Mida teie arvate?

On sellise nimega tore saade ETV-s. Üks vähestest saadetest, mida regulaarselt vaatan. Minuarust hea saade mitmes aspektis: elulised, praktiliselt igaüht puudutavad, teemad, tarmukad ja huvitavad saatekülalised-žüriiliikmed, terav šarmantne saatejuht ning sümpaatne formaat. Muidugi võiks olla veelgi parem, kui saatejuht Maire Aunaste laseks osalistel oma mõtted lõpuni öelda, aga võibolla oleks siis asi juba liiga ideaalne.
Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.

Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.

Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada. 

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Tipitamise kentsakas komme

Vaatasin täna (neljapäeval 22.okt.) TV6-st USA komöödiasarja „Kolmas kivi päikesest“ („3rd Rock from the Sun“ ), mida ma ikka tööpäeviti vaatan. Üks kindlaid asju telekas, mille peale pisutki südamest naerda saab. Sarja süžeeliiniks on maavälisest tsivilisatsioonist Maale inimrassi uurima saabunud inimeste kuju võtnud tulnukate delegatsiooni seiklused inimühiskonnas. Seekordne osa inspireeris aga mind tekkinud mõtteid siia kirja panema.

Nimelt avastas tulukadelegatsiooni pealik, ülikoolis õppejõuna praktiseeriv professor Dick Solomon, teenindajale jootraha andmise kombe. Uurijana, kellena ta koos oma kamraadiga Maa peale ju saadeti, üritas ta selgusele jõuda selle kombe loogikas, seaduspäras, mõttekuses ning seda süstematiseerida. Tegelaskujule iseloomuliku siiruse, naiivsuse, aga samas teadlasliku loogika ja teada saamise soovist nutikust rakendades joonistus ehedalt välja tipi jätmise kombe grotesksus. Kes veel on paremad ebaloogilise, irratsionaalse, pentsiku, kummalise, põhjendamatu märkajad, kui kultuurivälised kõrvaltvaatajad?
Tõepoolest, kui jätta kõrvale kultuuriline tava, ehk komme tippi jätta, siis ei ole raske märgata selle olemuslikku totrust ja põhjendamatust. Tipi jätmine peaks olema anakronism nagu kümnis, orjapidamine, karistamine vigastuste tekitamise või invaliidistamisega jms.
Käies restoranis, kus siinses kultruuriruumis tipitamine on vast kõige tavalisem, maksad sa kombeka inimesena peale selle eest, et ettekandja või kelner oma tööd teeks. Et ta oli informatiivne, lahke, kena jne. Käitumine, mis peaks tulenema nii ta töökohustusest, mille eest ta palka saab, kui ka puhtalt inimlikust aspektist olla viisakas, lugupidav jms. olenemata tööst mida ta teeb.
Tipijätmise ühiskondades sisuliselt ekspluateeritakse klienti mitmetasandiliselt. Kõigepealt restoranipidajast tööandja palkab teenindajad madala palgaga, eeldades, et nood peaks teenima tipist. Ehk paneb kaude oma töötajatele palga maksmise kohustuse oma klientidele. Muidugi, ka teenindajana tööle asuja eeldab, et ta suurem teenistus tuleb tipist, kui nii on kord juba välja kujunenud. Seaduse mõttes on aga teenindaja osaline tasu põhinemine tipil võrdne ümbrikupalgaga, sest vaevalt ükski teenindaja läheb maksuametisse oma teenitud tippi deklareerima, et sellelt tulu ja sotsiaalmaks kinni peetaks. Seega, reostaranipidaja arvestab toitude/jookide hinnastamisel sisse äri pidamise kulud, oma kasumi ning paneb tagatipuks ka arvestatavas osas oma personali töötasu sinu, kui kliendi, õlgadele.

Vaagime veel ka asja teenindaja-kliendisuhte pinnal. Muidugi meeldib teenindajale kiitus hea teenindamise eest ja selle eest ekstra raha saada. Kellele ei meeldiks? Muidugi meeldib ka kliendile, kui teda hästi teenindatakse ja et tellitu kvaliteet oleks igati hea ja vähemalt ootustele vastav. Kas tipi mitte saamine annab aga õiguse teenindaja pahameelele tippi mitte jätnud kliendi aadressil ja talle, näiteks järgmine kord, käru keerata, teda kehvasti teenindada vms.? Aga võibolla kunde ei ole pärit tipitamise kultuurist; või ta ei tea...ei tule selle peale, et selles kohas on kombeks tippi jätta, liiati kui tegu on kohviku sarnase kohaga; või ei olnud ta teenindamise või tellituga rahul; või ta peab põhimõtteliselt tipi jätmist valeks ja põhjendamatuks; või esinesid veel mingid kolmanda-neljandad põhjused. Aga võibolla ei jätnud ta tippi puht majanduslikel põhjustel, kuivõrd restoranis käik oli niigi suur väljaminek talle? Ometi käis ta vaatamata oma kitsukesele majanduslikule olukorrale restoranis ja tõi ettevõttele raha sisse, aidates restoranil ka läbi oma väikse panuse, jätkuda. Seega, jätkuda nii selle teenindaja töökohal, kes tipist ilma jäi, kui kõigi selle restorani teiste töötajate omadel. Võibolla tippi mitte jätnud klient oli ise juba töötu ega näinud olevat suuremat õigustust tipi jätmisele, kui ise ots-otsaga vaevalt välja tuleb. Ah, et mis ta siis üldse restoranis käib, võivad küünilisemad küsida. Aga miks ta ei peaks siis käima? Kogu aeg kodus istuma ja paremaid päevi või hoopis surma ootama? Võibolla oli tal tõeline põhjus restorani külatada (tähtis sündmus) ja üks parem eine omale (ja kaaslasele) lubada? Olnuks siis parem kui ta seda raha restorani poleks toonud, kui ta tippi ei jätnud?
Kliendina ei näe ma küll põhjust suhtuda teenindajasse kui inimesse halvasti, lugupidamatult või alaväärsemana (lakeina). Miks peaks teenindaja oma suhtumist seadma selle järgi, kas talle jäeti tippi või mitte? Kas sellesama palga mitte maksmise pärast, mille teenindaja tööandja oma klientidele pani?
Kuulge, see on ju küüniline ja nahaalne! Üha enam peaks iga ettevõte ja iga töötaja, kes selles ettevõttes töötab, olema tänulik, et neil on kliente ja kliendid neid külastavad.

Tänapäeva inimeste viga, on nad siis teenindajad või mõne teise ameti pidajad, on selles, et põhjendamatult sageli võetakse asju ise-enesestmõistetavana ja eeldatakse/oodatakse liiga palju oma ideaalidest ja soovunelmaist lähtudes - as granted, nagu inglased-ameeriklased ütlevad. Ja siis ollakse teiste peale pahased ja pettunud, kui nende nägemused, soovunelmad ei täitu. Lühidalt öeldes, pannakse selle eest süü ja vastutus teisele, kes pidanuks omati ju nii tegema, nagu tema tahtis, sest näiteks lihtsalt mingi rumal ja põhjendamatu komme on selline.

Kardetud kõmulised filmid

Vahelduseks tänavatel õilmitsevate kollase ja rohelisega raamistatud „ülitarkade, supervõimekate ja palju tegevate Big Giant Head’ide tõtt vahtimisele ning oma kalli aja poliitikute kakamängude jälgimisele raiskamisele, soovitan pigem vaadata üle maailma laineid löönud/furoori tekitanud Peter Joseph'i dokumentaalfilme Zeitgeist, The Movie, Zeitgeist Addendum ja The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation (Filme saad vaatama asuda ka siinsamas tekst all)
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.

Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).

Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.

Zeitgeist, The Movie / Ajavaim


Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa


The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation

Mida teha masu ajal?

Neid, kel on töökoht, kindel sissetulek ja käed-jalad tööd täis see küsimus vast niiväga ei paina. Kes on aga töökoha kaotanud või töötavad osalise koormusega võivad vabalt seista silmitsi küsimusega, mida teha vaba ajaga. Uus olukord võib olla vägagi harjumatu, eriti kui varasemalt pole kunagi aega üle olnud, pigem on seda alatasa nappinud. Tegevusetus ja jõude passimine teeb närviliseks. Pikem tegevusetus ja rakendamatus koos tagasilöökidega tööturul tekitab aga kasutuse ja tühisuse tunde, mis võib viia koguni depressiivsete tunnete ning oma heaolule ja võimalustele vastutöötavate negativistlike hoiakute ja seisukohtade kujunemiseni – a la „kõik on lollid ja vaenulikud“, „ma olengi üks saamatu äbarik, keda kellelgi vaja pole“ jne. Ning sealt edasi ka tervise halvenemiseni, mis omakorda toidab negativistlikke tundeid - ehk tekib ennast hävitav nõiaring.
Negatiivsed mõtted ja tunded võivad olla varmad tekkima, liiati kui puudub varasem sellelaadne raskustega toimetuleku ja neist ülesaamise kogemus. Siinkohal tasub enda negativistlikku mõtlemist endast halvasti ja vähe arvamise kohapealt pidurdada omale aru andmisega, et samasuguses olukorras inimesi on väga palju (Statistikaameti e ametlikel andmeil 2009 a II kvartalis 13,5% , mitteametlikel aga üle 17% tööealisest elanikkonnast) ja neid tuleb veel määramatu aja jooksul aina juurde. Vaid väike osa neist leiab kohe või mõistlikult lühikese aja jooksul uue töökoha või sissetulekuga rakenduse. Tavaliselt konkurssidel, kus ühele kohale pürgijaid on vähemalt paarsada, osutub valituks vaid üks – tööandja või värbamise teostaja arusaamade kohaselt sobivaim. See ei tähenda, et ka sisuliselt kõige parem, perspektiivikam ja tublim kandidaat. Ammugi mitte seda, et ülejäänud kandidaatidel oleks põhjust end luusereiks pidada. Päris kindlasti ületavad ülejäänud kandidaadid valituks osutunut milleski. Seega ametisse pürgija võib olla ka väga hea, aga jääda valikus alati teiseks - ehk napilt mitte valituks osutuda. Muidugi on selline olukord muserdav, aga vaadates silma tõsiasjale, et väljavalituks osutub (üldjuhul) vaid üks (n 1/300-st), nagu spordiski saab võitjaks tulla üldjuhul vaid üks, olgu ülejäänud kandidaadid/pretendendid kui head tahes, on loogiline, et kõik ülejäänud (sh. sina) ei ole seepärast viletsad, kehvad, saamatud, oskamatud jne. Anna sellest endale aru.

Okei, eeltoodu on masu psühholoogiline pool, aga mida siis teha kätte sadanud-peale sunnitud üüratu vaba ajaga? Kõige halvem, mis teha saab, on mitte midagi teha, ehk passida ja lösutada niisama ning oma negatiivsete mõtete ja tunnete saatel päeva õhtusse veeretades aega surnuks lüüa. Siit-sealt on ka läbi jooksnud asjalikud ja head soovitused, milleks on ennekõike: hoolitseda oma tervise eest, harida ennast (sh. lugeda raamatuid), otsida võimalusi ühiskonnaelus kaasalöömiseks näiteks vabatahtlikuna, ja seda siis ka teha.

Tervise eest hoolitsemine tähendab nii tervislikumat toitumist kui ka liikumist-sportimist, aga ka positiivset konstruktiivset mõtlemist (Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Sir Winston Churchill) ning hinge ja vaimu eest hoolt kandmist.
Stressis ja mures nn keskmisele inimesele on iseloomulik kergema vastupanu teed minemine ehk enda trööstimine läbi paheliste, ennast kahjustavate asjade nagu rasvase ja magusa söömine, suitsetamine, alkoholi- ja muude meelemürkide tarbimine. Ka sihitu teleka vahtimine, aga ka enesehaletsemine. Kõik see jällegi vaid süvendab allakäigu nõiaringi, kus jälle-ja-jälle otsitakse lohutust neistsamadest pahedest.
Taolisest nõiaringist välja tulemine nõuab suurt tahtejõudu, millest inimesel endal ilma kõrvalise abita kipub reeglina väheks jääma. Seega on targem olla sellest eelnevalt teadlik, et mitte sellisele ennast hävitavale allakäiguringile üldse sattuda.
Enesedistsipliinist - nii kummaline kui see ka mõnele selle ebamugavuses ei tundu - saab innustuse ammutamise ja positiivsete muutuse allikas. Võtke endale eesmärgid nii toitumise, liikumise kui hinge ja vaimu eest hoolt kandmise osas. Need ei pea olema kohe üüratud ehk sellised nagu te ideaalis sooviksite. Pigem on mõistlikum ja tulemuslikum liikuda just väikeste sammude haaval edusamme saavutades piire pidevalt nihutades. Võtke näiteks kavva pidev rasvase (n sealiha) ja süsivesikuterikka (maiustused) vähendamine oma igapäevases, iganädalases ja igakuises menüüs, asendades need juurikate, puuvilja, tee ja muu tervislikumaga. Kui te pole üldse sporti teinud, sundige end kõige ebamugavuse kiuste hommikul ja/või õhtul välja tunniks-kaheks loodusesse (parki, metsa, üldiselt hõreda liiklusega rahulikku kohta) jalutama. Edaspidi võtke plaani juba kiirem liikumise tempo või pikemad tuurid. Kui niisama käimine tundub kummaline või mitte piisavalt huvitav, soetage käimiskepid. Kepikõnd on ülimalt populaarne ja ka väga kasulik.
Kellele sport pole võõras ja on sellest ka varasemalt rõõmu tundud, pole tarvis tõenäoliselt mainida, mida oma vaba ajaga keha eest hoolt kandmise osas peale hakata.

Pealegi suvi-sügis pakub ka täiesti praktilise põhjuse metsa minekuks – seened, marjad. Minnes metsa marjule-seenile saab värskes õhus viibimine ühendatud ka otseselt materiaalsega - saate täiendust oma toidulauale või põhjuse külastada turgu lisateenistuse saamiseks.
Looduses liikumise võib ühendada ka hariva aspektiga. Kui palju te üldse tunnete ja teate mõnest taimest või linnust keda looduses kuulete-näete? Tavaline linnainimene ei tea isegi nende nimetusi. Uskuge, uued teadmised loodusest võivad olla vägagi hingekosutavad. Pealegi, kas pole tore kui looduses liikudes teate, mis taimede ja loomade-lindudega te kokku puutute ja oskate neist ka oma kaaslas(t)ele pajatada? Taoliste teadmiste ammutamiseks on küllalt võimalusi raamatute ja ka interneti näol. Otsige välja kui paeluvalt vahendab inimestele linde, ja loodust üldse, Eesti loodusekorüfee Fred Jüssi.

Lisaks oma füüsise eest hoolitsemisele võtke ette mõne hariva raamatu lugemine. See võib olla hingele kosutust pakkuv klassika ja/või ka mõni eneseabi raamat (siinkohal läheb hästi teemasse „Täiusliku pühendumise jõud“, mida soojalt soovitan). Millegipärast mulle tundub, et kergete krimkade ja olmenovellide lugemine ei täida hingekosutuse ja vaimuharimise ülesannet. Nagu ka Kroonika jms. kerge-kollase perioodika lugemine ei asenda korralike temaatiliste ajakirjade lugemist ega anna midagi juurde. Eraldage teatud aeg oma päevast raamatu(te) lugemisele. Võimaluse korral tehke seda väljas, looduses, kus lugemiskogemus on veelgi kirkam ja mõjusam.

Hinge ja vaimukosutuse kohapealt on hea käia ka kunstinäitustel, kinos ja teatris. Kuigi need on tasulised, leiab selleks ka soodamaid võimalusi (näiteks külastamine soodusaegadel) või hoopis tasuta võimalusi (n Kinobuss, teatud juhtudel on mõningad kunstinäitused mõne metseeni toetusel tasuta. Näiteks Kumu’s on selliseid toimunud pankade klientidele). Samuti lugeda ja uurida religioosseid materjale. Tutvuda budismi, kristluse, taoismi või mistahes religiooni tekkelugude, tagamaade, olemuse, põhimõtetega. Mõelda kaasa, arutleda ja ebaselguse korral küsida asjast rohkem teadvate inimeste käest. Seeläbi olla ka sotsiaalselt aktiivsem ja sidusam ühiskonnaga (ehkki usu pinnal peab diskusiooni tekitamisega olema äärmiselt ettevaatlik kuivõrd see võib saada hoopis tõrjumise teguriks, kui teemade tõstatamise ja oma seisukohtade väljendamisega üleliia innukas olla). Miks mitte integreerida nende põhimõtteid ja juhiseid oma ellu ja tegemistesse kui leiate need hingelähedased olema.
Õppida midagi uut või hästi unustatud (koolis õpitut) vana (kasvõi mõne kooliaine alused). Omandada mõni uus teadmine või oskus. Selleks pakub ka internet väga palju võimalusi. Kasuta vaid otsinguid ja surfa!
Siinjuures soovitan soojalt kasutada interneti võimalust järelkuulata suurepäraseid Ööülikooli loenguid (ca tund kestvad saated), mis avardavad maailmapilti ja ärgitavad kaasa mõtlema. Ise olen teinud nii, et laadinud loengud mp3 failidena arvutisse ja sealt väikesesse portatiivsesse pleierisse, mida saan kaasas kanda ja kus iganes soovi ja aega on, kuulata. Väga mõnus.
Või hakake kasvõi näiteks oma nn internetipäevikud e ajaveebi e blogi pidama, kus jagate teistega oma mõtteid, tähelepanekuid, kogemusi jms. Blogi pidamiseks on tänapäeval väga palju mugavaid võimalusi, erinevaid keskkondi jms. Kasvõi näiteks käesolev Google’iga seotud blogspot keskkond.

Kui te olete niiviisi mõnda aega (mõned nädalad, kuu ja enam) enesedistsipliini rakendanud ning kavandatud tegevusi teoks teinud, märkate, et olete palju positiivsem, entusiastlikum, rõõmsameelsem, teotahtelisem ja üldse on igat-pidi mõnusam ja kergem olla. Võimalik, et selle aja jooksul on nagu võluväel avanenud mõni uus võimalus, mis loob eeldused ja tee teie seisu paranemisele ja probleemide lahenemisele – ja kui veel ei ole, siis kindlasti on see sündimas.

Võrdsed ja veelgi võrdsemad

Masu ajal on aktuaalsed teemad nii hinnad kui teenistus, ehk palk. Ajal, kui üldine hinnatõus on oluliselt pidurdunud ja paljudes valdkondades tublisti langenud, drastiliselt on kasvanud töötus (ulatudes Eestis mõningatel hinnangutel koguni 70 000 inimeseni või üle 17%), tublisti langenud palgad, üha nõrgeneb riigi võimekus ja ressursid ühiskonna toimimiseks elutähtsaid funktsioone ülal hoida jne., ei ole need muutused ometi vastavasuunalist mõju avaldanud riigikogulaste palkadele.
On selge, et rahvasaadikute palk ja hüvitised (vt. RT Riigikogu Liikme Staatuse Seadus 7. pt.) riivab tugevalt rahva õiglustunnet, kes masu mõju oma nahal igapäevaselt tunda saavad. Paljud on sunnitud sisuliselt peost suhu elama. Kõikide märkide järgi suureneb selline kontingent lähiajal ulatuslikult.
Ehkki riigikogujad pidid mõni aeg tagasi avalikkuse survel omale tuhka pähe raputama ning etendama teatrit oma hüvitiste kärpimise ja palkade külmutamise võimaluste otsimisest, püsib Status quo. Sest Põhiseadus keelavat (ilmselt PS § 75) oma palku nii vähendada kui külmutada. Küll ei keela see aga Riigikogu kantseleile esitamast restorani, taksosõitude, majoneesi jne. arveid kulude hüvitamiseks.
Riigikogulaste õiglase töötasu ja hüvitiste küsimus on ajakirjanduses taas käsitlemist leidnud. Tahaks loota, et see teema ei taandu huviorbiidilt enne kui riigikogu on lõpuks vastu võtnud otsuse(d) viimaks saadikute, aga niisamuti ka valitsuse liikmete ning teiste, riigikogujatega sarnastel alustel palgasajaate hüvitiste (palk, esinduskulud jms.) kooskõlla konjunktuuriga ehk võrreldavasse konteksti muude ametikohtade töötasude ja palgatasemega...ühtlasi üldsuse ootustele vastuvõetavasse suurusjärku ning selle tuletamise õiglastele ehk normaalsetele alusele. Kui Põhiseaduseadus (§ 75) keelab riigikogul otsustada käesoleval koosseisu hüvitiste üle, saab ta seda teha ometi järgmise kooseisu kohta, mida siis ka ootaks. Samas ei keela keegi riigikogujaid näidata üles riigimehelikkust ja vastutustunnet ning loobuma kuluhüvitistest ja/või teatud osast palgast kasvõi selle annetamisega heategevatele sihtasutustele või kandma riigikassasse. Kahjuks on praktika selline, et pigem annetab pensionär oma napi pensioni kõrvalt kogutud säästud kodulinnale, kui rahvasaadik saab aru oma ebanormaalselt, teenimatult suurest ning rahva õiglustunnet riivavast hüvitisest ja astub konstruktiivseid samme saadikute ebaproportsionaalselt suure hüvitise vähendamiseks ja viimiseks normaalsetele alustele.
Ei ole normaalne, et ja suvel üle 2 ja poole kuu (PS § 67) sisuliselt lulli lööv saadik saab kuus alates 52 500.- krooni palka olukorras, kus enamus inimesi saavad palka alla riigi aritmeetilise keskmise (Statistikaameti andmetel märtsis 2009 a 12 373.- krooni) või on sootuks töötud. Ometi peetakse ka vaid neljakohalise numbriga palga saajate töötasudelt kinni riigimaksud, millest ka Toompea härradele-prouadele palka ja hüvitisi makstakse. Kus on siin loogika, rääkimata vastutustundest ja riigimehelikkusest? See on veel eraldi teema, mida ja kuidas tavakodanik oma palgalt makstavatelt maksudelt riigilt sotsiaalteenuste (arstiabi, haridus, turvalisuse tagamine, pension, abirahad jne.) näol tagasi saab, kui saab.

Muidugi, kui tõstatada palga küsimus riigikogulase ees pistab too kohe kisama ja teeb teema tõstataja igati maha. Et too on kiuslik ja kade inimene, ning et seda asja pole üldse mõtet arutada, see on ei tea mitmenda järguline asi üldse riigis (Igor Gräzin’i stiil) jne. Siinkohal tasuks meenutada kuidas praegune rahandusminister Jürgen Ligi võttis toorelt ja matslikult sõimata Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli’t, kes saadikute palgateema omal ajal kilbile tõstis ja rahva allkirjade kogumise kamaania algatas. Väga võimalik, et Ligi’ga sama meelt (ka mentaalses liinis) oli ja on nii mõnigi teine poliitik või muu riigipalgaline, kelle konnasilmale Kalle Muuli initsiatiiv astus. Kõik muu võib olla probleem ja võib võtta arutluse alla ning kärbete objektiks peale nende oma palkade ja hüvitiste.
Võidakse väita, et saadikud on oma priskete palkade ja kuluhüvitiste väärilised kuivõrd nad on parimad ja võimekaimad rahva hulgast, keda rahvas ise valis. Millegipärast rahvas ei paista aga sellist seisukohta jagama. Ennekõike peavad endid parimateks ja erilisteks just rahvasaadikud ise. Pealegi, see rahva poolt valimise jutt ei kannata sisulist kriitikat ja arutelu, kuniks eksisteerivad parteide valimisnimekirjad, toimub häälte delegeerimine, mille toel saavad parlamenti paljud need - tihtilugu ühed ja samad näod või ka ustavad parteisõdurid-„noorkotkad“ - keda teps mitte sinna ei valitud. Ei ole mõtet rahva nimel suud pruukida kui puudub ka saadikute reaalne tagasikutsumise mehhanism. Ehk rahva poolt valitud olemise jutt on enamasti puhas demagoogia. Ma saan aru kui seda räägib Edgar Savisaar või Indrek Tarand või keegi muu, kelle taga on mitmetuhandeline elektoraat.
Seega, viidates määratule vastutusele ja oma erilisele positsioonile – rahva poolt valituks osutumisele – kaitsevad saadikud üleolevalt oma hiigelhüvitsi.
Üks levinud õigustusi saadikute kõrgetele palkadele ja ametihüvedele on, et kui need oleks väiksemad, ei kandideeriks parlamenti kõige paremad ja võimekamad. See on kitsarinnaline ja demagoogiline väide, mis omane neile, kes ennekõike ise endist nii arvavad.
Pigem ahvatleb suur palk, pikk palgaline seadustamata suvepuhkus ning muud hüved, pluss võimu teostamine ja ka sellega kauplemise võimalus kokku igasugu aferiste ja karjeriste, kes ongi sellele orienteeritud.
Parlamenti kandideerimise motiiviks ei saa olla raha ehk kõrge palk ja sellega kaasnevad ametihüved! Selleks peab olema ennekõike missioonitunne ja soov rakendada oma energiat, teadmisi ja aega ühiskonna hüvanguks. Ehk samad motiivid, mida riigikogulased ja poliitikud armastavad rõhutada rääkides õpetajatest, meditsiinitöötajates, politseinikest, tuletõrjujatest ja päästetöötajatest. Miks peaks riigikogulane olema töö mõttes erand? Et sinna kõlbab minna vaid kui palk ja hüved on parema kui ettevõtjana tegutsedes? Absrud.

Milles on siis probleem ja mida tuleks ette võtta? Ennekõike tuleks muuta parlamendisaadikute, aga ka teiste, riigikogujatega analoogsetel alusel riigipalgaliste ametnike ja teenistujate, nagu valitsuse liikmed, kohtunikud, president jne. palga ja hüvitiste maksmise alust ja põhimõtteid.
Palgakonsultant Urmas Orula leiab oma lähenemise põhjal, et riigikogu lihtliikme palk peaks praegusel ajal tulema kuhugi 33 000.- krooni kanti, pluss esinduskuludeks 20% palgast. Vaadates üldist palkade taset (sh. ettevõtete juhid) peaks see olema igati paslik suurusjärk. Usun, et arvestades hüvitiste ja sotsiaaltagatiste kogupaketti (mis vajaks samuti revideerimist) oleks parlamendi lihtliikme osas igati põhjendatud palgatase praeguses konjunktuuris, mis ei ületaks 30 tuhandet krooni.
Ehkki Urmas Orula näeb sellise suurusjärgu, ja teistesse palkadesse suhte tuletamist, ka aritmeetilise keskmise baasil, ei tohiks riigikogulaste ja teiste sellest alusest lähtuvate riigiteenistujate töötasu põhineda aritmeetilisel keskmisel. Saati veel IV kvartali keskmisel, nagu see praegu käib, kus palgad on tänu aastalõpupreemiatele ja ka nn orgaanilisele palkade kasvule olnud kõige suuremad.

Igati loogiline ja põhjendatud oleks võtta saadikute ja analoogsel alusel palka saavate riigiametnike ja -teenistujate palgaarvestuse aluseks riigi keskmine mediaanpalk (loe ka Tartu Ülikooli ametiühingu selle teemalist artiklit 29. 12. 2006), ehk palganumber, millest üles ja allapoole jääb sama palju palgasaajaid. Ja mitte mingi kvartali mediaan, vaid aasta keskmine mediaan. See oleks õiglane alus kuivõrd rahvasaadikute ülesanne on hea seista kogu ühiskonna, ehk kõigi valijate heaolu ja huvide eest – st. ka nende eest, kes teenivad alla mediaanpalga, rääkimata neist, kes teenivad alla aritmeetilise keskmise.
Mediaanil põhinemine on õiglane ka seetõttu, et see vastab otseselt ja paremini riigikogu otsuste kvaliteedile ja sellest tulenevalt ühiskonna elukvaliteedile. Pealegi on mediaanpalk palju adekvaatsem ja stabiilsem näitaja, mis ei allu ka virtuaalsele manipulatsioonile. Mida viimase all silmas pean, sellest allpool. Mediaanpalga muutus peegeldab adekvaatsemalt ka elatustaseme ja konjunktuuri muutuseid. Näiteks kui töötus kasvab üle teatud määra (a la tegelik, mitte Töötukassa registriline, töötusmäär ületab 10%) langevad ka enamus töötajate palgad, sh. mediaan keskmine kuivõrd mediaanpalga saaja on reaalne keskmine tööinimene. Aritmeetilise keskmise osas ei pruugi negatiivset muutust aga tekkidagi kui kõrgepalgaliste töötasu suureneb. Kitsa ringi kõrgepalgaliste palga tõusu tõukab tagant ühiskonna järjepidev kihistumine ning rikaste ja vaeste süvenev polarisatsioon - rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.
Käesolev masu aeg on sellest ju hea näide. Ehkki töötus kasvab ja palgad langevad, ei ole aritmeetiline keskmine töötasu praktiliselt langenud (Statistikaameti andetel märtsis 2009 keskmine brutopalk 12 373.- krooni), mis tähendab omakorda, et sellel näitajal palka saavate teenistujate (saadikud, riigikogu esimees, ministrid, kohtunikud, president) töötasud muudkui kasvavad.
See, et Statistikaamet ei pea arvestust mediaanpalga üle, on tehniline probleem, mida on võimalik väga kergesti ületada koostöös Maksu- ja tolliametiga.

Palkade aritmeetilise keskmisel põhinemine on veel üks põhimõtteline puudus – see genereerib ise-ennast. Ehk ülalmainitud virtuaalse manipulatsiooni moment. Isegi kui üldine elatustase ja enamuse palgasaajate palgad langevad, aga väikese ringkonna kõrgepalgaliste tipu omad tõusevad sedavõrd, et see tõstab aritmeetilist keskmist, tõuseb ka aritmeetilise keskmise alusel palgasaajate/teenistujate töötasu, mis omakorda tõstab aritmeetilist keskmist. Ehk Circulus vitiosus

Lühidalt töötasu arvestuse aritmeetilisest keskmisel põhinemine ei ole õiglane ega adekvaatne. Aeg on liikuda õiglasema, adekvaatsema ehk normaalsema rahvasaadikute, ministrite, kohtunike, presidendi jne. palgakorralduse, ja üldisemalt ühiskonna, suunas. See on oluline nii rahva ühtsuse kui ühiskonna heaolu seisukohalt tervikuna. Et paljud piirangud ja põhimõtted tulenevad Põhiseadusest, peaks riigikogu algatama Põhiseaduse muutmise. Kes seda teeks, on raske ette kujutada kuivõrd niipea kui parlamenti valituks osututakse, ka zombistutakse.

Kas klient on ikka kuningas?

On ta jee! Ütleks moekalt asja hästi lühidalt kokkuvõtvalt. Seda isegi masu tingimustes mitte. Muidugi ega masu mõju pole kõigile ettevõtetele ja äridele ka ühesugune. Mõnede, mis pakuvad eluliselt vajalikku kaupa/teenust, nagu näiteks toit ja esmatarbekaubad, konkurentidest odavamat, on see pigem käivet ja kasumit suurendanud. Küllap üks selliseid on ka McDonald’s (Wikipedia’s). See aga ei tohiks tähendada, et klientide soovid on „kama“. Seda enam, et tegu on ühe maailma tuntuima kaubamärgiga, mis peaks olema igati huvitatud oma renomeest ja imagost. Samas, kuivõrd tegu on kolossaalse ettevõttega, mis omab tuhandeid nn restorane üle kogu maailma, mis toimivad frantsiisi põhimõttel ning koguni hamburgeri ülikool (Hamburger university) oma kodumaal USA-s, on arusaadav, et ettevõte ei saa läbi ilma selgete reeglite, süsteemide ja muu selliseta ehk ühtlustamiseta, tagamaks teatud, ühesugune kvaliteet. Kahjuks väljendub see igapäevasel klienditeeninduse tasandil aga lollakates, absurdselt jäikade reeglite järgimises. See puutub otsapidi ka einekomplektidesse.
Ajendi selle nupu kirjutamiseks sain hiljutisest ühe Tallinna nimetet firma „restorani“ külastamisest, kui olles uurinud menüüd, tundus mulle ahvatlev uudne salatikomplekt hinnaga 59.- krooni, mille pearoaks Ceasar'i salat kanalihaga. Otsustasin seda einet proovida. Küll selle vahega, et soovisin komplektis oleva dieet või zero sugar Coca-Cola asemel tavalist. Tavalise Coca’ga selle eine müümist müüa aga võimalikuks ei pidanud! ...sest komplekti kuulub ju dieet-coca (zero sugar). No whatta fuck?!! Ma saan aru, et reeglid ja ühtlustamine, aga mida perset?! Kas on raske üht teatud sorti Coca, või mis iganes einete juurde pakutava joogi nupu vajutamise asemel, vajutada teist, kõrval olevat, tavalise Coca nuppu? Nihutada oma sõrme ca 3...5 cm kõrvalolevale nupule? Ei usu, et nende jookidel oleks hinnas sellist vahet, et kliendi palvel eines ühe joogi teisega asendamine võiks McDonald’s’ile sisuliselt tähendada selle eine tasuta ära andmist. Ausaltöeldes ei usu üldse, et neil jookide hinnas vahet on, sest kaubandusvõrgus on nii tavaline kui zero sugar Coca sama hinnaga.
Tänu McDonald’s’i vahvale poliitikale, ja et ma põhimõtteliselt mingite magusainetega jookide joomist väldin, eelistades looduslike ainetega magustatud jooke, valisin salatieine asemel tavapärase burgeri eine, mille kõrvale võimaldavad McDonald’s’i suurepärased reeglid tellida ka tavalise Coca.
Sama idiootset jäikust võib täheldada ka ajalise piirangutega pakkumiste puhul. Näiteks hommikueine või teatud toodete nagu toast (McDonald’s'i versioonis kahe saia ja juustude vahele pressitud sink) tellimise võimaldamine kuni kl.11-ni hommikul. Ma ei tea kuidas kella-ajaliste pakkumistega seis hetkel on, aga mõni aasta tagasi oli mul sama ettevõtte „restoranis“ ka selles osas vahva kogemus, kus kas paar minutit enne või ehk ka täpselt kl.11 keelduti mulle müümast toast’i sisaldavat hommikueinet kuna müüja sõnul oli kl.11 läbi ja sellise eine pakkumine kehtis neil kuni kl.11-ni! Vahva lugu. Siinkohal meenub film pealkirjaga Falling Down , kus täpselt samasugune olukord ehk müüa juuksekarva poolitav, idiootlik näpuga reeglistikust järje ajamine lisas Michael Douglas’e poolt kehastatud läbipõlenud ja töölt vallandatud peaosalise üleajavasse kannatuste karikasse ühe järjekordse annuse. Ei imesta, et sellised n-ö pisiasjad võivad niigi pinge all oleva, ja võimalik, et järjepidevalt taoliste idiootsuste otsa sattunud inimeses kontrollimatu vägivallapuhangu vallandada.
Kokkuvõttes aga järgmine lugu ühisnimetaja idiootsused alla.

Anonüümsusest online meedias

Viimasel ajal online meediakanaleid jälgides on portaali ja ka blogide pidajate poolt kuidagi suureks puhutud lugude kommenteerimise küsimus ja ennekõike selle anonüümsus, mis olevat paha-paha. Muidugi on see teemaks olnud varemgi, ehk läbi kogu online meedia toimimise aja, mil lugejatel tekkis võimalus ka oma sõna sekka öelda.
Eesti Päevaleht Online (EPLO) on koguni nii paranoiline, et kommentaari lisamiseks tuleb iga kord kinnitada linnukesega „Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest.“ Seda isegi siis kui oled end EPLO kasutajaks registreerinud ja kommenteerid sisse logituna. Justkui need reeglid muutuksid iga uue kommentaari sisestamise eel. Samas on EPLO moderaator väga innukas lisatud kommentaare tsenseerima, ehk eemaldama. Sealjuures ka selliseid, mis pole kuidagi vastuolus EPLO kommenteerimise reeglitega, mida iga jumala kord kommentaari lisamisel nõustumise märgiks linnukesega tähistama pead. Tekib küsimus, milleks siis üldse need reeglid ja kohustus reeglitega tutvumist ja oma sõnade eest vastutuse võtmist kinnitada? See on üks nähtus kategooriast Idiootsused.
Muidugi siinkohal tuleb tunnistada, et EPLO on oma praeguse kommentaariumi kasutamist võrreldes mõni aeg varasemaga koguni leevendanud. Oli aeg, kus EPLO-s ei olnud ilma kasutajaks registreerimata üldse võimalik uudised kommenteerida. Sel viisil loodeti ilmselt ebamugavate kommentaaride tekkimist vältida - et kes ikka siis oma nime alt hakkab miskit kompromiteerivat avaldama või viitsib selleks põhjalikku registreerimisprotseduuri läbida või nii. Muidugi läks neil see ka kenasti korda, sest EPLO kommenteerimine langes drastiliselt. Ilmselt selle portaali külastatavus tervikuna. Võitsid sellest aga liberaalsema (loe: normaalsema) suhtumisega portaalid, ennekõike Postimees.ee ja Delfi.ee kuhu aktiivsed netikommentaatorid üle või tagasi kolisid.

Kas seoses masu’ga, või mille iganes tõttu, on nüüd aga taas anonüümse kommenteerimise teema üsna teravalt üleval. Võibolla sellepärast, et seoses masu’ga on töötuks jäänud ja palju n-ö vaba aega tekkinud ka rohkem mõtlevatel ja teadvatel inimestel, kel on üht-teist sisukat, mida aga ei soovita ühel-või-teisel põhjusel teha oma isikut paljastades, öelda? Sellist, mis kangesti häirib neid, kes on kuskil kangi juures või piruka ääres? Kes keeravad sihipäraselt teistele siga, ajavad suust, ja kust iganes, välja süüdimatut paska õigustamaks ning varjamaks oma sigatsemisi, ebakompetentsust jne. Igatahes tugevaid kahtlusi, et see nii võib olla, tekitab see kuidas kommentaare tsenseeritakse ja milliste teemade järel anonüümsuse üle kiunimine eriti teravalt kõrva hakkab. Ja see ei kaasne tavaliselt lihtsalt n-ö lambist ropendamise, seosetu ja teemaga mitte haakuvate kommentaaride või koguni reklaamide puhul - mille ära kustutamises ei näe ma probleemi: ehk need olekski ainukesed põhjused kommentaari kustutamiseks –, vaid päevakohaste/aktuaalsete teemade igati asjakohaste kommentaaride puhul. Piisab kui need sisaldavad kriitikat (olgu see siis põhjendatud või põhjendamatu) mõne konkreetse kodaniku aadressil, usu või rahvusküsimusi (eriti kui mängus on juudid).
Tõenäoliselt ühena esimestest (kui mitte päris esimesena) on lugude kommenteerimise kinni keeranud nn uue meedia ehitaja Liis Lass on oma portaalis Lass24.ee, põhjendades seda järgnevaga:

• Kaob võimalus (anonüümselt) teist inimest verbaalselt vägistada.
• Oskamatutel ajakirjanikel kaob võimalus kasutada valeinformatsiooni oma artiklites.
• Kuritegelik isikuandmete levitamise võimalus kaob.
• Vähenevad identiteediröövid.
• Väheneb võimalus, et väljakujunemata isiksus peab süüdimatust (valeidentideedi kasutamine laimamiseks) normaalsuseks.
• Ajakirjanduse kvaliteet ja usaldusväärsus säilub.
• Ajakirjanike produktiivsus tõuseb
• Depressioonis inimene peab otsima uue stressileevendi, mis võib viia tema paranemiseni.
• Ühiskonnast kaob “kommentaariumite ja kohtute” kaudu suhtlemine, ning inimene avastab jälle traditsioonilised lävimismeetodid.
• Peale mõningast nördimust (meeletut viha) tunneb end endine kommentaator eneseväärikamana ja positiivsemana!

Ehk niipalju siis vabast, uuest, alternatiivsest, ja mis iganes, meediast. Muidugi võib meediaväljundi pidaja jätta alles võimalus avaldada oma arvamust/kommenteerida teemat saates see meilitsi või muul isikut paremini tuvastada võimaldaval, või lihtsalt ebamugavamal, viisil. Aga ega üks tavaline inimene, kel oleks muidu sõna sekka öelda, ei viitsi sellega jamada. Kokkuvõttes kannatab aga kes või mis? Ennekõike selline kitsarinnaline ja paranoiline meediakanal (portaal, blogi jne.) ise. Lugejate kaotuse läbi. Tänapäeva online meedia kasutaja ei taha enam olla kinniseotud käte ja kinniteibitud suuga lammas, kelle silme ette tekste kuvatakse, kes aga omaltpoolt asjasse puutuvasse tahmise korral sõna sekka öelda ei saa. Tsensuur, ja ennekõike kommenteerimise kinnikeeramine, väljendab hoiakut „suu kinni! Mina räägin!“, mis on omane just nõrkadele ja üleolevatele kel puuduvad argumendid oma seisukoha ja väidete kaitsmiseks, kes ei talu kriitikat või lihtsalt arvamuste paljusust...ehk võiks öelda, üldse Elu sellisena nagu see on. Muidugi on see kanalivaldaja enda valik, aga asja see ei muuda.

On loomulik, et anonüümne kommenteerimise võimalus toob endaga kaasa ka sisutühje ning labaseid kommentaare, aga selliseid ei pea ju surmtõsiselt võtma! Nad ei tule ju meile kallale ega võta meilt midagi ära, mida ma ise neile nõus loovutama pole (n. hingerahu, head tuju).
Pealegi ega sisukust ja mõttekust ei garanteeri ka isikutuvastusega kommenteerimine kohe mitte kuidagi. Pigem toob see pinnale mõned edevad, aga aktiivsed tegelased, kelle jaoks oma nimega esinemine on enam kui selle sisu, mida nad ütlevad.
Ja mis siis kui kommentaar sisaldab väljendeid nagu kaka, pepu, loll või midagi krõbedamat? See näitab vaid seda, et kommentaari autor on tõsiselt närvis ja/või ta on ka halvasti kasvatatud, haige, puudulike teadmistega, mis ei võimalda tal näha suuremat pilti jne.
Iga normaalse mõistusega lugeja saab ju aru kui jutt on debiilne, ning kes tahab tõstatatud teemal diskuteerida või küsida - millest näiteks kodanikul eriline viha või pahameel tingitud on -, saab ka seda kommentaariumis teha. Äkki tuleb välja täiesti mõistetav ja mõistlik põhjus. Ehk kõik ei pruugi olla sugugi nii nagu esmapilgul kommentaari lugedes näib. Ses mõttes on just head foorumi laadse ülesehitusega kommentaariumid, mis võimaldavad vastata/kommenteerida vahetult kommentaari autori sissekannet (alamkommentaarid). Sellised on näiteks EPLO ja Õhtuleht, mille kommentaariume ma just sellise võimaluse tõttu hindan. Väga raske on pidada järge kellegi arvamuse avalduse tagasiside üle kui kommentaarium on labaselt jooksev, ehk ilma alamkommentaaride lisamise võimaluseta.

Lõpuks, ega kommentaari eemaldamine selle autori arvamust, tundeid või mida iganes olematuks ei tee. Pigem võibki avatus ja asjalik tagasiside leevendada selle inimese probleeme, kibestumist ja kitsarinnalisust. Ehk kui reaktsioon tema kommentaarile ei ole samamoodi sitta loopiv, vaid on muretsev, hooliv - mida ka idioodid vajavad, saamaks paremaks inimeseks - ning uuriv ja selgitav, võib halvasti ütlejal oma loll olemisest hoopis häbi hakata, mis on tee tema paranemisele.
Anonüümsus on kõige parem ja vahetum meelsuse (ja teatud juhtudel ka aususe) väljund, milles seisnebki anonüümse kommenteerimise väärtus. Miks me peaks valima pea liiva alla pistmise sellest teadlik olemise asemel?

Mitte, et ma tauniks oma isiku avaldamisega arvamuse avaldamist/kommenteerimist - kaugel sellest! Pean seda igati tervitatavaks -, aga minuarust häirib anonüümsus ennekõike neid, kes ei suuda keskenduda sõnumile - eriti kui see ei meeldi ja see neid kuidagi isiklikult puudutab. Siit tekibki soov teada saada, et kes ikka nii ütles, mis omakorda on seotud sooviga kätte maksta, tagasi teha, ära panna jms., mis on aga madalam ja väiklasem kui ehk mitte kõige korrektsem anonüümne kommentaar ise.

Tähelepanekuid ja mõtteid seoses jaaniõhtuga

Sellest päevast ja üritusest on nüüd küll nii mõnedki päeva möödas, aga kuna see sai enam-vähem õigel ajal siiski valmis kirjutatud, aga jäi muude tegevuste tõttu üles riputamata, postitan selle nüüd.
Kasutades Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu pealkirjastamisstiili võiks käesolev sissekanne kanda pealkirja olla ka „kuidas ma redneck’ide jaanitulel käisin“.
Juhindudes Ivan Orava lollikindlast järeldusest, et kes jaani(laupäeva)õhtul kodus passib, on tibla, olen eestlasena jaanilaupäeva õhtul lõkke ääres käimist või selle tegemist ikka oluliseks pidanud. Nii ka sel korral Anno Domini 2009.
Et jaanilaupäeva õhtu veetmise osas eelnevaid plaane ja ideid ei olnud ning pea oli tühi, sai n-ö 12.-l tunnil võetud vastu eksprompt idee sõita suvalisele jaanitulele kuhugi. Millegipärast osutus valituks Lääne-Eesti suund. Enne teele asumist kiikasin korraks ka internetti, et kus üldse avalikud jaanituled toimuvad. Neid oli üles antud, aga mitte kuigi massiliselt, mis oli mõnevõrra üllatav. Hiljem selgus, et ega selliseid massiliselt olnudki.

Üsna palju jaaniõhtute alast infot sain tee ääres hääletajatelt, keda ma siis peale korjasin ja sihtkohale lähemale aitasin. Hea tegu ju ka ise-enesest väärtus. Liiati jaanilaupäeva õhtul kui hääletades auto peale saamine, nende lõpuni komplekteerituse tõttu, küllalti vähetõenäoline. Siit ka esimene tähelepanek: kui tahad/vajad kohaliku piirkonna elu kohta infot, räägi inimestega. Sa ei pruugi muidugi saada infot kõige kohta, mida soovid, aga ühe käest kuuled üht asja, teise käest teist ja nii pilt ühe areneb ja selgineb. Muidugi üks sell rääkis küsimatagi oma elust-olust asju, millesse oli end raske haakida, ja mis kõrvalist isikut üldse ei peaks puudutama. Või peaks? Ei tea.
Mind huvitasid just, kus lähikonnas popimad jaanituled toimuvad. Ja selles osas sain hääletajate kaudu pildi kiirelt ja pareminigi selgeks kui internetis surfates.
Lõpuks, üsna vastu õhtut, sai peale mõningate väga algusjärgus jaaniõhtute põgusa külastuse paika jäädud kaunikesti mandri Eesti lääne otsas. Sinna teadsin minna tänu ühes teises, suuremas kohas asula keskel asuvat piirkondlikku infot koondavat - nagu kõiksugu kuulutused jms. - planku lugedes. Põhjus, miks ma pidama esimesse, teise jne kohta pidama ei jäänud, vaid aiva seda õigemat jaanituld otsisin, seisnes suuresti mu tühjas kõhus, mida ma ei olnud nõus nii olulisel õhtul pelgalt panni peal kuumutatud toiduga täitma - praekartult võib ju koduski pliidil teha -, rääkimata siis kartulikrõpsudest ja muust putkades müüdavast ninnu-nännust. Tahtsin korralikult sütel tehtud liha jms. jaaniõhtule omast (miks mitte ka eksta valmistet õllet vms.), mis eelnevatel aastatel on olnud justkui iga väiksemagi jaanitule kohustuslik komponent. Sel aastal, oma kogemusele tuginedes, aga mitte. See oli üllatav ja ühtlasi mu teine tähelepanek.

Nimetet paika, mille nime ma isegi peast ei mäleta, kohale jõudes, oli pidu juba vaikselt hoogu võtmas ja nii mõnedki pidulised juba parajalt lõbusad.
Õhtu arenedes selgus, et tegu oli ühe traditsioonilise suurema ja popima jaanitulega seal kandis. Sellest andis tunnistust ka kohale sõitnud rahva hulk.
Koht ise asus looduskaunis kohas maanteest pisut eemal. Kadakate keskel oli lõkkeplats, mille ühes servas asus ka väike esinejate lava koos selle ees asuvate pinkidega. Laval oli omas elemendis üks süldibänd, millised on jaaniõhtutel erilist nõutud ja vatti saavad. Repertuaariks, nagu ikka sellistel bändidel, läbi aegade leierdatud joomalood ja soft-pop estraadi läilamad palad.
Platsil tegutses ka ca 3 müügikohta, mis müüsid tavapärast kraami nagu õlu ja värvilised plekk-purgi joogid, aga ka viina, „vanakat“ jms. n-ö põhijooke. Viina võisid lasta segada kas apelsini- või tomati mahlaga. Muid mahlasid, rääkimata toonikutest, polnud. Vähemalt kesköö paiku enam mitte.
Tahkest kraamist olid esindatud kartulikrõpsud, vist veel midagi vägagi ninnu-nännut, aga ka burgerid, mis olid igati abiks ja nehatulikult maitsvad oma värske salati ja rohke kastmega. Üks neist söögitelkidest, sabade pikkuse ja vääääga aeglase edenemise järgi kõige popim, müütas ka asisemat kõhupoolist – pannil praetud grill-liha, kana, kartulit ning sütel küpsetatud šašlõkki. Viimane oli ka ainuke liha, mida sütel tehti, võtsin alustuseks kõhu täiteks selle ning kõrvale topsi õlut. Peab ütlema, et ehkki prae hind ise-enesest oli mõistlik (vist 65.- krooni) ei täitnud see ootusi. Liha oli vähe ja tükkide kvaliteet kõikuv. Mõni tükk oli oma vetruvuses söömatu. Kokkuvõttes ei õigustanud praad ka seda mõistlikku hinda
Õlle ostmine oli omamoodi lõbus lugu kuivõrd nooruke müüja kuulis vist esimest korda sõna „vaskne“. Vähemasti seoses õllega. Et ta sellest aru ei saanud, siis võtsin ühe saadaval olnud kahest üsna ühesugusest heledast õllest – A Le Coq ja Saku Originaal.
Lühidalt kõhu ma sain lõpuks täiendava burksi ja õlle toel mõistlikult täis.

Rahvas oli rahulik ja lõbus. Tantsiti ja lällutati niisama, nagu jaaniõhtutel ikka. Huvitaval kombel väga täis tegelasi - välja arvatud üks lõkke lähedal õndsat und tõmbav tont – silma ei hakanudki. Jäi mulje justkui inimesed on hakanud mõistlikumalt jooma. Või on siis rahad sedavõrd läbi, et ei jaksata end maani täis laksata.
Maa kohta ja kontingenti arvestades oli tähelepanuväärne seegi, et ei tekkinud omal kellegagi seise ega täheldanud ka kellelegi lõuksi antavat, ehkki ühed alalised kunded, kellega ma igavesti seisvana tunduva burksi sabas vestlemas sattusin, teadsid rääkida, et varasematel aastatel on ka see rahvalik element ikka esindatud olnud. Selles lõigus toodu oli mu kolmas tähelepanek.

Samas neljas tähelepanek puudutab ka alkoholitarbimist, aga ka suitsetamist ning noori. Masendav on täheldada alkoholi tarbimise ja suitsetamise ulatust noorte hulgas. Mõlemad tervist, ja omakorda nende järeltulijate tervist, kahjustavad tegevused on levinud nii poiste kui ka järjest enam tüdrukute hulgas. Lisaks purk-pudel näpuvahel tolgendatvatel kullestele olen mitmel olnud tunnistajaks ilmselt üsna tavapärasele noorte omavahelistele vestlustele, mis keerleb joomise ja pidu panemise ümber. Näiteks: „Oled kaine vä?“, „Kuidas eile pidu oli?“ „Kus Kats ja Kätu on? Ikka pohmas vä?“ Jne. jne.
Aga miks ei peaks üks noor jooma kui telekast, raadiost, internetist ja üldse igast august tuleb reklaamide kaudu ajuloputust kui popp ja trendikas on ikka igasugu värvilisi alkohoolseid jooke tarbida ning igal võimalikul hetkel pidu panna. Kusjuures selline kuvand on seotud galmuuri ja edukusega: et just edukas käitub nii – joob ja paneb pidu 24/7.
Minu arvates oleks asjaomastel instantsidel küll tagumine aeg sellistel teemadel plämisemise asemel reaalseid samme astuda ja keelata ära alkoholireklaamid teles, raadios, internetis ehk kõikjal, kus see võib vabalt tabada lapsi ja noorukeid, kes on igasugusele (aga ennekõike just pahelisele) ajupesule väga altid. Alko reklaam võiks teatud piirangutega olla lubatud rangelt ainult täiskasvanutele suunatud kohtades (n kõrtsid ja ööklubid kuhu alla 21 a ei lubata) ja välja-annetes (n pornoajakirjad).

Süldibändi ennastsalgavale esinemisele andis aeg-ajalt hingetõmbe(või joogi)pause diskor, kes hilisemal kella-ajal bändi täiskohaga välja vahetas. Huvitav oli see, et sellisest vahetusest esitatav repertuaar ei muutunud. Vahe seisnes põhimiselt selles, et lugusid, mida süldibänd esitas laivis, sai diskori vahendusel kuulata näiteks Sulo esituses. Domineeriv oli läila umpat-umpat tümakas. Mitte ei saa aru, kuidas saab sellist oksele ajavat asja, mida mõned söandavad koguni muusikaks nimetada, kuulata. Mõned näikse koguni soovivat sellist mõttetud pläma üha veel-ja-veel kuulata. Küllap selle primitiivse rütmi pärast, mida järgi ja ette aimates on tore üles-alla hüpata või oma väsinud kere ette-taha ja vasakule-paremale õõtsutada. Ma ei räägi siin diskomuusikast kui sellisest, vaid teatud disko stiilist ja joomalugudest, mis iseloomulikud just jaaniõhtutele. A la Sulo, Anè, Mr. Happyman, Jüri Homenja, Meie Mees jt. laulikud, kelle plaate ma vahest bensiinijaamas huviga näpin, kelle nimed (peale mainitute) aga kuidagi meelde ei taha jääda, ja kelle repertuaari kuskil urkas olen kuulnud ka mängitavat.
Sarnase koega õhuvõnkeid, aga välismaiste esitajate tekitatuid, lasid noored lisaks oma roheliste vahtralehtedega kaunistatud bemmidest, audidest jms. Küllap see oli siis „kõva“.

Et bändi ja diskori poolt tekitatud käis ajudele, normaalseid jooke peale õlle, mida laiema ja eelistatuma valiku puudumisel ka sisse kallata ei viitsinud, lõpetasin peoõhtu vist nii kl.2 tuuris ära. Selleks ajaks oli rahvast ka üsna kõvasti, vaat et ca pool sellest massist, kes seal mu saabudes viibis, lahkunud.

Üks tähelepanek ka jaaniõhtu järgsest päevast. Külastades looduskauneid kohti, leidsin siit-sealt eest hõõguvate tukkidega jaanituleplatse (mis ise-enesest on normaalne) ja ka väiksemaid, ilma erilise lõkketa paiku, kus ümber-ringi vedeles praht ja prügi nagu tühjad pudelid ja purgid, lihade pakendid, krõpsupakendid jms. See tegi, ja teeb, ühtaegu kurvaks ja ka kurjaks. Kui vähe inimesed ikka oma ümbrusest ja puhast loodusest hoolivad. Eriti kui nad alkoholi tarbivad. Siis on kõik pohhui. Iga asja ajamiseks ja tegemiseks, sh. heade ja normaalsete, peab käima mingi kõva kampaania ja premeerimine (a la prügikoristuskampaania „Teeme ära“, jaani aja traditsiooniline „Selge grupijuht“ jms.). Siis inimesed natukene liigutava. Ju on teatud määral popp siis mõne enda jaoks popi tegelasega kaasa minna. Nii aga kui kampaaniat pole, on kohe ka mõistus, viisakus, hoolimine ja muud inimest inimeseks tegevad aspektid kadunud. Inimene on „loom“ valmis.
Et täheldasin prügistamist sügaval maakohtades, jäi vägisi mulje, et niiviisi toimivad kohalikud redneck’id. Samas ei ole ju välistatud, et loodusesse on väljasõite teinud just linnainimesed, kes on harjunud, et nende järelt keegi saasta ära koristab. Vaevalt, et nad muidugi ka koristamise peale mõtlevad. Pigem ei mõtle nad selles liinis üldse. Ei teagi, kas enamati sittavad loodust maainimesed või linnainimesed, aga ühed tolbajoobid sellised tegelased on küll.

Keskerakond rajab oma toetust vikamisele ja rumalusele

Keskerakond on startinud võimsa meedia ja välireklaamikampaaniaga eelseisvatele 18. oktoober 2009. a toimuvatele kohaliku omavalitsuse volikogude valimistele. Seda, et nad antud kampaaniat 7. juuni 2009. a toimuvataks Euroopa Parlamendi valimisteks teeksid, väga ei usu. Aga mine ka tea. Üldine suund on nagunii inimeste elatuslangusest tingitud pahameele ärakasutamine ja valitsuse ja parempoolsete vastase meelsuse eskaleerimine.
Igatahes selleks puhuks on avatud spetsiaalne foorumi formaadis sait http://www.protest2009.eu on väga kämp. Soovitan vaadata. Kuigi saidi kujundus on eeskujulik, toimib see väga keskerakonna laadselt ehk siis demagoogiliselt. Näiteks ühinedes Maret Maripuu vastase loosungiga ja kirjutades sinna ka kommentaari, registreeriti ära küll toetus, aga kommentaari ei avaldatud. Ju siis ei sobinud see, mis sinna kirja sai, ehk ei olnud vaid Maripuu ja valitsuserakondade suunal soppa loopiv, vaid sisaldas ka üht-teist antud kampaania kohta.
Ise-enesest koondab see sait hulga vaimselt haigeid inimesi, kes seal oma puude erinevate, parempoolsete ja valitsusevastaste loosungite väljapakkumise, nendega liitumise ja kommentaaride näol kenasti välja toovad. Loe ja imesta. Saab väga hea ülevaate keskmisest Keskerakonna valijast. Samas tekitab see pilt ikkagi ka kurvastust, et ikka leidub lolle ja haigeid, kes igas halvas asjas peavad leidma süüdlase, kelleks sobib väga hästi see, kellele nendega samal mentaalsuse tasandil suhtlev keskerakond osundab. Antud juhul on selliseks poksikotiks siis peaminister Ansip, kes alustas ülemaailmse finantskriisi ja majanduslanguse.
Hurraaa seltsimehed!

Õiguse mõistmise kvaliteedist aprillirahutuse I astme kohtuotsuse valguses

Vaevalt, et tõsiselt eestimeelsete ning oma riigi ja rahva pärast südant valutavate hulgas leidub kedagi 2007 a aprillirahutuste võtmefiguuride ja mäsuõhutajate Reva, Klenski, Sirõki, Linterit õigeks mõistev kohtuotsus ei ärritaks või negatiivseid emotsioone ei tekitaks. Loodan, et see asi siiski nii ei jää ja juba II astme kohtus mõistetakse eelnimetatud seltsimehed süüdi ning mõistetakse neile ka adekvaatne karistus. Selleks on tõendusmaterjali enam kui küllaga. Seda enam on enam kui kummaline, et nende seotust ja väga olulist rolli korratuste organiseerimisel, ei näe kohus, kes on seatud mõistma õigust neutraalselt ja õiglaselt arvestades seadust ning asjasse puutuvaid tõendeid. Ja asi pole ju ammugi selles kas need seltsimehed on ullikesed, klounid ja naljatilgad, nagu kohtuotsuses neid serveeritakse, vaid selles, sest ka selle kategooria alla liigitavad tegelased on vastutavad oma tegude eest senikaua kui nad pole tunnistatud süüdimatuteks.

See geiss toob teravalt välja küsimuse kohtunike kvaliteedist ehk nende kutsestandardile ja ametieetikale vastavusest. Ei ole normaalne kui kohtunik jätab arvestamata asjasse puutuvad tõendid, interpreteerib neid meelevaldselt ja loogikavabalt ning langetab otsuseid oma nägemusest, soovist, sümpaatiatest, usutunnistusest vms. sügavalt isiklikest mõjuritest lähtuvalt.
I astme kohtu praak aprillirahutuse mässuõhutajate õigeks mõistmisega ei ole mingi erand või haruldus. Kes omab kas ise kohtu kogemust või on muul viisil kursis kohtupraktikaga, need teavad, kui meelevaldsed ja täiesti uskumatult loogikavabad ning seosetud tõenditest ja ka õigusnormidest võivad I astme kohtulahendid olla. Protsessinormide rikkumine kohtuametnike poolt igasugu unustamiste, inimlike eksituste jms. näol näikse seejuures olema tavaline.
On veel mõistetav ja andestatav kui alles oma ametis alustaval kohtunikul esineb praaki tõendite hindamisel, seaduse kohaldamine on puudulik või mõne asjaolu tõlgendamist võib pidada meelevaldseks. Ka on andestatav kui seda esineb vähemal määral teisel korral või ehk pisut ka kolmandal korral. Kui säärane praagi tegemine on aga korduv jõudes kohati välja sellise stiilini, siis ei ole sellise „kohtuniku“ koht küll õiguse mõistja rollis. Samuti on asi väga mäda siis, kui kohtunik on üldjoontes justkui printsipiaalne ja karm, nagu aprillimäsu kohtunikku Violetta Kõvaskit Eesti Ekspressi artiklis „Kes on pronksiöö kohtunik Violetta Kõvask?“ iseloomustatakse, aga ta jätab väga olulised tõendid arvestamata, tõlgendab – sisuliselt väänab-käänab - neid täiesti meelevaldselt.
Riigil tuleb kohtumõistmise kvaliteedi, reputatsiooni ja usaldusväärsuse e õiglase ja õiguspärase kohtupidamise kaitseks siin vältimatu töö ära teha. Meelevaldseid (pelgalt oma südametunnistuse järgi) otsuseid langetavate ja sisuliselt äraostetavate inimeste koht ei ole kohtuametis.

Erapooletu ja õiglane kohus on demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi. Kui ka kõik muu on riigis ja ühiskonnas mäda, siis ei tohi seda kohus ja õigusemõistmine mitte olla. Kui viimased on usaldusväärsed ja õiglased, loksuvad ka muud asjad varem või hiljem riigis ja ühiskonnas paika, seda muidugi eeldusel, et seadusandja ehk riigikogu ei produtseeri ebaõiglaseid, destruktiivseid, ehk lühidalt, idiootlikke seadusi.

Hääleta valitsuse lolleim minister

Selle tarvis leiad siit paremalt kõrvalt vastava polli. Isiklikud soosikud, kes inspireerisid ka vastava polli avamise, on sotsiaalminister Maret Maripuu ja rahvastikuminister Urve Palo, kes seoses nende ministeeriumites toimuvate jamadega on viimasel ajal ka ilusti pildil. Aga ennekõike sotsiaalminister Maret Maripuu, kelle loll, käibeväljendidest koosnev, sisutühi jutt on juba pikemat aega kõrva riivanud ja mille tunnistamine paneb suisa piinlikkust tundma.
Muidugi on üheks lollide ministrite topi kandidaadiks ka justiitsminister Rein Lang, kelle initsiatiivil dekriminaliseeriti mõni aeg tagasi nn pisivargused rahalises vääringus kuni 1000.- krooni ja korduvad pisivargused, jättes samal ajal karmistamata karistusseadustikus selliste tegude eest määratavad karistused. Selline seadusemuudatus andis varastele tubli motivatsiooni oma tegevust neis piirides hoogustada. Sellise „vahva“ idee realiseerimise tulemusest kirjutab krimi.ee-s hästi Imre Kaas.
Härra Langilt on ka edaspidi päris „huvitavaid“ mõtteid tulnud. Näiteks mure kurjategijate vangis pidamise pärast - et neid olevat vangis liiga palju. Aga mis teha kui kuritegevus on kõrge ja teod sellised, mis väärivad vabadusekaotusega karistamist. Härrad ja prouad valitsusest aga selle peale ei kipu tulema, et vangide suure hulga (suhtes elanikkonda), lahendus peitub pigem normaalse sotisaal- ja majanduspoliitika ajamises mitte lihtlabaselt vangide vabastamises või leebemate karistuste määramises.

Samas Rein Lang pole loll sellises võtmes nagu pr. Maripuu, kelle puhul iseseisvat mõtlemist on raske täheldada. Langi lollus seisneb pigem omalaadses kinnisideeks formuleeruvates olukorra tõlgendamistes ning pähe tulvavates huvitavates mõtetes ja ka agaruses kogu aeg midagi teha, millegagi majandada.

Veidi päevakohalist siis ka polli soosikute teemal. Maret Maripuu leidis siis nüüd patuoinad keda puudetoetuste väljamaksete peetuse pärast karistada. Paar kantslerit, nagu ikka sellistel puhkudel tavaks. Samas võib vastavas uudises kantsler Riho Tapfer’i kommentaarist välja lugeda juhtimise puudulikkust sotsiaalministeeriumis. Puudujääke organisatsiooni juhtimises ei saa panna aga küll kellegi teise kui pealiku enda ehk ministri süüks. Maripuu vastab oma võimaliku tagasiastumise kommenteerimiseks klisseeliku vabanduse vastutusest ja enda rolli tähtsusest jama likvideerimise kindlustamisel. Milline suuremeelsus!

Rahvastikuminister Urve Palo tööks näikse olema meediaväljaannetes säramine ja enese eksponeerimine. Rahvastiku asjades tuleb tema suust muidugi „huvitavaid“ ideid, mis nende elluviimisel eestlaste püsimajäämise omas riigis ohtu seavad. Nagu Eestis elavatele muulastele Eesti kodakondsuse kätte jagamine. Justkui Eesti kodakondsus oleks miski kuum kartul, mis tuleb kiirelt käest ära visata või muulased, kellest paljud Eesti riigile ja kodakondsusele sisuliselt sülitavad, oleks kui päästeinglid, keda tuleb mistahes ohvritega kodanikeks möllida.
Lisaks see Eesti televisiooni vene keelestamise initsiatiiv ja venekeelse kanali surumine. No andke andeks, kellele seda vaja on? Need vanjad, kes Eesti riiki ja kohaliku maa kombeid ei austa, ei hakka seda ka siis tegema, kui see neile arusaadavasse keelde pannakse, sest need eelistavad nagunii oma ajupesust imbunud Venemaa kanaleid vahtida, kuivõrd need haakuvad paremini nende üldise mentaliteedi ja meelsusega. Need, kel nn Eesti asi aga südamelähedane ja Eestist peavad, on ka eesti keele ja kombed omandanud, või teevad seda, omal initsiatiivil.
Tänastest uudistest võime lugeda rahvastikuministri büroo nn analüüsist, mille järgi Eesti rahvaarv lähema 10 aasta jooksul oluliselt ei vähene. Mis asi on „oluliselt“ rahvastikuministri büroo ja –ministri hinnangul? Teiseks, puudub riigil igasugune arvestatav süsteem, mis annaks ülevaate kui palju rahvast käesoleval ajahetkel Eestis elab või on mistahes eelnenud perioodil elanud. Milline on olnud väljaränne, milline sisseränne. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks kuidas selle alast analüüsi on ülepea võimalik teha.
Sellistes asjades selguse loomine võiks ja peaks olema rahvastikuministri büroo rida. Tekib küsimus, mis mõte sellel ministril üleüldse on?

Eesti sotsiaalpoliitika femifiilsus

Ma ei tea kas oma-aegne trubaduur „tiigrikutsu lõvisüda sees“ Joel Steinfeldt on pedofiil või mitte, ehkki ses mõttes ta üks kahtlane tegelane on, ja 3.detsembril 2008 Pealtnägija intervjuu seda kahtlust nüüd ka ei hajuta. Samas, enam kui tema isiku probleem, väärib selles intervjuus tähelepanu hoopis üks üldisem seik. Nimelt tasuks tähelepanu pöörata Joel Steinfeldt'i Mihkel Kärmasele antud intervjuu lõpuosale, milles öeldus näikse tal olema vägagi õigus.

"...ma näen, et poisslaste kohtlemine siin riigis on väga jõhker. Ja üldse meestesse suhtumine on alandav. Ma näen selles feministide invasiooni, mil ehitatakse hulkuvatele naistele ja kodututele koertele varjupaiku, lastele lastekodusid, kus peremudeliks on üksikema - ja meestele vanglaid. Ma küsin, mis ühiskond see on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse?"

Intervjuu antud lõigu tsiteeringu toob ETV koduleht ära ka oma Pealtnägija saate uudistes. Sealsamas on vaatamiseks väljas ka terve intervjuu videoklipp.

Kui nüüd mõelda, siis tõepoolest, nii see ju on! Kas Eestis on näiteks varjupaika perevägivalla alla kannatavatele meestele? Või just meestele mõeldud nõustamise/rehabilitatsioonikeskust. Justnimelt. Ka mehed võivad olla perevägivalla ohvrid. Nagu naisedki, ehkki selle sisuline olemus on valdavalt teistsugune kui naiste vastu suunatud perevägivalla puhul. Meeste vastu suunatud perevägivald on harva füüsiline (ehkki sedagi). Ennekõike on see aga sügavalt psühholoogiline ehk isiksust hävitav ja manipulatiivne, aga ka majanduslik.
Jälgides aga soorollide teemalisi sotsiaalprobleemide uudiseid ja arutelusid, tundub, et sellist asja ei teadustada üldse.

Võtame kasvõi pensionile jäämise vanuse, kus seni veel valitseb naiste ja meeste pensionile jäämise vanuses erinevus. Seda olukorras, kus meeste eluiga on niigi keskmisel 10 ja pisut peale aastat lühem kui naistel?! 63 aastane pensioniiga tähendab kahetsusväärselt suurele osale meestele seda, et nad pensionipõlve ei näegi. Vaja on ju olla tasemel abikaasa ja isa, mis tähendab töörabamist ehk tublit raha teenimist ennekõike. Muidugi vaid rahateenimisest ei piisa ja seda ka meeste endi jaoks, sest nad tahavad olla ka osa perekonnast, kelleks neid raha teenimise tõttu pahatihti ei jätku. Õnneks on selles osas ette võetud ebavõrdsuse kaotamine ja pensioniiga ühtlustub praeguse kava kohaselt naiste pensioniea järk-järgulise tõstmisega 63-le elusaastele 2016.-ks aastaks.

Veel üks tõik, mis peegeldab meestesse suhtumist Eestis. See on lahutavate lapsevanemate lapse hooldusõiguse mõistmise kohtupraktika, ehk kui tihti see antakse emadele isegi siis kui isa on igati tasemel ja respektaakel ehk tal pole probleeme ei alkoholiga ega narkoga, omab kindlat töö ja elukohta, samas kui ema ei ole vanemana oma ülesannete kõrgusel jne.? Rääkimata sellest kui vanemad on võrdses seisus, ehk nad omavad laste kasvatamiseks võrdseid võimalusi. Väidetavalt määrab kohus üle 90% (või koguni 95%) juhtudel lapse hooldusõiguse emale. Seda kõike vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on mõlemal vanemal oma lapse ees samasugused (võrdsed) õigused ja kohustused. Samas, nagu kuskilt lugeda oli, ei väljasta kohtud asjaomase praktika kohta statistikat.

Ühestküljest näikse viimasel ajal ühiskonnas rohkem olevat tõstatatud meestele tähelepanu pööramise vajadus, seda just seoses meeste eluea, tervise ja surnuks töötamisega. Samas sisuline riigis aetav (sotsiaal-)poliitika on aga väga meestevaenulik. Kui midagi on halvasti või valesti, kotitakse ikkagi ennekõike mehi. Kui mees pole piisavalt heal järjel või tal on teatud raskusi, millega ta võiks mõistmise ja kõrvalise abi toel toime tulla, tembeldatakse ta lihtsal jobuks. Sest nii on ju lihtsam ja mugavam. Nagu prügigagi enne kui see veel tarvitamiseks kõlblik ese oli.
Sel põhjusel, ehk sellise üldise suhtumise tõttu, ei pöördugi mehed reeglina abi saamiseks ka asjaomaste instantside poole, ehkki nad võiksid teinekord ka abi saada. Kui aga asi on mehe jaoks väga hull ja ta väljapääsu ei näe, valitakse pahatihti vabasurma minek.

Abitus suure palgaga

Väga värskendav, naljakas ja Contralikult vaimukas oli tema järjekordne sõnaseadmine ETV saates Erisaade muusikaklipis, mis oli üles ehitatud Anne Veski kuulsale laulule „Jätke võtmed välja poole“, mis tögas rahvasaadikute „muret“ kõrge palga pärast ja mida diiva ise ka esitas.
See oli kogu temaatikat oma totruses ehedalt paljastav ja mõnusalt groteskne, et ainult lollakas ei mõista kui idiootlik on poliitikute teeseldud mure oma ebanormaalselt suure, pidevalt kasvava ja rahva õiglustundele sülitava (eriti praeguses jahtuvas majandusolukorras, kus paljud inimesed kaotavad oma töökohad) palga ja muude soodustuste pärast ning kui abituks ennast tehakse selle normaalsele tasemele ja alustele viimisel. Huvitav kuidas poliitikud ise oma tola mängimisest aru ei saa või on nende nahk nii paks ja saamahimu nii suur, et neid rahva arvamus ja suhtumine lihtsalt ei koti. Ilmselt seda kõike. Küll keelab palkasid külmutada Põhiseadus, küll president. Aga tahet ja siirast soovi oma palkasid ja hüvesid normaliseerida ei paista kuskilt. Kuulda on ainult õigustusi ja vabandusi takistuste kohta. Aga kes käsib teil, rahvasaadikutel, oma palka n-ö külmutada? Viige see normaalsematele alustele milleks võib endiselt olla selle seotus keskmise palgaga. Aga mitte viimase kvartali aritmeetilise keskmisega (mil palgad aastas on kõige kõrgemad), vaid kogu aasta kuu keskmise mediaanpalgaga! Ja seda kõigi poliitiliste ametikohade osas, alates rahvasaadikust lõpetades presidendiga. Rahvasaadiku osas võiks palk võrduda näiteks aasta keskmise mediaani kolmekordse summaga. Mediaani keskmisega sidumine oli ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhata Marje Josing'u ettepanek - üks väheseid tarku mõtteid, kui mitte ainuke, mis ma tema suust kuulnud olen. Üldist mulli (mis võib olla nii ja võib olla naa) oskavad väga paljud ajada.
Mediaaniga sidumine paneks loogiliselt poliitikuid ka rohkem rahva üldise heaolu peale mõtlema ja selles suunas tegutsema. Lihtsalt vähem motiivi makromajanduslikeks sahkerdusteks ja kunstlike olukordade loomiseks, mis vaid statistikas näitavad rahva paremat elujärge aga tegelikkuses kajastab ca 20...25% jõukama elaniku elujärje paranemist.
Ei usu, et Põhiseaduse § 75, mis riigikogu liikmete tasu käsitleb, sisuliseks mõtteks on keelata rahvasaadikuil oma palkade normaliseerimist selle sidumisega adekvaatsema alusega. Kui kohtumenetluses annab seadus tõlgendamise võimalusi, siis interpreteeritakse seadusandja mõtet võttes aluseks seaduse üldine mõte ja seadusandja tahe. Nüüd ei suuda see seadusandja, milleks riigikogu ju on, ühtäkki oma tahtest aru saada või seda selgelt formuleerida. Kui Põhiseadus piirabki rahvasaadikuil oma kooseisu palga üle otsustamist, siis on selle mõtteks ennekõike endale suuremate hüvede määramise ärahoidmine mitte ei vastusta nende vähendamist. Kui meie rahvasaadikud ja muud poliitikud suvatseks asjale vaadata riigimehelikust vaatevinklist, peaks nad sellisest lihtsast põhimõttest ju aru saama ja ei tohiks tekkida mingit vastuseisu toimimaks riigi ja rahva huvides, milleks oma palga ja hüvede kärpimine kahtlematult oleks.

Poliitikute jutt on tühi möla

Seda paraku kahjuks ka härra president Ilvese jutt.
Seda, kas inimene räägib paikapidavat ja mõistlikku juttu või ajab populistlikku mulli, saab kõige paremini hinnata ikka tagantjärele. Eks sellele viitab teatud üleoleval moel ka rahvatarkus, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Nii on see ka president Ilvese kõnega. Vaadake, mida härra president väidab kõigest napid kuud enne üleüldist ülemaalilmset majanduslangust oma 2007 a vana-aasta lõpu kõnes Eesti rahvale (all esimene klipp): "Neil, kes ennustavad krahhi ei ole õigus. Nad eksivad." Praegusel kõrge inflatsiooniga perioodil tuleks investeerida...
Väga tore positivistlik jutt, aga paraku mitte paikapidav ja eksitav oma populistlikkuses.
Tasub kuulata-vaadata, mida härra president räägib nüüd, detsembris 2008, oma läkituses Youtube'is (teine klipp).