Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.
Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.
Postitused
