„Kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“

Kauplusemüüjate poolt sageli pruugitava „kas ma saan Teid aidata?“ käibeväljendiga samasse, totakate etiketiväljendite kategooriasse kuuluvad teatud olukordades üsna tihti pruugitavad küsimused nagu „kes helistab?“ või „kes teda küsib?“, millega ennekõike just firmade sekretärid „kostitavad“ helistajat, kes on küsinud konkreetse isiku järele, kellega on avaldatud soovi rääkida.
Oma sisult on need küsimused kindlasti kraadi või kaks pentsikumad kui laialivalguv „kas ma saan teid aidata?“, millest sa saad aru vähemalt seda, et see suunatud konkreetselt sulle ega tekita tunnet, et sa justkui esindad omakorda kedagi teist, mitte iseennast.
Küsimused „kes helistab?“ ja „kes teda küsib?“ tekitavad omakorda küsimuse justkui kõne vastuvõtja ei usuks, et just sina seda inimest küsid, keda sa küsid. Et justkui peaks sinu juures viibima veel keegi, kes siis tegelikult küsitud inimesega vestelda tahab, mitte sa ise. Tõepoolest, selliste napakate küsimuste peale ei pruugi osata kohe vastust leidagi kui ei tea, mida selle all siis tegelikult teada saada tahetakse, kuivõrd need küsimused on oma sisult ju süreaalsed. Totakad igaljuhul. Et mis mõttes kes helistab? või kes teda küsib?! Ise helistan ja ise küsin ju! Sellise küsimuse all peavad tublid sekretärid ja muidu tohmanid aga silmas seda, et kust, mis firmast sa helistad ja mis on su nimi. Sest sellist asja on õpetatud neid enne kõne suunamist või siis soovitud inimese kontaktide andmist järele uurima. Miks aga ei võiks seda siis küsidagi, mida sisuliselt teada saada tahetakse ja teha seda arusaadavalt? Näiteks: „kust (või mis firmast) te helistate ja kuidas on teie nimi? Või ka kellesta ma võin talle teatada kui ma nüüd talle kõne ühendan? Huvitav, mis selliselt, normaalselt ja helistajas oma kahestunud isikus kahtlusi mittetekitavas ning arusaadavas laadis küsimist takistab?