Miks kohtunikud mõistavad kaabakaid ja pätte õigeks?

Arvestades Eesti uue iseseisvusaja õiguse mõistmise praktikat, kus suured pätid sõidavad ka peale kohtust läbi käimist endiselt tõllas ja väikesed ripuvad võllas, tekib vägisi küsimus, mis toimub Eesti kohtusüsteemis, ehk miks see kõik nii on?
Sellise küsimuseni jõudmiseks ei pea pikalt minevikku vaatama. Piisab äsjasest kurioosest 2007 a aprillimäsu õhutajate õigeksmõistmisest, mis peaks silma torkama ka õigusemõistmise mõttes pimedatele. Väga kõnekas on ka advokaatide tõdemus, et kohtuasjade tulemused pole ennustatavad ning need võivad olla nii-või-naasugused, ja seda ka analoogsete kaasuste puhul! Kohtumõistmine on muutunud üheselt koheldavatest praktikatest kulli ja kirja viskamiseks. Sisuliselt võib kohtus õiguse saada, mistahes teo korda saatnud kaabakas.
Kusjuures tähelepanuväärne on veel üks aspekt: mida printsipiaalsem on kaasus või mida suurema (ühiskonnas kõrgemal positsioonil oleva) pätiga on tegu, seda mannetum kohutmõistmine on. Kohtunikud on tahtmist täis näitama oma printsipiaalsust ja karmikäelist õigusemõistmist pisisulide ja vorstivaraste peal, aga kui kohtu alla on antud tõelised tegijad, teevad kohtunikud otsekui kõik selleks, et kaabakad puhtakse pesta. Siis on ka kõik tõendid kas asjasse puutumatud või ei tähenda midagi. Ja seda ei tunnista mitte ainult värske mässuõhutajatest tiblade õigeksmõistmise asi. Selliseid suure kaliibriga pätte õigeksmõistvaid otsuseid on tehtud varemgi. Meenub näiteks üks kuritegeliku grupeeringu, oli vist üks autovaraste jõuk, õigeksmõistmine mõni aasta tagasi. Aga neid asju on olnud mitmeid. Kes viitsib, võib teha otsinguid.

Laias laastus võiks pehmelt öeldes pentsiku õigusemõistmise praktika taga olla järgmised mõjurid:
Kohtunike kvalifikatsiooniprobleem – ametisse vannutatud kohtunike madal eetilis-moraalne baas ja õiglase kohtupidamise mitte mõistmine või mitte väärtustamine. St. madal õiglustunne, mis jääb isikliku kasu jm. isiklike eelistuste varju. Samuti oma vigadest mitte õppimine ja pealiskaudne suhtumine õiguse mõistmisse. Ennekõike taandub kõik see isikuomadustele ja hoiakutele.

Punane pärand – nagu on lugeda-kuulda on olnud, on nii mõnedki kohtunikud (sh. aprillimässu õhutajate kohtuasja kohtunik Violette Kõvask) saanud oma juriidilise hariduse ja väljaõppe nõukogude ajal ja ka töötanud nõukogude aegsetes kohtutes. Samas on pärit ka meelsus ja, võiks öelda, et nomeklatuuri, mentaalsus. Mis tähendab, et nad võivad teha otsuseid nagu aga heaks arvavad. Sellist sigatsemist tolereerib paraku ka puudulik järelvalve kohtunike üle ja adekvaatse süsteemi puudumine kohtunike töö ja otsuste kvaliteedi üle ehk õiglase ja õiguspärase õigusemõistmise tagamiseks. Kohtunikud saavad ikka väga palju sitta keerata ilma, et midagi halba nendega juhtuks. Peab tegutsema väga nahaalselt ja pikalt, et sind viitsitakse vahele võtta, mida on vist uue Eesti perioodil juhtunud vaid ühe altkäe maksu võtmises süüdi mõistetud kohtunikku.
Nn punase faktori mõjust on raske mööda vaadata, tõdedes, mille eest Tiit Madisson uue vabariigi ajal istuma pandi ja mis toimus tibladest ehtsate riigipöörde üritajatega.

Kohtunike ringkaitse – ka tundub, et kohtunikud kipuvad üksteise vigade ja valskuste osas silmi kinni pigistama, ja kui mingi jama kellegiga seoses ka tõstatub, teda pigem kaitsma kui enda ja kogu õigussüsteemi reputatsiooni nimel tegema kõik selleks, et kohtutest susser-vusseriga tegelevad „suslikud“ ja laus pätistunud kohtunikud välja suitsetada. Kohtunike hulgas paistab ses mõttes valitsma samasugune tsunfti mentaliteet nagu see on teistes elitaarsetes ametites või kohtadel, kus puudub otsene turukonkurents ehk võitlus klientide pärast. Seega sisemine surve puhastumiseks. Näiteks arstid, aga ka advokaadid, ehkki viimaste vahel peaks konkurentsimoment küll ka rolli mängima. Aga ilmselt on kammitsevaks faktoriks siin piisavalt head teadmised üksteise tegemiste kohta ning sellest tulenev hirm luukerede välja toomise ees, kui keegi peaks kellelegi liiga valuselt varvastele astuma.

Esialgu sellised faktorid siis. Kindlasti on neid rohkemgi, ja nii mõnegi, mis pragu on ülaltoodud üldnimetaja alla liigitatud, võiks välja tuua eraldi, näiteks karistamatuse tunne, mis jällegi seotud mitme muu aspektiga nagu enda väljavalitu e nomeklatuurina tunnetamine, milleks on ka põhjust kuivõrd kohtuniku amet on ju eluaegne (kui just väga rämedalt sigatsema ei kuku), puudulik järelvalve kohtumõistmise kvaliteedi üle ja kohtunike regulaarse sobivuse hindamise puudumine. Kes teab veel midagi asjakohast?