Võitlus viimasele kohale ehk Eesti spordikommentaatorite kõnepruuk

Ennekõike viitab pealkiri uuema põlvkonna spordireporteritele, kes torkavad alailma tugevasti kõrva, ja mis veelgi valusam, ajju, oma läbimõtlemata, loogikavaba, suurustava, omaarust vaimuka ja n-ö lahe olla püüdva sõnavalikuga plämaga.
Siinkohal ei peatu ma pikemalt sellel tark, vaimukas (omaarust) ja lahe olla olemise aspektil, mille ekstraklassi näide on TV3 F1 praeguse kommentaatoriteduo liige Märt Elbre oma hülgemölaga. Eelnimetatud püüe ületab selgelt mehe verbaalseid võimeid, mis vajutab sügava pitseri ka kasutatava kõnekeele grammatikale. Ehk lühidalt õigekeelest ei tehta erilist numbrit. See teema vajab ekstra käsitlemist (loodan, et leian selleks viitsimist ja aega).
Võtame siinkohal ette TV3 vormel ühe ülekande kommentaatoritetiimi, teise, aga vaatamata noorusele juba staažika ja kogenud spordireporteri Kalev Kruusi ühe kummalise, just võidusõidu võistlusmomendi iseäraliku kirjeldamise, mis häirib just mõistuspäratusega ja loogilisuse puudumisega. Olgu selleks F1 võistluste ülekanne või kohalike motovõistluste kohapealne kommenteerimine, kuuleb Kalev Kruusi ikka kommenteerimas kuidas „võitlus käib teisele ja kolmandale kohale“ või: „kolmandale ja neljandale kohale pretendeerivad...“ jne. Andke andeks, aga kui teisel ja kolmandal kohal olijad pretendeerivad kibeda võistluse ehk kihutamise käigus teisele ja kolmandale kohale, siis miks nad üldse omavahel kemplevad ja kolmandal kohal olija teisest mööduda üritab? Või ongi asi olemuslikult selline, et hetkel teisele kohal olija pretendeerib kolmandale kohale ja kolmandal kohal olija teisele kohale? Aga siis ei tohiks ju olla mingit probleemi ilma suurema võitluse ja sebimiseta lihtsalt kohad vahetada.
Kui selline arutluskäik ei loo veel piisavat selgust ja arusaama kõnealuses sõnastuses võistlusmomendi kommenteerimise absurdsusest, siis veelgi paremini avaldub selle totrus kui kanname selle üle võistlejaterivi lõppu. Sel juhul, kas kaks viimast võistlejat heitlevad siis eelviimasele ja viimasele kohale või? „Pritsjom tut poslednije mesto?“, küsiks siinkohal venekeelt rääkijad.
Millegipärast olen üsna kindel, et eelkirjeldatud situatsioonides ei pretendeeri kommentaatori poolt nimetatud tagumisel positsioonil olev võistleja küll mitte sellele positsioonile, kus ta on, vaid koha, või võimalusel koguni mõned kohad, ettepoole. Ehk kui võistlejad on tihedalt koos ja keegi pole veel selgelt eest minema pannud, võib öelda, et võitlus käib esikohale. Kui kuskil on nn võitluspaar, siis võitlus käib ikka kõrgeimale kohale selles paaris, mitte teisele kohale. Samuti võib ühele, pundis siis kõrgeimale kohale, heidelda/pretendeerida mitu võistlejat. Ehk võitlus, näiteks kolmandale kohale, ei pruugi piirduda võistluspaariga.
Olles mootorispordi ülekandeid jälginud ka rahvusvahelistest kanalitest nagu Eurosport ja Motors TV, ei ole ma nende inglise keelsetes kommetaarides taolist, absurdset kommentaari võistleja poolt kehvemale kohale pretendeerimisest küll kohanud. Võisteldakse/pretendeeritakse ikka n-ö kättesaamisulatuses olevale kõrgemale kohale herr Kaupo Kruus ja muud loomad.

Mõrvaritest loodusjõud, ained, kehad, füüsikalised jõud, olud jms.

Veel ühest mõnede ajakirjanike ja kirjatsurade poolt pruugitavast värdterminoloogiast. Loodusõnnetuste ja muude sedalaadi fataalsete tagajärjega õnnetuste kajastustses võime lugeda/kuulda kuidas näiteks tornaado tappis kellegi. Või veelgi markantsemalt, et tuul tappis kellegi või vihm tappis kellegi. Kas tuulel või mõnel teistel asjaosalisel loodusjõul sellest ka mingid süümepiinad tekivad, sedalaadi uudislood muidugi vaikivad.

Muidugi, kui on tegevus (tapmine) peab olema ka selle teostaja (tapja). Võibolla sellisest eeldusest loodusjõust kui tapjast rääkijad lähtuvadki. Ehk tegelikult pigem küll vast inglise keelsetest sedalaadi uudistest, kus loodusjõududele omistatakse tihtilugu tegevust „killed“. Kas me saame aga loodusnähtusi, aineid, kehasid, füüsikalisi jõude ning olusid nimetada tapjateks, ehk sisuliselt mõrvariteks? Sest kõigi nende tõttu on inimesi surma saanud ja mitte vähe. Kas me võiks kutsuda näiteks tuult tapjaks? Et näed, tapja puhub täna nii kõvasti. Või nimetada tapjaks vihma, mis on ju põhjustanud palju üleujutusi ja maalihkeid, mis on kaasa toonud sadade-ja-tuhandete inimeste surma?

Tapmine on omaette kuritahtlik toiming, mitte teatud surma põhjustanud jõudude või olude tagajärg. Seepärast saame eelnimetatud kontekstis tapmisest rääkida vaid ja ainult siis, kui keegi (inimene) seadis ohvri teadlikult ja tahtlikult fataalsetele teguritele avatud seisu. Tapmine on omaette, ohvri surmamisele suunatud, teise elusolendi, aga ennekõike inimese poolt teostatav akt. Samaviisi nagu on kohatu tapjaks tituleerida loodusjõudu, ei nimeta me selleks ju ka nuga või kuuli, või tuld, millega läbi näiteks keskajal ketsereid hukati vaid ikka nende vahendite ja mooduste kasutajaid.

Seega ei tapa ilmastikuolud, nagu külm, kuum, pikne, tuul, orkaan, tornaado. Või siis mõni veekogu või vihm, ehk vesi kui üks looduslik ühend. Või mägi, ehk mäed ehk hõre õhustik ja hapniku puudumine. Need võivad olla surma põhjustavad tingimused ja olud, aga mitte tapjad. Inimene, ja muu elusolend, võib saada surma ehk hukkuda nende tõttu või nende läbi, aga need faktorid ise-enesest ei tapa kedagi. Taguge see lihtne tõde endale pealuu sisse kirjatsurad ja ajakirjanikud!

Füüsiliste kannatuste tekitamine ja vägivald kui rahustamise meetmed

Viimasel ajal on rahutustest ja rahututest inimestest pajatavaid uudiseid (mida rasketel aegadel ikka juurde tuleb) kuuldes/lugedes kõrva riivanud ja mõtteainet pakkunud käsitlus rahustamisest. Küll rahustati mõnd üksikisikut või rahvamasse tulistamisega, küll pisargaasiga, küll veekahuriga, küll valju heliga, küll kumminuiadega nüpeldamisega, küll elektrišoki relvaga (taser) jne. jne. Tõesti, väga suurt rahustavat mõju omavad vahendid eriti kui rahustatav peale eelnimetet meetmete pruukimist mõneks ajaks väga rahutuks ja suisa hüsteeriliseks muutumist otsad annab, nagu seda on üle maailma mitmetel-mitmetel kordadel ja ka väga suurte ohvrite hulkadega juhtunud.
Kõige värskemalt on uudistest läbi jooksnud sündmused Tais, kus korrakaitsjad ja sõjaväelased kasutasid paari-kolme eelnimetatud rahustamisvõtet (õhku tulistamist ning pisargaasi rahva sekka tulistamist) riigivalitsuse vastu märatsevate rahvamasside laiali ajamiseks. Seal oli vigasaanuid väidetavalt vähemalt 80 ringis kellest omakorda kaks demonstranti on kriitilises seisundis. Viimaste vigasaamine polevat küll otseselt „rahustamisvahendite“ teene, mis vaevalt terminit pruukivate uudiste produtseerijate-kirjatsurade jaoks nende rahustava mõju kahtluse alla seab.
Väga efektiivselt „rahustati“ hiljuti jalkafänne Aafrikas Elevandiluurannikul, kus korravalvurite suure rahustamisaktiivsuse tulemusel lasti rahvamasside sekka pisargaasi mille tulemusel mitmed jalkahuvilised neile peale varisenud seinte all oma elud jätsid.
Nii mõnigi rahutust ilmutanud tüüp on külmaks rahustatud elektrišoki relvaga ehk taseriga. Üks selline juhtum leidis aset koguni nii avalikus kohas nagu lennujaam. Võibolla mõned mäletavad veel pooleteist aasta taguseid üsna õõvastavaid stseene Kanadast, kust korravalvurid poolakast abitu ja rahutu mehepoja elektrišokiga lõplikult maha rahustasid.

Selgituseks niipalju - mitte et eelnimetatud vahendeid ei tohiks mitte mingil juhul kasutada, vaid seda, et nende kasutamist ei saa kuidagi nimetada r a h u s t a m i s e k s olgugi eesmärgiks miski pingelise olukorra lõpetamine, märatsejate laialiajamine jne. Sellise termini kasutamine kellegi rahustamise kontekstis on sama hea (ehk idiootlik) kui tapmise mõiste pruukimine fataalsed tagajärjed kaasa toonud loodusnähtus(t)e, aintete, füüsiliste jõudude või oludega seoses.