Veel ühest mõnede ajakirjanike ja kirjatsurade poolt pruugitavast värdterminoloogiast. Loodusõnnetuste ja muude sedalaadi fataalsete tagajärjega õnnetuste kajastustses võime lugeda/kuulda kuidas näiteks tornaado tappis kellegi. Või veelgi markantsemalt, et tuul tappis kellegi või vihm tappis kellegi. Kas tuulel või mõnel teistel asjaosalisel loodusjõul sellest ka mingid süümepiinad tekivad, sedalaadi uudislood muidugi vaikivad.
Muidugi, kui on tegevus (tapmine) peab olema ka selle teostaja (tapja). Võibolla sellisest eeldusest loodusjõust kui tapjast rääkijad lähtuvadki. Ehk tegelikult pigem küll vast inglise keelsetest sedalaadi uudistest, kus loodusjõududele omistatakse tihtilugu tegevust „killed“. Kas me saame aga loodusnähtusi, aineid, kehasid, füüsikalisi jõude ning olusid nimetada tapjateks, ehk sisuliselt mõrvariteks? Sest kõigi nende tõttu on inimesi surma saanud ja mitte vähe. Kas me võiks kutsuda näiteks tuult tapjaks? Et näed, tapja puhub täna nii kõvasti. Või nimetada tapjaks vihma, mis on ju põhjustanud palju üleujutusi ja maalihkeid, mis on kaasa toonud sadade-ja-tuhandete inimeste surma?
Tapmine on omaette kuritahtlik toiming, mitte teatud surma põhjustanud jõudude või olude tagajärg. Seepärast saame eelnimetatud kontekstis tapmisest rääkida vaid ja ainult siis, kui keegi (inimene) seadis ohvri teadlikult ja tahtlikult fataalsetele teguritele avatud seisu. Tapmine on omaette, ohvri surmamisele suunatud, teise elusolendi, aga ennekõike inimese poolt teostatav akt. Samaviisi nagu on kohatu tapjaks tituleerida loodusjõudu, ei nimeta me selleks ju ka nuga või kuuli, või tuld, millega läbi näiteks keskajal ketsereid hukati vaid ikka nende vahendite ja mooduste kasutajaid.
Seega ei tapa ilmastikuolud, nagu külm, kuum, pikne, tuul, orkaan, tornaado. Või siis mõni veekogu või vihm, ehk vesi kui üks looduslik ühend. Või mägi, ehk mäed ehk hõre õhustik ja hapniku puudumine. Need võivad olla surma põhjustavad tingimused ja olud, aga mitte tapjad. Inimene, ja muu elusolend, võib saada surma ehk hukkuda nende tõttu või nende läbi, aga need faktorid ise-enesest ei tapa kedagi. Taguge see lihtne tõde endale pealuu sisse kirjatsurad ja ajakirjanikud!
teisipäev, 14. aprill 2009
esmaspäev, 13. aprill 2009
Füüsiliste kannatuste tekitamine ja vägivald kui rahustamise meetmed
Viimasel ajal on rahutustest ja rahututest inimestest pajatavaid uudiseid (mida rasketel aegadel ikka juurde tuleb) kuuldes/lugedes kõrva riivanud ja mõtteainet pakkunud käsitlus rahustamisest. Küll rahustati mõnd üksikisikut või rahvamasse tulistamisega, küll pisargaasiga, küll veekahuriga, küll valju heliga, küll kumminuiadega nüpeldamisega, küll elektrišoki relvaga (taser) jne. jne. Tõesti, väga suurt rahustavat mõju omavad vahendid eriti kui rahustatav peale eelnimetet meetmete pruukimist mõneks ajaks väga rahutuks ja suisa hüsteeriliseks muutumist otsad annab, nagu seda on üle maailma mitmetel-mitmetel kordadel ja ka väga suurte ohvrite hulkadega juhtunud.
Kõige värskemalt on uudistest läbi jooksnud sündmused Tais, kus korrakaitsjad ja sõjaväelased kasutasid paari-kolme eelnimetatud rahustamisvõtet (õhku tulistamist ning pisargaasi rahva sekka tulistamist) riigivalitsuse vastu märatsevate rahvamasside laiali ajamiseks. Seal oli vigasaanuid väidetavalt vähemalt 80 ringis kellest omakorda kaks demonstranti on kriitilises seisundis. Viimaste vigasaamine polevat küll otseselt „rahustamisvahendite“ teene, mis vaevalt terminit pruukivate uudiste produtseerijate-kirjatsurade jaoks nende rahustava mõju kahtluse alla seab.
Väga efektiivselt „rahustati“ hiljuti jalkafänne Aafrikas Elevandiluurannikul, kus korravalvurite suure rahustamisaktiivsuse tulemusel lasti rahvamasside sekka pisargaasi mille tulemusel mitmed jalkahuvilised neile peale varisenud seinte all oma elud jätsid.
Nii mõnigi rahutust ilmutanud tüüp on külmaks rahustatud elektrišoki relvaga ehk taseriga. Üks selline juhtum leidis aset koguni nii avalikus kohas nagu lennujaam. Võibolla mõned mäletavad veel pooleteist aasta taguseid üsna õõvastavaid stseene Kanadast, kust korravalvurid poolakast abitu ja rahutu mehepoja elektrišokiga lõplikult maha rahustasid.
Selgituseks niipalju - mitte et eelnimetatud vahendeid ei tohiks mitte mingil juhul kasutada, vaid seda, et nende kasutamist ei saa kuidagi nimetada r a h u s t a m i s e k s olgugi eesmärgiks miski pingelise olukorra lõpetamine, märatsejate laialiajamine jne. Sellise termini kasutamine kellegi rahustamise kontekstis on sama hea (ehk idiootlik) kui tapmise mõiste pruukimine fataalsed tagajärjed kaasa toonud loodusnähtus(t)e, aintete, füüsiliste jõudude või oludega seoses.
Kõige värskemalt on uudistest läbi jooksnud sündmused Tais, kus korrakaitsjad ja sõjaväelased kasutasid paari-kolme eelnimetatud rahustamisvõtet (õhku tulistamist ning pisargaasi rahva sekka tulistamist) riigivalitsuse vastu märatsevate rahvamasside laiali ajamiseks. Seal oli vigasaanuid väidetavalt vähemalt 80 ringis kellest omakorda kaks demonstranti on kriitilises seisundis. Viimaste vigasaamine polevat küll otseselt „rahustamisvahendite“ teene, mis vaevalt terminit pruukivate uudiste produtseerijate-kirjatsurade jaoks nende rahustava mõju kahtluse alla seab.
Väga efektiivselt „rahustati“ hiljuti jalkafänne Aafrikas Elevandiluurannikul, kus korravalvurite suure rahustamisaktiivsuse tulemusel lasti rahvamasside sekka pisargaasi mille tulemusel mitmed jalkahuvilised neile peale varisenud seinte all oma elud jätsid.
Nii mõnigi rahutust ilmutanud tüüp on külmaks rahustatud elektrišoki relvaga ehk taseriga. Üks selline juhtum leidis aset koguni nii avalikus kohas nagu lennujaam. Võibolla mõned mäletavad veel pooleteist aasta taguseid üsna õõvastavaid stseene Kanadast, kust korravalvurid poolakast abitu ja rahutu mehepoja elektrišokiga lõplikult maha rahustasid.
Selgituseks niipalju - mitte et eelnimetatud vahendeid ei tohiks mitte mingil juhul kasutada, vaid seda, et nende kasutamist ei saa kuidagi nimetada r a h u s t a m i s e k s olgugi eesmärgiks miski pingelise olukorra lõpetamine, märatsejate laialiajamine jne. Sellise termini kasutamine kellegi rahustamise kontekstis on sama hea (ehk idiootlik) kui tapmise mõiste pruukimine fataalsed tagajärjed kaasa toonud loodusnähtus(t)e, aintete, füüsiliste jõudude või oludega seoses.
kolmapäev, 11. märts 2009
Ettevõtete tervendamisest ajendatuna 10.03.09 Aavo Koka nädalakirjast
Oma sellenädalases (10.03.09) nädalakirjas kirjutab Aavo Kokk raske majandusseisu teemadel jutustuse, mille resümee on: kuidas ettevõtjad peaksid toimima praeguses majanduslanguse tingimustes, et oma ettevõtteid halvimast päästa.
Paraku on tegu kirjutisega, mis ei hiilga mingi tarkusega ja milliseid tuleb vasakult ja paremalt. Selliste kirjutiste ühine joon on manitsev-õpetlik joon ja sisuline tühjus ehk mitte ükski ei käsitle piisava üksikasjalikkusega kuidas parendavaid samme konkreetselt läbi viia ning analüüsi, mida see laiemas plaanis ja pikemas perspektiivis kaasa toob. Selmet piirdutakse loosungliku manitsusega ettevõtteid saneerida ja rookida neist välja kõik mittekasumliku alates tegevustest lõpetades toodetega. Selliseid õpetusi (sisuliselt targutusi) võib kirjutada ka mõned aastad koolis käinud ja lehti lugev koolilaps, kel võimet siit-sealt leotud käibetarkusi kõrva taha panna.
Et taolisi „tarkust tuubil“ kirjutised ignoreerivad laiemat pilti ja neis esitatud soovituste mõjusid ning neid produtseerivad vahest ka arvamusliidrid (nagu kõnealusel juhul) ja sellised arvamusavaldused kriisi süvenedes üha enam kõlapinda leiavad võivad need ühelt maalt omandada ohtliku ajupesu mõõtmed. Sestap vaagiks lähemalt Aavo Koka kirjatüki väiteid ja soovitusi.
Aavo Kokk räägib ühest anonüümsest Läti ärimehest, kes üheksakümnendate algul riigiettevõtete erastamisega, ehk neile käpa peale panemisega, nagu see asi toimus, oma rikkusele aluse pani ja nüüd nutab kuidas võlausaldajad talle pinda käivad ehkki tal ju kinnisvara näol vara küll, aga häda selles, et kuna pole ostjaid, puudub võimalus vara rahaks teha.
Aavo Kokk resümeerib õigesti, sisuliselt on nüüd saabunud samasugused tingimused, kui siis, kui Läti ärimees (ja mitte ainult tema muidugi) omal ajal ülisoodsalt ettevõtteid erastasid. Aga mitte enam need nn ärimehed pole varade ülevõtjad, vaid nüüd võetakse neilt endilt. Veel nendib Kokk elutargalt: „Kui sa suudad välja mõelda, mida oleks tookord pidanud nonde firmade päästmiseks teisiti tegema, siis ka tead, mida sina pead praegu tegema, et oma ärisid päästa.“
See kinnitab kenasti vanasõna „mis kergelt tulnud, see kergelt läinud“.
Ehk tasuks sellest põgusast lookesest otsida ka põhjuseid, miks majandus vähemasti meie postsovjeetlikus regioonis on sellises viletsas seisus nagu ta on. Sest enamik suuromanikke on tekkinud 90-ndate alguses riiklike tööstuste, hoonete ja muu vara ülisoodsa nn erastamise läbi. Esimese hooga meenub kohe selline korüfee nagu Tiit Vähi. Sisuliselt seisnes erastamine aga enamasti sulaselges pättuses ehk susserdamistes, kokkumängus, võltsimistes, võimu kuritarvitustes jms. Ehk tegu ei olnud mitte erastamise vaid ärastamisega, ehk veelgi lihtsamini: varastamisega. Seega on suur osa tänaseid suurärimehi lihtsalt vargad ja kriminaalid, kelle jõukus ja majanduslik edu ei seisne mitte niivõrd targas juhtimises ja õigetes otsustes kuivõrd teiste, tublide inimeste panuses nendesse ettevõtetesse. Seejuures on omanikud oma ettevõtteid, kui need vähegi n-ö kaela on kandma hakanud, armutult lüpstud ja seeläbi nende arengut pidurdatud. Kõik ju tahtsid kiirelt rikastuda kuivõrd rikas ja laiav oli ka meedia poolt püünele upitatud edukuse võrdkuju. Selline toimimine viitab omakorda üldise majanduskriisi ühele universaalsele aspektile, kus tegelikult vähesed loovad väärtusi, aga paljud söövad nende vilju. Jämedat otsa hoiavad oma käes finantsstruktuurid ehk enamasti pangad, elatudes rahvalt kooritud raha pealt teenimises – sulle laenatakse intressiga su enda raha, mida sa pangas hoiad. Ja seda sa ju hoiad, et üldse pank sulle laenu annaks.
Teiseks majanduse kuumendajateks on tootmisvahendite ja muu korporatiivse vara omanikud ehk täpsemalt magnaadid ja monopolid, kes koorivad kogu kasumi, mida töötajad neile genereerivad. Aga need on juba pikemad teemad, mis vajavad eraldi käsitlust.
Aavo Kokk toob näite kuidas kauplustes seisavad igasugu tooted nagu telekad, pesumasinad, arvutid jms., mis tihtilugu, kui mitte enamasti, on toodetud krediidirahadega (laen ettevõttele või tootmisse) mistõttu kuuluvat need de jure justkui pangale. Mõnel juhul on see kaup kaupluse lettidel ka tänu ettevõtte oma krediidile. De jure see võibki ju nii olla, aga kuidas on seis tegelikult? Kuidas tekkis raha panka ja sai jõukaks ettevõte, kes saab võimaldada oma kaupade krediidiga kauplustesse jagamist? Jõuame taaskord eelmises lõigus nenditu juurde, ehk kõik see on toodetud ja kinni makstud rahva ehk tarbija enda rahadega läbi intressiarvestusel baseeruva finantsskeemide ja sisuliselt poolkohustusliku enda sissetulekute pangas hoidmise ning teisalt läbi tootmisvahendite omajate orjamise.
Pangad on sisuliselt kõikehõlmava kraani staatuses, mis reguleerib majandust ning rahva elatustaset. Tahavad, keeravad ühed kraanid kinni ja teised lahti, või vastupidi, või siis kõik kraanid kinni või kõik lahti. Pea-asi, et ise kasumlikult ära majandada.
Oma kirjatüki lõpus nendib Aavo Kokk veel: „…halvast olukorrast suudavad välja rabeleda vaid need firmad, mis suudavad osadest tegevustest ja –ärivaldkondadest täielikult loobuda. Raskel ajal ei ole eesmärgiks mitte turuosa ega suur käive, vaid kasumlikkus. Sulgeda tuleb poed, mille kassavoog on negatiivne. Müügilt ja tootmisest tuleb ära korjata tooted, mille kulud on suuremad kui tulud. Viisakalt tuleb ignoreerida kliente, kelle teenindamisele peab ettevõte peale maksma.“
Enne ettevõtte jõuliste võtetega saneerima asumist ning sellest nn kõige kahjumliku väljarookimist tuleks olla ikka äärmiselt ettevaatlik ja kaalutlev. Selles, mis on kasumlik ja tulus, on üsna lihtne selgusele jõuda. Ennekõike peaks enne kärbete kallale asumist selgeks tegema, mis on kahjumlik, ehk kas see seda ka tegelikult on, ehk kuidas seda mõõta ja hinnata. Ainuüksi numbrite analüüsist siin ei piisa. Tuleks arvestada ka kaudseid mõjusid nagu, kas kahjumlik toode/teenus/tegevus kaudselt mitte ei toeta vastavat kasumlikku aspekti. Näiteks kui ma vaatan end tarbijana, siis ma eelistan kasutada nende ettevõtete, kaubandusasutuste jne. teenuseid, kus ma saan enda jaoks olulist kaupa/teenust olgugi see konkreetne toode/teenus/tegevus neile üksikuna kahjumlik. Kui nad selle konkreetse kauba/teenuse/tegevuse aga kahjumlikuna välja roogivad, otsin teise vastava kauba/teenuse/tegevuse pakkuja. Muidugi ei ole üks spetsiifiline kaup/teenus/tegevus pakkuja valikul ainuke valikukriteerium, aga muudest olulistes nüanssides võrdsete pakkujate puhul ikkagi määrav.
Siinjuures kui käsitlemist on leidnud toode/teenus/tegevus, ei saa üle ega mööda ka töötajatest, keda hinnatakse samuti kasumlikkuse mõõdupuuga. Minu tähelepanek on küll see, et professionaalsus ja kvaliteet liigub koos konkreetsete inimestega. Mis tähendab, et kui ma sain ühes konkreetses ettevõttes igati meeldiva ja kvaliteetse teenuse osaliseks, siis ühelt maalt võib see juba ainuüksi ühe inimese lahkumisega olla kardinaalselt muutunud ja halva teenuse/kohtlemise osaliseks saanuna pole enam asja sellesse ettevõttesse.
Paraku on tegu kirjutisega, mis ei hiilga mingi tarkusega ja milliseid tuleb vasakult ja paremalt. Selliste kirjutiste ühine joon on manitsev-õpetlik joon ja sisuline tühjus ehk mitte ükski ei käsitle piisava üksikasjalikkusega kuidas parendavaid samme konkreetselt läbi viia ning analüüsi, mida see laiemas plaanis ja pikemas perspektiivis kaasa toob. Selmet piirdutakse loosungliku manitsusega ettevõtteid saneerida ja rookida neist välja kõik mittekasumliku alates tegevustest lõpetades toodetega. Selliseid õpetusi (sisuliselt targutusi) võib kirjutada ka mõned aastad koolis käinud ja lehti lugev koolilaps, kel võimet siit-sealt leotud käibetarkusi kõrva taha panna.
Et taolisi „tarkust tuubil“ kirjutised ignoreerivad laiemat pilti ja neis esitatud soovituste mõjusid ning neid produtseerivad vahest ka arvamusliidrid (nagu kõnealusel juhul) ja sellised arvamusavaldused kriisi süvenedes üha enam kõlapinda leiavad võivad need ühelt maalt omandada ohtliku ajupesu mõõtmed. Sestap vaagiks lähemalt Aavo Koka kirjatüki väiteid ja soovitusi.
Aavo Kokk räägib ühest anonüümsest Läti ärimehest, kes üheksakümnendate algul riigiettevõtete erastamisega, ehk neile käpa peale panemisega, nagu see asi toimus, oma rikkusele aluse pani ja nüüd nutab kuidas võlausaldajad talle pinda käivad ehkki tal ju kinnisvara näol vara küll, aga häda selles, et kuna pole ostjaid, puudub võimalus vara rahaks teha.
Aavo Kokk resümeerib õigesti, sisuliselt on nüüd saabunud samasugused tingimused, kui siis, kui Läti ärimees (ja mitte ainult tema muidugi) omal ajal ülisoodsalt ettevõtteid erastasid. Aga mitte enam need nn ärimehed pole varade ülevõtjad, vaid nüüd võetakse neilt endilt. Veel nendib Kokk elutargalt: „Kui sa suudad välja mõelda, mida oleks tookord pidanud nonde firmade päästmiseks teisiti tegema, siis ka tead, mida sina pead praegu tegema, et oma ärisid päästa.“
See kinnitab kenasti vanasõna „mis kergelt tulnud, see kergelt läinud“.
Ehk tasuks sellest põgusast lookesest otsida ka põhjuseid, miks majandus vähemasti meie postsovjeetlikus regioonis on sellises viletsas seisus nagu ta on. Sest enamik suuromanikke on tekkinud 90-ndate alguses riiklike tööstuste, hoonete ja muu vara ülisoodsa nn erastamise läbi. Esimese hooga meenub kohe selline korüfee nagu Tiit Vähi. Sisuliselt seisnes erastamine aga enamasti sulaselges pättuses ehk susserdamistes, kokkumängus, võltsimistes, võimu kuritarvitustes jms. Ehk tegu ei olnud mitte erastamise vaid ärastamisega, ehk veelgi lihtsamini: varastamisega. Seega on suur osa tänaseid suurärimehi lihtsalt vargad ja kriminaalid, kelle jõukus ja majanduslik edu ei seisne mitte niivõrd targas juhtimises ja õigetes otsustes kuivõrd teiste, tublide inimeste panuses nendesse ettevõtetesse. Seejuures on omanikud oma ettevõtteid, kui need vähegi n-ö kaela on kandma hakanud, armutult lüpstud ja seeläbi nende arengut pidurdatud. Kõik ju tahtsid kiirelt rikastuda kuivõrd rikas ja laiav oli ka meedia poolt püünele upitatud edukuse võrdkuju. Selline toimimine viitab omakorda üldise majanduskriisi ühele universaalsele aspektile, kus tegelikult vähesed loovad väärtusi, aga paljud söövad nende vilju. Jämedat otsa hoiavad oma käes finantsstruktuurid ehk enamasti pangad, elatudes rahvalt kooritud raha pealt teenimises – sulle laenatakse intressiga su enda raha, mida sa pangas hoiad. Ja seda sa ju hoiad, et üldse pank sulle laenu annaks.
Teiseks majanduse kuumendajateks on tootmisvahendite ja muu korporatiivse vara omanikud ehk täpsemalt magnaadid ja monopolid, kes koorivad kogu kasumi, mida töötajad neile genereerivad. Aga need on juba pikemad teemad, mis vajavad eraldi käsitlust.
Aavo Kokk toob näite kuidas kauplustes seisavad igasugu tooted nagu telekad, pesumasinad, arvutid jms., mis tihtilugu, kui mitte enamasti, on toodetud krediidirahadega (laen ettevõttele või tootmisse) mistõttu kuuluvat need de jure justkui pangale. Mõnel juhul on see kaup kaupluse lettidel ka tänu ettevõtte oma krediidile. De jure see võibki ju nii olla, aga kuidas on seis tegelikult? Kuidas tekkis raha panka ja sai jõukaks ettevõte, kes saab võimaldada oma kaupade krediidiga kauplustesse jagamist? Jõuame taaskord eelmises lõigus nenditu juurde, ehk kõik see on toodetud ja kinni makstud rahva ehk tarbija enda rahadega läbi intressiarvestusel baseeruva finantsskeemide ja sisuliselt poolkohustusliku enda sissetulekute pangas hoidmise ning teisalt läbi tootmisvahendite omajate orjamise.
Pangad on sisuliselt kõikehõlmava kraani staatuses, mis reguleerib majandust ning rahva elatustaset. Tahavad, keeravad ühed kraanid kinni ja teised lahti, või vastupidi, või siis kõik kraanid kinni või kõik lahti. Pea-asi, et ise kasumlikult ära majandada.
Oma kirjatüki lõpus nendib Aavo Kokk veel: „…halvast olukorrast suudavad välja rabeleda vaid need firmad, mis suudavad osadest tegevustest ja –ärivaldkondadest täielikult loobuda. Raskel ajal ei ole eesmärgiks mitte turuosa ega suur käive, vaid kasumlikkus. Sulgeda tuleb poed, mille kassavoog on negatiivne. Müügilt ja tootmisest tuleb ära korjata tooted, mille kulud on suuremad kui tulud. Viisakalt tuleb ignoreerida kliente, kelle teenindamisele peab ettevõte peale maksma.“
Enne ettevõtte jõuliste võtetega saneerima asumist ning sellest nn kõige kahjumliku väljarookimist tuleks olla ikka äärmiselt ettevaatlik ja kaalutlev. Selles, mis on kasumlik ja tulus, on üsna lihtne selgusele jõuda. Ennekõike peaks enne kärbete kallale asumist selgeks tegema, mis on kahjumlik, ehk kas see seda ka tegelikult on, ehk kuidas seda mõõta ja hinnata. Ainuüksi numbrite analüüsist siin ei piisa. Tuleks arvestada ka kaudseid mõjusid nagu, kas kahjumlik toode/teenus/tegevus kaudselt mitte ei toeta vastavat kasumlikku aspekti. Näiteks kui ma vaatan end tarbijana, siis ma eelistan kasutada nende ettevõtete, kaubandusasutuste jne. teenuseid, kus ma saan enda jaoks olulist kaupa/teenust olgugi see konkreetne toode/teenus/tegevus neile üksikuna kahjumlik. Kui nad selle konkreetse kauba/teenuse/tegevuse aga kahjumlikuna välja roogivad, otsin teise vastava kauba/teenuse/tegevuse pakkuja. Muidugi ei ole üks spetsiifiline kaup/teenus/tegevus pakkuja valikul ainuke valikukriteerium, aga muudest olulistes nüanssides võrdsete pakkujate puhul ikkagi määrav.
Siinjuures kui käsitlemist on leidnud toode/teenus/tegevus, ei saa üle ega mööda ka töötajatest, keda hinnatakse samuti kasumlikkuse mõõdupuuga. Minu tähelepanek on küll see, et professionaalsus ja kvaliteet liigub koos konkreetsete inimestega. Mis tähendab, et kui ma sain ühes konkreetses ettevõttes igati meeldiva ja kvaliteetse teenuse osaliseks, siis ühelt maalt võib see juba ainuüksi ühe inimese lahkumisega olla kardinaalselt muutunud ja halva teenuse/kohtlemise osaliseks saanuna pole enam asja sellesse ettevõttesse.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
