See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.
Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.
Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.
Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.
Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.
Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada.
Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.
Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.
Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!
Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.
Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar