Tipitamise kentsakas komme

Vaatasin täna (neljapäeval 22.okt.) TV6-st USA komöödiasarja „Kolmas kivi päikesest“ („3rd Rock from the Sun“ ), mida ma ikka tööpäeviti vaatan. Üks kindlaid asju telekas, mille peale pisutki südamest naerda saab. Sarja süžeeliiniks on maavälisest tsivilisatsioonist Maale inimrassi uurima saabunud inimeste kuju võtnud tulnukate delegatsiooni seiklused inimühiskonnas. Seekordne osa inspireeris aga mind tekkinud mõtteid siia kirja panema.

Nimelt avastas tulukadelegatsiooni pealik, ülikoolis õppejõuna praktiseeriv professor Dick Solomon, teenindajale jootraha andmise kombe. Uurijana, kellena ta koos oma kamraadiga Maa peale ju saadeti, üritas ta selgusele jõuda selle kombe loogikas, seaduspäras, mõttekuses ning seda süstematiseerida. Tegelaskujule iseloomuliku siiruse, naiivsuse, aga samas teadlasliku loogika ja teada saamise soovist nutikust rakendades joonistus ehedalt välja tipi jätmise kombe grotesksus. Kes veel on paremad ebaloogilise, irratsionaalse, pentsiku, kummalise, põhjendamatu märkajad, kui kultuurivälised kõrvaltvaatajad?
Tõepoolest, kui jätta kõrvale kultuuriline tava, ehk komme tippi jätta, siis ei ole raske märgata selle olemuslikku totrust ja põhjendamatust. Tipi jätmine peaks olema anakronism nagu kümnis, orjapidamine, karistamine vigastuste tekitamise või invaliidistamisega jms.
Käies restoranis, kus siinses kultruuriruumis tipitamine on vast kõige tavalisem, maksad sa kombeka inimesena peale selle eest, et ettekandja või kelner oma tööd teeks. Et ta oli informatiivne, lahke, kena jne. Käitumine, mis peaks tulenema nii ta töökohustusest, mille eest ta palka saab, kui ka puhtalt inimlikust aspektist olla viisakas, lugupidav jms. olenemata tööst mida ta teeb.
Tipijätmise ühiskondades sisuliselt ekspluateeritakse klienti mitmetasandiliselt. Kõigepealt restoranipidajast tööandja palkab teenindajad madala palgaga, eeldades, et nood peaks teenima tipist. Ehk paneb kaude oma töötajatele palga maksmise kohustuse oma klientidele. Muidugi, ka teenindajana tööle asuja eeldab, et ta suurem teenistus tuleb tipist, kui nii on kord juba välja kujunenud. Seaduse mõttes on aga teenindaja osaline tasu põhinemine tipil võrdne ümbrikupalgaga, sest vaevalt ükski teenindaja läheb maksuametisse oma teenitud tippi deklareerima, et sellelt tulu ja sotsiaalmaks kinni peetaks. Seega, reostaranipidaja arvestab toitude/jookide hinnastamisel sisse äri pidamise kulud, oma kasumi ning paneb tagatipuks ka arvestatavas osas oma personali töötasu sinu, kui kliendi, õlgadele.

Vaagime veel ka asja teenindaja-kliendisuhte pinnal. Muidugi meeldib teenindajale kiitus hea teenindamise eest ja selle eest ekstra raha saada. Kellele ei meeldiks? Muidugi meeldib ka kliendile, kui teda hästi teenindatakse ja et tellitu kvaliteet oleks igati hea ja vähemalt ootustele vastav. Kas tipi mitte saamine annab aga õiguse teenindaja pahameelele tippi mitte jätnud kliendi aadressil ja talle, näiteks järgmine kord, käru keerata, teda kehvasti teenindada vms.? Aga võibolla kunde ei ole pärit tipitamise kultuurist; või ta ei tea...ei tule selle peale, et selles kohas on kombeks tippi jätta, liiati kui tegu on kohviku sarnase kohaga; või ei olnud ta teenindamise või tellituga rahul; või ta peab põhimõtteliselt tipi jätmist valeks ja põhjendamatuks; või esinesid veel mingid kolmanda-neljandad põhjused. Aga võibolla ei jätnud ta tippi puht majanduslikel põhjustel, kuivõrd restoranis käik oli niigi suur väljaminek talle? Ometi käis ta vaatamata oma kitsukesele majanduslikule olukorrale restoranis ja tõi ettevõttele raha sisse, aidates restoranil ka läbi oma väikse panuse, jätkuda. Seega, jätkuda nii selle teenindaja töökohal, kes tipist ilma jäi, kui kõigi selle restorani teiste töötajate omadel. Võibolla tippi mitte jätnud klient oli ise juba töötu ega näinud olevat suuremat õigustust tipi jätmisele, kui ise ots-otsaga vaevalt välja tuleb. Ah, et mis ta siis üldse restoranis käib, võivad küünilisemad küsida. Aga miks ta ei peaks siis käima? Kogu aeg kodus istuma ja paremaid päevi või hoopis surma ootama? Võibolla oli tal tõeline põhjus restorani külatada (tähtis sündmus) ja üks parem eine omale (ja kaaslasele) lubada? Olnuks siis parem kui ta seda raha restorani poleks toonud, kui ta tippi ei jätnud?
Kliendina ei näe ma küll põhjust suhtuda teenindajasse kui inimesse halvasti, lugupidamatult või alaväärsemana (lakeina). Miks peaks teenindaja oma suhtumist seadma selle järgi, kas talle jäeti tippi või mitte? Kas sellesama palga mitte maksmise pärast, mille teenindaja tööandja oma klientidele pani?
Kuulge, see on ju küüniline ja nahaalne! Üha enam peaks iga ettevõte ja iga töötaja, kes selles ettevõttes töötab, olema tänulik, et neil on kliente ja kliendid neid külastavad.

Tänapäeva inimeste viga, on nad siis teenindajad või mõne teise ameti pidajad, on selles, et põhjendamatult sageli võetakse asju ise-enesestmõistetavana ja eeldatakse/oodatakse liiga palju oma ideaalidest ja soovunelmaist lähtudes - as granted, nagu inglased-ameeriklased ütlevad. Ja siis ollakse teiste peale pahased ja pettunud, kui nende nägemused, soovunelmad ei täitu. Lühidalt öeldes, pannakse selle eest süü ja vastutus teisele, kes pidanuks omati ju nii tegema, nagu tema tahtis, sest näiteks lihtsalt mingi rumal ja põhjendamatu komme on selline.

Kas riiki juhivad ja otsuseid langetavad idioodid?

Igatahes selline mulje jääb kui vaadata, milliseid otsuseid teevad, ja milliseid jällegi ei tee, valitsus ja riigikogu üha jätkuva, ja võiks öelda ka süveneva masu piiratud tingimustes. Ühest küljest valitseb üldteada üldine raha puudus, mille pärast murtakse pead, kuidas riik toimivana ja jätkusuutlikuna hoida, mis pragmaatilisel tasandil tähendab - kust leida lisaraha ja kust kulusid kärpida. Kärbitud on juba üksjagu ja jõudsalt. Nii, et nii mõnigi minister ja poliitik on tõdenud, et lisa kärpida pole enam kuskilt. Ometi ollakse riigieelarve mõttes taas lõhkise küna ees. See vajab tasakaalus hoidmiseks taaskord riigikulude kärpimist. Ministrid, kaitstes oma valitsemisala, on pööranud pilgud teistele valdkondadele, kust, neile tundub, et võiks kärpida küll (n. Aaviksoo sotsiaalsfääri kohapealt).
Analoogne - teistelt ära ja pea-asi, et endal hea oleks - on kahjuks valitsev mõtteviis. Nii võtab üha enam hoogu poleemika sotsiaaltoetuste ja pensionite vähendamise üle, õigustusega, et vastavad kuluread on riigis ühed suuremad.
Kui sellist teemat tõstatades näikse poliitikud olema ära unustanud või siis silmad kinni pigistanud tõsiasja eest, et reaalselt ongi palju sotsiaalabi vajajaid ja pensionäre, siis lähenevad kohalike omavalitsuse valimised hoiavad erakondade juhtpoliitikuid selles küsimuses selgelt ohjes. Ükski neist pensionide vähendamise möödapääsmatusest selget avaldust teha ei julge, ehkki käed selle järele hirmsasti sügelevad. Selmet kinnitatakse pühalikult, et pensionide kallale küll ei minda ja see on mõeldamatu. Sealsamas tõugatakse aga šotile teise või koguni ei tea mitmenda järgu parteilasi, kes justkui siis omatahtsi ja omast siirast tarkusest sääraste pensionide, sotsiaaltoetuste kärbete avaldustega esinevad, paisates avalikkuse ette hulga erinevaid variante – küll pensionide maksustamisega, küll lihtsalt nende piiramisega jne. Et las need töötavad pinnast ette ebapopulaarse otsuse läbiviimiseks. Ei imesta, kui peale kohalike omavalitsuste valimisi ei ole poliitikutele pensionid ja sotsiaaltoetused enam mingi püha lehm ja kärbeteks lüüakse neile uljalt küüned taha.

Sealsamas, kui riigieelarvet kimbutab krooniline raha puudus ja otsitakse kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid kohti, kust raha kokku tõmmata, on jõus reformikate eestvõttel seadustatud tulumaksu iga-aastane alandamine protsendi võrra (Tulumaksuseadus § 4), tänu millele jääb riigil saamata sadu-miljoneid kroone maksutulu. Peab ikka mõistus olema, tõepoolest, alandamaks majanduse tervise seisukohalt kõige õigustatumat maksu, mille protsendi-paarine alandamine kedagi rikkamaks ei tee ja selle mitte vähendamine ka kellelegi koormat ei kujuta, ning tõstmaks riigitulude kompenseerimiseks kaudseid makse nagu aktsiisid, riigilõivud jms., mis tõstavad strateegiliste kaupade hindasid ja läbi selle üldist elukallidust ehk süvendab olemuslikult nõiaringi, millest sõnades justkui välja püüda üritatakse.

Küünilisel kombel tõuseb pensionide ja sotsiaaltoetuste kärpimise poleemika taustal vastavalt seadusele vanemahüvitise maksimum määr - kolmekordne Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus. Viimase kinnitab vabariigi valitsus järgmiseks kalendriaastaks hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. septembriks eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu andmete alusel (Vanemahüvitise Seadus § 3 lg 4). Ja et eelmise aasta vastav näitaja tõusis, tõuseb ka maksimaalne vanemahüvitis.
Lisaks sellele, et vanemahüvitise baseerumine palga suurusel, mida lapsevanem sai enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, on põhjendamatu ja ebaõiglane (miks ja kuidas ta on, on kavas kirjutada eraldi lugu), tekitab see ka ühiskonnas selle liikmete vahel asjatuid pingeid. Pensionärid, kes on oma elutöö riigi ja ühiskonna heaks teinud ja paljud neist oma lapsed üles kasvatanud, peavad taluma noorema generatsiooni laiutamist ja halvustavat suhtumist. Niisamuti tekitatakse nooremale generatsioonile pensionäridest e seenioritest mulje kui muidusööjatest ja riigivaevajatest, kes elavad head elu ja muudkui vinguvad saades raha mitte millegi eest. Sellisest, ühiskonnas valitsevast kahetsusväärsest väärastunud arusaamast räägib hiljuti avaldatud uuringu tulemused, kus suur osas Eesti noori peab pensionäre ühiskonnale koormaks. Sellise, sisuliselt sallimatu, arusaama tekkimine ja ulatus on äärmiselt kahetsusväärne ja ohtlik. Taoline mentaliteet ühiskonna nõrgemate ja abitumate liikmete suhtes oli omane natsi Saksamaale.
Vanemapalga kõrgel tasemel hoidmise tegelik põhjust tuleks vast otsida otsustajate isikutest. Nende isiklikest motiividest ja omakasust. Niikaua kui asja üle otsustamise juures on noored isad (n. Taavi Rõivas, kes igakülgselt, sh. demagoogiliselt, kaitseb vanemahüvitise palgal), on muutused normaalsuse suunal väga visad teostuma.
Muidugi on kärpimise mõttes pühaks lehmaks riigikoguliikmete, aga ka ministrite, presidendi jt. keskmisel palgal põhinevate ametnike oma töötasud ja hüvitised. Neid keelavat muuta Põhiseadus, mis ei keela küll näitamast üles vastutustundlikku ja riigimehelikku käitumist ning Põhiseaduse muutmise algatamist eelnimetatud seltskonna töötasude normaalsematele alustele viimiseks. Kusjuures väärib märkimist, et Riigikohtu üldkogu lisas oma otsusele riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel, et riigikogu liikmete tasu vähendamise või selle arvutamise aluste ümberkujundamise väljaarvamine põhiseaduse § 75 keelu kohaldamisalast on võimalik Põhiseaduse kiireloomulise muutmise teel. Sellisteks sammudeks aga riigikogul, millegipärast, initsiatiivi napib.

Tulude osas käib arutelu suht primitiivselt selle üle mida riigivarast ära müüa. Paraku on müüki pandud objektide vastu huvi olnud väga tagasihoidlik või sootuks olematu. Risti pole ette löödud kogu rahva vara, mida mets, maa ja loodusressursid endast kujutavad - müüki panemisel. Töö riigimetsa mahaparseldamise nimel kujutab riigi vaesustamise mõttes suurt ohtu. Ehk kui selles osas esialgu on ka ülesostjate huvi esialgu madal – kes teab, võibolla ka targu, naeruväärse hinna saavutamiseks – võib Eesti „ühel heal päeval“ korraga hulgast metsast lage olla.
Selle järel jääb valitsuse juhil ilmselt sama „targalt“ üles astuda, kui Ansipil uue töölepingu seaduse jõustumise järel augustis kommenteerides tööpuuduse jätkuvat kasvu, et tööandjad olge ikka normaalsed ja rakendage pigem osalist tööaega kui koondate töötajaid. Mis häda peaks olema kapitalistil/omanikul tegeleda sotsiaalabiga või ka riigi huvidele vastu tulemisega, liiati kui riik on andud neile tegutsemiseks vabad käed, ja omaniku põhihuvi on kasumi teenimine? Valitsus ise ei toimi riigi ja ühiskonna laiemates huvides ja siis lalisetakse, et miks asjad kehvasti on ja omanikud/tööandjad nii omakasupüüdlikult tegutsevad.

Seega säästa ja riigieelarve tasakaalu üritatakse mõistusvastaselt päästa elanikkonna kõige kaitsetumata ja väetimate arvelt, kes ise endi eest (enam) seista ei saa või ei suuda ja kes ise abi vajavad.

Veel üks kummaline moment olukorras, kus riigieelarves raha napib ja seda ühiskonna vasemate ja nõrgemate arvel säästa püütakse. Riik, täpsemalt Maksuamet, tahaks kangesti küüsi taha ajada osale oma ettevõtetes töötavate osanike tuludest, ehk nende töiste tulude riigimaksudele. Osanikud eelistavad palga asemel aga dividenditulu, mis on maksude optimeerimise seisukohalt ju ka igati arusaadav ja loogiline. Miks peaks üks ettevõtja tahtma oma sissetulekust suurt osa riigile ära anda? Riik aga, selmet luua normaalne maksuseadus ja maksustada igasugust ettevõttest välja võetavat tulu, mängib hoopis lolli püüdes ära arvata ja tuletada kui suur on osaniku tööpanus oma ettevõttesse ning kui palju ta peaks selles eest omale palka välja kirjutama. Selle tarvis produtseerib Maksuamet maksustamise juhendeid jms. pahna, mille advokaadid kohtus pihuks-ja-põrmuks teevad. Taaskord üks tohutu raiskamise koht riigile, selmet see võiks olla arvestatav tuluallikas.

Kogu seda ülalkirjeldatud spektrit vaagides teevad valitsus ja poliitikud justkui kõik endast oleneva, et riik põhja lasta, ühiskond vaesustada ja kogu kupatus sandikopikate eest ära müüa.

Kas klient on ikka kuningas?

On ta jee! Ütleks moekalt asja hästi lühidalt kokkuvõtvalt. Seda isegi masu tingimustes mitte. Muidugi ega masu mõju pole kõigile ettevõtetele ja äridele ka ühesugune. Mõnede, mis pakuvad eluliselt vajalikku kaupa/teenust, nagu näiteks toit ja esmatarbekaubad, konkurentidest odavamat, on see pigem käivet ja kasumit suurendanud. Küllap üks selliseid on ka McDonald’s (Wikipedia’s). See aga ei tohiks tähendada, et klientide soovid on „kama“. Seda enam, et tegu on ühe maailma tuntuima kaubamärgiga, mis peaks olema igati huvitatud oma renomeest ja imagost. Samas, kuivõrd tegu on kolossaalse ettevõttega, mis omab tuhandeid nn restorane üle kogu maailma, mis toimivad frantsiisi põhimõttel ning koguni hamburgeri ülikool (Hamburger university) oma kodumaal USA-s, on arusaadav, et ettevõte ei saa läbi ilma selgete reeglite, süsteemide ja muu selliseta ehk ühtlustamiseta, tagamaks teatud, ühesugune kvaliteet. Kahjuks väljendub see igapäevasel klienditeeninduse tasandil aga lollakates, absurdselt jäikade reeglite järgimises. See puutub otsapidi ka einekomplektidesse.
Ajendi selle nupu kirjutamiseks sain hiljutisest ühe Tallinna nimetet firma „restorani“ külastamisest, kui olles uurinud menüüd, tundus mulle ahvatlev uudne salatikomplekt hinnaga 59.- krooni, mille pearoaks Ceasar'i salat kanalihaga. Otsustasin seda einet proovida. Küll selle vahega, et soovisin komplektis oleva dieet või zero sugar Coca-Cola asemel tavalist. Tavalise Coca’ga selle eine müümist müüa aga võimalikuks ei pidanud! ...sest komplekti kuulub ju dieet-coca (zero sugar). No whatta fuck?!! Ma saan aru, et reeglid ja ühtlustamine, aga mida perset?! Kas on raske üht teatud sorti Coca, või mis iganes einete juurde pakutava joogi nupu vajutamise asemel, vajutada teist, kõrval olevat, tavalise Coca nuppu? Nihutada oma sõrme ca 3...5 cm kõrvalolevale nupule? Ei usu, et nende jookidel oleks hinnas sellist vahet, et kliendi palvel eines ühe joogi teisega asendamine võiks McDonald’s’ile sisuliselt tähendada selle eine tasuta ära andmist. Ausaltöeldes ei usu üldse, et neil jookide hinnas vahet on, sest kaubandusvõrgus on nii tavaline kui zero sugar Coca sama hinnaga.
Tänu McDonald’s’i vahvale poliitikale, ja et ma põhimõtteliselt mingite magusainetega jookide joomist väldin, eelistades looduslike ainetega magustatud jooke, valisin salatieine asemel tavapärase burgeri eine, mille kõrvale võimaldavad McDonald’s’i suurepärased reeglid tellida ka tavalise Coca.
Sama idiootset jäikust võib täheldada ka ajalise piirangutega pakkumiste puhul. Näiteks hommikueine või teatud toodete nagu toast (McDonald’s'i versioonis kahe saia ja juustude vahele pressitud sink) tellimise võimaldamine kuni kl.11-ni hommikul. Ma ei tea kuidas kella-ajaliste pakkumistega seis hetkel on, aga mõni aasta tagasi oli mul sama ettevõtte „restoranis“ ka selles osas vahva kogemus, kus kas paar minutit enne või ehk ka täpselt kl.11 keelduti mulle müümast toast’i sisaldavat hommikueinet kuna müüja sõnul oli kl.11 läbi ja sellise eine pakkumine kehtis neil kuni kl.11-ni! Vahva lugu. Siinkohal meenub film pealkirjaga Falling Down , kus täpselt samasugune olukord ehk müüa juuksekarva poolitav, idiootlik näpuga reeglistikust järje ajamine lisas Michael Douglas’e poolt kehastatud läbipõlenud ja töölt vallandatud peaosalise üleajavasse kannatuste karikasse ühe järjekordse annuse. Ei imesta, et sellised n-ö pisiasjad võivad niigi pinge all oleva, ja võimalik, et järjepidevalt taoliste idiootsuste otsa sattunud inimeses kontrollimatu vägivallapuhangu vallandada.
Kokkuvõttes aga järgmine lugu ühisnimetaja idiootsused alla.