Milles seisneb Keskerakonna edu valimistel?

Nüüd, kus kohalike omavalitsuste valimised on värskelt seljataga kostub meedias korduvalt küsimist, milles seisneb Keskerakonna edu. Arutleme sel teemal siis pisut.

Propaganda ja reklaam. Enda heaks ja tegijaks rääkimine. Aktsioonid, nagu näitemängulik küttepuude ja talvekartulite jagamine, varasemalt (võib olla ka sel aastal) avalduse esitanud pensionäridele „Jakobsoni“ eraldamine, oma positiivse tegija ja hoolija/aitaja imago rõhutamiseks. Samuti sotsiaalsed töökohad (koristajad, reisisaatjad jms.), mida ei saa puhtalt propagandana käsitleda kuna need suurema poleemikata töötust arvestades eluliselt vajalikud ja olulised, ent oli siiski ka rakendatud valimiste propagandavankri ette.
Pole kahtlust, et propagandas tegemise oskuses ja ulatuses ületab Keskerakond oma konkurente. Kellele see on kahe silma vahele või kuulmata jäänud? See õnnestus ja töötas hästi, nagu valimistulemused tunnistavad.

Propagandaga on sama nagu kollase ajakirjandusega – lihtne, pinnapealne, aga jääb hästi külge. Põhimõtteliselt nagu pask. Ja mida massilisem, seda suurem mõju, sest alati leidub ohtralt neid, keda ei huvita õige-või-vale, võlts-või-ehtne peensused, vaid tahavad lihtsaid lahendeid ja jõuliseid loosungeid. Muidugi teisele osale rahvast, neile, kes viitsivad mõelda ja mäletavad, on taoline propaganda tülgastav ja eemaletõukav. Aga kuulge, paljukest siis selliseid on? Pealegi nende hääled jagunevad laiali paljude teiste erakondade, valmisliitude ja üksikkandidaatide vahel.

Vastandumine riigile. Eriti efektiivne kui riigil tervikuna halvasti läheb, aga linnal seis suhteliselt parem. Väga hea võimalus näidata konkurentidest valitsusparteisid oskamatute ja saamatutena. Eriti kui sellist sõnumit toetavad ka eespool märgitud teatraalsed aktsioonid. Pärnus, kus linnakassa tühi ja raskusi üle jõu võetud laenude teenindamisega, selline skeem muidugi ei töötanud.

Panustamine venekeelsele elanikonnale. Venekeelne elanikkond on keskerakonnale ülimalt tänuväärne kontingent, kellele nad saavad vaatamata venelaste oma väikestele üritajatele (n. Klenski) vähemalt 80% kindlusega arvestada. Venelastele on Keskerakond olnud orienteerunud nende asutamise algusest saadik, kaasates neid oma ridadesse, volikogudesse ja muudesse juhtorganistesse hoolimata nende riigikeele oskuse puudumisest, ja võimalik, et ka ebapädevusest. Aga pole hullu, küll mõni keskerakonna staažikam liige, nagu Elmar Sepp, annab värviliste pliiatsitega märku kuidas hääletada.
Vastandumine riigile toimus ju ka venekeelset valijaskonda silmas pidades. Mäletame kuidas 2007 a aprillis pronksiöö mäsu päevadel oli Savisaar vait kui sukk. Temalt ei tulnud oma valijaskonna aadressil ühtki korralekutsuvat, riigikorda ning seadust austama ülekutsuvat sõnumit. Ehkki oleks võinud ja pidanud tulema, kui me räägime riigimehest. Selmet tuli ta aprillimäsu järel välja põgusa küsimusega hoopis valitsuse aadressil: „miks venelasi pekstakse?“. Loomulikult tundsid siis mässulised ja nende mõttekaaslased, et neil on oma mees Odessas. See oli vastuvõetamatu nii mõnelegi erguma sotsiaalse närviga keskerakonna liikmele, kes seepeale erakonnast välja astusid (või vähemasti üritasid seda teha, mida hilisemate uudiste valguses tuleb öelda).
Hiljem (aga ka varem) on Savisaar Eestis resideeruvale nõukoguliku mentaliteediga kontingendile oma lojaalsust tõendanud kohtudes korduvalt Venemaa valitsuse ehk partei „Ühtne Venemaa“ esindajatega.
Mida kehvem või problemaatilisem on venelaste seis Eestis ajal kui Keskerakond võimul ei ole, seda tugevam on Keskerakonna positsioon venekeelse elanikkonna hulgas. Kahtlemata ei pruugi sellised probleemid olla alati põhjendatud ja suuremad kui eestlastel - rahulolemastus võib olla abistatud ja konfrontatsioon tekitatud kunstlikult. See ei ole ka kuigi keeruline kuivõrd venelased eelistavad elada n-ö teises inforuumis ja tarbivad Venemaa valitsuse kontrollitud ja kohitsetud meediat.
Muidugi ei saa alahinnata Savisaare jõulise imagoga isiku sümpatiseerimist venelastele - selline autoritaarne patuška tüüp, mis karmi ja „õiglast“ kätt ihkavale vene hingele on ikka hästi peale läinud.

Muud faktorid. Keskerakonna kui kehvemini toimetulevate inimest kaitsja oreooliga jõu (mitte, et see peaks olema objektiivne reaalsus) valimisedu toetavad sellised arengud nagu rahvastiku vananemine, ehk pensionäride hulga suurenemine ühiskonnas (eeldusel, et nende toimetulek on vilets), venekeelse elanikkonna suurenemine (nii sisserände kui juurdekasvu tulemusel), töötuse suurenemine ja muud sotsiaalset viletsust, rahvagruppide hõõrdumist, materiaalset kihistumist ja igasugu muud ühiskonnas süvenevad probleemsed tendentsid.
Seda kõike kroonib teiste erakondade poolne Keskerakonna materdamine ja kriitika. Mitte, et see oleks põhjendamatu, aga see tekitab paljudes kaastunnet Keskerakonna kui nõrgemate ja kehvamalt toimetulijate kaitsja suhtes. Liiati annab negatiivse tulemuse ründav hoiak suure rahva mandaadiga erakonna või ka üksikkandidaadi aadressil. Paljude, sh. n-ö normaalsete inimeste jaoks on vastuvõetamatu kui valimispropaganda rajatakse mingile üksikule erakonnale/isikule vastandumisele. See võib toimida kui rünnaku sihtobjekt on läbinisti õel ja paha kõigi jaoks. Aga sellist olukorda vaevalt kunagi esineb. Ka kõige suurematel kaabakatel leidub lojaalseid toetajaid ja nad võivad pälvida sümpaatiat ja poolehoidu. See kõik on kinni vaatleja rakursist.
Valimisdebattides, pean silmas just viimast ETV-s toimunud Tallinna linnapeakandidaatide oma, oli üsna trööstitu kui kõik pidasid oma pühaks kohustuseks materdavad Savisaart, kes ometi „on ju nii palju ära teinud“. Pidades silmas valimistulemusi ja häälte püüdmist, on see väga lühinägelik taktika, mille üle jääb vaid imestada, et sellest pole veel aru saadud ja õppust võetud. Muidugi on samaga vastanud ka Keskerakond ja Savisaar, ehkki Savisaarele on suutnud end avalikkuses (vähemasti väga suurele kontingendile) paremini näidata kui tegijat ja oma rea ajajat konkurentidest kiusajate kiuste. Võibolla põhimine, mis Savisaart ja teiste erakondade juhtpoliitikuid eristab, on Savisaare parem inimpsühholoogia tundmine (kas siis omast tarkusest või nõuandjate toel või mõlemit) ja selle oskuslik kasutamine.

Põhilised vead, mida erakonnad poliitikat ajades ja võimu teostades teevad, seisneb tihtilugu arrogantses ja distantsiga suhtumises rahvasse – st. ei võeta kuulda rahuolematute häält. Selmet läkitatakse rahvale a la sõnumeid, et olete ise lollid, te ei tea mis teile hea on jms. Selline suhtumine - ehk ammendavalt põhjendava selgitamise ja dialoogi üritamise puudumine - loob aga hea pinnase keskerakondlikku laadi strateegiale ja retoorikale, kes rõhuvad oma vaevatute, nõrkade, tõrjutute jne. kaitsja ja üldse rahva sõbra imagole.
Mis teistele erakondadele veel kasuks ei tule ja Keskerakonna kasuks mängib (isegi vaatamata sellele, et nad majanduslikult keerulisel ajal Tallinnas ja Ida-Virumaa keskustes võimul on), on liiga terav oponeerimine ning iga hinna eest võimule pääsemiseks kambavaimu („teeme kambaka“) presenteerimine. Jällegi asi, mis loob Keskerakonnale õilsa kannataja märtrioreooli ja sellega rahvas poolehoidu tekitab.

Üldises plaanis on iga hinna eest ja võtetega võimule pürgimine selliseid võtteid kasutava erakonna renomeed pikemas perspektiivis kahjustav ja ka teatud hulgas oma valijates usalduse kaotamist põhjustav. Las moodustab valitsuse see, kes valimised võitis, siis on rahvale kõige ehedamalt selge ja nähtaval millist poliitikat see seltskond ajab, ehk milline on nende tõeline pale. Kui aga võimule saamise nimel punnitatakse kokku koalitsioon, on tavaline praktika, et selles osalevate erakondade valimislubadused lahustatakse ja tasalülitatakse üksteise uljamad valimislubadused, mida muidugi võidaksegi soovida kuivõrd neid on ilma ebapopulaarsete ohvriteta liiga raske, kui mitte võimatu, ellu viia. Avalikkuse ees veeretatakse aga vastutus oma valimislubaduste murdmisest koalitsioonipartnerite kaela, kes ei lasknud nende häid ideid läbi. Muidugi teatud, valijatele väljakäidud, vekslite osas toimib ka selline stsenaarium, kus igal koalitsioonipartneril võimaldatakse oma mõne valimislubaduse teostamine, aga nende täitmiseks tehakse mõni väga ebapopulaarne ja rahvast ärritav kompromiss. Et praktiliselt alati on valimislubadused seotud eelarve ja rahaga, siis tähendab see mingite maksude (ka riigilõivud, tariifid, trahvid jne.) tõstmist ja/või kuskilt raha äravõtmist, mõne riigiettevõtte (sh. infrastruktuuri) müüki jms.
Sellises momendis peitub põhjus miks rahvas peaks erakordselt kriitiliselt kaaluma erakondade valimislubadusi (olgugi nad meeletmõõda ja kõigiti vahvad ja toredad) ning küsima poliitikutelt/kandidaatidelt, kui palju nende lubaduste teoks tegemine maksab ja kust see raha võetakse, kui niigi pole finantsilisi vahendeid piisavalt, kuivõrd eelarveid pidevalt vaid kärbitakse. Väga kerge on lubada, raske aga teoks teha. Veelgi raskem teoks teha nii, et mingi muu valdkond, mida valimislubadus ei hõlma, ei kannataks.

Valimistulemusi vaadates on positiivne valdades kohalike valimisliitude edu erakondade ees. Kohalikud valimisliidud võitsid tervelt 118-s vallas. See annab tunnistust maainimeste kainest kaalutlevast meelest ja nn talupojamõistuse olemasolust. Sisuliselt ei ole mingit mõtet eelistada suuri erakondi kohalikele valimisliitudele ja üksikkandidaatidele. Pigem vastupidi. Kindlasti teavad väiksemate kohtade inimesed ka paremini oma kandidaate – kes mida on teinud või öelnud, ehk millise inimesega on tegu. Anonüümsuse ja hämamise moment on väga väike.

Mis toimub piimahinnaga...või õigemini, miks toimub?

Juba mõnda aega toimub jaekaubanduses arusaamatu piima hinna langetamine, mis on nüüd jõudnud koguni 3,90 krooni liitri eest Maximas, Rimis, Säästumarketis, 3,80 krooni liitri eest Grossi toidukaupades ning mõningatel andmetel 3,70 Prismas. Samas kui bensiiniliitri hind on peale mõningast alla minekut kevad-suvel tõusnud 16.- krooni liitrist (A 95). Alles mõned kuud tagasi oli kilepiima liitri hind jaekauplustes 6,90 ja rohkemgi. Mis siis toimub piima hinnaga, miks kaupmehed just selle joogi hinda tootjate jaoks ebamõistlikult madalale langetanud on? Seda nii, et piimatootjad, kes niigi on hädavaevu omadega on toime tulnud, on sunnitud sellise olukorra jätkumisel pillid kotti panema. Miks ei toimu midagi sellist mahlade hindadega või õlle hinnaga või pudeli vee ja muude mullijookidega, või üldse muude toidukaupadega?
Minu teada ei ole piim küll olnud populaarsem jook kui muud eelnimetatud. Seda enam võrdse hinnataseme juures.
Ei oska küll hetkel pakkuda selget ja kindlat versiooni millest selline hinnasõda just piima hinna üle. Igatahes väga imelik see asi tundub. Ebatõenäoline on, et selle taga on vaid ja ainult kaupmeeste suur kihu konkurentidest rohkem piima läbi müüa. Võibolla on asi nii nagu kirjutab e24.ee majandusrubriigis uudise „Talunikud: hinnasõda piimaturul hävitab Eesti piimatootmise“ kommentaariumis „kapitalistide rünnak“

„Rimi ja Säästukate omanik on Rootsi ICA Groupile kuuluv ICA Baltic AB, Prismade omanik Soome Tarbijateühistute Keskühistu (Suomen Osuuskauppojen Keskuskunta). Need organiseerivad tootjate pankrottiajamise ja siis tulevad meile appi "põhjamaade investorid". Raha ei haise, äri seda enam.“

Ehk ülemaailmse vabaturumajanduse viljad? Kui tugevama positsiooni omajad (suurema finantsreserviga ettevõtjad) soovivad, kasutavad dumpingut suretamaks välja ausat konkurentsi ja võitmaks turgu. See on kindlasti üks versioon.

Piima hinnaralli pooldajate ja riikliku regulatsiooni vastaste retoorika on hüperliberaalse majanduspoliitika keskne: „see on vabaturumajandus“; „riigi sekkumine on lubamatu ja mõttetu“; „turg korrastab end ise“; „kus riik siis on kui hindu tõstetakse“ jne. - ehk osade arvates olekski normaalne kui ühe väikeriigi põllumajandus põhja lastakse ja see kaob. Miks see nii toimub ja mis sellest lõppkokkuvõttes inimestele nn tarbijatele head sünnib (või kas üldse), selle üle väga mõtlema ei vaevuta. Sest ise-enesest on ju madalad hinnad tarbijale meelepärased. Eeldada ja arvata, et praegune olukord, kus piima on väga mõnus odava hinnaga osta ja et see nii jääbki, on väga lühinägelik ja enesepetjalik.

Sellise olukorra ja tendentsi jätkudes saame mõnda aega odavalt head piima osta, kui aga Eesti oma piimatootmine on hääbunud, ei ole muud valikut kui osta poest kalli raha eest välismaa päritoluga piimajooki. Pealegi tekib ühe majandusharu kokkuvarisemisega juurde hulk töötuid, kindlasti aga majanduslikult palju viletsam järjel kontingent kui praegu, sest peavad ju nemadki uue rakenduse leidma ja vaevalt, et sama tasuvat tööd, mis neil seni oli, leida on.
On’s see, mida soovime?
Tasub tähele panna kuidas üle maailma suurkorporatsioonid, konglomeraadid, olulise turujõuga ettevõtted ja monopolid tegutsevad – üks võte ongi hinnadumpinguga, aga ka riukalike tingimustega/röövelike sanktsioonidega siduvate lepingutega konkurentide väljasöömine ja turu hõivamine. Väikestel pole sellist finantsilist „rasvakihti“, et sellised rünnakud üle elada. Teadjamad teavad kuidas on toiminud IT alal Microsoft, Ameerikas jaekaubanduses Wal-Mart jne. Kindlasti on veelgi paremaid ja drastilisemaid näiteid eba-ausate või jokk võtetega turu hõlmajatest.

Siinkohal on paslik soovitada inimestel tarbimisest ja vabaturu toimimisest arusaamisvõime avardamiseks vaadata järgmist videoklippi.

Kardetud kõmulised filmid

Vahelduseks tänavatel õilmitsevate kollase ja rohelisega raamistatud „ülitarkade, supervõimekate ja palju tegevate Big Giant Head’ide tõtt vahtimisele ning oma kalli aja poliitikute kakamängude jälgimisele raiskamisele, soovitan pigem vaadata üle maailma laineid löönud/furoori tekitanud Peter Joseph'i dokumentaalfilme Zeitgeist, The Movie, Zeitgeist Addendum ja The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation (Filme saad vaatama asuda ka siinsamas tekst all)
Mitte, et ma need alles avastanud oleks - olen nendega juba mõnda aega tuttav, nagu ka filmis kajastamist leidva ühiskonnadisaineri ja mõtleja Jacque Fresco Venus Project'i ideedega -, aga lihtsalt usutavasti on endiselt väga palju neid, kes pole neid filme veel näinud, aga juhtumisi nende otsa sattudes võiksid leida ehk piisavalt huvi ja aega neid vaadata. Seda enam, et nüüd nad on tänu Taunz'ile ja online filmide subtitreerimist võimaldava saidile Overstream kättesaadavad ka eesti keelsete subtiitritega.

Filmid on üle maailma tekitanud väga palju kõmu ja diskussiooni ning pannud aluse koguni laialdaselt populaarsust koguvale samanimelisele ülemaailmsele liikumisele The Zeitgeist Movement. Muidugi, nagu alati teravate ja põhimõtteliste teemade püstitamisel (n juudiküsimus, holokaust, inimtegevuse osa üle-maailmses kliimasoojenemises, aga ka prostitutsiooni legaliseerimine, puskariajamise legaliseerimine, kergete narkootikumide legaliseerimine, tulumaksu vähendamine, astmeline tulumaks jne. jne.), tekkib vähemalt kaks polariseeruvat vastasleeri - pooldajad ja vastustajad. Vastustajad, keda vahest saab nimetada eitajateks või pehmemas vormis skeptikuiks, peavad Peter Joseph'i filme vandenõuteoreetikute soperdisteks ja fantaasiaks (vt. Eesti Ekspressi artikkel „Vandenõude puntras“). Olgu nende filmidega kuidas on - ehk võibolla tõesti on mõni asi neis ülevõimendatud või esitatud teatud rõhuasetusega vaatevinklist - tuuakse neis ometi esile väga intrigeerivaid fakte ja põhimõttelisi küsimusi, mida ei saa eitada. Vähemasti pole seda asjaomased, kelle pihta ja suunas kriitika käib, veenvalt teinud. Pigem on valitud totaalne vaikimise ja pea liiva alla toppimise taktika. Muidugi on osad olemuslikult konservatiivse ja "elu on lill, mis te virisete" suhtumisega tegelased neid filme püüdnud diskrediteerida ja naeruvääristada. Mitte väheoluline ei ole seejuures aga, et skeptikute poolne filmis esitatud väidete ümberlükkamine on olnud väga rabe ja mitte vett pidav. Appi on võetud valedki (millest need filmid suuresti ka räägivad).

Zeitgeist’i tõstatatud teemad on nii sensitiivsed, et peavoolu meedia pole julgenud neid käsitleda. Mine tea, võibolla on see neil ka kuskilt ülevaltpoolt see ära keelatud. Isegi Eesti, mis on ju vaba ja sõnavabadust toetav riik, riigitelevisoon ei ole söandanud kõnealuste dokfilmide näitamist oma kavva võtta. Ehkki hilja-aegu näidati laiale avalikkusele ära väga intrigeeriv "The Soviet Story“ / „Nõukogude lugu", mis pole sugugi vähe paljastav, vähe koledusi presenteeriv ning teatud osas ka postsovjeetlikke ühiskondi lõhestav ja polariseeriv film. Miks ei võiks ETV oma dokfilmide sarjas (n Välisilm) käsitleda ja näidata ka Peter Joseph'i kõnealuseid filme? Võiks, ja peaks, vägagi!
Ennekõike oleks kogu vaba ühiskonna ja iga üksikisiku hüvanguks kui inimesed mõtleks oma peaga ja piiranguteta nägemaks ja käsitlemaks erinevaid probleeme ja nähtusi ühiskonnas, ajaloos (ja ka mujal) erinevate vaatenurkade alt. Ainult nii saame liikuda parema - eetilisema, moraalsema ja hoolivama ühiskonna poole ja jõuda lähemale tõele. Tõde aga teadupärast, teeb vabaks.

Zeitgeist, The Movie / Ajavaim


Zeitgeist Addendum / Ajavaim lisa


The Zeitgeist Movement Digital Slide Presentation

Kas riiki juhivad ja otsuseid langetavad idioodid?

Igatahes selline mulje jääb kui vaadata, milliseid otsuseid teevad, ja milliseid jällegi ei tee, valitsus ja riigikogu üha jätkuva, ja võiks öelda ka süveneva masu piiratud tingimustes. Ühest küljest valitseb üldteada üldine raha puudus, mille pärast murtakse pead, kuidas riik toimivana ja jätkusuutlikuna hoida, mis pragmaatilisel tasandil tähendab - kust leida lisaraha ja kust kulusid kärpida. Kärbitud on juba üksjagu ja jõudsalt. Nii, et nii mõnigi minister ja poliitik on tõdenud, et lisa kärpida pole enam kuskilt. Ometi ollakse riigieelarve mõttes taas lõhkise küna ees. See vajab tasakaalus hoidmiseks taaskord riigikulude kärpimist. Ministrid, kaitstes oma valitsemisala, on pööranud pilgud teistele valdkondadele, kust, neile tundub, et võiks kärpida küll (n. Aaviksoo sotsiaalsfääri kohapealt).
Analoogne - teistelt ära ja pea-asi, et endal hea oleks - on kahjuks valitsev mõtteviis. Nii võtab üha enam hoogu poleemika sotsiaaltoetuste ja pensionite vähendamise üle, õigustusega, et vastavad kuluread on riigis ühed suuremad.
Kui sellist teemat tõstatades näikse poliitikud olema ära unustanud või siis silmad kinni pigistanud tõsiasja eest, et reaalselt ongi palju sotsiaalabi vajajaid ja pensionäre, siis lähenevad kohalike omavalitsuse valimised hoiavad erakondade juhtpoliitikuid selles küsimuses selgelt ohjes. Ükski neist pensionide vähendamise möödapääsmatusest selget avaldust teha ei julge, ehkki käed selle järele hirmsasti sügelevad. Selmet kinnitatakse pühalikult, et pensionide kallale küll ei minda ja see on mõeldamatu. Sealsamas tõugatakse aga šotile teise või koguni ei tea mitmenda järgu parteilasi, kes justkui siis omatahtsi ja omast siirast tarkusest sääraste pensionide, sotsiaaltoetuste kärbete avaldustega esinevad, paisates avalikkuse ette hulga erinevaid variante – küll pensionide maksustamisega, küll lihtsalt nende piiramisega jne. Et las need töötavad pinnast ette ebapopulaarse otsuse läbiviimiseks. Ei imesta, kui peale kohalike omavalitsuste valimisi ei ole poliitikutele pensionid ja sotsiaaltoetused enam mingi püha lehm ja kärbeteks lüüakse neile uljalt küüned taha.

Sealsamas, kui riigieelarvet kimbutab krooniline raha puudus ja otsitakse kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid kohti, kust raha kokku tõmmata, on jõus reformikate eestvõttel seadustatud tulumaksu iga-aastane alandamine protsendi võrra (Tulumaksuseadus § 4), tänu millele jääb riigil saamata sadu-miljoneid kroone maksutulu. Peab ikka mõistus olema, tõepoolest, alandamaks majanduse tervise seisukohalt kõige õigustatumat maksu, mille protsendi-paarine alandamine kedagi rikkamaks ei tee ja selle mitte vähendamine ka kellelegi koormat ei kujuta, ning tõstmaks riigitulude kompenseerimiseks kaudseid makse nagu aktsiisid, riigilõivud jms., mis tõstavad strateegiliste kaupade hindasid ja läbi selle üldist elukallidust ehk süvendab olemuslikult nõiaringi, millest sõnades justkui välja püüda üritatakse.

Küünilisel kombel tõuseb pensionide ja sotsiaaltoetuste kärpimise poleemika taustal vastavalt seadusele vanemahüvitise maksimum määr - kolmekordne Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus. Viimase kinnitab vabariigi valitsus järgmiseks kalendriaastaks hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. septembriks eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu andmete alusel (Vanemahüvitise Seadus § 3 lg 4). Ja et eelmise aasta vastav näitaja tõusis, tõuseb ka maksimaalne vanemahüvitis.
Lisaks sellele, et vanemahüvitise baseerumine palga suurusel, mida lapsevanem sai enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, on põhjendamatu ja ebaõiglane (miks ja kuidas ta on, on kavas kirjutada eraldi lugu), tekitab see ka ühiskonnas selle liikmete vahel asjatuid pingeid. Pensionärid, kes on oma elutöö riigi ja ühiskonna heaks teinud ja paljud neist oma lapsed üles kasvatanud, peavad taluma noorema generatsiooni laiutamist ja halvustavat suhtumist. Niisamuti tekitatakse nooremale generatsioonile pensionäridest e seenioritest mulje kui muidusööjatest ja riigivaevajatest, kes elavad head elu ja muudkui vinguvad saades raha mitte millegi eest. Sellisest, ühiskonnas valitsevast kahetsusväärsest väärastunud arusaamast räägib hiljuti avaldatud uuringu tulemused, kus suur osas Eesti noori peab pensionäre ühiskonnale koormaks. Sellise, sisuliselt sallimatu, arusaama tekkimine ja ulatus on äärmiselt kahetsusväärne ja ohtlik. Taoline mentaliteet ühiskonna nõrgemate ja abitumate liikmete suhtes oli omane natsi Saksamaale.
Vanemapalga kõrgel tasemel hoidmise tegelik põhjust tuleks vast otsida otsustajate isikutest. Nende isiklikest motiividest ja omakasust. Niikaua kui asja üle otsustamise juures on noored isad (n. Taavi Rõivas, kes igakülgselt, sh. demagoogiliselt, kaitseb vanemahüvitise palgal), on muutused normaalsuse suunal väga visad teostuma.
Muidugi on kärpimise mõttes pühaks lehmaks riigikoguliikmete, aga ka ministrite, presidendi jt. keskmisel palgal põhinevate ametnike oma töötasud ja hüvitised. Neid keelavat muuta Põhiseadus, mis ei keela küll näitamast üles vastutustundlikku ja riigimehelikku käitumist ning Põhiseaduse muutmise algatamist eelnimetatud seltskonna töötasude normaalsematele alustele viimiseks. Kusjuures väärib märkimist, et Riigikohtu üldkogu lisas oma otsusele riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel, et riigikogu liikmete tasu vähendamise või selle arvutamise aluste ümberkujundamise väljaarvamine põhiseaduse § 75 keelu kohaldamisalast on võimalik Põhiseaduse kiireloomulise muutmise teel. Sellisteks sammudeks aga riigikogul, millegipärast, initsiatiivi napib.

Tulude osas käib arutelu suht primitiivselt selle üle mida riigivarast ära müüa. Paraku on müüki pandud objektide vastu huvi olnud väga tagasihoidlik või sootuks olematu. Risti pole ette löödud kogu rahva vara, mida mets, maa ja loodusressursid endast kujutavad - müüki panemisel. Töö riigimetsa mahaparseldamise nimel kujutab riigi vaesustamise mõttes suurt ohtu. Ehk kui selles osas esialgu on ka ülesostjate huvi esialgu madal – kes teab, võibolla ka targu, naeruväärse hinna saavutamiseks – võib Eesti „ühel heal päeval“ korraga hulgast metsast lage olla.
Selle järel jääb valitsuse juhil ilmselt sama „targalt“ üles astuda, kui Ansipil uue töölepingu seaduse jõustumise järel augustis kommenteerides tööpuuduse jätkuvat kasvu, et tööandjad olge ikka normaalsed ja rakendage pigem osalist tööaega kui koondate töötajaid. Mis häda peaks olema kapitalistil/omanikul tegeleda sotsiaalabiga või ka riigi huvidele vastu tulemisega, liiati kui riik on andud neile tegutsemiseks vabad käed, ja omaniku põhihuvi on kasumi teenimine? Valitsus ise ei toimi riigi ja ühiskonna laiemates huvides ja siis lalisetakse, et miks asjad kehvasti on ja omanikud/tööandjad nii omakasupüüdlikult tegutsevad.

Seega säästa ja riigieelarve tasakaalu üritatakse mõistusvastaselt päästa elanikkonna kõige kaitsetumata ja väetimate arvelt, kes ise endi eest (enam) seista ei saa või ei suuda ja kes ise abi vajavad.

Veel üks kummaline moment olukorras, kus riigieelarves raha napib ja seda ühiskonna vasemate ja nõrgemate arvel säästa püütakse. Riik, täpsemalt Maksuamet, tahaks kangesti küüsi taha ajada osale oma ettevõtetes töötavate osanike tuludest, ehk nende töiste tulude riigimaksudele. Osanikud eelistavad palga asemel aga dividenditulu, mis on maksude optimeerimise seisukohalt ju ka igati arusaadav ja loogiline. Miks peaks üks ettevõtja tahtma oma sissetulekust suurt osa riigile ära anda? Riik aga, selmet luua normaalne maksuseadus ja maksustada igasugust ettevõttest välja võetavat tulu, mängib hoopis lolli püüdes ära arvata ja tuletada kui suur on osaniku tööpanus oma ettevõttesse ning kui palju ta peaks selles eest omale palka välja kirjutama. Selle tarvis produtseerib Maksuamet maksustamise juhendeid jms. pahna, mille advokaadid kohtus pihuks-ja-põrmuks teevad. Taaskord üks tohutu raiskamise koht riigile, selmet see võiks olla arvestatav tuluallikas.

Kogu seda ülalkirjeldatud spektrit vaagides teevad valitsus ja poliitikud justkui kõik endast oleneva, et riik põhja lasta, ühiskond vaesustada ja kogu kupatus sandikopikate eest ära müüa.

Võrdsed ja veelgi võrdsemad

Masu ajal on aktuaalsed teemad nii hinnad kui teenistus, ehk palk. Ajal, kui üldine hinnatõus on oluliselt pidurdunud ja paljudes valdkondades tublisti langenud, drastiliselt on kasvanud töötus (ulatudes Eestis mõningatel hinnangutel koguni 70 000 inimeseni või üle 17%), tublisti langenud palgad, üha nõrgeneb riigi võimekus ja ressursid ühiskonna toimimiseks elutähtsaid funktsioone ülal hoida jne., ei ole need muutused ometi vastavasuunalist mõju avaldanud riigikogulaste palkadele.
On selge, et rahvasaadikute palk ja hüvitised (vt. RT Riigikogu Liikme Staatuse Seadus 7. pt.) riivab tugevalt rahva õiglustunnet, kes masu mõju oma nahal igapäevaselt tunda saavad. Paljud on sunnitud sisuliselt peost suhu elama. Kõikide märkide järgi suureneb selline kontingent lähiajal ulatuslikult.
Ehkki riigikogujad pidid mõni aeg tagasi avalikkuse survel omale tuhka pähe raputama ning etendama teatrit oma hüvitiste kärpimise ja palkade külmutamise võimaluste otsimisest, püsib Status quo. Sest Põhiseadus keelavat (ilmselt PS § 75) oma palku nii vähendada kui külmutada. Küll ei keela see aga Riigikogu kantseleile esitamast restorani, taksosõitude, majoneesi jne. arveid kulude hüvitamiseks.
Riigikogulaste õiglase töötasu ja hüvitiste küsimus on ajakirjanduses taas käsitlemist leidnud. Tahaks loota, et see teema ei taandu huviorbiidilt enne kui riigikogu on lõpuks vastu võtnud otsuse(d) viimaks saadikute, aga niisamuti ka valitsuse liikmete ning teiste, riigikogujatega sarnastel alustel palgasajaate hüvitiste (palk, esinduskulud jms.) kooskõlla konjunktuuriga ehk võrreldavasse konteksti muude ametikohtade töötasude ja palgatasemega...ühtlasi üldsuse ootustele vastuvõetavasse suurusjärku ning selle tuletamise õiglastele ehk normaalsetele alusele. Kui Põhiseaduseadus (§ 75) keelab riigikogul otsustada käesoleval koosseisu hüvitiste üle, saab ta seda teha ometi järgmise kooseisu kohta, mida siis ka ootaks. Samas ei keela keegi riigikogujaid näidata üles riigimehelikkust ja vastutustunnet ning loobuma kuluhüvitistest ja/või teatud osast palgast kasvõi selle annetamisega heategevatele sihtasutustele või kandma riigikassasse. Kahjuks on praktika selline, et pigem annetab pensionär oma napi pensioni kõrvalt kogutud säästud kodulinnale, kui rahvasaadik saab aru oma ebanormaalselt, teenimatult suurest ning rahva õiglustunnet riivavast hüvitisest ja astub konstruktiivseid samme saadikute ebaproportsionaalselt suure hüvitise vähendamiseks ja viimiseks normaalsetele alustele.
Ei ole normaalne, et ja suvel üle 2 ja poole kuu (PS § 67) sisuliselt lulli lööv saadik saab kuus alates 52 500.- krooni palka olukorras, kus enamus inimesi saavad palka alla riigi aritmeetilise keskmise (Statistikaameti andmetel märtsis 2009 a 12 373.- krooni) või on sootuks töötud. Ometi peetakse ka vaid neljakohalise numbriga palga saajate töötasudelt kinni riigimaksud, millest ka Toompea härradele-prouadele palka ja hüvitisi makstakse. Kus on siin loogika, rääkimata vastutustundest ja riigimehelikkusest? See on veel eraldi teema, mida ja kuidas tavakodanik oma palgalt makstavatelt maksudelt riigilt sotsiaalteenuste (arstiabi, haridus, turvalisuse tagamine, pension, abirahad jne.) näol tagasi saab, kui saab.

Muidugi, kui tõstatada palga küsimus riigikogulase ees pistab too kohe kisama ja teeb teema tõstataja igati maha. Et too on kiuslik ja kade inimene, ning et seda asja pole üldse mõtet arutada, see on ei tea mitmenda järguline asi üldse riigis (Igor Gräzin’i stiil) jne. Siinkohal tasuks meenutada kuidas praegune rahandusminister Jürgen Ligi võttis toorelt ja matslikult sõimata Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli’t, kes saadikute palgateema omal ajal kilbile tõstis ja rahva allkirjade kogumise kamaania algatas. Väga võimalik, et Ligi’ga sama meelt (ka mentaalses liinis) oli ja on nii mõnigi teine poliitik või muu riigipalgaline, kelle konnasilmale Kalle Muuli initsiatiiv astus. Kõik muu võib olla probleem ja võib võtta arutluse alla ning kärbete objektiks peale nende oma palkade ja hüvitiste.
Võidakse väita, et saadikud on oma priskete palkade ja kuluhüvitiste väärilised kuivõrd nad on parimad ja võimekaimad rahva hulgast, keda rahvas ise valis. Millegipärast rahvas ei paista aga sellist seisukohta jagama. Ennekõike peavad endid parimateks ja erilisteks just rahvasaadikud ise. Pealegi, see rahva poolt valimise jutt ei kannata sisulist kriitikat ja arutelu, kuniks eksisteerivad parteide valimisnimekirjad, toimub häälte delegeerimine, mille toel saavad parlamenti paljud need - tihtilugu ühed ja samad näod või ka ustavad parteisõdurid-„noorkotkad“ - keda teps mitte sinna ei valitud. Ei ole mõtet rahva nimel suud pruukida kui puudub ka saadikute reaalne tagasikutsumise mehhanism. Ehk rahva poolt valitud olemise jutt on enamasti puhas demagoogia. Ma saan aru kui seda räägib Edgar Savisaar või Indrek Tarand või keegi muu, kelle taga on mitmetuhandeline elektoraat.
Seega, viidates määratule vastutusele ja oma erilisele positsioonile – rahva poolt valituks osutumisele – kaitsevad saadikud üleolevalt oma hiigelhüvitsi.
Üks levinud õigustusi saadikute kõrgetele palkadele ja ametihüvedele on, et kui need oleks väiksemad, ei kandideeriks parlamenti kõige paremad ja võimekamad. See on kitsarinnaline ja demagoogiline väide, mis omane neile, kes ennekõike ise endist nii arvavad.
Pigem ahvatleb suur palk, pikk palgaline seadustamata suvepuhkus ning muud hüved, pluss võimu teostamine ja ka sellega kauplemise võimalus kokku igasugu aferiste ja karjeriste, kes ongi sellele orienteeritud.
Parlamenti kandideerimise motiiviks ei saa olla raha ehk kõrge palk ja sellega kaasnevad ametihüved! Selleks peab olema ennekõike missioonitunne ja soov rakendada oma energiat, teadmisi ja aega ühiskonna hüvanguks. Ehk samad motiivid, mida riigikogulased ja poliitikud armastavad rõhutada rääkides õpetajatest, meditsiinitöötajates, politseinikest, tuletõrjujatest ja päästetöötajatest. Miks peaks riigikogulane olema töö mõttes erand? Et sinna kõlbab minna vaid kui palk ja hüved on parema kui ettevõtjana tegutsedes? Absrud.

Milles on siis probleem ja mida tuleks ette võtta? Ennekõike tuleks muuta parlamendisaadikute, aga ka teiste, riigikogujatega analoogsetel alusel riigipalgaliste ametnike ja teenistujate, nagu valitsuse liikmed, kohtunikud, president jne. palga ja hüvitiste maksmise alust ja põhimõtteid.
Palgakonsultant Urmas Orula leiab oma lähenemise põhjal, et riigikogu lihtliikme palk peaks praegusel ajal tulema kuhugi 33 000.- krooni kanti, pluss esinduskuludeks 20% palgast. Vaadates üldist palkade taset (sh. ettevõtete juhid) peaks see olema igati paslik suurusjärk. Usun, et arvestades hüvitiste ja sotsiaaltagatiste kogupaketti (mis vajaks samuti revideerimist) oleks parlamendi lihtliikme osas igati põhjendatud palgatase praeguses konjunktuuris, mis ei ületaks 30 tuhandet krooni.
Ehkki Urmas Orula näeb sellise suurusjärgu, ja teistesse palkadesse suhte tuletamist, ka aritmeetilise keskmise baasil, ei tohiks riigikogulaste ja teiste sellest alusest lähtuvate riigiteenistujate töötasu põhineda aritmeetilisel keskmisel. Saati veel IV kvartali keskmisel, nagu see praegu käib, kus palgad on tänu aastalõpupreemiatele ja ka nn orgaanilisele palkade kasvule olnud kõige suuremad.

Igati loogiline ja põhjendatud oleks võtta saadikute ja analoogsel alusel palka saavate riigiametnike ja -teenistujate palgaarvestuse aluseks riigi keskmine mediaanpalk (loe ka Tartu Ülikooli ametiühingu selle teemalist artiklit 29. 12. 2006), ehk palganumber, millest üles ja allapoole jääb sama palju palgasaajaid. Ja mitte mingi kvartali mediaan, vaid aasta keskmine mediaan. See oleks õiglane alus kuivõrd rahvasaadikute ülesanne on hea seista kogu ühiskonna, ehk kõigi valijate heaolu ja huvide eest – st. ka nende eest, kes teenivad alla mediaanpalga, rääkimata neist, kes teenivad alla aritmeetilise keskmise.
Mediaanil põhinemine on õiglane ka seetõttu, et see vastab otseselt ja paremini riigikogu otsuste kvaliteedile ja sellest tulenevalt ühiskonna elukvaliteedile. Pealegi on mediaanpalk palju adekvaatsem ja stabiilsem näitaja, mis ei allu ka virtuaalsele manipulatsioonile. Mida viimase all silmas pean, sellest allpool. Mediaanpalga muutus peegeldab adekvaatsemalt ka elatustaseme ja konjunktuuri muutuseid. Näiteks kui töötus kasvab üle teatud määra (a la tegelik, mitte Töötukassa registriline, töötusmäär ületab 10%) langevad ka enamus töötajate palgad, sh. mediaan keskmine kuivõrd mediaanpalga saaja on reaalne keskmine tööinimene. Aritmeetilise keskmise osas ei pruugi negatiivset muutust aga tekkidagi kui kõrgepalgaliste töötasu suureneb. Kitsa ringi kõrgepalgaliste palga tõusu tõukab tagant ühiskonna järjepidev kihistumine ning rikaste ja vaeste süvenev polarisatsioon - rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.
Käesolev masu aeg on sellest ju hea näide. Ehkki töötus kasvab ja palgad langevad, ei ole aritmeetiline keskmine töötasu praktiliselt langenud (Statistikaameti andetel märtsis 2009 keskmine brutopalk 12 373.- krooni), mis tähendab omakorda, et sellel näitajal palka saavate teenistujate (saadikud, riigikogu esimees, ministrid, kohtunikud, president) töötasud muudkui kasvavad.
See, et Statistikaamet ei pea arvestust mediaanpalga üle, on tehniline probleem, mida on võimalik väga kergesti ületada koostöös Maksu- ja tolliametiga.

Palkade aritmeetilise keskmisel põhinemine on veel üks põhimõtteline puudus – see genereerib ise-ennast. Ehk ülalmainitud virtuaalse manipulatsiooni moment. Isegi kui üldine elatustase ja enamuse palgasaajate palgad langevad, aga väikese ringkonna kõrgepalgaliste tipu omad tõusevad sedavõrd, et see tõstab aritmeetilist keskmist, tõuseb ka aritmeetilise keskmise alusel palgasaajate/teenistujate töötasu, mis omakorda tõstab aritmeetilist keskmist. Ehk Circulus vitiosus

Lühidalt töötasu arvestuse aritmeetilisest keskmisel põhinemine ei ole õiglane ega adekvaatne. Aeg on liikuda õiglasema, adekvaatsema ehk normaalsema rahvasaadikute, ministrite, kohtunike, presidendi jne. palgakorralduse, ja üldisemalt ühiskonna, suunas. See on oluline nii rahva ühtsuse kui ühiskonna heaolu seisukohalt tervikuna. Et paljud piirangud ja põhimõtted tulenevad Põhiseadusest, peaks riigikogu algatama Põhiseaduse muutmise. Kes seda teeks, on raske ette kujutada kuivõrd niipea kui parlamenti valituks osututakse, ka zombistutakse.

Europarlamendi valimiste lament

Kohe-kohe, ehk 7.juunil, ongi ukse ees selle aastal I valmimised Eestis. Ehkki Maarjamaa inimestele kindlasti mitte nii olulised ja erutavad kui kohalike omavalitsuste valimised sügisel, aga siiski. Lament, ehk reklaamikampaaniad, konkurentide mustamine, kaadritagused mängud ja niidi tõmbamised on täies hoos.

Olles paratamatult pidanud ära nägema mõned rahakamate erakondade teles jooksvad reklaamklipid, peab nentima, et need on äärmiselt magedad nii teostuselt kui ka sõnumilt. Ennekõike häirib siiski viimase momendi puudumine. Kõigi nende peamine sõnum seisneb omale vastu rinda trummeldamises, et küll meie oleme ikka tegijad ning just meie olime need kes omal-ajal vahvaid asju korda saatsid.

Oravad rõhuvad oma oksendamiseni tuntud keep smiling nägudele (Ojuland, Gräzin jms.) ning oma orava logole ja kollasele värvile. Muud sealt meelde pole jäänud.

Isamaa ja Respublica Liit (IRL) pole suutnud muud targemat välja mõelda kui korrutavad Laari Pehmetes ja Karvastes tuntuks saanud kärbete mantrat. Pehmete ja Karvaste Laari paralleeli silmas pidades ei ole see muud kui halenaljakas. Huvitav, kas siis reformikad ei tahagi ja ei püüdlegi selle poole, et eelarve tasakaalu saada? Minuarust nad seal valitsuses viimasel ajal ju ainult sellega tegelevadki kuidas riigi eelarve tasakaalu saada ning mida ja kust selleks kärpida tuleks. Milles siis IRL reklaamisõnumi uudsus või mõte? Täiesti arusaamatu! Uuemates reklaamides lubavad nad veel ei tea kuidas luua 50 tuhat uut töökohta. Kuidas need töökohad luuakse jääb lahiseks. Ehk tegu on lihtsalt tavapärase demagoogilise tühja valimislubadusega. Hiljem, kui lubatu ei õnnestu, saab alati tuua tuhat vabandust miks see võimalik polnud ja välja ei tulnud. A la pidime oma koalitsioonipartneritega kompromissidele minema jne. jne. Võibolla luuaksegi paberil ja paljut oma teeneks pidades nimetet arv uut töökohta kui samal ajal jääb tunduvalt rohkem inimesi töötuks.
Ma saaks aru kui IRL kasutaks ära oma rahvuslike huvide eest seisva erakonna nišši ja mängiks valimispropagandas sellele. Valimiskampaania kontekstis ei paista Reformierakonnal ja IRL mingit vahet.

Sotsiaaldemokraadid rõhuvad Ivar Padari rollis oma eestimaisusele ehk õigemini maalähedusele. Mida süldijutt ja hoburakendi kraavist välja juhatamine europarlamendis peaks tähendama või andma? Et tööd tuleks teha? Et teised seda ei teegi ja ainult Padar suudab ja oskab? Mida perset!

Keskerakonna toetus lähenevate valmiste eel on ilmselt ülekaalulalt suurim ning positsioon sestap väga hea, seda ei saa aga öelda reklaami kohta kui mitte arvestada selle koomilisust, milles ta on muidugi omas elemendis. Kesk on oma kaardid üheselt pannud konfrontatsioonile Reformiga, mis mitte just väikse hulga rahva (kelle arust kah Ansip kõigis hädades süüdi) peal näikse töötama vägagi tõhusalt. Keski telereklaamis mõjub eriti meeldejäävalt ja tore-koomiliselt ühelt jalalt teisele tatsuv autoremondi mees, kes katkise auto kõrval imestab, miks Ansip midagi ei tee. Vahva! Keep going kesikud!
Ehkki Keski valimisreklaam on nagu on, ehk saast nagu teistegi omad, peab tunnustama nende päris häid „lükkeid“ millega nad viimasel ajal on pildile saanud. Näiteks rahvusliku üksmeelevalitsuse moodustamise ettepanek võtmeministrite osas mittepoliitikutest spetsialistide baasil. Minu arust geniaalne idee ja väga tugev avaldus Keski poolt, mille vastu on väga raske vastuargumente leida. Omal ajal, ehk II Eesti Vabariigi algusaegadel, mäletan, oli päris kõvasti diskussiooni selle üle, kas riiki peaks juhtima poliitikud või oma eriala asjatundjad/spetsialistid. Siis jäi peale poliitikute valitsus, aga poliitikute valitsusel ei paista küll olema mingit eelist spetsialistide valitsuse ees kui viimase termini äralörtsitud tähendus kõrvale jätta. Pigem vastupidi, sest poliitik ei ole põhimõtteliselt huvitatud muust kui võimul püsimisest.
Mainekujunduslikus või pigem meediavõitluse mõttes ei ole sugugi mitte halb Edgari lüke paigaldada oma töökabinetti online veebikaamera. Edgari väide tema kabinetist avastatud pealtkuulamisseadme kohta ei pruugi küll paika pidada, aga väga raske on seda ka ümber lükata või mitte tõena võtta kui Tallinna linnavalitsuse pealtkuulamine on varasemalt meedias kinnitust leidnud. Hea maksakas Etsi poolt parempoolsetele jõududele.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu klassikud on öelnud. Käesolev sissekanne on ajendatud mõttest, et kui ma kuu-kaks, rääkimata enam aega, tagasi, olin üsna kindel, et ma Europarlamendi valimistel ei hääleta, siis peale uudist Indrek Tarandi enda üksik-kandidaadina üles seadmist muutsin meelt. Ei näe mingit mõtet valida soojale kõrgelttasustatud kohale europarlamenti mingit abstraktset nimekirja, kus pole mingit selgust, kes tegelikult europarlamenti läheb ja kes mitte, ehk figureerib selles nimekirjas vaid nn peibutuspardina (suure tõenäosusega Edgar Savisaar, Karel Rüütli ja nii mõnigi teine). Mis kuradi valimine see on? „Valida tuleks maailmavaadet, ehk seda jõudu kelle maailmavaade on sulle meelepärane“ öeldakse. Andke andeks, millist maailmavaadet? Enamus Eesti suuremate erakondade maailmavaade, mis väljendub praktikas, on ühesugune, ehk selle eesmärk on võimule pääsemine ja seejärel võimul püsimine ning selle abil omale taskusse toppimine. Pole mingit tähtsust või sisu kuskil põhikirjas ja kodulehel deklareeritud maailmavaatel kui tegelik käitumine ja poliitika seda ei toeta. Ma ei tea, et Rahvaliit oleks deklareerinud oma maailmavaatelisteks suundateks korruptsiooni, riigivarastamise jms. tegevuse, mille osas nende endine juht Villu Reiljan on koguni kohtus süüdi mõistetud. Seda rida täiendab veel ka Ester Tuiksoo.
Päris kindlasti ei ole susser-vusserist ja korruptsioonist puhtad ka reformikad, kelle hämaratele tegudele viitavad nii mitmedki viimasel ajal lahvatanud skandaalid.
Keskerakonnal ei viitsi nende Seppade, Kallode jms. kaadriga sellel küsimusel pikemalt peatudagi.
Indrek Tarand on konkreetne isik, kes peab üksikisikuna üles astumisel ise vastutama oma sõnade ja tegude eest, mitte mingi abstraktne ebamäärane nimekiri mingitest iba ajavatest tontidest, kes võivad sulle veeretada sellist ümmargust kuuli, et hoia ja keela. Pealegi on Tarand igati eestimeelne, sümpaatne ja tark mees.

Olles peale e-valijakaardi saamist end kurssi viinud üles seatud kandidaatidega avastasin, et asi on veelgi sisukam või raskem kuivõrd nimekirjas figureerib veel üks igati eestimeelne, tõsine ja konkreetne mees, Martin Helme.

Üksikkandidaati valides tead igatahes kordi paremini keda valid ja mis ta endast kujutab. Lisaks on puht loogiliselt üksik-isik vastutav oma sõnade ja tegude eest kuivõrd ta ei saa asju ajada oma erakonna kaela a la et ma küll tahtsin nii, aga erakonna juhatus arvas ikka naa.
Seega kutsun kõiki Europarlamendi valijaid üles mitte valima ei-tea-keda-europalamenti-saadetakse nimekirjadega erakondi vaid valima üksikkandidaate ning ennekõike eestimeelseid ja –keelseid Indrek Tarand’it (nr. 115) ja Martin Helme’t (nr. 114).

Keskerakond rajab oma toetust vikamisele ja rumalusele

Keskerakond on startinud võimsa meedia ja välireklaamikampaaniaga eelseisvatele 18. oktoober 2009. a toimuvatele kohaliku omavalitsuse volikogude valimistele. Seda, et nad antud kampaaniat 7. juuni 2009. a toimuvataks Euroopa Parlamendi valimisteks teeksid, väga ei usu. Aga mine ka tea. Üldine suund on nagunii inimeste elatuslangusest tingitud pahameele ärakasutamine ja valitsuse ja parempoolsete vastase meelsuse eskaleerimine.
Igatahes selleks puhuks on avatud spetsiaalne foorumi formaadis sait http://www.protest2009.eu on väga kämp. Soovitan vaadata. Kuigi saidi kujundus on eeskujulik, toimib see väga keskerakonna laadselt ehk siis demagoogiliselt. Näiteks ühinedes Maret Maripuu vastase loosungiga ja kirjutades sinna ka kommentaari, registreeriti ära küll toetus, aga kommentaari ei avaldatud. Ju siis ei sobinud see, mis sinna kirja sai, ehk ei olnud vaid Maripuu ja valitsuserakondade suunal soppa loopiv, vaid sisaldas ka üht-teist antud kampaania kohta.
Ise-enesest koondab see sait hulga vaimselt haigeid inimesi, kes seal oma puude erinevate, parempoolsete ja valitsusevastaste loosungite väljapakkumise, nendega liitumise ja kommentaaride näol kenasti välja toovad. Loe ja imesta. Saab väga hea ülevaate keskmisest Keskerakonna valijast. Samas tekitab see pilt ikkagi ka kurvastust, et ikka leidub lolle ja haigeid, kes igas halvas asjas peavad leidma süüdlase, kelleks sobib väga hästi see, kellele nendega samal mentaalsuse tasandil suhtlev keskerakond osundab. Antud juhul on selliseks poksikotiks siis peaminister Ansip, kes alustas ülemaailmse finantskriisi ja majanduslanguse.
Hurraaa seltsimehed!

Miks kohtunikud mõistavad kaabakaid ja pätte õigeks?

Arvestades Eesti uue iseseisvusaja õiguse mõistmise praktikat, kus suured pätid sõidavad ka peale kohtust läbi käimist endiselt tõllas ja väikesed ripuvad võllas, tekib vägisi küsimus, mis toimub Eesti kohtusüsteemis, ehk miks see kõik nii on?
Sellise küsimuseni jõudmiseks ei pea pikalt minevikku vaatama. Piisab äsjasest kurioosest 2007 a aprillimäsu õhutajate õigeksmõistmisest, mis peaks silma torkama ka õigusemõistmise mõttes pimedatele. Väga kõnekas on ka advokaatide tõdemus, et kohtuasjade tulemused pole ennustatavad ning need võivad olla nii-või-naasugused, ja seda ka analoogsete kaasuste puhul! Kohtumõistmine on muutunud üheselt koheldavatest praktikatest kulli ja kirja viskamiseks. Sisuliselt võib kohtus õiguse saada, mistahes teo korda saatnud kaabakas.
Kusjuures tähelepanuväärne on veel üks aspekt: mida printsipiaalsem on kaasus või mida suurema (ühiskonnas kõrgemal positsioonil oleva) pätiga on tegu, seda mannetum kohutmõistmine on. Kohtunikud on tahtmist täis näitama oma printsipiaalsust ja karmikäelist õigusemõistmist pisisulide ja vorstivaraste peal, aga kui kohtu alla on antud tõelised tegijad, teevad kohtunikud otsekui kõik selleks, et kaabakad puhtakse pesta. Siis on ka kõik tõendid kas asjasse puutumatud või ei tähenda midagi. Ja seda ei tunnista mitte ainult värske mässuõhutajatest tiblade õigeksmõistmise asi. Selliseid suure kaliibriga pätte õigeksmõistvaid otsuseid on tehtud varemgi. Meenub näiteks üks kuritegeliku grupeeringu, oli vist üks autovaraste jõuk, õigeksmõistmine mõni aasta tagasi. Aga neid asju on olnud mitmeid. Kes viitsib, võib teha otsinguid.

Laias laastus võiks pehmelt öeldes pentsiku õigusemõistmise praktika taga olla järgmised mõjurid:
Kohtunike kvalifikatsiooniprobleem – ametisse vannutatud kohtunike madal eetilis-moraalne baas ja õiglase kohtupidamise mitte mõistmine või mitte väärtustamine. St. madal õiglustunne, mis jääb isikliku kasu jm. isiklike eelistuste varju. Samuti oma vigadest mitte õppimine ja pealiskaudne suhtumine õiguse mõistmisse. Ennekõike taandub kõik see isikuomadustele ja hoiakutele.

Punane pärand – nagu on lugeda-kuulda on olnud, on nii mõnedki kohtunikud (sh. aprillimässu õhutajate kohtuasja kohtunik Violette Kõvask) saanud oma juriidilise hariduse ja väljaõppe nõukogude ajal ja ka töötanud nõukogude aegsetes kohtutes. Samas on pärit ka meelsus ja, võiks öelda, et nomeklatuuri, mentaalsus. Mis tähendab, et nad võivad teha otsuseid nagu aga heaks arvavad. Sellist sigatsemist tolereerib paraku ka puudulik järelvalve kohtunike üle ja adekvaatse süsteemi puudumine kohtunike töö ja otsuste kvaliteedi üle ehk õiglase ja õiguspärase õigusemõistmise tagamiseks. Kohtunikud saavad ikka väga palju sitta keerata ilma, et midagi halba nendega juhtuks. Peab tegutsema väga nahaalselt ja pikalt, et sind viitsitakse vahele võtta, mida on vist uue Eesti perioodil juhtunud vaid ühe altkäe maksu võtmises süüdi mõistetud kohtunikku.
Nn punase faktori mõjust on raske mööda vaadata, tõdedes, mille eest Tiit Madisson uue vabariigi ajal istuma pandi ja mis toimus tibladest ehtsate riigipöörde üritajatega.

Kohtunike ringkaitse – ka tundub, et kohtunikud kipuvad üksteise vigade ja valskuste osas silmi kinni pigistama, ja kui mingi jama kellegiga seoses ka tõstatub, teda pigem kaitsma kui enda ja kogu õigussüsteemi reputatsiooni nimel tegema kõik selleks, et kohtutest susser-vusseriga tegelevad „suslikud“ ja laus pätistunud kohtunikud välja suitsetada. Kohtunike hulgas paistab ses mõttes valitsma samasugune tsunfti mentaliteet nagu see on teistes elitaarsetes ametites või kohtadel, kus puudub otsene turukonkurents ehk võitlus klientide pärast. Seega sisemine surve puhastumiseks. Näiteks arstid, aga ka advokaadid, ehkki viimaste vahel peaks konkurentsimoment küll ka rolli mängima. Aga ilmselt on kammitsevaks faktoriks siin piisavalt head teadmised üksteise tegemiste kohta ning sellest tulenev hirm luukerede välja toomise ees, kui keegi peaks kellelegi liiga valuselt varvastele astuma.

Esialgu sellised faktorid siis. Kindlasti on neid rohkemgi, ja nii mõnegi, mis pragu on ülaltoodud üldnimetaja alla liigitatud, võiks välja tuua eraldi, näiteks karistamatuse tunne, mis jällegi seotud mitme muu aspektiga nagu enda väljavalitu e nomeklatuurina tunnetamine, milleks on ka põhjust kuivõrd kohtuniku amet on ju eluaegne (kui just väga rämedalt sigatsema ei kuku), puudulik järelvalve kohtumõistmise kvaliteedi üle ja kohtunike regulaarse sobivuse hindamise puudumine. Kes teab veel midagi asjakohast?

Hääleta valitsuse lolleim minister

Selle tarvis leiad siit paremalt kõrvalt vastava polli. Isiklikud soosikud, kes inspireerisid ka vastava polli avamise, on sotsiaalminister Maret Maripuu ja rahvastikuminister Urve Palo, kes seoses nende ministeeriumites toimuvate jamadega on viimasel ajal ka ilusti pildil. Aga ennekõike sotsiaalminister Maret Maripuu, kelle loll, käibeväljendidest koosnev, sisutühi jutt on juba pikemat aega kõrva riivanud ja mille tunnistamine paneb suisa piinlikkust tundma.
Muidugi on üheks lollide ministrite topi kandidaadiks ka justiitsminister Rein Lang, kelle initsiatiivil dekriminaliseeriti mõni aeg tagasi nn pisivargused rahalises vääringus kuni 1000.- krooni ja korduvad pisivargused, jättes samal ajal karmistamata karistusseadustikus selliste tegude eest määratavad karistused. Selline seadusemuudatus andis varastele tubli motivatsiooni oma tegevust neis piirides hoogustada. Sellise „vahva“ idee realiseerimise tulemusest kirjutab krimi.ee-s hästi Imre Kaas.
Härra Langilt on ka edaspidi päris „huvitavaid“ mõtteid tulnud. Näiteks mure kurjategijate vangis pidamise pärast - et neid olevat vangis liiga palju. Aga mis teha kui kuritegevus on kõrge ja teod sellised, mis väärivad vabadusekaotusega karistamist. Härrad ja prouad valitsusest aga selle peale ei kipu tulema, et vangide suure hulga (suhtes elanikkonda), lahendus peitub pigem normaalse sotisaal- ja majanduspoliitika ajamises mitte lihtlabaselt vangide vabastamises või leebemate karistuste määramises.

Samas Rein Lang pole loll sellises võtmes nagu pr. Maripuu, kelle puhul iseseisvat mõtlemist on raske täheldada. Langi lollus seisneb pigem omalaadses kinnisideeks formuleeruvates olukorra tõlgendamistes ning pähe tulvavates huvitavates mõtetes ja ka agaruses kogu aeg midagi teha, millegagi majandada.

Veidi päevakohalist siis ka polli soosikute teemal. Maret Maripuu leidis siis nüüd patuoinad keda puudetoetuste väljamaksete peetuse pärast karistada. Paar kantslerit, nagu ikka sellistel puhkudel tavaks. Samas võib vastavas uudises kantsler Riho Tapfer’i kommentaarist välja lugeda juhtimise puudulikkust sotsiaalministeeriumis. Puudujääke organisatsiooni juhtimises ei saa panna aga küll kellegi teise kui pealiku enda ehk ministri süüks. Maripuu vastab oma võimaliku tagasiastumise kommenteerimiseks klisseeliku vabanduse vastutusest ja enda rolli tähtsusest jama likvideerimise kindlustamisel. Milline suuremeelsus!

Rahvastikuminister Urve Palo tööks näikse olema meediaväljaannetes säramine ja enese eksponeerimine. Rahvastiku asjades tuleb tema suust muidugi „huvitavaid“ ideid, mis nende elluviimisel eestlaste püsimajäämise omas riigis ohtu seavad. Nagu Eestis elavatele muulastele Eesti kodakondsuse kätte jagamine. Justkui Eesti kodakondsus oleks miski kuum kartul, mis tuleb kiirelt käest ära visata või muulased, kellest paljud Eesti riigile ja kodakondsusele sisuliselt sülitavad, oleks kui päästeinglid, keda tuleb mistahes ohvritega kodanikeks möllida.
Lisaks see Eesti televisiooni vene keelestamise initsiatiiv ja venekeelse kanali surumine. No andke andeks, kellele seda vaja on? Need vanjad, kes Eesti riiki ja kohaliku maa kombeid ei austa, ei hakka seda ka siis tegema, kui see neile arusaadavasse keelde pannakse, sest need eelistavad nagunii oma ajupesust imbunud Venemaa kanaleid vahtida, kuivõrd need haakuvad paremini nende üldise mentaliteedi ja meelsusega. Need, kel nn Eesti asi aga südamelähedane ja Eestist peavad, on ka eesti keele ja kombed omandanud, või teevad seda, omal initsiatiivil.
Tänastest uudistest võime lugeda rahvastikuministri büroo nn analüüsist, mille järgi Eesti rahvaarv lähema 10 aasta jooksul oluliselt ei vähene. Mis asi on „oluliselt“ rahvastikuministri büroo ja –ministri hinnangul? Teiseks, puudub riigil igasugune arvestatav süsteem, mis annaks ülevaate kui palju rahvast käesoleval ajahetkel Eestis elab või on mistahes eelnenud perioodil elanud. Milline on olnud väljaränne, milline sisseränne. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks kuidas selle alast analüüsi on ülepea võimalik teha.
Sellistes asjades selguse loomine võiks ja peaks olema rahvastikuministri büroo rida. Tekib küsimus, mis mõte sellel ministril üleüldse on?

Eesti sotsiaalpoliitika femifiilsus

Ma ei tea kas oma-aegne trubaduur „tiigrikutsu lõvisüda sees“ Joel Steinfeldt on pedofiil või mitte, ehkki ses mõttes ta üks kahtlane tegelane on, ja 3.detsembril 2008 Pealtnägija intervjuu seda kahtlust nüüd ka ei hajuta. Samas, enam kui tema isiku probleem, väärib selles intervjuus tähelepanu hoopis üks üldisem seik. Nimelt tasuks tähelepanu pöörata Joel Steinfeldt'i Mihkel Kärmasele antud intervjuu lõpuosale, milles öeldus näikse tal olema vägagi õigus.

"...ma näen, et poisslaste kohtlemine siin riigis on väga jõhker. Ja üldse meestesse suhtumine on alandav. Ma näen selles feministide invasiooni, mil ehitatakse hulkuvatele naistele ja kodututele koertele varjupaiku, lastele lastekodusid, kus peremudeliks on üksikema - ja meestele vanglaid. Ma küsin, mis ühiskond see on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse?"

Intervjuu antud lõigu tsiteeringu toob ETV koduleht ära ka oma Pealtnägija saate uudistes. Sealsamas on vaatamiseks väljas ka terve intervjuu videoklipp.

Kui nüüd mõelda, siis tõepoolest, nii see ju on! Kas Eestis on näiteks varjupaika perevägivalla alla kannatavatele meestele? Või just meestele mõeldud nõustamise/rehabilitatsioonikeskust. Justnimelt. Ka mehed võivad olla perevägivalla ohvrid. Nagu naisedki, ehkki selle sisuline olemus on valdavalt teistsugune kui naiste vastu suunatud perevägivalla puhul. Meeste vastu suunatud perevägivald on harva füüsiline (ehkki sedagi). Ennekõike on see aga sügavalt psühholoogiline ehk isiksust hävitav ja manipulatiivne, aga ka majanduslik.
Jälgides aga soorollide teemalisi sotsiaalprobleemide uudiseid ja arutelusid, tundub, et sellist asja ei teadustada üldse.

Võtame kasvõi pensionile jäämise vanuse, kus seni veel valitseb naiste ja meeste pensionile jäämise vanuses erinevus. Seda olukorras, kus meeste eluiga on niigi keskmisel 10 ja pisut peale aastat lühem kui naistel?! 63 aastane pensioniiga tähendab kahetsusväärselt suurele osale meestele seda, et nad pensionipõlve ei näegi. Vaja on ju olla tasemel abikaasa ja isa, mis tähendab töörabamist ehk tublit raha teenimist ennekõike. Muidugi vaid rahateenimisest ei piisa ja seda ka meeste endi jaoks, sest nad tahavad olla ka osa perekonnast, kelleks neid raha teenimise tõttu pahatihti ei jätku. Õnneks on selles osas ette võetud ebavõrdsuse kaotamine ja pensioniiga ühtlustub praeguse kava kohaselt naiste pensioniea järk-järgulise tõstmisega 63-le elusaastele 2016.-ks aastaks.

Veel üks tõik, mis peegeldab meestesse suhtumist Eestis. See on lahutavate lapsevanemate lapse hooldusõiguse mõistmise kohtupraktika, ehk kui tihti see antakse emadele isegi siis kui isa on igati tasemel ja respektaakel ehk tal pole probleeme ei alkoholiga ega narkoga, omab kindlat töö ja elukohta, samas kui ema ei ole vanemana oma ülesannete kõrgusel jne.? Rääkimata sellest kui vanemad on võrdses seisus, ehk nad omavad laste kasvatamiseks võrdseid võimalusi. Väidetavalt määrab kohus üle 90% (või koguni 95%) juhtudel lapse hooldusõiguse emale. Seda kõike vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on mõlemal vanemal oma lapse ees samasugused (võrdsed) õigused ja kohustused. Samas, nagu kuskilt lugeda oli, ei väljasta kohtud asjaomase praktika kohta statistikat.

Ühestküljest näikse viimasel ajal ühiskonnas rohkem olevat tõstatatud meestele tähelepanu pööramise vajadus, seda just seoses meeste eluea, tervise ja surnuks töötamisega. Samas sisuline riigis aetav (sotsiaal-)poliitika on aga väga meestevaenulik. Kui midagi on halvasti või valesti, kotitakse ikkagi ennekõike mehi. Kui mees pole piisavalt heal järjel või tal on teatud raskusi, millega ta võiks mõistmise ja kõrvalise abi toel toime tulla, tembeldatakse ta lihtsal jobuks. Sest nii on ju lihtsam ja mugavam. Nagu prügigagi enne kui see veel tarvitamiseks kõlblik ese oli.
Sel põhjusel, ehk sellise üldise suhtumise tõttu, ei pöördugi mehed reeglina abi saamiseks ka asjaomaste instantside poole, ehkki nad võiksid teinekord ka abi saada. Kui aga asi on mehe jaoks väga hull ja ta väljapääsu ei näe, valitakse pahatihti vabasurma minek.

Abitus suure palgaga

Väga värskendav, naljakas ja Contralikult vaimukas oli tema järjekordne sõnaseadmine ETV saates Erisaade muusikaklipis, mis oli üles ehitatud Anne Veski kuulsale laulule „Jätke võtmed välja poole“, mis tögas rahvasaadikute „muret“ kõrge palga pärast ja mida diiva ise ka esitas.
See oli kogu temaatikat oma totruses ehedalt paljastav ja mõnusalt groteskne, et ainult lollakas ei mõista kui idiootlik on poliitikute teeseldud mure oma ebanormaalselt suure, pidevalt kasvava ja rahva õiglustundele sülitava (eriti praeguses jahtuvas majandusolukorras, kus paljud inimesed kaotavad oma töökohad) palga ja muude soodustuste pärast ning kui abituks ennast tehakse selle normaalsele tasemele ja alustele viimisel. Huvitav kuidas poliitikud ise oma tola mängimisest aru ei saa või on nende nahk nii paks ja saamahimu nii suur, et neid rahva arvamus ja suhtumine lihtsalt ei koti. Ilmselt seda kõike. Küll keelab palkasid külmutada Põhiseadus, küll president. Aga tahet ja siirast soovi oma palkasid ja hüvesid normaliseerida ei paista kuskilt. Kuulda on ainult õigustusi ja vabandusi takistuste kohta. Aga kes käsib teil, rahvasaadikutel, oma palka n-ö külmutada? Viige see normaalsematele alustele milleks võib endiselt olla selle seotus keskmise palgaga. Aga mitte viimase kvartali aritmeetilise keskmisega (mil palgad aastas on kõige kõrgemad), vaid kogu aasta kuu keskmise mediaanpalgaga! Ja seda kõigi poliitiliste ametikohade osas, alates rahvasaadikust lõpetades presidendiga. Rahvasaadiku osas võiks palk võrduda näiteks aasta keskmise mediaani kolmekordse summaga. Mediaani keskmisega sidumine oli ka Eesti Konjunktuuriinstituudi juhata Marje Josing'u ettepanek - üks väheseid tarku mõtteid, kui mitte ainuke, mis ma tema suust kuulnud olen. Üldist mulli (mis võib olla nii ja võib olla naa) oskavad väga paljud ajada.
Mediaaniga sidumine paneks loogiliselt poliitikuid ka rohkem rahva üldise heaolu peale mõtlema ja selles suunas tegutsema. Lihtsalt vähem motiivi makromajanduslikeks sahkerdusteks ja kunstlike olukordade loomiseks, mis vaid statistikas näitavad rahva paremat elujärge aga tegelikkuses kajastab ca 20...25% jõukama elaniku elujärje paranemist.
Ei usu, et Põhiseaduse § 75, mis riigikogu liikmete tasu käsitleb, sisuliseks mõtteks on keelata rahvasaadikuil oma palkade normaliseerimist selle sidumisega adekvaatsema alusega. Kui kohtumenetluses annab seadus tõlgendamise võimalusi, siis interpreteeritakse seadusandja mõtet võttes aluseks seaduse üldine mõte ja seadusandja tahe. Nüüd ei suuda see seadusandja, milleks riigikogu ju on, ühtäkki oma tahtest aru saada või seda selgelt formuleerida. Kui Põhiseadus piirabki rahvasaadikuil oma kooseisu palga üle otsustamist, siis on selle mõtteks ennekõike endale suuremate hüvede määramise ärahoidmine mitte ei vastusta nende vähendamist. Kui meie rahvasaadikud ja muud poliitikud suvatseks asjale vaadata riigimehelikust vaatevinklist, peaks nad sellisest lihtsast põhimõttest ju aru saama ja ei tohiks tekkida mingit vastuseisu toimimaks riigi ja rahva huvides, milleks oma palga ja hüvede kärpimine kahtlematult oleks.

Poliitikute jutt on tühi möla

Seda paraku kahjuks ka härra president Ilvese jutt.
Seda, kas inimene räägib paikapidavat ja mõistlikku juttu või ajab populistlikku mulli, saab kõige paremini hinnata ikka tagantjärele. Eks sellele viitab teatud üleoleval moel ka rahvatarkus, et tagantjärele tarkus on täppisteadus. Nii on see ka president Ilvese kõnega. Vaadake, mida härra president väidab kõigest napid kuud enne üleüldist ülemaalilmset majanduslangust oma 2007 a vana-aasta lõpu kõnes Eesti rahvale (all esimene klipp): "Neil, kes ennustavad krahhi ei ole õigus. Nad eksivad." Praegusel kõrge inflatsiooniga perioodil tuleks investeerida...
Väga tore positivistlik jutt, aga paraku mitte paikapidav ja eksitav oma populistlikkuses.
Tasub kuulata-vaadata, mida härra president räägib nüüd, detsembris 2008, oma läkituses Youtube'is (teine klipp).