Mida teha masu ajal?

Neid, kel on töökoht, kindel sissetulek ja käed-jalad tööd täis see küsimus vast niiväga ei paina. Kes on aga töökoha kaotanud või töötavad osalise koormusega võivad vabalt seista silmitsi küsimusega, mida teha vaba ajaga. Uus olukord võib olla vägagi harjumatu, eriti kui varasemalt pole kunagi aega üle olnud, pigem on seda alatasa nappinud. Tegevusetus ja jõude passimine teeb närviliseks. Pikem tegevusetus ja rakendamatus koos tagasilöökidega tööturul tekitab aga kasutuse ja tühisuse tunde, mis võib viia koguni depressiivsete tunnete ning oma heaolule ja võimalustele vastutöötavate negativistlike hoiakute ja seisukohtade kujunemiseni – a la „kõik on lollid ja vaenulikud“, „ma olengi üks saamatu äbarik, keda kellelgi vaja pole“ jne. Ning sealt edasi ka tervise halvenemiseni, mis omakorda toidab negativistlikke tundeid - ehk tekib ennast hävitav nõiaring.
Negatiivsed mõtted ja tunded võivad olla varmad tekkima, liiati kui puudub varasem sellelaadne raskustega toimetuleku ja neist ülesaamise kogemus. Siinkohal tasub enda negativistlikku mõtlemist endast halvasti ja vähe arvamise kohapealt pidurdada omale aru andmisega, et samasuguses olukorras inimesi on väga palju (Statistikaameti e ametlikel andmeil 2009 a II kvartalis 13,5% , mitteametlikel aga üle 17% tööealisest elanikkonnast) ja neid tuleb veel määramatu aja jooksul aina juurde. Vaid väike osa neist leiab kohe või mõistlikult lühikese aja jooksul uue töökoha või sissetulekuga rakenduse. Tavaliselt konkurssidel, kus ühele kohale pürgijaid on vähemalt paarsada, osutub valituks vaid üks – tööandja või värbamise teostaja arusaamade kohaselt sobivaim. See ei tähenda, et ka sisuliselt kõige parem, perspektiivikam ja tublim kandidaat. Ammugi mitte seda, et ülejäänud kandidaatidel oleks põhjust end luusereiks pidada. Päris kindlasti ületavad ülejäänud kandidaadid valituks osutunut milleski. Seega ametisse pürgija võib olla ka väga hea, aga jääda valikus alati teiseks - ehk napilt mitte valituks osutuda. Muidugi on selline olukord muserdav, aga vaadates silma tõsiasjale, et väljavalituks osutub (üldjuhul) vaid üks (n 1/300-st), nagu spordiski saab võitjaks tulla üldjuhul vaid üks, olgu ülejäänud kandidaadid/pretendendid kui head tahes, on loogiline, et kõik ülejäänud (sh. sina) ei ole seepärast viletsad, kehvad, saamatud, oskamatud jne. Anna sellest endale aru.

Okei, eeltoodu on masu psühholoogiline pool, aga mida siis teha kätte sadanud-peale sunnitud üüratu vaba ajaga? Kõige halvem, mis teha saab, on mitte midagi teha, ehk passida ja lösutada niisama ning oma negatiivsete mõtete ja tunnete saatel päeva õhtusse veeretades aega surnuks lüüa. Siit-sealt on ka läbi jooksnud asjalikud ja head soovitused, milleks on ennekõike: hoolitseda oma tervise eest, harida ennast (sh. lugeda raamatuid), otsida võimalusi ühiskonnaelus kaasalöömiseks näiteks vabatahtlikuna, ja seda siis ka teha.

Tervise eest hoolitsemine tähendab nii tervislikumat toitumist kui ka liikumist-sportimist, aga ka positiivset konstruktiivset mõtlemist (Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik. Sir Winston Churchill) ning hinge ja vaimu eest hoolt kandmist.
Stressis ja mures nn keskmisele inimesele on iseloomulik kergema vastupanu teed minemine ehk enda trööstimine läbi paheliste, ennast kahjustavate asjade nagu rasvase ja magusa söömine, suitsetamine, alkoholi- ja muude meelemürkide tarbimine. Ka sihitu teleka vahtimine, aga ka enesehaletsemine. Kõik see jällegi vaid süvendab allakäigu nõiaringi, kus jälle-ja-jälle otsitakse lohutust neistsamadest pahedest.
Taolisest nõiaringist välja tulemine nõuab suurt tahtejõudu, millest inimesel endal ilma kõrvalise abita kipub reeglina väheks jääma. Seega on targem olla sellest eelnevalt teadlik, et mitte sellisele ennast hävitavale allakäiguringile üldse sattuda.
Enesedistsipliinist - nii kummaline kui see ka mõnele selle ebamugavuses ei tundu - saab innustuse ammutamise ja positiivsete muutuse allikas. Võtke endale eesmärgid nii toitumise, liikumise kui hinge ja vaimu eest hoolt kandmise osas. Need ei pea olema kohe üüratud ehk sellised nagu te ideaalis sooviksite. Pigem on mõistlikum ja tulemuslikum liikuda just väikeste sammude haaval edusamme saavutades piire pidevalt nihutades. Võtke näiteks kavva pidev rasvase (n sealiha) ja süsivesikuterikka (maiustused) vähendamine oma igapäevases, iganädalases ja igakuises menüüs, asendades need juurikate, puuvilja, tee ja muu tervislikumaga. Kui te pole üldse sporti teinud, sundige end kõige ebamugavuse kiuste hommikul ja/või õhtul välja tunniks-kaheks loodusesse (parki, metsa, üldiselt hõreda liiklusega rahulikku kohta) jalutama. Edaspidi võtke plaani juba kiirem liikumise tempo või pikemad tuurid. Kui niisama käimine tundub kummaline või mitte piisavalt huvitav, soetage käimiskepid. Kepikõnd on ülimalt populaarne ja ka väga kasulik.
Kellele sport pole võõras ja on sellest ka varasemalt rõõmu tundud, pole tarvis tõenäoliselt mainida, mida oma vaba ajaga keha eest hoolt kandmise osas peale hakata.

Pealegi suvi-sügis pakub ka täiesti praktilise põhjuse metsa minekuks – seened, marjad. Minnes metsa marjule-seenile saab värskes õhus viibimine ühendatud ka otseselt materiaalsega - saate täiendust oma toidulauale või põhjuse külastada turgu lisateenistuse saamiseks.
Looduses liikumise võib ühendada ka hariva aspektiga. Kui palju te üldse tunnete ja teate mõnest taimest või linnust keda looduses kuulete-näete? Tavaline linnainimene ei tea isegi nende nimetusi. Uskuge, uued teadmised loodusest võivad olla vägagi hingekosutavad. Pealegi, kas pole tore kui looduses liikudes teate, mis taimede ja loomade-lindudega te kokku puutute ja oskate neist ka oma kaaslas(t)ele pajatada? Taoliste teadmiste ammutamiseks on küllalt võimalusi raamatute ja ka interneti näol. Otsige välja kui paeluvalt vahendab inimestele linde, ja loodust üldse, Eesti loodusekorüfee Fred Jüssi.

Lisaks oma füüsise eest hoolitsemisele võtke ette mõne hariva raamatu lugemine. See võib olla hingele kosutust pakkuv klassika ja/või ka mõni eneseabi raamat (siinkohal läheb hästi teemasse „Täiusliku pühendumise jõud“, mida soojalt soovitan). Millegipärast mulle tundub, et kergete krimkade ja olmenovellide lugemine ei täida hingekosutuse ja vaimuharimise ülesannet. Nagu ka Kroonika jms. kerge-kollase perioodika lugemine ei asenda korralike temaatiliste ajakirjade lugemist ega anna midagi juurde. Eraldage teatud aeg oma päevast raamatu(te) lugemisele. Võimaluse korral tehke seda väljas, looduses, kus lugemiskogemus on veelgi kirkam ja mõjusam.

Hinge ja vaimukosutuse kohapealt on hea käia ka kunstinäitustel, kinos ja teatris. Kuigi need on tasulised, leiab selleks ka soodamaid võimalusi (näiteks külastamine soodusaegadel) või hoopis tasuta võimalusi (n Kinobuss, teatud juhtudel on mõningad kunstinäitused mõne metseeni toetusel tasuta. Näiteks Kumu’s on selliseid toimunud pankade klientidele). Samuti lugeda ja uurida religioosseid materjale. Tutvuda budismi, kristluse, taoismi või mistahes religiooni tekkelugude, tagamaade, olemuse, põhimõtetega. Mõelda kaasa, arutleda ja ebaselguse korral küsida asjast rohkem teadvate inimeste käest. Seeläbi olla ka sotsiaalselt aktiivsem ja sidusam ühiskonnaga (ehkki usu pinnal peab diskusiooni tekitamisega olema äärmiselt ettevaatlik kuivõrd see võib saada hoopis tõrjumise teguriks, kui teemade tõstatamise ja oma seisukohtade väljendamisega üleliia innukas olla). Miks mitte integreerida nende põhimõtteid ja juhiseid oma ellu ja tegemistesse kui leiate need hingelähedased olema.
Õppida midagi uut või hästi unustatud (koolis õpitut) vana (kasvõi mõne kooliaine alused). Omandada mõni uus teadmine või oskus. Selleks pakub ka internet väga palju võimalusi. Kasuta vaid otsinguid ja surfa!
Siinjuures soovitan soojalt kasutada interneti võimalust järelkuulata suurepäraseid Ööülikooli loenguid (ca tund kestvad saated), mis avardavad maailmapilti ja ärgitavad kaasa mõtlema. Ise olen teinud nii, et laadinud loengud mp3 failidena arvutisse ja sealt väikesesse portatiivsesse pleierisse, mida saan kaasas kanda ja kus iganes soovi ja aega on, kuulata. Väga mõnus.
Või hakake kasvõi näiteks oma nn internetipäevikud e ajaveebi e blogi pidama, kus jagate teistega oma mõtteid, tähelepanekuid, kogemusi jms. Blogi pidamiseks on tänapäeval väga palju mugavaid võimalusi, erinevaid keskkondi jms. Kasvõi näiteks käesolev Google’iga seotud blogspot keskkond.

Kui te olete niiviisi mõnda aega (mõned nädalad, kuu ja enam) enesedistsipliini rakendanud ning kavandatud tegevusi teoks teinud, märkate, et olete palju positiivsem, entusiastlikum, rõõmsameelsem, teotahtelisem ja üldse on igat-pidi mõnusam ja kergem olla. Võimalik, et selle aja jooksul on nagu võluväel avanenud mõni uus võimalus, mis loob eeldused ja tee teie seisu paranemisele ja probleemide lahenemisele – ja kui veel ei ole, siis kindlasti on see sündimas.

Kas riiki juhivad ja otsuseid langetavad idioodid?

Igatahes selline mulje jääb kui vaadata, milliseid otsuseid teevad, ja milliseid jällegi ei tee, valitsus ja riigikogu üha jätkuva, ja võiks öelda ka süveneva masu piiratud tingimustes. Ühest küljest valitseb üldteada üldine raha puudus, mille pärast murtakse pead, kuidas riik toimivana ja jätkusuutlikuna hoida, mis pragmaatilisel tasandil tähendab - kust leida lisaraha ja kust kulusid kärpida. Kärbitud on juba üksjagu ja jõudsalt. Nii, et nii mõnigi minister ja poliitik on tõdenud, et lisa kärpida pole enam kuskilt. Ometi ollakse riigieelarve mõttes taas lõhkise küna ees. See vajab tasakaalus hoidmiseks taaskord riigikulude kärpimist. Ministrid, kaitstes oma valitsemisala, on pööranud pilgud teistele valdkondadele, kust, neile tundub, et võiks kärpida küll (n. Aaviksoo sotsiaalsfääri kohapealt).
Analoogne - teistelt ära ja pea-asi, et endal hea oleks - on kahjuks valitsev mõtteviis. Nii võtab üha enam hoogu poleemika sotsiaaltoetuste ja pensionite vähendamise üle, õigustusega, et vastavad kuluread on riigis ühed suuremad.
Kui sellist teemat tõstatades näikse poliitikud olema ära unustanud või siis silmad kinni pigistanud tõsiasja eest, et reaalselt ongi palju sotsiaalabi vajajaid ja pensionäre, siis lähenevad kohalike omavalitsuse valimised hoiavad erakondade juhtpoliitikuid selles küsimuses selgelt ohjes. Ükski neist pensionide vähendamise möödapääsmatusest selget avaldust teha ei julge, ehkki käed selle järele hirmsasti sügelevad. Selmet kinnitatakse pühalikult, et pensionide kallale küll ei minda ja see on mõeldamatu. Sealsamas tõugatakse aga šotile teise või koguni ei tea mitmenda järgu parteilasi, kes justkui siis omatahtsi ja omast siirast tarkusest sääraste pensionide, sotsiaaltoetuste kärbete avaldustega esinevad, paisates avalikkuse ette hulga erinevaid variante – küll pensionide maksustamisega, küll lihtsalt nende piiramisega jne. Et las need töötavad pinnast ette ebapopulaarse otsuse läbiviimiseks. Ei imesta, kui peale kohalike omavalitsuste valimisi ei ole poliitikutele pensionid ja sotsiaaltoetused enam mingi püha lehm ja kärbeteks lüüakse neile uljalt küüned taha.

Sealsamas, kui riigieelarvet kimbutab krooniline raha puudus ja otsitakse kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid kohti, kust raha kokku tõmmata, on jõus reformikate eestvõttel seadustatud tulumaksu iga-aastane alandamine protsendi võrra (Tulumaksuseadus § 4), tänu millele jääb riigil saamata sadu-miljoneid kroone maksutulu. Peab ikka mõistus olema, tõepoolest, alandamaks majanduse tervise seisukohalt kõige õigustatumat maksu, mille protsendi-paarine alandamine kedagi rikkamaks ei tee ja selle mitte vähendamine ka kellelegi koormat ei kujuta, ning tõstmaks riigitulude kompenseerimiseks kaudseid makse nagu aktsiisid, riigilõivud jms., mis tõstavad strateegiliste kaupade hindasid ja läbi selle üldist elukallidust ehk süvendab olemuslikult nõiaringi, millest sõnades justkui välja püüda üritatakse.

Küünilisel kombel tõuseb pensionide ja sotsiaaltoetuste kärpimise poleemika taustal vastavalt seadusele vanemahüvitise maksimum määr - kolmekordne Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus. Viimase kinnitab vabariigi valitsus järgmiseks kalendriaastaks hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. septembriks eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu andmete alusel (Vanemahüvitise Seadus § 3 lg 4). Ja et eelmise aasta vastav näitaja tõusis, tõuseb ka maksimaalne vanemahüvitis.
Lisaks sellele, et vanemahüvitise baseerumine palga suurusel, mida lapsevanem sai enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, on põhjendamatu ja ebaõiglane (miks ja kuidas ta on, on kavas kirjutada eraldi lugu), tekitab see ka ühiskonnas selle liikmete vahel asjatuid pingeid. Pensionärid, kes on oma elutöö riigi ja ühiskonna heaks teinud ja paljud neist oma lapsed üles kasvatanud, peavad taluma noorema generatsiooni laiutamist ja halvustavat suhtumist. Niisamuti tekitatakse nooremale generatsioonile pensionäridest e seenioritest mulje kui muidusööjatest ja riigivaevajatest, kes elavad head elu ja muudkui vinguvad saades raha mitte millegi eest. Sellisest, ühiskonnas valitsevast kahetsusväärsest väärastunud arusaamast räägib hiljuti avaldatud uuringu tulemused, kus suur osas Eesti noori peab pensionäre ühiskonnale koormaks. Sellise, sisuliselt sallimatu, arusaama tekkimine ja ulatus on äärmiselt kahetsusväärne ja ohtlik. Taoline mentaliteet ühiskonna nõrgemate ja abitumate liikmete suhtes oli omane natsi Saksamaale.
Vanemapalga kõrgel tasemel hoidmise tegelik põhjust tuleks vast otsida otsustajate isikutest. Nende isiklikest motiividest ja omakasust. Niikaua kui asja üle otsustamise juures on noored isad (n. Taavi Rõivas, kes igakülgselt, sh. demagoogiliselt, kaitseb vanemahüvitise palgal), on muutused normaalsuse suunal väga visad teostuma.
Muidugi on kärpimise mõttes pühaks lehmaks riigikoguliikmete, aga ka ministrite, presidendi jt. keskmisel palgal põhinevate ametnike oma töötasud ja hüvitised. Neid keelavat muuta Põhiseadus, mis ei keela küll näitamast üles vastutustundlikku ja riigimehelikku käitumist ning Põhiseaduse muutmise algatamist eelnimetatud seltskonna töötasude normaalsematele alustele viimiseks. Kusjuures väärib märkimist, et Riigikohtu üldkogu lisas oma otsusele riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel, et riigikogu liikmete tasu vähendamise või selle arvutamise aluste ümberkujundamise väljaarvamine põhiseaduse § 75 keelu kohaldamisalast on võimalik Põhiseaduse kiireloomulise muutmise teel. Sellisteks sammudeks aga riigikogul, millegipärast, initsiatiivi napib.

Tulude osas käib arutelu suht primitiivselt selle üle mida riigivarast ära müüa. Paraku on müüki pandud objektide vastu huvi olnud väga tagasihoidlik või sootuks olematu. Risti pole ette löödud kogu rahva vara, mida mets, maa ja loodusressursid endast kujutavad - müüki panemisel. Töö riigimetsa mahaparseldamise nimel kujutab riigi vaesustamise mõttes suurt ohtu. Ehk kui selles osas esialgu on ka ülesostjate huvi esialgu madal – kes teab, võibolla ka targu, naeruväärse hinna saavutamiseks – võib Eesti „ühel heal päeval“ korraga hulgast metsast lage olla.
Selle järel jääb valitsuse juhil ilmselt sama „targalt“ üles astuda, kui Ansipil uue töölepingu seaduse jõustumise järel augustis kommenteerides tööpuuduse jätkuvat kasvu, et tööandjad olge ikka normaalsed ja rakendage pigem osalist tööaega kui koondate töötajaid. Mis häda peaks olema kapitalistil/omanikul tegeleda sotsiaalabiga või ka riigi huvidele vastu tulemisega, liiati kui riik on andud neile tegutsemiseks vabad käed, ja omaniku põhihuvi on kasumi teenimine? Valitsus ise ei toimi riigi ja ühiskonna laiemates huvides ja siis lalisetakse, et miks asjad kehvasti on ja omanikud/tööandjad nii omakasupüüdlikult tegutsevad.

Seega säästa ja riigieelarve tasakaalu üritatakse mõistusvastaselt päästa elanikkonna kõige kaitsetumata ja väetimate arvelt, kes ise endi eest (enam) seista ei saa või ei suuda ja kes ise abi vajavad.

Veel üks kummaline moment olukorras, kus riigieelarves raha napib ja seda ühiskonna vasemate ja nõrgemate arvel säästa püütakse. Riik, täpsemalt Maksuamet, tahaks kangesti küüsi taha ajada osale oma ettevõtetes töötavate osanike tuludest, ehk nende töiste tulude riigimaksudele. Osanikud eelistavad palga asemel aga dividenditulu, mis on maksude optimeerimise seisukohalt ju ka igati arusaadav ja loogiline. Miks peaks üks ettevõtja tahtma oma sissetulekust suurt osa riigile ära anda? Riik aga, selmet luua normaalne maksuseadus ja maksustada igasugust ettevõttest välja võetavat tulu, mängib hoopis lolli püüdes ära arvata ja tuletada kui suur on osaniku tööpanus oma ettevõttesse ning kui palju ta peaks selles eest omale palka välja kirjutama. Selle tarvis produtseerib Maksuamet maksustamise juhendeid jms. pahna, mille advokaadid kohtus pihuks-ja-põrmuks teevad. Taaskord üks tohutu raiskamise koht riigile, selmet see võiks olla arvestatav tuluallikas.

Kogu seda ülalkirjeldatud spektrit vaagides teevad valitsus ja poliitikud justkui kõik endast oleneva, et riik põhja lasta, ühiskond vaesustada ja kogu kupatus sandikopikate eest ära müüa.

Võrdsed ja veelgi võrdsemad

Masu ajal on aktuaalsed teemad nii hinnad kui teenistus, ehk palk. Ajal, kui üldine hinnatõus on oluliselt pidurdunud ja paljudes valdkondades tublisti langenud, drastiliselt on kasvanud töötus (ulatudes Eestis mõningatel hinnangutel koguni 70 000 inimeseni või üle 17%), tublisti langenud palgad, üha nõrgeneb riigi võimekus ja ressursid ühiskonna toimimiseks elutähtsaid funktsioone ülal hoida jne., ei ole need muutused ometi vastavasuunalist mõju avaldanud riigikogulaste palkadele.
On selge, et rahvasaadikute palk ja hüvitised (vt. RT Riigikogu Liikme Staatuse Seadus 7. pt.) riivab tugevalt rahva õiglustunnet, kes masu mõju oma nahal igapäevaselt tunda saavad. Paljud on sunnitud sisuliselt peost suhu elama. Kõikide märkide järgi suureneb selline kontingent lähiajal ulatuslikult.
Ehkki riigikogujad pidid mõni aeg tagasi avalikkuse survel omale tuhka pähe raputama ning etendama teatrit oma hüvitiste kärpimise ja palkade külmutamise võimaluste otsimisest, püsib Status quo. Sest Põhiseadus keelavat (ilmselt PS § 75) oma palku nii vähendada kui külmutada. Küll ei keela see aga Riigikogu kantseleile esitamast restorani, taksosõitude, majoneesi jne. arveid kulude hüvitamiseks.
Riigikogulaste õiglase töötasu ja hüvitiste küsimus on ajakirjanduses taas käsitlemist leidnud. Tahaks loota, et see teema ei taandu huviorbiidilt enne kui riigikogu on lõpuks vastu võtnud otsuse(d) viimaks saadikute, aga niisamuti ka valitsuse liikmete ning teiste, riigikogujatega sarnastel alustel palgasajaate hüvitiste (palk, esinduskulud jms.) kooskõlla konjunktuuriga ehk võrreldavasse konteksti muude ametikohtade töötasude ja palgatasemega...ühtlasi üldsuse ootustele vastuvõetavasse suurusjärku ning selle tuletamise õiglastele ehk normaalsetele alusele. Kui Põhiseaduseadus (§ 75) keelab riigikogul otsustada käesoleval koosseisu hüvitiste üle, saab ta seda teha ometi järgmise kooseisu kohta, mida siis ka ootaks. Samas ei keela keegi riigikogujaid näidata üles riigimehelikkust ja vastutustunnet ning loobuma kuluhüvitistest ja/või teatud osast palgast kasvõi selle annetamisega heategevatele sihtasutustele või kandma riigikassasse. Kahjuks on praktika selline, et pigem annetab pensionär oma napi pensioni kõrvalt kogutud säästud kodulinnale, kui rahvasaadik saab aru oma ebanormaalselt, teenimatult suurest ning rahva õiglustunnet riivavast hüvitisest ja astub konstruktiivseid samme saadikute ebaproportsionaalselt suure hüvitise vähendamiseks ja viimiseks normaalsetele alustele.
Ei ole normaalne, et ja suvel üle 2 ja poole kuu (PS § 67) sisuliselt lulli lööv saadik saab kuus alates 52 500.- krooni palka olukorras, kus enamus inimesi saavad palka alla riigi aritmeetilise keskmise (Statistikaameti andmetel märtsis 2009 a 12 373.- krooni) või on sootuks töötud. Ometi peetakse ka vaid neljakohalise numbriga palga saajate töötasudelt kinni riigimaksud, millest ka Toompea härradele-prouadele palka ja hüvitisi makstakse. Kus on siin loogika, rääkimata vastutustundest ja riigimehelikkusest? See on veel eraldi teema, mida ja kuidas tavakodanik oma palgalt makstavatelt maksudelt riigilt sotsiaalteenuste (arstiabi, haridus, turvalisuse tagamine, pension, abirahad jne.) näol tagasi saab, kui saab.

Muidugi, kui tõstatada palga küsimus riigikogulase ees pistab too kohe kisama ja teeb teema tõstataja igati maha. Et too on kiuslik ja kade inimene, ning et seda asja pole üldse mõtet arutada, see on ei tea mitmenda järguline asi üldse riigis (Igor Gräzin’i stiil) jne. Siinkohal tasuks meenutada kuidas praegune rahandusminister Jürgen Ligi võttis toorelt ja matslikult sõimata Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli’t, kes saadikute palgateema omal ajal kilbile tõstis ja rahva allkirjade kogumise kamaania algatas. Väga võimalik, et Ligi’ga sama meelt (ka mentaalses liinis) oli ja on nii mõnigi teine poliitik või muu riigipalgaline, kelle konnasilmale Kalle Muuli initsiatiiv astus. Kõik muu võib olla probleem ja võib võtta arutluse alla ning kärbete objektiks peale nende oma palkade ja hüvitiste.
Võidakse väita, et saadikud on oma priskete palkade ja kuluhüvitiste väärilised kuivõrd nad on parimad ja võimekaimad rahva hulgast, keda rahvas ise valis. Millegipärast rahvas ei paista aga sellist seisukohta jagama. Ennekõike peavad endid parimateks ja erilisteks just rahvasaadikud ise. Pealegi, see rahva poolt valimise jutt ei kannata sisulist kriitikat ja arutelu, kuniks eksisteerivad parteide valimisnimekirjad, toimub häälte delegeerimine, mille toel saavad parlamenti paljud need - tihtilugu ühed ja samad näod või ka ustavad parteisõdurid-„noorkotkad“ - keda teps mitte sinna ei valitud. Ei ole mõtet rahva nimel suud pruukida kui puudub ka saadikute reaalne tagasikutsumise mehhanism. Ehk rahva poolt valitud olemise jutt on enamasti puhas demagoogia. Ma saan aru kui seda räägib Edgar Savisaar või Indrek Tarand või keegi muu, kelle taga on mitmetuhandeline elektoraat.
Seega, viidates määratule vastutusele ja oma erilisele positsioonile – rahva poolt valituks osutumisele – kaitsevad saadikud üleolevalt oma hiigelhüvitsi.
Üks levinud õigustusi saadikute kõrgetele palkadele ja ametihüvedele on, et kui need oleks väiksemad, ei kandideeriks parlamenti kõige paremad ja võimekamad. See on kitsarinnaline ja demagoogiline väide, mis omane neile, kes ennekõike ise endist nii arvavad.
Pigem ahvatleb suur palk, pikk palgaline seadustamata suvepuhkus ning muud hüved, pluss võimu teostamine ja ka sellega kauplemise võimalus kokku igasugu aferiste ja karjeriste, kes ongi sellele orienteeritud.
Parlamenti kandideerimise motiiviks ei saa olla raha ehk kõrge palk ja sellega kaasnevad ametihüved! Selleks peab olema ennekõike missioonitunne ja soov rakendada oma energiat, teadmisi ja aega ühiskonna hüvanguks. Ehk samad motiivid, mida riigikogulased ja poliitikud armastavad rõhutada rääkides õpetajatest, meditsiinitöötajates, politseinikest, tuletõrjujatest ja päästetöötajatest. Miks peaks riigikogulane olema töö mõttes erand? Et sinna kõlbab minna vaid kui palk ja hüved on parema kui ettevõtjana tegutsedes? Absrud.

Milles on siis probleem ja mida tuleks ette võtta? Ennekõike tuleks muuta parlamendisaadikute, aga ka teiste, riigikogujatega analoogsetel alusel riigipalgaliste ametnike ja teenistujate, nagu valitsuse liikmed, kohtunikud, president jne. palga ja hüvitiste maksmise alust ja põhimõtteid.
Palgakonsultant Urmas Orula leiab oma lähenemise põhjal, et riigikogu lihtliikme palk peaks praegusel ajal tulema kuhugi 33 000.- krooni kanti, pluss esinduskuludeks 20% palgast. Vaadates üldist palkade taset (sh. ettevõtete juhid) peaks see olema igati paslik suurusjärk. Usun, et arvestades hüvitiste ja sotsiaaltagatiste kogupaketti (mis vajaks samuti revideerimist) oleks parlamendi lihtliikme osas igati põhjendatud palgatase praeguses konjunktuuris, mis ei ületaks 30 tuhandet krooni.
Ehkki Urmas Orula näeb sellise suurusjärgu, ja teistesse palkadesse suhte tuletamist, ka aritmeetilise keskmise baasil, ei tohiks riigikogulaste ja teiste sellest alusest lähtuvate riigiteenistujate töötasu põhineda aritmeetilisel keskmisel. Saati veel IV kvartali keskmisel, nagu see praegu käib, kus palgad on tänu aastalõpupreemiatele ja ka nn orgaanilisele palkade kasvule olnud kõige suuremad.

Igati loogiline ja põhjendatud oleks võtta saadikute ja analoogsel alusel palka saavate riigiametnike ja -teenistujate palgaarvestuse aluseks riigi keskmine mediaanpalk (loe ka Tartu Ülikooli ametiühingu selle teemalist artiklit 29. 12. 2006), ehk palganumber, millest üles ja allapoole jääb sama palju palgasaajaid. Ja mitte mingi kvartali mediaan, vaid aasta keskmine mediaan. See oleks õiglane alus kuivõrd rahvasaadikute ülesanne on hea seista kogu ühiskonna, ehk kõigi valijate heaolu ja huvide eest – st. ka nende eest, kes teenivad alla mediaanpalga, rääkimata neist, kes teenivad alla aritmeetilise keskmise.
Mediaanil põhinemine on õiglane ka seetõttu, et see vastab otseselt ja paremini riigikogu otsuste kvaliteedile ja sellest tulenevalt ühiskonna elukvaliteedile. Pealegi on mediaanpalk palju adekvaatsem ja stabiilsem näitaja, mis ei allu ka virtuaalsele manipulatsioonile. Mida viimase all silmas pean, sellest allpool. Mediaanpalga muutus peegeldab adekvaatsemalt ka elatustaseme ja konjunktuuri muutuseid. Näiteks kui töötus kasvab üle teatud määra (a la tegelik, mitte Töötukassa registriline, töötusmäär ületab 10%) langevad ka enamus töötajate palgad, sh. mediaan keskmine kuivõrd mediaanpalga saaja on reaalne keskmine tööinimene. Aritmeetilise keskmise osas ei pruugi negatiivset muutust aga tekkidagi kui kõrgepalgaliste töötasu suureneb. Kitsa ringi kõrgepalgaliste palga tõusu tõukab tagant ühiskonna järjepidev kihistumine ning rikaste ja vaeste süvenev polarisatsioon - rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.
Käesolev masu aeg on sellest ju hea näide. Ehkki töötus kasvab ja palgad langevad, ei ole aritmeetiline keskmine töötasu praktiliselt langenud (Statistikaameti andetel märtsis 2009 keskmine brutopalk 12 373.- krooni), mis tähendab omakorda, et sellel näitajal palka saavate teenistujate (saadikud, riigikogu esimees, ministrid, kohtunikud, president) töötasud muudkui kasvavad.
See, et Statistikaamet ei pea arvestust mediaanpalga üle, on tehniline probleem, mida on võimalik väga kergesti ületada koostöös Maksu- ja tolliametiga.

Palkade aritmeetilise keskmisel põhinemine on veel üks põhimõtteline puudus – see genereerib ise-ennast. Ehk ülalmainitud virtuaalse manipulatsiooni moment. Isegi kui üldine elatustase ja enamuse palgasaajate palgad langevad, aga väikese ringkonna kõrgepalgaliste tipu omad tõusevad sedavõrd, et see tõstab aritmeetilist keskmist, tõuseb ka aritmeetilise keskmise alusel palgasaajate/teenistujate töötasu, mis omakorda tõstab aritmeetilist keskmist. Ehk Circulus vitiosus

Lühidalt töötasu arvestuse aritmeetilisest keskmisel põhinemine ei ole õiglane ega adekvaatne. Aeg on liikuda õiglasema, adekvaatsema ehk normaalsema rahvasaadikute, ministrite, kohtunike, presidendi jne. palgakorralduse, ja üldisemalt ühiskonna, suunas. See on oluline nii rahva ühtsuse kui ühiskonna heaolu seisukohalt tervikuna. Et paljud piirangud ja põhimõtted tulenevad Põhiseadusest, peaks riigikogu algatama Põhiseaduse muutmise. Kes seda teeks, on raske ette kujutada kuivõrd niipea kui parlamenti valituks osututakse, ka zombistutakse.