Anonüümsusest online meedias

Viimasel ajal online meediakanaleid jälgides on portaali ja ka blogide pidajate poolt kuidagi suureks puhutud lugude kommenteerimise küsimus ja ennekõike selle anonüümsus, mis olevat paha-paha. Muidugi on see teemaks olnud varemgi, ehk läbi kogu online meedia toimimise aja, mil lugejatel tekkis võimalus ka oma sõna sekka öelda.
Eesti Päevaleht Online (EPLO) on koguni nii paranoiline, et kommentaari lisamiseks tuleb iga kord kinnitada linnukesega „Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest.“ Seda isegi siis kui oled end EPLO kasutajaks registreerinud ja kommenteerid sisse logituna. Justkui need reeglid muutuksid iga uue kommentaari sisestamise eel. Samas on EPLO moderaator väga innukas lisatud kommentaare tsenseerima, ehk eemaldama. Sealjuures ka selliseid, mis pole kuidagi vastuolus EPLO kommenteerimise reeglitega, mida iga jumala kord kommentaari lisamisel nõustumise märgiks linnukesega tähistama pead. Tekib küsimus, milleks siis üldse need reeglid ja kohustus reeglitega tutvumist ja oma sõnade eest vastutuse võtmist kinnitada? See on üks nähtus kategooriast Idiootsused.
Muidugi siinkohal tuleb tunnistada, et EPLO on oma praeguse kommentaariumi kasutamist võrreldes mõni aeg varasemaga koguni leevendanud. Oli aeg, kus EPLO-s ei olnud ilma kasutajaks registreerimata üldse võimalik uudised kommenteerida. Sel viisil loodeti ilmselt ebamugavate kommentaaride tekkimist vältida - et kes ikka siis oma nime alt hakkab miskit kompromiteerivat avaldama või viitsib selleks põhjalikku registreerimisprotseduuri läbida või nii. Muidugi läks neil see ka kenasti korda, sest EPLO kommenteerimine langes drastiliselt. Ilmselt selle portaali külastatavus tervikuna. Võitsid sellest aga liberaalsema (loe: normaalsema) suhtumisega portaalid, ennekõike Postimees.ee ja Delfi.ee kuhu aktiivsed netikommentaatorid üle või tagasi kolisid.

Kas seoses masu’ga, või mille iganes tõttu, on nüüd aga taas anonüümse kommenteerimise teema üsna teravalt üleval. Võibolla sellepärast, et seoses masu’ga on töötuks jäänud ja palju n-ö vaba aega tekkinud ka rohkem mõtlevatel ja teadvatel inimestel, kel on üht-teist sisukat, mida aga ei soovita ühel-või-teisel põhjusel teha oma isikut paljastades, öelda? Sellist, mis kangesti häirib neid, kes on kuskil kangi juures või piruka ääres? Kes keeravad sihipäraselt teistele siga, ajavad suust, ja kust iganes, välja süüdimatut paska õigustamaks ning varjamaks oma sigatsemisi, ebakompetentsust jne. Igatahes tugevaid kahtlusi, et see nii võib olla, tekitab see kuidas kommentaare tsenseeritakse ja milliste teemade järel anonüümsuse üle kiunimine eriti teravalt kõrva hakkab. Ja see ei kaasne tavaliselt lihtsalt n-ö lambist ropendamise, seosetu ja teemaga mitte haakuvate kommentaaride või koguni reklaamide puhul - mille ära kustutamises ei näe ma probleemi: ehk need olekski ainukesed põhjused kommentaari kustutamiseks –, vaid päevakohaste/aktuaalsete teemade igati asjakohaste kommentaaride puhul. Piisab kui need sisaldavad kriitikat (olgu see siis põhjendatud või põhjendamatu) mõne konkreetse kodaniku aadressil, usu või rahvusküsimusi (eriti kui mängus on juudid).
Tõenäoliselt ühena esimestest (kui mitte päris esimesena) on lugude kommenteerimise kinni keeranud nn uue meedia ehitaja Liis Lass on oma portaalis Lass24.ee, põhjendades seda järgnevaga:

• Kaob võimalus (anonüümselt) teist inimest verbaalselt vägistada.
• Oskamatutel ajakirjanikel kaob võimalus kasutada valeinformatsiooni oma artiklites.
• Kuritegelik isikuandmete levitamise võimalus kaob.
• Vähenevad identiteediröövid.
• Väheneb võimalus, et väljakujunemata isiksus peab süüdimatust (valeidentideedi kasutamine laimamiseks) normaalsuseks.
• Ajakirjanduse kvaliteet ja usaldusväärsus säilub.
• Ajakirjanike produktiivsus tõuseb
• Depressioonis inimene peab otsima uue stressileevendi, mis võib viia tema paranemiseni.
• Ühiskonnast kaob “kommentaariumite ja kohtute” kaudu suhtlemine, ning inimene avastab jälle traditsioonilised lävimismeetodid.
• Peale mõningast nördimust (meeletut viha) tunneb end endine kommentaator eneseväärikamana ja positiivsemana!

Ehk niipalju siis vabast, uuest, alternatiivsest, ja mis iganes, meediast. Muidugi võib meediaväljundi pidaja jätta alles võimalus avaldada oma arvamust/kommenteerida teemat saates see meilitsi või muul isikut paremini tuvastada võimaldaval, või lihtsalt ebamugavamal, viisil. Aga ega üks tavaline inimene, kel oleks muidu sõna sekka öelda, ei viitsi sellega jamada. Kokkuvõttes kannatab aga kes või mis? Ennekõike selline kitsarinnaline ja paranoiline meediakanal (portaal, blogi jne.) ise. Lugejate kaotuse läbi. Tänapäeva online meedia kasutaja ei taha enam olla kinniseotud käte ja kinniteibitud suuga lammas, kelle silme ette tekste kuvatakse, kes aga omaltpoolt asjasse puutuvasse tahmise korral sõna sekka öelda ei saa. Tsensuur, ja ennekõike kommenteerimise kinnikeeramine, väljendab hoiakut „suu kinni! Mina räägin!“, mis on omane just nõrkadele ja üleolevatele kel puuduvad argumendid oma seisukoha ja väidete kaitsmiseks, kes ei talu kriitikat või lihtsalt arvamuste paljusust...ehk võiks öelda, üldse Elu sellisena nagu see on. Muidugi on see kanalivaldaja enda valik, aga asja see ei muuda.

On loomulik, et anonüümne kommenteerimise võimalus toob endaga kaasa ka sisutühje ning labaseid kommentaare, aga selliseid ei pea ju surmtõsiselt võtma! Nad ei tule ju meile kallale ega võta meilt midagi ära, mida ma ise neile nõus loovutama pole (n. hingerahu, head tuju).
Pealegi ega sisukust ja mõttekust ei garanteeri ka isikutuvastusega kommenteerimine kohe mitte kuidagi. Pigem toob see pinnale mõned edevad, aga aktiivsed tegelased, kelle jaoks oma nimega esinemine on enam kui selle sisu, mida nad ütlevad.
Ja mis siis kui kommentaar sisaldab väljendeid nagu kaka, pepu, loll või midagi krõbedamat? See näitab vaid seda, et kommentaari autor on tõsiselt närvis ja/või ta on ka halvasti kasvatatud, haige, puudulike teadmistega, mis ei võimalda tal näha suuremat pilti jne.
Iga normaalse mõistusega lugeja saab ju aru kui jutt on debiilne, ning kes tahab tõstatatud teemal diskuteerida või küsida - millest näiteks kodanikul eriline viha või pahameel tingitud on -, saab ka seda kommentaariumis teha. Äkki tuleb välja täiesti mõistetav ja mõistlik põhjus. Ehk kõik ei pruugi olla sugugi nii nagu esmapilgul kommentaari lugedes näib. Ses mõttes on just head foorumi laadse ülesehitusega kommentaariumid, mis võimaldavad vastata/kommenteerida vahetult kommentaari autori sissekannet (alamkommentaarid). Sellised on näiteks EPLO ja Õhtuleht, mille kommentaariume ma just sellise võimaluse tõttu hindan. Väga raske on pidada järge kellegi arvamuse avalduse tagasiside üle kui kommentaarium on labaselt jooksev, ehk ilma alamkommentaaride lisamise võimaluseta.

Lõpuks, ega kommentaari eemaldamine selle autori arvamust, tundeid või mida iganes olematuks ei tee. Pigem võibki avatus ja asjalik tagasiside leevendada selle inimese probleeme, kibestumist ja kitsarinnalisust. Ehk kui reaktsioon tema kommentaarile ei ole samamoodi sitta loopiv, vaid on muretsev, hooliv - mida ka idioodid vajavad, saamaks paremaks inimeseks - ning uuriv ja selgitav, võib halvasti ütlejal oma loll olemisest hoopis häbi hakata, mis on tee tema paranemisele.
Anonüümsus on kõige parem ja vahetum meelsuse (ja teatud juhtudel ka aususe) väljund, milles seisnebki anonüümse kommenteerimise väärtus. Miks me peaks valima pea liiva alla pistmise sellest teadlik olemise asemel?

Mitte, et ma tauniks oma isiku avaldamisega arvamuse avaldamist/kommenteerimist - kaugel sellest! Pean seda igati tervitatavaks -, aga minuarust häirib anonüümsus ennekõike neid, kes ei suuda keskenduda sõnumile - eriti kui see ei meeldi ja see neid kuidagi isiklikult puudutab. Siit tekibki soov teada saada, et kes ikka nii ütles, mis omakorda on seotud sooviga kätte maksta, tagasi teha, ära panna jms., mis on aga madalam ja väiklasem kui ehk mitte kõige korrektsem anonüümne kommentaar ise.