Ettevõtete tervendamisest ajendatuna 10.03.09 Aavo Koka nädalakirjast

Oma sellenädalases (10.03.09) nädalakirjas kirjutab Aavo Kokk raske majandusseisu teemadel jutustuse, mille resümee on: kuidas ettevõtjad peaksid toimima praeguses majanduslanguse tingimustes, et oma ettevõtteid halvimast päästa.
Paraku on tegu kirjutisega, mis ei hiilga mingi tarkusega ja milliseid tuleb vasakult ja paremalt. Selliste kirjutiste ühine joon on manitsev-õpetlik joon ja sisuline tühjus ehk mitte ükski ei käsitle piisava üksikasjalikkusega kuidas parendavaid samme konkreetselt läbi viia ning analüüsi, mida see laiemas plaanis ja pikemas perspektiivis kaasa toob. Selmet piirdutakse loosungliku manitsusega ettevõtteid saneerida ja rookida neist välja kõik mittekasumliku alates tegevustest lõpetades toodetega. Selliseid õpetusi (sisuliselt targutusi) võib kirjutada ka mõned aastad koolis käinud ja lehti lugev koolilaps, kel võimet siit-sealt leotud käibetarkusi kõrva taha panna.
Et taolisi „tarkust tuubil“ kirjutised ignoreerivad laiemat pilti ja neis esitatud soovituste mõjusid ning neid produtseerivad vahest ka arvamusliidrid (nagu kõnealusel juhul) ja sellised arvamusavaldused kriisi süvenedes üha enam kõlapinda leiavad võivad need ühelt maalt omandada ohtliku ajupesu mõõtmed. Sestap vaagiks lähemalt Aavo Koka kirjatüki väiteid ja soovitusi.
Aavo Kokk räägib ühest anonüümsest Läti ärimehest, kes üheksakümnendate algul riigiettevõtete erastamisega, ehk neile käpa peale panemisega, nagu see asi toimus, oma rikkusele aluse pani ja nüüd nutab kuidas võlausaldajad talle pinda käivad ehkki tal ju kinnisvara näol vara küll, aga häda selles, et kuna pole ostjaid, puudub võimalus vara rahaks teha.
Aavo Kokk resümeerib õigesti, sisuliselt on nüüd saabunud samasugused tingimused, kui siis, kui Läti ärimees (ja mitte ainult tema muidugi) omal ajal ülisoodsalt ettevõtteid erastasid. Aga mitte enam need nn ärimehed pole varade ülevõtjad, vaid nüüd võetakse neilt endilt. Veel nendib Kokk elutargalt: „Kui sa suudad välja mõelda, mida oleks tookord pidanud nonde firmade päästmiseks teisiti tegema, siis ka tead, mida sina pead praegu tegema, et oma ärisid päästa.“
See kinnitab kenasti vanasõna „mis kergelt tulnud, see kergelt läinud“.
Ehk tasuks sellest põgusast lookesest otsida ka põhjuseid, miks majandus vähemasti meie postsovjeetlikus regioonis on sellises viletsas seisus nagu ta on. Sest enamik suuromanikke on tekkinud 90-ndate alguses riiklike tööstuste, hoonete ja muu vara ülisoodsa nn erastamise läbi. Esimese hooga meenub kohe selline korüfee nagu Tiit Vähi. Sisuliselt seisnes erastamine aga enamasti sulaselges pättuses ehk susserdamistes, kokkumängus, võltsimistes, võimu kuritarvitustes jms. Ehk tegu ei olnud mitte erastamise vaid ärastamisega, ehk veelgi lihtsamini: varastamisega. Seega on suur osa tänaseid suurärimehi lihtsalt vargad ja kriminaalid, kelle jõukus ja majanduslik edu ei seisne mitte niivõrd targas juhtimises ja õigetes otsustes kuivõrd teiste, tublide inimeste panuses nendesse ettevõtetesse. Seejuures on omanikud oma ettevõtteid, kui need vähegi n-ö kaela on kandma hakanud, armutult lüpstud ja seeläbi nende arengut pidurdatud. Kõik ju tahtsid kiirelt rikastuda kuivõrd rikas ja laiav oli ka meedia poolt püünele upitatud edukuse võrdkuju. Selline toimimine viitab omakorda üldise majanduskriisi ühele universaalsele aspektile, kus tegelikult vähesed loovad väärtusi, aga paljud söövad nende vilju. Jämedat otsa hoiavad oma käes finantsstruktuurid ehk enamasti pangad, elatudes rahvalt kooritud raha pealt teenimises – sulle laenatakse intressiga su enda raha, mida sa pangas hoiad. Ja seda sa ju hoiad, et üldse pank sulle laenu annaks.
Teiseks majanduse kuumendajateks on tootmisvahendite ja muu korporatiivse vara omanikud ehk täpsemalt magnaadid ja monopolid, kes koorivad kogu kasumi, mida töötajad neile genereerivad. Aga need on juba pikemad teemad, mis vajavad eraldi käsitlust.

Aavo Kokk toob näite kuidas kauplustes seisavad igasugu tooted nagu telekad, pesumasinad, arvutid jms., mis tihtilugu, kui mitte enamasti, on toodetud krediidirahadega (laen ettevõttele või tootmisse) mistõttu kuuluvat need de jure justkui pangale. Mõnel juhul on see kaup kaupluse lettidel ka tänu ettevõtte oma krediidile. De jure see võibki ju nii olla, aga kuidas on seis tegelikult? Kuidas tekkis raha panka ja sai jõukaks ettevõte, kes saab võimaldada oma kaupade krediidiga kauplustesse jagamist? Jõuame taaskord eelmises lõigus nenditu juurde, ehk kõik see on toodetud ja kinni makstud rahva ehk tarbija enda rahadega läbi intressiarvestusel baseeruva finantsskeemide ja sisuliselt poolkohustusliku enda sissetulekute pangas hoidmise ning teisalt läbi tootmisvahendite omajate orjamise.
Pangad on sisuliselt kõikehõlmava kraani staatuses, mis reguleerib majandust ning rahva elatustaset. Tahavad, keeravad ühed kraanid kinni ja teised lahti, või vastupidi, või siis kõik kraanid kinni või kõik lahti. Pea-asi, et ise kasumlikult ära majandada.

Oma kirjatüki lõpus nendib Aavo Kokk veel: „…halvast olukorrast suudavad välja rabeleda vaid need firmad, mis suudavad osadest tegevustest ja –ärivaldkondadest täielikult loobuda. Raskel ajal ei ole eesmärgiks mitte turuosa ega suur käive, vaid kasumlikkus. Sulgeda tuleb poed, mille kassavoog on negatiivne. Müügilt ja tootmisest tuleb ära korjata tooted, mille kulud on suuremad kui tulud. Viisakalt tuleb ignoreerida kliente, kelle teenindamisele peab ettevõte peale maksma.“
Enne ettevõtte jõuliste võtetega saneerima asumist ning sellest nn kõige kahjumliku väljarookimist tuleks olla ikka äärmiselt ettevaatlik ja kaalutlev. Selles, mis on kasumlik ja tulus, on üsna lihtne selgusele jõuda. Ennekõike peaks enne kärbete kallale asumist selgeks tegema, mis on kahjumlik, ehk kas see seda ka tegelikult on, ehk kuidas seda mõõta ja hinnata. Ainuüksi numbrite analüüsist siin ei piisa. Tuleks arvestada ka kaudseid mõjusid nagu, kas kahjumlik toode/teenus/tegevus kaudselt mitte ei toeta vastavat kasumlikku aspekti. Näiteks kui ma vaatan end tarbijana, siis ma eelistan kasutada nende ettevõtete, kaubandusasutuste jne. teenuseid, kus ma saan enda jaoks olulist kaupa/teenust olgugi see konkreetne toode/teenus/tegevus neile üksikuna kahjumlik. Kui nad selle konkreetse kauba/teenuse/tegevuse aga kahjumlikuna välja roogivad, otsin teise vastava kauba/teenuse/tegevuse pakkuja. Muidugi ei ole üks spetsiifiline kaup/teenus/tegevus pakkuja valikul ainuke valikukriteerium, aga muudest olulistes nüanssides võrdsete pakkujate puhul ikkagi määrav.
Siinjuures kui käsitlemist on leidnud toode/teenus/tegevus, ei saa üle ega mööda ka töötajatest, keda hinnatakse samuti kasumlikkuse mõõdupuuga. Minu tähelepanek on küll see, et professionaalsus ja kvaliteet liigub koos konkreetsete inimestega. Mis tähendab, et kui ma sain ühes konkreetses ettevõttes igati meeldiva ja kvaliteetse teenuse osaliseks, siis ühelt maalt võib see juba ainuüksi ühe inimese lahkumisega olla kardinaalselt muutunud ja halva teenuse/kohtlemise osaliseks saanuna pole enam asja sellesse ettevõttesse.

Keskerakond rajab oma toetust vikamisele ja rumalusele

Keskerakond on startinud võimsa meedia ja välireklaamikampaaniaga eelseisvatele 18. oktoober 2009. a toimuvatele kohaliku omavalitsuse volikogude valimistele. Seda, et nad antud kampaaniat 7. juuni 2009. a toimuvataks Euroopa Parlamendi valimisteks teeksid, väga ei usu. Aga mine ka tea. Üldine suund on nagunii inimeste elatuslangusest tingitud pahameele ärakasutamine ja valitsuse ja parempoolsete vastase meelsuse eskaleerimine.
Igatahes selleks puhuks on avatud spetsiaalne foorumi formaadis sait http://www.protest2009.eu on väga kämp. Soovitan vaadata. Kuigi saidi kujundus on eeskujulik, toimib see väga keskerakonna laadselt ehk siis demagoogiliselt. Näiteks ühinedes Maret Maripuu vastase loosungiga ja kirjutades sinna ka kommentaari, registreeriti ära küll toetus, aga kommentaari ei avaldatud. Ju siis ei sobinud see, mis sinna kirja sai, ehk ei olnud vaid Maripuu ja valitsuserakondade suunal soppa loopiv, vaid sisaldas ka üht-teist antud kampaania kohta.
Ise-enesest koondab see sait hulga vaimselt haigeid inimesi, kes seal oma puude erinevate, parempoolsete ja valitsusevastaste loosungite väljapakkumise, nendega liitumise ja kommentaaride näol kenasti välja toovad. Loe ja imesta. Saab väga hea ülevaate keskmisest Keskerakonna valijast. Samas tekitab see pilt ikkagi ka kurvastust, et ikka leidub lolle ja haigeid, kes igas halvas asjas peavad leidma süüdlase, kelleks sobib väga hästi see, kellele nendega samal mentaalsuse tasandil suhtlev keskerakond osundab. Antud juhul on selliseks poksikotiks siis peaminister Ansip, kes alustas ülemaailmse finantskriisi ja majanduslanguse.
Hurraaa seltsimehed!

Miks kohtunikud mõistavad kaabakaid ja pätte õigeks?

Arvestades Eesti uue iseseisvusaja õiguse mõistmise praktikat, kus suured pätid sõidavad ka peale kohtust läbi käimist endiselt tõllas ja väikesed ripuvad võllas, tekib vägisi küsimus, mis toimub Eesti kohtusüsteemis, ehk miks see kõik nii on?
Sellise küsimuseni jõudmiseks ei pea pikalt minevikku vaatama. Piisab äsjasest kurioosest 2007 a aprillimäsu õhutajate õigeksmõistmisest, mis peaks silma torkama ka õigusemõistmise mõttes pimedatele. Väga kõnekas on ka advokaatide tõdemus, et kohtuasjade tulemused pole ennustatavad ning need võivad olla nii-või-naasugused, ja seda ka analoogsete kaasuste puhul! Kohtumõistmine on muutunud üheselt koheldavatest praktikatest kulli ja kirja viskamiseks. Sisuliselt võib kohtus õiguse saada, mistahes teo korda saatnud kaabakas.
Kusjuures tähelepanuväärne on veel üks aspekt: mida printsipiaalsem on kaasus või mida suurema (ühiskonnas kõrgemal positsioonil oleva) pätiga on tegu, seda mannetum kohutmõistmine on. Kohtunikud on tahtmist täis näitama oma printsipiaalsust ja karmikäelist õigusemõistmist pisisulide ja vorstivaraste peal, aga kui kohtu alla on antud tõelised tegijad, teevad kohtunikud otsekui kõik selleks, et kaabakad puhtakse pesta. Siis on ka kõik tõendid kas asjasse puutumatud või ei tähenda midagi. Ja seda ei tunnista mitte ainult värske mässuõhutajatest tiblade õigeksmõistmise asi. Selliseid suure kaliibriga pätte õigeksmõistvaid otsuseid on tehtud varemgi. Meenub näiteks üks kuritegeliku grupeeringu, oli vist üks autovaraste jõuk, õigeksmõistmine mõni aasta tagasi. Aga neid asju on olnud mitmeid. Kes viitsib, võib teha otsinguid.

Laias laastus võiks pehmelt öeldes pentsiku õigusemõistmise praktika taga olla järgmised mõjurid:
Kohtunike kvalifikatsiooniprobleem – ametisse vannutatud kohtunike madal eetilis-moraalne baas ja õiglase kohtupidamise mitte mõistmine või mitte väärtustamine. St. madal õiglustunne, mis jääb isikliku kasu jm. isiklike eelistuste varju. Samuti oma vigadest mitte õppimine ja pealiskaudne suhtumine õiguse mõistmisse. Ennekõike taandub kõik see isikuomadustele ja hoiakutele.

Punane pärand – nagu on lugeda-kuulda on olnud, on nii mõnedki kohtunikud (sh. aprillimässu õhutajate kohtuasja kohtunik Violette Kõvask) saanud oma juriidilise hariduse ja väljaõppe nõukogude ajal ja ka töötanud nõukogude aegsetes kohtutes. Samas on pärit ka meelsus ja, võiks öelda, et nomeklatuuri, mentaalsus. Mis tähendab, et nad võivad teha otsuseid nagu aga heaks arvavad. Sellist sigatsemist tolereerib paraku ka puudulik järelvalve kohtunike üle ja adekvaatse süsteemi puudumine kohtunike töö ja otsuste kvaliteedi üle ehk õiglase ja õiguspärase õigusemõistmise tagamiseks. Kohtunikud saavad ikka väga palju sitta keerata ilma, et midagi halba nendega juhtuks. Peab tegutsema väga nahaalselt ja pikalt, et sind viitsitakse vahele võtta, mida on vist uue Eesti perioodil juhtunud vaid ühe altkäe maksu võtmises süüdi mõistetud kohtunikku.
Nn punase faktori mõjust on raske mööda vaadata, tõdedes, mille eest Tiit Madisson uue vabariigi ajal istuma pandi ja mis toimus tibladest ehtsate riigipöörde üritajatega.

Kohtunike ringkaitse – ka tundub, et kohtunikud kipuvad üksteise vigade ja valskuste osas silmi kinni pigistama, ja kui mingi jama kellegiga seoses ka tõstatub, teda pigem kaitsma kui enda ja kogu õigussüsteemi reputatsiooni nimel tegema kõik selleks, et kohtutest susser-vusseriga tegelevad „suslikud“ ja laus pätistunud kohtunikud välja suitsetada. Kohtunike hulgas paistab ses mõttes valitsma samasugune tsunfti mentaliteet nagu see on teistes elitaarsetes ametites või kohtadel, kus puudub otsene turukonkurents ehk võitlus klientide pärast. Seega sisemine surve puhastumiseks. Näiteks arstid, aga ka advokaadid, ehkki viimaste vahel peaks konkurentsimoment küll ka rolli mängima. Aga ilmselt on kammitsevaks faktoriks siin piisavalt head teadmised üksteise tegemiste kohta ning sellest tulenev hirm luukerede välja toomise ees, kui keegi peaks kellelegi liiga valuselt varvastele astuma.

Esialgu sellised faktorid siis. Kindlasti on neid rohkemgi, ja nii mõnegi, mis pragu on ülaltoodud üldnimetaja alla liigitatud, võiks välja tuua eraldi, näiteks karistamatuse tunne, mis jällegi seotud mitme muu aspektiga nagu enda väljavalitu e nomeklatuurina tunnetamine, milleks on ka põhjust kuivõrd kohtuniku amet on ju eluaegne (kui just väga rämedalt sigatsema ei kuku), puudulik järelvalve kohtumõistmise kvaliteedi üle ja kohtunike regulaarse sobivuse hindamise puudumine. Kes teab veel midagi asjakohast?