Mõrvaritest loodusjõud, ained, kehad, füüsikalised jõud, olud jms.

Veel ühest mõnede ajakirjanike ja kirjatsurade poolt pruugitavast värdterminoloogiast. Loodusõnnetuste ja muude sedalaadi fataalsete tagajärjega õnnetuste kajastustses võime lugeda/kuulda kuidas näiteks tornaado tappis kellegi. Või veelgi markantsemalt, et tuul tappis kellegi või vihm tappis kellegi. Kas tuulel või mõnel teistel asjaosalisel loodusjõul sellest ka mingid süümepiinad tekivad, sedalaadi uudislood muidugi vaikivad.

Muidugi, kui on tegevus (tapmine) peab olema ka selle teostaja (tapja). Võibolla sellisest eeldusest loodusjõust kui tapjast rääkijad lähtuvadki. Ehk tegelikult pigem küll vast inglise keelsetest sedalaadi uudistest, kus loodusjõududele omistatakse tihtilugu tegevust „killed“. Kas me saame aga loodusnähtusi, aineid, kehasid, füüsikalisi jõude ning olusid nimetada tapjateks, ehk sisuliselt mõrvariteks? Sest kõigi nende tõttu on inimesi surma saanud ja mitte vähe. Kas me võiks kutsuda näiteks tuult tapjaks? Et näed, tapja puhub täna nii kõvasti. Või nimetada tapjaks vihma, mis on ju põhjustanud palju üleujutusi ja maalihkeid, mis on kaasa toonud sadade-ja-tuhandete inimeste surma?

Tapmine on omaette kuritahtlik toiming, mitte teatud surma põhjustanud jõudude või olude tagajärg. Seepärast saame eelnimetatud kontekstis tapmisest rääkida vaid ja ainult siis, kui keegi (inimene) seadis ohvri teadlikult ja tahtlikult fataalsetele teguritele avatud seisu. Tapmine on omaette, ohvri surmamisele suunatud, teise elusolendi, aga ennekõike inimese poolt teostatav akt. Samaviisi nagu on kohatu tapjaks tituleerida loodusjõudu, ei nimeta me selleks ju ka nuga või kuuli, või tuld, millega läbi näiteks keskajal ketsereid hukati vaid ikka nende vahendite ja mooduste kasutajaid.

Seega ei tapa ilmastikuolud, nagu külm, kuum, pikne, tuul, orkaan, tornaado. Või siis mõni veekogu või vihm, ehk vesi kui üks looduslik ühend. Või mägi, ehk mäed ehk hõre õhustik ja hapniku puudumine. Need võivad olla surma põhjustavad tingimused ja olud, aga mitte tapjad. Inimene, ja muu elusolend, võib saada surma ehk hukkuda nende tõttu või nende läbi, aga need faktorid ise-enesest ei tapa kedagi. Taguge see lihtne tõde endale pealuu sisse kirjatsurad ja ajakirjanikud!

Füüsiliste kannatuste tekitamine ja vägivald kui rahustamise meetmed

Viimasel ajal on rahutustest ja rahututest inimestest pajatavaid uudiseid (mida rasketel aegadel ikka juurde tuleb) kuuldes/lugedes kõrva riivanud ja mõtteainet pakkunud käsitlus rahustamisest. Küll rahustati mõnd üksikisikut või rahvamasse tulistamisega, küll pisargaasiga, küll veekahuriga, küll valju heliga, küll kumminuiadega nüpeldamisega, küll elektrišoki relvaga (taser) jne. jne. Tõesti, väga suurt rahustavat mõju omavad vahendid eriti kui rahustatav peale eelnimetet meetmete pruukimist mõneks ajaks väga rahutuks ja suisa hüsteeriliseks muutumist otsad annab, nagu seda on üle maailma mitmetel-mitmetel kordadel ja ka väga suurte ohvrite hulkadega juhtunud.
Kõige värskemalt on uudistest läbi jooksnud sündmused Tais, kus korrakaitsjad ja sõjaväelased kasutasid paari-kolme eelnimetatud rahustamisvõtet (õhku tulistamist ning pisargaasi rahva sekka tulistamist) riigivalitsuse vastu märatsevate rahvamasside laiali ajamiseks. Seal oli vigasaanuid väidetavalt vähemalt 80 ringis kellest omakorda kaks demonstranti on kriitilises seisundis. Viimaste vigasaamine polevat küll otseselt „rahustamisvahendite“ teene, mis vaevalt terminit pruukivate uudiste produtseerijate-kirjatsurade jaoks nende rahustava mõju kahtluse alla seab.
Väga efektiivselt „rahustati“ hiljuti jalkafänne Aafrikas Elevandiluurannikul, kus korravalvurite suure rahustamisaktiivsuse tulemusel lasti rahvamasside sekka pisargaasi mille tulemusel mitmed jalkahuvilised neile peale varisenud seinte all oma elud jätsid.
Nii mõnigi rahutust ilmutanud tüüp on külmaks rahustatud elektrišoki relvaga ehk taseriga. Üks selline juhtum leidis aset koguni nii avalikus kohas nagu lennujaam. Võibolla mõned mäletavad veel pooleteist aasta taguseid üsna õõvastavaid stseene Kanadast, kust korravalvurid poolakast abitu ja rahutu mehepoja elektrišokiga lõplikult maha rahustasid.

Selgituseks niipalju - mitte et eelnimetatud vahendeid ei tohiks mitte mingil juhul kasutada, vaid seda, et nende kasutamist ei saa kuidagi nimetada r a h u s t a m i s e k s olgugi eesmärgiks miski pingelise olukorra lõpetamine, märatsejate laialiajamine jne. Sellise termini kasutamine kellegi rahustamise kontekstis on sama hea (ehk idiootlik) kui tapmise mõiste pruukimine fataalsed tagajärjed kaasa toonud loodusnähtus(t)e, aintete, füüsiliste jõudude või oludega seoses.