„Kas ma saan Teid aidata?“

Just sellise pöördumisega kostitavad nii mitmedki omaarust vist edumeelsete ja eesrindlike kaupluste müüjad kauplusse sisenenud külastajaid. Heal juhul oled sa jõudnud kaupluses olevaid eksponaate silmitsema hakata, kui müüja sellise kimbatust tekitava küsimusega su külje alla tuleb. Teisel juhul jõuad sa kauplusesse sisenemisel vaid mõne sammu astuda kui üliagar õhetav müüja või müüjanna sama lolli küsimusega sind kõnetab. Et mis mõttes aidata? Aidata kaupluses ringi vaadata? Aidata lugeda toote juures olevat infot? Aidata mõelda (ja mitte ainult toodete üle, mis selles kaupluses müügil on)? Aidata aega parajaks teha? Tekib küsimus, kas ma paistan tõesti nii abitu välja, et tema saab aidata mind milleski, milles ma tegelikult abi vajan? Kui ma sellise idiootse küsimuse peale müüjalt olen küsinud, et milles ta näiteks mind aidata saab, et ta oma abi nii lahkesti pakub, siis tuleb sealt tavaliselt midagi sellist, et „noh kui teil on küsimusi mõne toote kohta või nii…“ No ja siis?! Et kui mul ongi küsimusi mõne toote kohta, siis kas ei tohiks ilma et ta oleks oma nimetet totra küsimusega su poole pöördunud, vajadusel tema poole pöörduda või? Pealegi, kui mõne toote vastu ongi olnud sügavam huvi, ja olen müüjalt selle kohta küsinud, on müüja kahjuks osutunud veelgi lollimaks kui ma ise. Küsimuse peale hakatakse siis toote manuaali lugema. Seda oskan ma ka ise (vähemalt kolmes keeles) läbi viia. See, kui müüja teab tõesti müüdavatest toodetest ja oskab kliendi küsimustele (sh. ka võibolla lollidele) vastata, on pigem meeldiv, aga kahjuks harv erand, kui reegel. Aga oma arusaamatut abi pakkuma ollakse kõigele vaatamata väga mihklid. Ei tea, kus kohast nad seda õppisid või kes neile selle pähe tagus, et sellise küsimusega on väga hea külastajat kõnetada? Ilmselt on sellise käitumise motiiviks kõvasti kultiveeritav mentaliteet, mis rõhutab aktiivsuse, initsiatiivi olulisust. Kahjuks unustatakse ära, et mitte vähem oluline ei ole taktitunne, mõistuspärasus, erialane kompetentsus ja teadmised.
Siinkohal võib ju kaasaegses eesti keeles küsida, et what the big deal about that question, aga kui sul on tõesti ka muid, ja palju olulisemaid probleeme lahendada ja mõtteid mõelda, kui see mida suudab mingi taignasegamismasin, mis juhuslikult parasjagu su nina ees kõrgub, või kui sa oled just oma jala üle kaupluse ukseläve tõstnud, mõjub klisseelik ja olemuselt mõttetu küsimus „kas ma saan teid aidata?“ kohatult ja isegi solvavalt. Kui sa sellise küsimusega pöördud, olgu pealegi sa müüja, siis ole valmis ka tõeliselt aitama kui kõnetatav ei palugi midagi seoses mingi tootega, millest sa ehk nii kangesti pajatada tahad – no näiteks seda, et lisaks väljas olevale mustale värvile on seda olemas ka beežis toonis ja et see on tõesti väga hea ja kasulik aparaat. Oled sa valmis minema abi pakutule appi puid lõhkuma, sõnnikut laiali tassima, õunu koristama, korteriremonti tegema, pesu või nõusid pesema, tube koristama, rahaliselt toetama, tervisehäda ravima jne. jne? Ehk asjades milles inimene, kelle poole sa oma totaka küsimusega pöördusid, ehk kõige enam abi vajab.
Kui sa, müüja, oled kaupluse külastajate poole sellise küsimusega pöördunud selleks, et nad oleks teadlikud sinu valmidusest nende tooteid puudutavatele küsimustele vastata ja neid teenindada, siis selleks ei ole vaja suurt muud midagi teha kui olla külastajatele nähtav ja vajadusel kättesaadav ning panna tähele kui mõni inimene, näiteks miski vidin näpus, abitult enda ümber vaatab. Üldiselt on inimestel suud peas ja nad mõistavad küsida küll. Nii üllatav kui see ei või ka näida. Teine teema on, kui sa, müüja, soovid vahepeal ostusaalist lahkuda, siis võib olla tõesti põhjust minna toodet uudistava külastaja juurde, aga mitte totaka küsimusega abi vajamise kohta, vaid viitega, et „Tere. Olen kaupluse müüja, lähen mõneks hetkeks müügisaalist ära. Kui teil tekib toodete osas küsimusi, siis pöörduge selle-või-tolle inimese poole või koputage, näete, sellele uksele.“ Simple as that!
Kõrgendatud tähelepanu all viibimine, millest pöördumine küsimusega aitamise kohta tunnistust annab, ei tunne külastaja end reeglina vabalt ja sundimatult mistõttu on reeglina pärsitud ka tema ostu valmidus.