Kuigi söömine ja joomine on nauding, ma üldiselt väljas sööma ei kipu kui vajadus selleks just ei sunni, sest väljas süüa on kahtlemata oluliselt kulukam kui ise süüa teha. Samas on vahel tore ka lihtsalt niisama, kasvõi vahelduse mõttes, väljas söömas/kohvijoomas käia. Muidugi praegusel masu (rahvalik lühend majanduslikust surutisest) ajal on igal kroonil hoopis teine kaal ja hind. Vähemalt peaks olema. Paraku vaadates söögikohtade hinnakirju see nii välja paista ei taha. Või siis paistab? Eks oleneb kust poolt vaadata – kas siitpoolt või sealtpoolt letti. Ei ole normaalne kui väike tass tavalist oakohvi maksab 20.- krooni, tordilõik 40.- krooni või pool liitrit õlut 60.- krooni, rääkimata enamast. Sellist hinda ei küsita aga mingis eliitrestoranis vaid üsna tavalistes ja üldrahvalikes kohtades. Saan aru, kui sellist hinda küsitakse kohas, millel läheb hästi ja mis on klientidest tulvil. Aga koht, mis on sisuliselt tühi või alles sedavõrd algusjärgus, et vajaks hädasti laiemat nn kliendibaasi...? Arusaamatu.
Sisuliselt, kui soovid sõrmkübara asemel ühe normaalse koguse kohvi, maksad selle eest hinna, mille eest saad tavalisest kauplusest juba pool kilo kohvipuru. Mitu sellist tassitäit kohvi sellest saab? Mitmeid kümneid.
Okei, võib selle hinnaga kohvi, mõne saiakese, salati ja ka muud ju korra ostagi, aga edaspidi alternatiivide teadlikul kaalumisel, kahaneb tõenäosus, et ma näiteks kohvi soovil kalli kohviga kohta uuesti lähen, tublisti.
Kallis hind ei ole kaugeltki mitte vaid kohvikute ja toitlustuskohtade probleem. Ülepaisutatud hinnad ja suure kasumi taotlemine juba ühe tehinguga on levinud ka teistes valdkondades.
Ei anta endale aru, et üks asi on tahtmine saada, teine, reaalsed võimalused, ehk mida kliendid tegelikult on sulle valmis maksma (seejuures rõõmsaks jäädes) ning kolmas, optimaalne tase, ehk pikemat perspektiivi ja jätkusuutlikkust silmas pidades hinna ja kasumlikkuse suhe. Arvatakse, et suure raha küsimisega täidetakse kõige paremini oma ärilisi eesmärke. Muidugi, küsitavat raha hinna dikteerija ise tavaliselt suurena ei näe, sest tahtmine saada võib olla veelgi suurem. Tegelikult veendakse ise-endid ja oma töötajaid, et hind pole sugugi kõrge ja on igati õigustatud, sest vaat kui palju tööd me selle jaoks teeme või vaadake kui palju me siin investeerinud oleme, kui kallid on seadmed ja muu sisseseade, turundus jne. Andke andeks, aga see kui palju te investeeringute tegemisel raha olete magama pannud klienti üldiselt ei koti, ehk see pole müügiargument kui te ei müü just altruistile, kelle kaastundele te oma müügilootuse panete.
Paraku on suure kattega hinna küsimise tulemuseks klientide vaikne ja ühtlane eemaldumine. Liiati siis, kui tekib soodsam alternatiiv. Ning kui see on juba juhtunud, on ka endiste lojaalsete klientide tagasivõitmine väga raske kui mitte võimatu. Nende tagasisaamiseks peab olema lisaks uuele soodsale hinnale pakkuda ka muu n-ö präänik. Lähtuvalt kliendist võib selleks muidugi alati olla ka asukoht, millest võib aga äriliste eesmärkide saavutamiseks jääda väheks. Ehk väheks neid potentsiaalseid kliente, kelle jaoks asukoht ise-enesest on piisav präänik. Üldiselt valdab kalli hinnaga ostnud kliente lüpsta saamise ja teatud pettumuse tunne, mistõttu uue võimaluse tekkimisel vana, kallilt müüja poole naljalt tagasi ei pöörduta, ehkki ta võib nüüd teha soodsaid pakkumisi nn sõbrahindu jms.
Elusaid näiteid erinevate hinge vaakuvate või juba hingusele läinud ettevõtete kujul pakub elu igal sammul. Eriti praegu, masu ajal. Seejuures leidub enda headuses ja hinna põhjendatuses veendunud ettevõtteid (või õigemini ettevõtjaid/otsustajaid), kes punnitavad jäärapäiselt kõrge hinnaga, millega nagunii müüa ei õnnestu, olles sisuliselt juba pankroti äärel, ehkki müügimarginaal lubanuks hinda oluliselt langetada ja teenuse/toote pakkumist efektiivistada. Selline jäikus ja enesepetjalik käitumine on omane ettevõtjatele, kes peavad end turu liidriteks, konkurentidest paremaks, väärtustavad üle oma know-how’d pidades seda unikaalseks ja kujutavad üldse paljut ette.
Masu tingimustes on asi seegi, kui su ettevõtte tulud-tulud on jooksvalt nullis, ehk sa saad ettevõtjana äraelamiseks mingitki raha – palka, kui soovite.
Mis aga spetsiifiliselt kohvikutesse ja söögikohtadesse puutub, siis ei tee paha ka pisut loovam lähenemine kliendibaasi laiendamisse ning lojaalse klientuuri tekitamiseks. Klientidest päris tühi kohvik või söögikoht ei mõju usaldusväärsena ega tõmba külastajaid ligi. Seega on hea kui kohvikus viibib igal ajahetkel vähemalt mõni inimene. Kui kohta väisab ka turiste ja läbisõitjaid, kelle jaoks 20.- krooni kohvi eest ehk polegi nii palju ja ettevõtja leiab, et ühelt kohvilt 10.- krooni vähem küsimine mõjuks ta bisnissile laastavalt, võib asja üles ehitada ka nii, et iga järgmise külastusega lähevad kohv või koogid või õlu või mis iganes teatud astme võrra soodsamaks kuni näiteks 5.- kroonini normaalse tassi kohvi eest välja. Selliselt kasvatatakse omale klientuur neist inimestest, kelle jaoks koha asukoht on argumendiks, et seal käia. Sellega edastatakse potentsiaalsetele klientidele selge sõnum, et sa ei pea jooma kohvi või õlut üksinda kodus kui võid seda väga soodsalt teha meie mõnus interjööriga kohvikus. Pealegi ka 5.- krooniga tassi kohvi müümine on puhtalt ainete (vesi, kohv, koor, suhkur) maksumust arvestedes tulus.
Ideid on teisigi. Aga ega ma siis ei hakka neid kõike siia tasuta välja kirjutama. Mõelge ise ka veidi. Või ostke mult konsultatsiooni :).
esmaspäev, 22. juuni 2009
pühapäev, 21. juuni 2009
TV3 F1 segusõlme poisid
Just selline termin, segusõlm, assotsieerub kuulates TV3 F1 ülekandeid, mida kommenteerivad Kalev Kruus (KK) ja Märt Elbre (ME). Ennekõike kuulates viimase kommentaare. „Segu“ ja „rehvisegu“ on sõnad millega härrased, eesotsas mr. Elbre’ga siis, tavatsevad märkida vormelite rehve. Selle asemel, et öelda lihtalt rehv või ka ratas – liiati kui räägime boksipeatustest, kus sisuliselt vahetatakse ikkagi vormelite rattaid, mitte vaid rehve, veelgi vähem mingeid segusid – pruugivad härrased tuima järjekindlusega totakaid „segu“ ja „rehvisegu“. Suure tõenäosusega baseerub nende totakas-naljakas jutuks oleva sõna kasutus inglise keelsel terminil compound, mida kasutatakse rehvide koostise sh. kõvaduse kirjeldusel. Samas ei ole see sõna päris üheselt ja samatähenduslikult eesti keelde ümber pandav. Ehk ta tuleks tõlkida konteksti kohaselt. Kui kontekstiks on rehvide kõvadusaste, siis ei eelda kontekst aga üldse selle sõna tõlkimist ja kasutamist. Eestlasele on palju lihtsam ja selgemini arusaadav kõva või pehme rehv (mida nad soft ja hard compound mõttes ongi) kui rääkida mingist segust, mis keeleliselt märgib ennekõike mitte valmistoodet ehk pigem valmimisjärgus toodet või üht selle komponenti. Kui me räägime rehvisegust, siis keelelises tähenduses on tegu ainemassiga, mis pole veel rehviks saanudki, ehk ongi veel kuskil anumas viskoosel kujul.
Kusjuures sõna „segu“, mis reeglina märgitakse ainsuses, nagu ka „vesi“ ja „lumi“ ja „jää“ jms. olemuslikult mitte loendatavad ained, ei valmista mr. Elbre’le erilist probleemi panna mitmusesse. Näiteks sellisesse lausesse: „Tulevad põnevad hetked. Saame näha kuidas need pehmemad rehvisegud toimima hakkavad.“ Või „alla lähevad sissesõidetud rehvisegud nii Rosberg’ile kui Webber’ile.“ (ME kommentaarid Türgi GP-l)
Ehk Mr. Elbre ei tee suuremat numbrit eesti keele reeglitest nagu käänded ja ainsuse-mitmuse kasutamine. Taaskord näide eelmisest Türgi GP-st: „tuleb boksidesse Heikki Kovalainen.“ Ei tea küll, mis asja Kovalinen’il oli rohkematesse boksidesse kui vaid McLaren’i omasse.
Siin veel mõned mr. Elbre verbaalsed vaimusünnitised eelmise, Türgi F1 etapi ülekande kommenteerimisest.
„Ilusti tordi sisse pistetud käik.“ Tagantjärgi lugedes/kuulates veel ekstra ajuvaba ütlus. Kas keegi teab, et oleks olemas kasvõi sedalaadi rahvatarkust või ütlust?
„Auto sai päris korralikult kannatada vedrustuse näol“ ME kommentaar Barrichello’ga toimunud õnnetuse kohta. Ehk kole lugu küll, et autole vedrustus ehitati.
Üldse paistab ka sõna „korralik“ üks mr. Elbre lemmiksõnu olema. „Segule“ see küll konkurentsi ei paku, küll aga sõidetakse korralikult rajalt välja ja tehakse või toimub muid asju „korralikult“ ohtliku, raju jne. asemel.
Veel: „Tänapäeva auto esitiiva vahetus käib väga-väga kiiresti“. Justkui kõigil autodel oleks tänapäeval esitiivad.
„...läheb esimest peatust sooritama“ selle asemel, et öelda lihtsas keeles „teeb esimese boksipeatuse“ vms.
Mr. Elbre läks Türgi GP etappi kommenteerides veel nii kunniks kätte, et hakkas võistlejate ja meeskondade otsuste eest omale vastutust võtma: „ma arvan, et Hamilton boksidesse enam ei tule. Selle vastutuse ma võtan enda õlgadele.“
Üks asi on kummaline sõna- ja keelekasutus, mis on kohati muidugi suisa masendav. Lisaks sellele panevad härrad kahjuks nii mõnigi kord metsa ka sisuliste asjade ja olukordade kommenteerimisega, kus sarnased olukorrad võivad saada diametraalselt erineva hinnangu või pisut erinevad situatsioonid risti vastupidise hinnangu seda just aja- ja kohamääruste nagu kohe, kiiresti, ruttu, sealsamas, täpselt jms., aga ka mõju või ulatuse hinnangute osas.
Ühel korralikul, tasemele orienteeritud tele- ja ka raadiojaamal peaks olema n-ö mark kasutada tegelas(t)e, kes ei oska arusaadavalt ja korrektselt rääkida, teeneid. Ilmselt TV3 selliseks telejaamaks ei kvalifitseeru. Eks sellest annavad tunnistust ka napakalt pikad enamasti igasugu tühja-tähja promovad reklaamipausid. Paralleelselt RTL-ist F1 ülekandeid jälgides, saavad seal, kus turg on määratult suurem ja reklaamitellijaid ka ilmselt hulga rohkem, reklaamipausid kiiremini läbi kui TV3-s.
TV3-s oli alles paar aastat tagasi vägagi hea ja professionaalne F1 kommentaatorite paar härrade Tarmo Klaar ja Toomas Vabamäe näol. Need mehed olid profid mõlemas aspektis teades palju autospordist ja F1-st ning osates neid teadmisi ja ka võistlust kaasahaarvalt vahendada. Tõsi, ka nemad kippusid aeg-ajalt vaimutsema, aga siin on suur vahe, kas sa vead oma vaimukused korralikult ja korrektselt välja ja oled arusaadav või üritad suust suurtükki välja ajada, mille tulemus on selline, et häbi hakkab kuulata.
Aga eks kunagi kommenteerisid ühes Eesti kommertskanalis (kui ma ei eksi oli ka vist TV3-s) vutti legendaarne ja nauditav tandem kannisalu, ehk siis Indrek Kannik ja Mart Mardisalu.
Pealiskaudsus ja diletantlikkus paistab üldse maad võttev trend olema, mis suuremale auditooriumile avaneb just läbi meedia. Küllap näib see otsustajatele odavamana.
Üks uudis mr. Elbrele. Nimelt tailwind ei ole küljetuul.
Kusjuures sõna „segu“, mis reeglina märgitakse ainsuses, nagu ka „vesi“ ja „lumi“ ja „jää“ jms. olemuslikult mitte loendatavad ained, ei valmista mr. Elbre’le erilist probleemi panna mitmusesse. Näiteks sellisesse lausesse: „Tulevad põnevad hetked. Saame näha kuidas need pehmemad rehvisegud toimima hakkavad.“ Või „alla lähevad sissesõidetud rehvisegud nii Rosberg’ile kui Webber’ile.“ (ME kommentaarid Türgi GP-l)
Ehk Mr. Elbre ei tee suuremat numbrit eesti keele reeglitest nagu käänded ja ainsuse-mitmuse kasutamine. Taaskord näide eelmisest Türgi GP-st: „tuleb boksidesse Heikki Kovalainen.“ Ei tea küll, mis asja Kovalinen’il oli rohkematesse boksidesse kui vaid McLaren’i omasse.
Siin veel mõned mr. Elbre verbaalsed vaimusünnitised eelmise, Türgi F1 etapi ülekande kommenteerimisest.
„Ilusti tordi sisse pistetud käik.“ Tagantjärgi lugedes/kuulates veel ekstra ajuvaba ütlus. Kas keegi teab, et oleks olemas kasvõi sedalaadi rahvatarkust või ütlust?
„Auto sai päris korralikult kannatada vedrustuse näol“ ME kommentaar Barrichello’ga toimunud õnnetuse kohta. Ehk kole lugu küll, et autole vedrustus ehitati.
Üldse paistab ka sõna „korralik“ üks mr. Elbre lemmiksõnu olema. „Segule“ see küll konkurentsi ei paku, küll aga sõidetakse korralikult rajalt välja ja tehakse või toimub muid asju „korralikult“ ohtliku, raju jne. asemel.
Veel: „Tänapäeva auto esitiiva vahetus käib väga-väga kiiresti“. Justkui kõigil autodel oleks tänapäeval esitiivad.
„...läheb esimest peatust sooritama“ selle asemel, et öelda lihtsas keeles „teeb esimese boksipeatuse“ vms.
Mr. Elbre läks Türgi GP etappi kommenteerides veel nii kunniks kätte, et hakkas võistlejate ja meeskondade otsuste eest omale vastutust võtma: „ma arvan, et Hamilton boksidesse enam ei tule. Selle vastutuse ma võtan enda õlgadele.“
Üks asi on kummaline sõna- ja keelekasutus, mis on kohati muidugi suisa masendav. Lisaks sellele panevad härrad kahjuks nii mõnigi kord metsa ka sisuliste asjade ja olukordade kommenteerimisega, kus sarnased olukorrad võivad saada diametraalselt erineva hinnangu või pisut erinevad situatsioonid risti vastupidise hinnangu seda just aja- ja kohamääruste nagu kohe, kiiresti, ruttu, sealsamas, täpselt jms., aga ka mõju või ulatuse hinnangute osas.
Ühel korralikul, tasemele orienteeritud tele- ja ka raadiojaamal peaks olema n-ö mark kasutada tegelas(t)e, kes ei oska arusaadavalt ja korrektselt rääkida, teeneid. Ilmselt TV3 selliseks telejaamaks ei kvalifitseeru. Eks sellest annavad tunnistust ka napakalt pikad enamasti igasugu tühja-tähja promovad reklaamipausid. Paralleelselt RTL-ist F1 ülekandeid jälgides, saavad seal, kus turg on määratult suurem ja reklaamitellijaid ka ilmselt hulga rohkem, reklaamipausid kiiremini läbi kui TV3-s.
TV3-s oli alles paar aastat tagasi vägagi hea ja professionaalne F1 kommentaatorite paar härrade Tarmo Klaar ja Toomas Vabamäe näol. Need mehed olid profid mõlemas aspektis teades palju autospordist ja F1-st ning osates neid teadmisi ja ka võistlust kaasahaarvalt vahendada. Tõsi, ka nemad kippusid aeg-ajalt vaimutsema, aga siin on suur vahe, kas sa vead oma vaimukused korralikult ja korrektselt välja ja oled arusaadav või üritad suust suurtükki välja ajada, mille tulemus on selline, et häbi hakkab kuulata.
Aga eks kunagi kommenteerisid ühes Eesti kommertskanalis (kui ma ei eksi oli ka vist TV3-s) vutti legendaarne ja nauditav tandem kannisalu, ehk siis Indrek Kannik ja Mart Mardisalu.
Pealiskaudsus ja diletantlikkus paistab üldse maad võttev trend olema, mis suuremale auditooriumile avaneb just läbi meedia. Küllap näib see otsustajatele odavamana.
Üks uudis mr. Elbrele. Nimelt tailwind ei ole küljetuul.
kolmapäev, 27. mai 2009
Europarlamendi valimiste lament
Kohe-kohe, ehk 7.juunil, ongi ukse ees selle aastal I valmimised Eestis. Ehkki Maarjamaa inimestele kindlasti mitte nii olulised ja erutavad kui kohalike omavalitsuste valimised sügisel, aga siiski. Lament, ehk reklaamikampaaniad, konkurentide mustamine, kaadritagused mängud ja niidi tõmbamised on täies hoos.
Olles paratamatult pidanud ära nägema mõned rahakamate erakondade teles jooksvad reklaamklipid, peab nentima, et need on äärmiselt magedad nii teostuselt kui ka sõnumilt. Ennekõike häirib siiski viimase momendi puudumine. Kõigi nende peamine sõnum seisneb omale vastu rinda trummeldamises, et küll meie oleme ikka tegijad ning just meie olime need kes omal-ajal vahvaid asju korda saatsid.
Oravad rõhuvad oma oksendamiseni tuntud keep smiling nägudele (Ojuland, Gräzin jms.) ning oma orava logole ja kollasele värvile. Muud sealt meelde pole jäänud.
Isamaa ja Respublica Liit (IRL) pole suutnud muud targemat välja mõelda kui korrutavad Laari Pehmetes ja Karvastes tuntuks saanud kärbete mantrat. Pehmete ja Karvaste Laari paralleeli silmas pidades ei ole see muud kui halenaljakas. Huvitav, kas siis reformikad ei tahagi ja ei püüdlegi selle poole, et eelarve tasakaalu saada? Minuarust nad seal valitsuses viimasel ajal ju ainult sellega tegelevadki kuidas riigi eelarve tasakaalu saada ning mida ja kust selleks kärpida tuleks. Milles siis IRL reklaamisõnumi uudsus või mõte? Täiesti arusaamatu! Uuemates reklaamides lubavad nad veel ei tea kuidas luua 50 tuhat uut töökohta. Kuidas need töökohad luuakse jääb lahiseks. Ehk tegu on lihtsalt tavapärase demagoogilise tühja valimislubadusega. Hiljem, kui lubatu ei õnnestu, saab alati tuua tuhat vabandust miks see võimalik polnud ja välja ei tulnud. A la pidime oma koalitsioonipartneritega kompromissidele minema jne. jne. Võibolla luuaksegi paberil ja paljut oma teeneks pidades nimetet arv uut töökohta kui samal ajal jääb tunduvalt rohkem inimesi töötuks.
Ma saaks aru kui IRL kasutaks ära oma rahvuslike huvide eest seisva erakonna nišši ja mängiks valimispropagandas sellele. Valimiskampaania kontekstis ei paista Reformierakonnal ja IRL mingit vahet.
Sotsiaaldemokraadid rõhuvad Ivar Padari rollis oma eestimaisusele ehk õigemini maalähedusele. Mida süldijutt ja hoburakendi kraavist välja juhatamine europarlamendis peaks tähendama või andma? Et tööd tuleks teha? Et teised seda ei teegi ja ainult Padar suudab ja oskab? Mida perset!
Keskerakonna toetus lähenevate valmiste eel on ilmselt ülekaalulalt suurim ning positsioon sestap väga hea, seda ei saa aga öelda reklaami kohta kui mitte arvestada selle koomilisust, milles ta on muidugi omas elemendis. Kesk on oma kaardid üheselt pannud konfrontatsioonile Reformiga, mis mitte just väikse hulga rahva (kelle arust kah Ansip kõigis hädades süüdi) peal näikse töötama vägagi tõhusalt. Keski telereklaamis mõjub eriti meeldejäävalt ja tore-koomiliselt ühelt jalalt teisele tatsuv autoremondi mees, kes katkise auto kõrval imestab, miks Ansip midagi ei tee. Vahva! Keep going kesikud!
Ehkki Keski valimisreklaam on nagu on, ehk saast nagu teistegi omad, peab tunnustama nende päris häid „lükkeid“ millega nad viimasel ajal on pildile saanud. Näiteks rahvusliku üksmeelevalitsuse moodustamise ettepanek võtmeministrite osas mittepoliitikutest spetsialistide baasil. Minu arust geniaalne idee ja väga tugev avaldus Keski poolt, mille vastu on väga raske vastuargumente leida. Omal ajal, ehk II Eesti Vabariigi algusaegadel, mäletan, oli päris kõvasti diskussiooni selle üle, kas riiki peaks juhtima poliitikud või oma eriala asjatundjad/spetsialistid. Siis jäi peale poliitikute valitsus, aga poliitikute valitsusel ei paista küll olema mingit eelist spetsialistide valitsuse ees kui viimase termini äralörtsitud tähendus kõrvale jätta. Pigem vastupidi, sest poliitik ei ole põhimõtteliselt huvitatud muust kui võimul püsimisest.
Mainekujunduslikus või pigem meediavõitluse mõttes ei ole sugugi mitte halb Edgari lüke paigaldada oma töökabinetti online veebikaamera. Edgari väide tema kabinetist avastatud pealtkuulamisseadme kohta ei pruugi küll paika pidada, aga väga raske on seda ka ümber lükata või mitte tõena võtta kui Tallinna linnavalitsuse pealtkuulamine on varasemalt meedias kinnitust leidnud. Hea maksakas Etsi poolt parempoolsetele jõududele.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu klassikud on öelnud. Käesolev sissekanne on ajendatud mõttest, et kui ma kuu-kaks, rääkimata enam aega, tagasi, olin üsna kindel, et ma Europarlamendi valimistel ei hääleta, siis peale uudist Indrek Tarandi enda üksik-kandidaadina üles seadmist muutsin meelt. Ei näe mingit mõtet valida soojale kõrgelttasustatud kohale europarlamenti mingit abstraktset nimekirja, kus pole mingit selgust, kes tegelikult europarlamenti läheb ja kes mitte, ehk figureerib selles nimekirjas vaid nn peibutuspardina (suure tõenäosusega Edgar Savisaar, Karel Rüütli ja nii mõnigi teine). Mis kuradi valimine see on? „Valida tuleks maailmavaadet, ehk seda jõudu kelle maailmavaade on sulle meelepärane“ öeldakse. Andke andeks, millist maailmavaadet? Enamus Eesti suuremate erakondade maailmavaade, mis väljendub praktikas, on ühesugune, ehk selle eesmärk on võimule pääsemine ja seejärel võimul püsimine ning selle abil omale taskusse toppimine. Pole mingit tähtsust või sisu kuskil põhikirjas ja kodulehel deklareeritud maailmavaatel kui tegelik käitumine ja poliitika seda ei toeta. Ma ei tea, et Rahvaliit oleks deklareerinud oma maailmavaatelisteks suundateks korruptsiooni, riigivarastamise jms. tegevuse, mille osas nende endine juht Villu Reiljan on koguni kohtus süüdi mõistetud. Seda rida täiendab veel ka Ester Tuiksoo.
Päris kindlasti ei ole susser-vusserist ja korruptsioonist puhtad ka reformikad, kelle hämaratele tegudele viitavad nii mitmedki viimasel ajal lahvatanud skandaalid.
Keskerakonnal ei viitsi nende Seppade, Kallode jms. kaadriga sellel küsimusel pikemalt peatudagi.
Indrek Tarand on konkreetne isik, kes peab üksikisikuna üles astumisel ise vastutama oma sõnade ja tegude eest, mitte mingi abstraktne ebamäärane nimekiri mingitest iba ajavatest tontidest, kes võivad sulle veeretada sellist ümmargust kuuli, et hoia ja keela. Pealegi on Tarand igati eestimeelne, sümpaatne ja tark mees.
Olles peale e-valijakaardi saamist end kurssi viinud üles seatud kandidaatidega avastasin, et asi on veelgi sisukam või raskem kuivõrd nimekirjas figureerib veel üks igati eestimeelne, tõsine ja konkreetne mees, Martin Helme.
Üksikkandidaati valides tead igatahes kordi paremini keda valid ja mis ta endast kujutab. Lisaks on puht loogiliselt üksik-isik vastutav oma sõnade ja tegude eest kuivõrd ta ei saa asju ajada oma erakonna kaela a la et ma küll tahtsin nii, aga erakonna juhatus arvas ikka naa.
Seega kutsun kõiki Europarlamendi valijaid üles mitte valima ei-tea-keda-europalamenti-saadetakse nimekirjadega erakondi vaid valima üksikkandidaate ning ennekõike eestimeelseid ja –keelseid Indrek Tarand’it (nr. 115) ja Martin Helme’t (nr. 114).
Olles paratamatult pidanud ära nägema mõned rahakamate erakondade teles jooksvad reklaamklipid, peab nentima, et need on äärmiselt magedad nii teostuselt kui ka sõnumilt. Ennekõike häirib siiski viimase momendi puudumine. Kõigi nende peamine sõnum seisneb omale vastu rinda trummeldamises, et küll meie oleme ikka tegijad ning just meie olime need kes omal-ajal vahvaid asju korda saatsid.
Oravad rõhuvad oma oksendamiseni tuntud keep smiling nägudele (Ojuland, Gräzin jms.) ning oma orava logole ja kollasele värvile. Muud sealt meelde pole jäänud.
Isamaa ja Respublica Liit (IRL) pole suutnud muud targemat välja mõelda kui korrutavad Laari Pehmetes ja Karvastes tuntuks saanud kärbete mantrat. Pehmete ja Karvaste Laari paralleeli silmas pidades ei ole see muud kui halenaljakas. Huvitav, kas siis reformikad ei tahagi ja ei püüdlegi selle poole, et eelarve tasakaalu saada? Minuarust nad seal valitsuses viimasel ajal ju ainult sellega tegelevadki kuidas riigi eelarve tasakaalu saada ning mida ja kust selleks kärpida tuleks. Milles siis IRL reklaamisõnumi uudsus või mõte? Täiesti arusaamatu! Uuemates reklaamides lubavad nad veel ei tea kuidas luua 50 tuhat uut töökohta. Kuidas need töökohad luuakse jääb lahiseks. Ehk tegu on lihtsalt tavapärase demagoogilise tühja valimislubadusega. Hiljem, kui lubatu ei õnnestu, saab alati tuua tuhat vabandust miks see võimalik polnud ja välja ei tulnud. A la pidime oma koalitsioonipartneritega kompromissidele minema jne. jne. Võibolla luuaksegi paberil ja paljut oma teeneks pidades nimetet arv uut töökohta kui samal ajal jääb tunduvalt rohkem inimesi töötuks.
Ma saaks aru kui IRL kasutaks ära oma rahvuslike huvide eest seisva erakonna nišši ja mängiks valimispropagandas sellele. Valimiskampaania kontekstis ei paista Reformierakonnal ja IRL mingit vahet.
Sotsiaaldemokraadid rõhuvad Ivar Padari rollis oma eestimaisusele ehk õigemini maalähedusele. Mida süldijutt ja hoburakendi kraavist välja juhatamine europarlamendis peaks tähendama või andma? Et tööd tuleks teha? Et teised seda ei teegi ja ainult Padar suudab ja oskab? Mida perset!
Keskerakonna toetus lähenevate valmiste eel on ilmselt ülekaalulalt suurim ning positsioon sestap väga hea, seda ei saa aga öelda reklaami kohta kui mitte arvestada selle koomilisust, milles ta on muidugi omas elemendis. Kesk on oma kaardid üheselt pannud konfrontatsioonile Reformiga, mis mitte just väikse hulga rahva (kelle arust kah Ansip kõigis hädades süüdi) peal näikse töötama vägagi tõhusalt. Keski telereklaamis mõjub eriti meeldejäävalt ja tore-koomiliselt ühelt jalalt teisele tatsuv autoremondi mees, kes katkise auto kõrval imestab, miks Ansip midagi ei tee. Vahva! Keep going kesikud!
Ehkki Keski valimisreklaam on nagu on, ehk saast nagu teistegi omad, peab tunnustama nende päris häid „lükkeid“ millega nad viimasel ajal on pildile saanud. Näiteks rahvusliku üksmeelevalitsuse moodustamise ettepanek võtmeministrite osas mittepoliitikutest spetsialistide baasil. Minu arust geniaalne idee ja väga tugev avaldus Keski poolt, mille vastu on väga raske vastuargumente leida. Omal ajal, ehk II Eesti Vabariigi algusaegadel, mäletan, oli päris kõvasti diskussiooni selle üle, kas riiki peaks juhtima poliitikud või oma eriala asjatundjad/spetsialistid. Siis jäi peale poliitikute valitsus, aga poliitikute valitsusel ei paista küll olema mingit eelist spetsialistide valitsuse ees kui viimase termini äralörtsitud tähendus kõrvale jätta. Pigem vastupidi, sest poliitik ei ole põhimõtteliselt huvitatud muust kui võimul püsimisest.
Mainekujunduslikus või pigem meediavõitluse mõttes ei ole sugugi mitte halb Edgari lüke paigaldada oma töökabinetti online veebikaamera. Edgari väide tema kabinetist avastatud pealtkuulamisseadme kohta ei pruugi küll paika pidada, aga väga raske on seda ka ümber lükata või mitte tõena võtta kui Tallinna linnavalitsuse pealtkuulamine on varasemalt meedias kinnitust leidnud. Hea maksakas Etsi poolt parempoolsetele jõududele.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu klassikud on öelnud. Käesolev sissekanne on ajendatud mõttest, et kui ma kuu-kaks, rääkimata enam aega, tagasi, olin üsna kindel, et ma Europarlamendi valimistel ei hääleta, siis peale uudist Indrek Tarandi enda üksik-kandidaadina üles seadmist muutsin meelt. Ei näe mingit mõtet valida soojale kõrgelttasustatud kohale europarlamenti mingit abstraktset nimekirja, kus pole mingit selgust, kes tegelikult europarlamenti läheb ja kes mitte, ehk figureerib selles nimekirjas vaid nn peibutuspardina (suure tõenäosusega Edgar Savisaar, Karel Rüütli ja nii mõnigi teine). Mis kuradi valimine see on? „Valida tuleks maailmavaadet, ehk seda jõudu kelle maailmavaade on sulle meelepärane“ öeldakse. Andke andeks, millist maailmavaadet? Enamus Eesti suuremate erakondade maailmavaade, mis väljendub praktikas, on ühesugune, ehk selle eesmärk on võimule pääsemine ja seejärel võimul püsimine ning selle abil omale taskusse toppimine. Pole mingit tähtsust või sisu kuskil põhikirjas ja kodulehel deklareeritud maailmavaatel kui tegelik käitumine ja poliitika seda ei toeta. Ma ei tea, et Rahvaliit oleks deklareerinud oma maailmavaatelisteks suundateks korruptsiooni, riigivarastamise jms. tegevuse, mille osas nende endine juht Villu Reiljan on koguni kohtus süüdi mõistetud. Seda rida täiendab veel ka Ester Tuiksoo.
Päris kindlasti ei ole susser-vusserist ja korruptsioonist puhtad ka reformikad, kelle hämaratele tegudele viitavad nii mitmedki viimasel ajal lahvatanud skandaalid.
Keskerakonnal ei viitsi nende Seppade, Kallode jms. kaadriga sellel küsimusel pikemalt peatudagi.
Indrek Tarand on konkreetne isik, kes peab üksikisikuna üles astumisel ise vastutama oma sõnade ja tegude eest, mitte mingi abstraktne ebamäärane nimekiri mingitest iba ajavatest tontidest, kes võivad sulle veeretada sellist ümmargust kuuli, et hoia ja keela. Pealegi on Tarand igati eestimeelne, sümpaatne ja tark mees.
Olles peale e-valijakaardi saamist end kurssi viinud üles seatud kandidaatidega avastasin, et asi on veelgi sisukam või raskem kuivõrd nimekirjas figureerib veel üks igati eestimeelne, tõsine ja konkreetne mees, Martin Helme.
Üksikkandidaati valides tead igatahes kordi paremini keda valid ja mis ta endast kujutab. Lisaks on puht loogiliselt üksik-isik vastutav oma sõnade ja tegude eest kuivõrd ta ei saa asju ajada oma erakonna kaela a la et ma küll tahtsin nii, aga erakonna juhatus arvas ikka naa.
Seega kutsun kõiki Europarlamendi valijaid üles mitte valima ei-tea-keda-europalamenti-saadetakse nimekirjadega erakondi vaid valima üksikkandidaate ning ennekõike eestimeelseid ja –keelseid Indrek Tarand’it (nr. 115) ja Martin Helme’t (nr. 114).
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
