neljapäev, 22. oktoober 2009

Tipitamise kentsakas komme

Vaatasin täna (neljapäeval 22.okt.) TV6-st USA komöödiasarja Kolmas kivi päikesest (3rd Rock from the Sun ), mida ma ikka tööpäeviti vaatan. Üks kindlaid asju telekas, mille peale pisutki südamest naerda saab. Sarja süžeeliiniks on maavälisest tsivilisatsioonist Maale inimrassi uurima saabunud inimeste kuju võtnud tulnukate delegatsiooni seiklused inimühiskonnas. Seekordne osa inspireeris aga mind tekkinud mõtteid siia kirja panema.

Nimelt avastas tulukadelegatsiooni pealik, ülikoolis õppejõuna praktiseeriv professor Dick Solomon, teenindajale jootraha andmise kombe. Uurijana, kellena ta koos oma kamraadiga Maa peale ju saadeti, üritas ta selgusele jõuda selle kombe loogikas, seaduspäras, mõttekuses ning seda süstematiseerida. Tegelaskujule iseloomuliku siiruse, naiivsuse, aga samas teadlasliku loogika ja teada saamise soovist nutikust rakendades joonistus ehedalt välja tipi jätmise kombe grotesksus. Kes veel on paremad ebaloogilise, irratsionaalse, pentsiku, kummalise, põhjendamatu märkajad, kui kultuurivälised kõrvaltvaatajad?
Tõepoolest, kui jätta kõrvale kultuuriline tava, ehk komme tippi jätta, siis ei ole raske märgata selle olemuslikku totrust ja põhjendamatust. Tipi jätmine peaks olema anakronism nagu kümnis, orjapidamine, karistamine vigastuste tekitamise või invaliidistamisega jms.
Käies restoranis, kus siinses kultruuriruumis tipitamine on vast kõige tavalisem, maksad sa kombeka inimesena peale selle eest, et ettekandja või kelner oma tööd teeks. Et ta oli informatiivne, lahke, kena jne. Käitumine, mis peaks tulenema nii ta töökohustusest, mille eest ta palka saab, kui ka puhtalt inimlikust aspektist olla viisakas, lugupidav jms. olenemata tööst mida ta teeb.
Tipijätmise ühiskondades sisuliselt ekspluateeritakse klienti mitmetasandiliselt. Kõigepealt restoranipidajast tööandja palkab teenindajad madala palgaga, eeldades, et nood peaks teenima tipist. Ehk paneb kaude oma töötajatele palga maksmise kohustuse oma klientidele. Muidugi, ka teenindajana tööle asuja eeldab, et ta suurem teenistus tuleb tipist, kui nii on kord juba välja kujunenud. Seaduse mõttes on aga teenindaja osaline tasu põhinemine tipil võrdne ümbrikupalgaga, sest vaevalt ükski teenindaja läheb maksuametisse oma teenitud tippi deklareerima, et sellelt tulu ja sotsiaalmaks kinni peetaks. Seega, reostaranipidaja arvestab toitude/jookide hinnastamisel sisse äri pidamise kulud, oma kasumi ning paneb tagatipuks ka arvestatavas osas oma personali töötasu sinu, kui kliendi, õlgadele.

Vaagime veel ka asja teenindaja-kliendisuhte pinnal. Muidugi meeldib teenindajale kiitus hea teenindamise eest ja selle eest ekstra raha saada. Kellele ei meeldiks? Muidugi meeldib ka kliendile, kui teda hästi teenindatakse ja et tellitu kvaliteet oleks igati hea ja vähemalt ootustele vastav. Kas tipi mitte saamine annab aga õiguse teenindaja pahameelele tippi mitte jätnud kliendi aadressil ja talle, näiteks järgmine kord, käru keerata, teda kehvasti teenindada vms.? Aga võibolla kunde ei ole pärit tipitamise kultuurist; või ta ei tea...ei tule selle peale, et selles kohas on kombeks tippi jätta, liiati kui tegu on kohviku sarnase kohaga; või ei olnud ta teenindamise või tellituga rahul; või ta peab põhimõtteliselt tipi jätmist valeks ja põhjendamatuks; või esinesid veel mingid kolmanda-neljandad põhjused. Aga võibolla ei jätnud ta tippi puht majanduslikel põhjustel, kuivõrd restoranis käik oli niigi suur väljaminek talle? Ometi käis ta vaatamata oma kitsukesele majanduslikule olukorrale restoranis ja tõi ettevõttele raha sisse, aidates restoranil ka läbi oma väikse panuse, jätkuda. Seega, jätkuda nii selle teenindaja töökohal, kes tipist ilma jäi, kui kõigi selle restorani teiste töötajate omadel. Võibolla tippi mitte jätnud klient oli ise juba töötu ega näinud olevat suuremat õigustust tipi jätmisele, kui ise ots-otsaga vaevalt välja tuleb. Ah, et mis ta siis üldse restoranis käib, võivad küünilisemad küsida. Aga miks ta ei peaks siis käima? Kogu aeg kodus istuma ja paremaid päevi või hoopis surma ootama? Võibolla oli tal tõeline põhjus restorani külatada (tähtis sündmus) ja üks parem eine omale (ja kaaslasele) lubada? Olnuks siis parem kui ta seda raha restorani poleks toonud, kui ta tippi ei jätnud?
Kliendina ei näe ma küll põhjust suhtuda teenindajasse kui inimesse halvasti, lugupidamatult või alaväärsemana (lakeina). Miks peaks teenindaja oma suhtumist seadma selle järgi, kas talle jäeti tippi või mitte? Kas sellesama palga mitte maksmise pärast, mille teenindaja tööandja oma klientidele pani?
Kuulge, see on ju küüniline ja nahaalne! Üha enam peaks iga ettevõte ja iga töötaja, kes selles ettevõttes töötab, olema tänulik, et neil on kliente ja kliendid neid külastavad.

Tänapäeva inimeste viga, on nad siis teenindajad või mõne teise ameti pidajad, on selles, et põhjendamatult sageli võetakse asju ise-enesestmõistetavana ja eeldatakse/oodatakse liiga palju oma ideaalidest ja soovunelmaist lähtudes - as granted, nagu inglased-ameeriklased ütlevad. Ja siis ollakse teiste peale pahased ja pettunud, kui nende nägemused, soovunelmad ei täitu. Lühidalt öeldes, pannakse selle eest süü ja vastutus teisele, kes pidanuks omati ju nii tegema, nagu tema tahtis, sest näiteks lihtsalt mingi rumal ja põhjendamatu komme on selline.

Bookmark and Share

Kommentaare ei ole: