ja huvide eest – st. ka nende eest, kes teenivad alla mediaanpalga, rääkimata neist, kes teenivad alla aritmeetilise keskmise.
Mediaanil põhinemine on õiglane ka seetõttu, et see vastab otseselt ja paremini riigikogu otsuste kvaliteedile ja sellest tulenevalt ühiskonna elukvaliteedile. Pealegi on mediaanpalk palju adekvaatsem ja stabiilsem näitaja, mis ei allu ka virtuaalsele manipulatsioonile. Mida viimase all silmas pean, sellest allpool. Mediaanpalga muutus peegeldab adekvaatsemalt ka elatustaseme ja konjunktuuri muutuseid. Näiteks kui töötus kasvab üle teatud määra (a la tegelik, mitte Töötukassa registriline, töötusmäär ületab 10%) langevad ka enamus töötajate palgad, sh. mediaan keskmine kuivõrd mediaanpalga saaja on reaalne keskmine tööinimene. Aritmeetilise keskmise osas ei pruugi negatiivset muutust aga tekkidagi kui kõrgepalgaliste töötasu suureneb. Kitsa ringi kõrgepalgaliste palga tõusu tõukab tagant ühiskonna järjepidev kihistumine ning rikaste ja vaeste süvenev polarisatsioon - rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.
Käesolev masu aeg on sellest ju hea näide. Ehkki töötus kasvab ja palgad langevad, ei ole aritmeetiline keskmine töötasu praktiliselt langenud (Statistikaameti andetel märtsis 2009 keskmine brutopalk 12 373.- krooni), mis tähendab omakorda, et sellel näitajal palka saavate teenistujate (saadikud, riigikogu esimees, ministrid, kohtunikud, president) töötasud muudkui kasvavad.
See, et Statistikaamet ei pea arvestust mediaanpalga üle, on tehniline probleem, mida on võimalik väga kergesti ületada koostöös Maksu- ja tolliametiga.

Palkade aritmeetilise keskmisel põhinemine on veel üks põhimõtteline puudus – see genereerib ise-ennast. Ehk ülalmainitud virtuaalse manipulatsiooni moment. Isegi kui üldine elatustase ja enamuse palgasaajate palgad langevad, aga väikese ringkonna kõrgepalgaliste tipu omad tõusevad sedavõrd, et see tõstab aritmeetilist keskmist, tõuseb ka aritmeetilise keskmise alusel palgasaajate/teenistujate töötasu, mis omakorda tõstab aritmeetilist keskmist. Ehk Circulus vitiosus

Lühidalt töötasu arvestuse aritmeetilisest keskmisel põhinemine ei ole õiglane ega adekvaatne. Aeg on liikuda õiglasema, adekvaatsema ehk normaalsema rahvasaadikute, ministrite, kohtunike, presidendi jne. palgakorralduse, ja üldisemalt ühiskonna, suunas. See on oluline nii rahva ühtsuse kui ühiskonna heaolu seisukohalt tervikuna. Et paljud piirangud ja põhimõtted tulenevad Põhiseadusest, peaks riigikogu algatama Põhiseaduse muutmise. Kes seda teeks, on raske ette kujutada kuivõrd niipea kui parlamenti valituks osututakse, ka zombistutakse.

Märt Elbre vanal heal hülgemöla liinil

Ei saa mitte vaiki olla TV3 vormel-1 ülekannete kohapealt kui seal astub kommentaatorina üles säärane kuldsuu ja osav sõnaseadja nagu seda on herr Märt Elbre (edaspidi ka ME).
Mõningaid tähelepanekuid tema 26.07.09 toimunud Ungari GP etapi kommenteerimisest.

„...vanust omav...“

selmet öelda lihtsalt „...aastat vana“ või „...aastane“

„...uus McLaren toodab päris head pidamist.“

Kommenteerides Kovalainen’i avaldusi uus sõiduki versiooni kohta. Et siis mitte niisama, et „uuel versioonil on parem pidamine kui eelmisel“ vaid kohe nii hea masin, et toodab pidamist. Mõtlen, et McLaren’il võiks olla pidamise müük teistele tiimidele (näiteks väljaspoole F1 sarja) päris hea äri.

"...väga hea montaažitöö on käimas...“

selmet öelda lihtsalt näiteks „hea montaaž“.

"...Kovalainen on uut autot ääretult kiitnud“ ja „...olid ääretult positiivselt meelestatud nii Nakajima kui Rosberg.“

ME kommentaar nimetet meeste Moskva kastrolli show kohta.
Et mitte siis niisama „palju kiitnud“ või „kõvasti kiitnud“ ja „positiivselt meelestatud“ või „head muljed“ vaid kohe „ääretult“? Ääretult võimas ME!

„Juhtub temalgi.“

ME vastus Kalev Kruus’i remargile Lewis Hamilton’i pruudi, Bussycat Dolls laulja Nicole Scherzinger, poolt ühel nädalavahetusel 30 tuhande dollari raiskamises napsile. Et Elbre’le on selline asi tavaline? Ta ei saagi nädalavahetusel suurt vähemaga joodud nagu.

"...meenub mulle pärast Saksa GP-d olnud vestlus...“

Ehk mitte „aset leidunud“ või „toimnud“ vestlus. Veel vähem aga „pärast Saksa GP-d antud intervjuu“ vms. sujuvam ja vähem kokkukeevitatud lause.

„...paarikene on praktiliset kokku saamas...“

ME kommentaar Hamilton’i Alonso’le järgi jõudmise kohta. Usun, et see on paljudele üllatuseks, et Alonso ja Hamiton paarikese moodustavad. Ilmselt tüdruksõbrad, abikaasad jms. on boksides vaid suitsukatteks.

„...müstiliselt palju aeglasem on Alonso...“

ME jaoks on müstikaks ikka väga vähe vaja. Piisab ehk kuni paari sekundilisest aegade erinevusest ca 4,4 km pikkusel rajal.

„...Adrian Sutil’i autos tõusis veetemperatuur kohutavalt kõrgeks.“

Mitte, et lihtsalt auto mootor kuumenes üle või kui just peab jahutusvedelikust siinkohal rääkima, siis veetemperatuur tõusis üle lubatud piiri vms.

„Button sõidaks nagu pidevalt pudru suus.“

ME kommentaar Button’i kummalisele häälele raadioseansil tiimiga. Ehk siis pudru suusolemise mulje ei teki ja seondu Button’i raadioseansil rääkimisega vaid laieneb tervele tema sõitmisele kohe.

„...kasutab ära KERS’i lisahobujõude.“

Tohoh, et siis KERS’il on lisaks oma võimsusele veel mingid lisahobujõud kah? Ma mõtlesin küll, et KERS ise annab vormelile mõned lisahobujõud, mitte, et seadmel endal on veel kuskil lisahobujõud.

"...see on päris korralik I sektori aeg.“

ME kommentaar Hamilton’i võistluse ajal välja sõidetud parima sektori aja kohta. Et siis ME omab infot ja teadmisi milline on korralik, normaalne, hea, väga hea, suurepärane jne. sektori aeg. Näiteks, et parim aeg ei pruugigi olla väga hea vaid on lihtsalt korralik. Võimas! ME tundub sektori aegade osas oma jutu põhjal suurem spets kui mistahes tiimide asjapulgad.

„...suutis mees oma õppetunnid Nürburgring’ilt saada.“

Selmet öelda lihtalt ja arusaadvalt, et „mees sai (ilmselt) Nürburgring'il oma õppetunni.“ Aga ikkagi „suutis“. Normaalne.

„...see aastal pole isegi poodiumile jõutud Lewis Hamilton’i poolt.“

Ma usun, et seda lauset saab veelgi kohmakamaks ja pentsikumaks muuta. Aga lihtsama ja arusaadavam vast olnuks öelda, et „Lewis Hamilton polegi sel aastal poodiumile jõudnud“ vms.

Tõepoolest õpeta siin nagu oma last.

Siinkohal herr Märt Elbre'le „ääretult“, „tohutult“, „kohutavalt“, „müstiline“ kõrvale jutu mitmekesistamiseks veel mõned ülivõrdelised väljendid, millega saab oma kommentaare veelgi võimendada: katastroofiline, jalustrabav, vapustav, kolossaalne, fenomenaalne, hüper-mega, piiritu, totaalne, kosmiline, astronoomiline, ulmeline, jne.

Kuivõrd TV3-l on kombeks F1 ülekannete vahele ohtralt reklaamipause teha ja et ma ei suuda taluda idiootlikku Unibet’i ülistuslaulu - mida vaadates ma millegipärast ei imesta, et Nõmme Kalju koguaeg peksa saab -, siis olles vahepeal ülekannet jälginud RTL-ist ei pruugi siin ehk mõni veelgi säravam pärl ME tolle päeva kommenteerimistööst esindatud olla.

Üks asi on suust välja aetav kamarajura teise kategooria moodustavad aga faktilised vead, kommenteeritava mitte nägemine ja mitte tähelepanemine. Selles osas panid mõlemad kommentaatorid metsa kui nad ei saanud tükil ajal pihta miks Alonso kiirus vähenes. Lõpuks nad tabasid selle ära alles aeglustusega korduste näitamisel.
Oma mitte spetsialisti pilguga sain küll kohe aru, et Alonso auto parempoolne esimene ratas vibreeris ja tõenäoliselt jäi see korralikult kinnitamata. Mõtlesin endamisi, et kohe-kohe lendab see ratas ka alt ära, ja nii läkski. Lugupeetud spetsid aga on kuskil oma rehvisegu maailmas või ei tea kus, aga juttu jätkub kauemaks.

Rääkides rattast või ratastest - jah ka vormel ühel on need all, mitte ainult rehvid või veel vähem rehvisegud -, on kentsakas ja naeruväärne kuidas kommentaatorihärrad räägivad ratastesse puutuva puhul vaid ja alati rehvidest. Justkui oleks mingit rehviusku ja kuuluksid rehvi sekti, kus sõna „ratas“ mainimine on tabu. Boksis vahetatakse neil ainult rehve ja ka Alonso auto alt tuli härrade arvates ainult rehv maha, mitte ratas ei tulnud kogu kupatusega otsast ära.
Profid, kes TV3 vormel ühe kommenetaatorid ilmselt vähemasti pürivad olema, ei tohiks lubada omale täiesti erinevate mõistete lõrtsimist ja ühte patta panemist. Liiati kui nad ise kipuvad aeg-ajalt õpetama kuidas ühe-või-teise asja kohta on õige öelda.

Ei tea kas herr Elbre on üldse teadlik, et see mis ta suust välja ajab on vähe kummaline ja ülepingutatud ega kaunista kuidagi võistluse ülekannet? Kas keegi on talle seda öelnud? Näiteks TV3-s. Et kutt võiks oma kommenteerimist ja sõnaseadmist veidi lihvida. Aga võibolla tööandjale meeldibki selline teismelistele omane suurustav, keeruliselt konstrueeritud, kohmakas ja konarlik kõnepruuk, kuidas kõik on elusuur, igatpidi ülivõrdes (äärmiselt ja ääretult)?
Või on Elbre ja Kalev Kruus’i (kes, tuleb tunnistada, on siiski üsna asjalik tüüp) pidamine kommentaatorina tõesti majanduslikult niipalju tulusam kui Toomas Vabamäe ja Tarmo Klaar'i pidamine? Üks korralik, endast lugupidav telejaam ei peaks Elbre suguse hülgemölaga meest kommenteerima lubama isegi mitte siis kui ta seda tasuta teeks või ta telejaamale peale maksaks.