Mida teie arvate?

On sellise nimega tore saade ETV-s. Üks vähestest saadetest, mida regulaarselt vaatan. Minuarust hea saade mitmes aspektis: elulised, praktiliselt igaüht puudutavad, teemad, tarmukad ja huvitavad saatekülalised-žüriiliikmed, terav šarmantne saatejuht ning sümpaatne formaat. Muidugi võiks olla veelgi parem, kui saatejuht Maire Aunaste laseks osalistel oma mõtted lõpuni öelda, aga võibolla oleks siis asi juba liiga ideaalne.
Žürii või ekspertide/kommentaatorite, või kuidas seda nimetada, osas on saatetegijad leidnud hea lahenduse, kus liikmed ei vahetu täies koosseisus, aga ei ole ka püsivalt samad. Selline paras vaheldus uute külaliste lisatava värskuse ning suhte ja psühholoogia-alase kompetentsi jätkumisega.
Seekordse saate teema oli igati eluline-aktuaalne – matslik käitumine, mis on kahetsusväärselt laialt levinud. Ja, nagu saate eksperdid, luuletaja Jürgen Rooste ning õppejõud pr. Maaja Kallast märkisid, mitte ainult meeste hulgas, vaid samavõrd, kui isegi mitte enam, naiste seas. Seda just nooremat generatsiooni silmas pidades.
Mulle isiklikult tundub, et matslus on rohkem levinud pigem edukate ja hästi hakkama saavate inimeset seas – n-ö tegusate inimeste keskel. Pahatihti rajanebki nende edukus taolisel matslikkul teistest „üle sõitmisel“, teistega mitte arvestamisel. Viisakad ja hea koduse kasvatusega inimesed ei taha/ei söanda nendega tegemist teha, neile mitte vastu astuta. Mida sellised tüübid omakasuks edukalt, ilma eriliste südametunnistuse piinadeta, aga ära kasutavad. Sellisest tüübist oli hea näitlik klipp ka saates oma abikaasaga baari lõunatama suundunud nn ärimehe näol, kes sisustades kogu aja oma suure egoga, ülbe kamandamise ja tuusamisega.
Olen näinud mõningaid samaviisi käituvaid tegijaid, ärimehi. Ehkki sellised tüübid käituvad vastikult ja võiks ju arvata, et keegi sellistega tegemist teha ei taha, on nendega paradoksaalsel moel nii, nagu saatekülalised nentisid - nad leiavad poolehoidu ja imetlust just tänu oma majanduslikule edukuse ja oma tegija imago tõttu. Laiamist ning mölaklikku käitumist peetakse tema sõprade ja lähikondlaste poolt sagedasti loomulikuks osaks. Alati leidub näiteks piisavalt kenasid naiivitare, kelle jaoks taoline äss on „elu boyfriend“, sest tal on ju raha ja autod ja majad jne. - ehk ta pole mingi mömmerdis vastupidiselt viisakatele ja ontlikele tüüpidele. Ja kui ässa ülbe käitumine mõnikord üle viskabki, kannatatakse see isikliku soosingu ja materiaalse heaolu nimel ära. Liiati siis kui äss seda kulla-ja-karraga kompenseerib.
Paljudele ei pruugi farmi-Gabriel meeldida, aga minuarust selles on tal küll õigus, et taunitavast käitumisest, rääkimata vägivallast, ei tohi ära pöörata, vaid tuleb sekkuda...on tegelikult kohustus sekkuda, teadvustades, et abivajaja võid olla järgmine kord just sa ise. Matslikult käitujaid tuleb korrale kutsuda ja vägivallatsejaid talitseda. Kusjuures, kui halvasti käituv mölakas (mis võib olenevalt käitumise taunitavusest olla hoopis paslikum nimetus) sõnadest aru ei saa, ei näe ma probleemi miks sõnumit ei võiks ka füüsiliselt pärale viia. Sageli nad oma kõrkuses ja ülbuses (ega mulle keegi nagunii midagi teha ei julge) muud liiki sõnumit vastu ei võtagi. Kindlasti ei pea ma füüsilist vägivalda heaks tavaks või normiks, aga teinekord on see lihtsalt õigustatud kuna vaimne ja psühholoogiline vägivald, millega mölakas teisi terroriseerib, ei ole kuidagi õigustatum ja parem kui füüsiline. Pealegi võib üle teatud piiri minev laiamine ja ülbitsemine tahtmatult füüsilise reaktsiooni esile kutsuda. Eks selle lävi ole muidugi igaühel isemoodi. Mölakas lihtsalt ei tunnista muud moodust kui füüsilist allajäämist, sest eneseaustus (mis on otseses sõltuvuses kasvatusega ja üldise väärikusega) teiste võrdväärsena võtmine pole tal piisavalt arenenud.
Jagan Jürgen Rooste seisukohta, et taunitav või matslik käitumine on sagedasti vähe või pehmelt öeldud. Pigem jaguneb see laias laastus olemuslikult kaheks. Matslus on minu hinnangul pigem pehmem, latentne ja otseselt mitte häiriv, mitte solvav, kui asjaosaline seda just nii näha ei soovi. Pigem viisakusreeglite eiramine, etiketi tundmatus jms. Näiteks enne majja sisenemine kui väljuja välja laskmine, mitte teretamine, rääkimine täis suuga jms. Põhimõtteliselt ei pruugi matslik käituja analoogset käitumist teiste poolt üldse pahaks panna või seda mitte ka märgata. Seevastu matsliku käitumise räigem vorm on mölaklikkus. See on selgelt teisi häiriv, irriteeriv, solvav, ärakasutav jne. - nagu saates näidatud klipis väljakutsuvalt käitunud lärmakas paarike kinos. Mölaklikku käitumist on võimalik defineerida juba nii, et see on käitumine, mida selle viljeleja tegelikult ka enda suhtes ei talu. Vähemasti üldises plaanis ja enamuse osa ajast mitte.
Igas saates, kus pr. Maaja Kallast on kaasa löönud, olen imetlenud tema elutarkust ja probleemide olemuse resümeeringuid, mis on tihtipeale ebanaiselikud – st. tavaliselt naistele mitteomased. Näiteks avaldus, et meeste elu ei ole sugugi lihtne ja kerge ning hoopis mehed vajaksid ühiskonnas kaitsmist (see ei käi muidugi algupäraste mölakate kohta). Eestis on aga hoopis üldlevinud meestele igal võimalusel piki päid ja jalgu anda, et need ei tule toime, ei oska elada, joovad, ühesõnaga on tossikesed, aga ometi vägivaldsed, matslikud jne. jne.
Sellest saatest jäi pr. Maaja Kallase poolt öeldust kõige eredamalt kõrvu, et matslus on küll kole ja taunimisväärne, aga see on kukepea võrreldes põlgamisega, üleolevusega, eemaletõukamisega. Ehk nagu ta retooriliselt küsis „kes oled sina, et teist (ka Jumala last) põlata?“ Aga mida me igapäevaselt näeme? Väga sageli on ka mölaklus tugevalt ühendatud põlgamisega. Põlatakse ja endast tõugatakse ära isegi ilma, et inimest tuntaks. Lihtsalt oma eelarvamuste või ka oma väärarusaamade, kinnimõtete ja loomulikult puuduliku väärtusskaala pinnal. Viimane seisneb selles, et ennast peetakse paremaks või rohkemaks kui teist, kes on vaesem, kel läheb halvemini, on vähem tuntud, võimekas või andekas jne. Pole haruldane, et naerdakse ka puudega inimeste üle. Põlgamine on kohati normiks. Lahe on koos teistega põlata mingit endast vähemväärseks peetavate seltskonda või üksikisikut. Tavaliselt esineb selline kambavaimu sündroomi periood teismeeas ja taandub vanemaks (targemaks) saades. Ehk nagu saate külaline PÖFF’i mootor pr. Tiina Lokk sõnastas: „mida rohkem ma olen hakanud ise-endast aru saama, seda enam ma mõistan teisi.“
Ehkki ma imetlen pr. Maaja Kallast'i elutarkust, on ka neid mõtteid või seisukohti milles ma temaga sama meelt ei ole. Aga eks see ole ka loomulik - keegi pole lõpuni tark. Viimasest saatest („Matsid jäävad matsideks“) ei nõustu ma pr Maaja väitega, et silma vaatamise vältimine räägib samuti matslusest või siis ebasiirusest vms. Tegelikult vestluspartnerile (kui me teda nii nimetame) silma mittevaatamise põhjuseid on kaugelt rohkem kui üks. Lubamatu on seda seostada aga matsluse või ebasiirusega, sest silma vaatamist väldib näiteks ka see keda on alandatud, solvatud, ärakasutatud, kellele on hingehaavu tekitatud. Mitte, et ta igaühe ees silmad maha lööks, vaid justnimelt väldib ta silma vaatamist inimesele, kes on tema suhtes selliselt halvasti ja võib öelda ka terroriseerivalt käitunud. Ohvri (võime teada nimetada nii) enesehinnang ja –väärikus on saanud rängalt kannatada ja ta lihtsalt ei taha ega suuda otsa vaadata inimesele, kes talle sellega otseselt seostub.

Sellised mõtted siis seekord. Jään huviga ootama järgmist arvamus-saadet.

Oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemine

Olen ammu plaaninud kirjutada, minu hinnangul ülimalt taunimisväärsest nähtusest või õigemini kombest, mille definitsioon võiks olla: oma probleemist, mugavusest või soovmõtlemisest teistele probleemide tekitamine. Võib küsida, et mis selles siis iseäralikku, taunitavat ja negatiivset on? Nii ju ühiskond toimibki. Meie kõigi ja iga üksikindiviidi probleemid, mugavuse taotlused, soovunelmad, tahtmised, vajadused jms. ongi ju motivaatorid, mis rattaid ringi ajavad. See on aluseks suhte loomisele ja arendamisele, koostööle, töösuhetele, pürgimuste ja unelmate täitmisele jne. Täpselt nii see ongi. Sellised ajendid pole olemuslikult negatiivsed, aga sel on ometi ka selgelt eristatav taunitav pool. Nimelt, kui oma probleemide lahendamise, mugavuse taotluse ja soovmõtlemise teostamiseks ei lepita selle (või nendega), keda see puudutab, kokku, ei küsita nõusolekut.
See on üks ütlemata laialt levinud, aga ka samavõrd kahetsusväärne käitumismudel. Sellise käitumise olemus on sügavalt egoistlik ja enesekeskne, teiste suhtes arrogantsel hoiakul ja suhtumisel põhinev. See näib olevat iseloomulik käitumis- ja suhtumislaad n-ö edukatele või siis edasipürgivatele ja edukaks peetavatele inimestele. Ja kui ka mitte teiste poolt edukaks peetavate, siis enda mõttes nad reeglina seda kas on, või on sinna poole teel. Tavaliselt kuuluvad selliste inimeste leksikasse väljendid nagu: „ära mölise!“, „osta omale elu!“, „see on sinu tee/rada/uks (jne.) või?“, „mingi maailmaparandaja olev vä?“ jms. ülbed väljendid, millega õigustatakse oma enesekeskset manöövrit/käitumist või siis antakse lohutavat kinnitust enda elitaarsusele ja õigusele just nii toimida.

Kirjeldatud enesekeskne „mina-ja-maailm“ taunitav käitumine avaldub elus sellistes situatsioonides nagu:
• Liikluses – suuna mitte näitamine, millega lastakse kaasliiklejatel enda järel oodata või põhjustatakse koguni liiklusohtlik olukord.
• Pimedas kaugtuledega sõitmine ja nende lähituledele mitte ümberlülitamine vahetult eessõitja sabas sõites või isegi mitte siis, kui keegi vastu sõidab.
• Peatumine või parkimine maantee servas lähituledega või koguni kaugtuledega, jättes teel liiklejatele mulje vastusõitvast autost ja luues sellega potentsiaalse ohu liiklusõnnetuse tekkeks.
• Vihmase ilmaga asulas jalakäijatest hoolimata hooga läbi lompide sõitmine, nii, et jalakäijad auto rataste alt lenduva vee ja poriga üle kastetakse.

Nii liikluses, kui igal pool mujal (motoriseeritult või ilma) liikumisel, situatsioonides, kus takistatakse ilma vältimatu põhjuseta teiste liikumist ja läbipääsu erinevates piiratud laiusega kohtades nagu ukseavad, koridorid, läbipääsud, eskalaatorid, spordirajad, aga ka teed jne.
Seda näiteks lihtsalt selleks, et tuttava-sõbraga juttu vesta, enda rõivaid kohendada, tolmu kloppida või mustust eemaldada, kella vaadata, helista, perset sügada, või et seal on mingil muul x-põhjusel miskit väga mugav toimetada, või üldse ilma mingi erilise põhjuseta.
Üks selliseid lolle kombeid on näiteks seista sõitval eskalaatoril teise seisva inimese kõrval nii, et blokeeritakse möödapääs neile, kel on oma ajaga targematki teha kui eskalaatoriga sõita.
Ratta, rulluisu, rolleri, käru, või mille iganes remontimine keset kergliiklusteed või oluliselt selle kasutus-laiust kahandades. Maanteel, rääkimata raudteest, selliselt just ei toimita. Aga kui oma elu otseselt ohus pole, ei nähta probleemi. Mis see teiste takistamine siis ära ei ole. Heal juhul mõeldakse, et küll nad mööda saavad.
Aga samasse ooperisse kuulub ka näiteks mõnede koerajalutajate komme lasta oma koeral kergliiklusteel kaasliiklejaid ohtu seades sinna-ja-tänna joosta. Selliste tavaline õigustus on, et ega ta ei hammusta. Ta on sõbralik. Aga ka sõbralik koer võib kedagi ehmatada, liiati sellist, kel pole koertega vaid meeldivad kogemused. Ka sõbralik koer võib juhuslikult kellelegi ette joosta ja sellega kukkumise põhjustada jne.
Aga kui keegi suvatseb siis taolise sõbraliku koera omanikku korrale kutsuda, et too temaga ikka rihma otsas jalutaks, jääb neil pahatihti õigust ülegi. Samas siis, kui korralekutsuja ei ole ka tavaline jorss, kellele võib pähe kusta, vaid ta sulle rahva keeli molli sõidab, on kisa terve meedia täis. Liiati kui füüsilise märkuse tegija juhtub olema näiteks Meelis Atonen.

Okei, tegelikult ei ole probleem vaid koeraomanikes, kui siin juhtumisi selline mulje kippus nüüd tekkima. Enesekeskne töllakas on seda reeglina erinevates situatsioonides ja rollides olgu siis kaubanduskeskuses liikudes, kinos, tänaval, liikluses või koera jalutamas; ametnikuna, tööandjana, omanikuna või kellena iganes. Reeglina evivad sellist käitumist need, kel on materiaalses või staatuslikkus võtmes midagi rohkem või paremat, kui keskmisel inimesel. No näiteks on tal suur dziip ja ta arvab endast rohkem ja paremini kui normaalne inimene.

Üheks oma probleemidest, mugavusest ja soovidest teistele probleemide tegemise avaldumise kohaks on ülalkirjeldatud situatiivsed olukorrad, aga asi on ehk veelgi hullem ja drastilisem seotud suhetes. Näiteks tööl ülemus-alluv suhtes, võlausaldaja võlgniku suhtes, tänuvõla suhtes (mille olemus võib aga baseeruda ka vaid ühe poole arvamusel sellest) või ka partnrelussuhetes, olgu see siis abielu või kooselu.

Mõned olukorrad:
• Ülemus (n. osakonnajuhataja) keerab kokku mingi käki ning käsib alluval see korda ajada, ehkki see ei kuulu tema tööülesannete hulka. Töötaja, kartes negatiivsesse valgusse sattumist ning võimalikku vallandamist, täidab käsku jättes oma põhitöö aga ülemuse käsu täitmiseks sinnapaika seades omakorda ohtu oma põhitööga hakkama saamise.
• Ülemuse korraldus ei pruugi tuleneda vaid „käki“ silumise vajadusest, vaid lihtsalt mugavusest. Ülemuse on lihtsalt palju teha ja vähe aega või on mõni ebamugav/ebameeldiv ülesanne. Ehk teeb oma probleemist alluva probleemi. Samamoodi võib talitada ka vanem kolleeg, kes tunnetab kuidagi oma üleolekut ja paremat positsiooni.
• Firmajuht lubab klientidele ebareaalseid asju, mida ettevõte ei suuda täita, kusjuures see oli eelnevalt väga hästi teada. Laskmata ennast tõsiasjadest kõigutada, nõuab ta aga töötajatelt võimatu täitmist. Või muidu...
• Või tänuvõlglase suhtes. Teene osutaja lepib kellegagi teene saaja nimel kokku mistahes kohustuse, mida siis tänuvõlga tundev teene saaja peaks täitma, ehkki selleks eelnevat kokkulepet polnud. On muidugi mõistetav, kui teene saaja on teene osutajale teada andnud, et ta on valmis osutama mistahes vastuteene ilma selleks eraldi kokku leppimata ja teda piisavalt ette teavitamata.
• Abielus ja kooselu suhtes võib üks osapool eeldada, et teine peaks tegema midagi ekstra tema heaks, tulenevalt oma maailmavaatest, paarisuhte käsitlusest, soorollide käsitlusest, sellest, et sõbranna või sõbra paarisuhtes on see nii jne. jne. käitudes sellest arusaamast ja soovmõtlemisest tulenevalt elukaaslasega arvestamata, lugupidamatult ja ilma elementaarse austuseta.
Kuna kooselu suhe on intiimne, usaldusel ja võrdsusel baseeruv (ehk peaks seda olema ja pooled peaksid sellest lähtuma) mõjub omakasupüüdlik, oma probleemidest ilma kokkuleppimata teisele probleemide tegemine ekstra alatu ja mõjub laastavana.
Muidugi on abielu ja kooselu palju komplitseeritum ja keerukam kui tööalased suhted või ühiskondlik kokkupuutude suvaliste inimestega ning seetõttu käesoleva temaatika alast momenti raskem eristada. 

Teistele eelneva kokkuleppeta ja nõusolekuta kohustuste võtmine ja delegeerimine on väga levinud igasugustes seotus ja sõltuvussuhetes, kus diktaadi aluseks on osapoolte positsioonid, dikteeriva poole jõupositsioon, voli kohustatut millestki ilma jätta või talle ebameeldivaid tagajärgi põhjustada. See on seda ilmsem ja mõjusam, mida ebavõrdsemad on osapoolte positsioonid ja võimalused. Kui ühel poolel on oht kaotada kõik, aga teisel pea midagi, siis ei ole tal moraalsete ja eetiliste takistuste puudumisel (sh. empaatiavõime) mingit probleemi kehvema positsiooniga osapoolele oma tahet ja diktaati peale suruda või teda koguni terroriseerida.

Sellised inimesed käituvad egoistlikult ja isekalt tihti enese teadmata. Nad ei teadvusta endale oma, tugevalt teiste õigusi, huvisid ja inimväärikust riivavat käitumist. Harilikult ei tule nad selle pealegi, et nad võivad teisi segada, takistada, ohtu seda, enda järgi ootama sundida, teisi alatult ära kasutada, aga ka alandada, solvata jms. Aga nad ei teadvusta neid momente ennekõike seepärast, et nad on egoistlikud ja enesekesksed ja pole harjunud mõtlema ja tunnetama teist inimest ja ühiskonda laiemalt, enda huvidest ja tahtmisest väljaspool – st. kuidas ta käitumine mõjutab teisi; millised on sellise käitumise tagajärjed teisele, mida teine/teised tunnevad ja kuidas ta ise end vastava enesekeskse käitumise objektina tunneks. Põhimõtteliselt on neil väga madal (või kohati puuduv) empaatiataju...või õigemini, loomuomane soov teisi mõista ja tunnetada, ehk siis empaatiavõime. Tavaliselt tunneme ja peame sellist käitumist kaabakluseks, ehk mingil määral ka mühaklikkuseks ja matsluseks, mis pole muidugi vale.

Madal empaatiavõime või selle, pea et olematus, peitub puudulikus kasvatuses, valedes eeskujudes ja väärastunud väärtushinnangutel, kus majanduslik edukus ja isiklik heaolu on tõstetud kõrgemale ja vastandatud altruistlikele põhimõtetele ja omadustele nagu inimlikkus, teistega arvestamine, nende võrdväärsena võtmine ja hoolimine. Teiste ülekavaldamist ning ärakasutamist peetakse edukuse märgiks, kavaluseks või koguni ärivaistuks. Inimesi on kasvatatud ja kujundatud suhtumist, et on meie (kindlad meeldivad ja hoolivad isikud – nagu maffiaperekond) ja nemad (kõik ülejäänud, kes ei vääri võrdväärsena võtmist ja kohtlemist). Kusjuures ka „meie“ või „omast“ võib vabalt saada „nemad“ või „teised“. Ka puhtalt anonüüm-situatiivselt. Näiteks „mina-ja-maailm“ suhtumisega/hoiakuga tüüp, kel on kiire (tema probleem) ning vaatamata suurtele loikudele tänaval, otsustab käiku aeglustamata oma dziibiga neist läbi kihutada, pritsib märjaks oma, kõnniteel jalutava, armastatud õe, keda ta ei märganud või ära ei tundnud. Oleks teadnud, et „oma inimene,“ oleks ehk tulnud selle pealegi, et võib ta märjaks kasta ja poleks niiviisi läbi lombi põrutanud. Aga puhtalt „neist“...tühja kah. Kiire ju!

Kirjeldatud käitumise viljelemises ei ole sool mingit vahet. Ühtviisi edukad enesekeskes, teiste õigusi, huve ja olemust jalge alla tallavas sigatsevas käitumises on nii mehed kui naised. Kusjuures viimased peavad mehi, kes nii ei toimi, ehk Eesti mõistes, pole piisavalt edukad, pahatihti mökudeks ja jobudeks.

Kindlasti on paljud kokku puutunud oma probleemist, mugavusest ja soovmõtlemisest teistele probleemi tegemise ilmingutega, mis siin mainimist ei leidnud. Neid on ju hulganisti. Näiteks...

Tipitamise kentsakas komme

Vaatasin täna (neljapäeval 22.okt.) TV6-st USA komöödiasarja „Kolmas kivi päikesest“ („3rd Rock from the Sun“ ), mida ma ikka tööpäeviti vaatan. Üks kindlaid asju telekas, mille peale pisutki südamest naerda saab. Sarja süžeeliiniks on maavälisest tsivilisatsioonist Maale inimrassi uurima saabunud inimeste kuju võtnud tulnukate delegatsiooni seiklused inimühiskonnas. Seekordne osa inspireeris aga mind tekkinud mõtteid siia kirja panema.

Nimelt avastas tulukadelegatsiooni pealik, ülikoolis õppejõuna praktiseeriv professor Dick Solomon, teenindajale jootraha andmise kombe. Uurijana, kellena ta koos oma kamraadiga Maa peale ju saadeti, üritas ta selgusele jõuda selle kombe loogikas, seaduspäras, mõttekuses ning seda süstematiseerida. Tegelaskujule iseloomuliku siiruse, naiivsuse, aga samas teadlasliku loogika ja teada saamise soovist nutikust rakendades joonistus ehedalt välja tipi jätmise kombe grotesksus. Kes veel on paremad ebaloogilise, irratsionaalse, pentsiku, kummalise, põhjendamatu märkajad, kui kultuurivälised kõrvaltvaatajad?
Tõepoolest, kui jätta kõrvale kultuuriline tava, ehk komme tippi jätta, siis ei ole raske märgata selle olemuslikku totrust ja põhjendamatust. Tipi jätmine peaks olema anakronism nagu kümnis, orjapidamine, karistamine vigastuste tekitamise või invaliidistamisega jms.
Käies restoranis, kus siinses kultruuriruumis tipitamine on vast kõige tavalisem, maksad sa kombeka inimesena peale selle eest, et ettekandja või kelner oma tööd teeks. Et ta oli informatiivne, lahke, kena jne. Käitumine, mis peaks tulenema nii ta töökohustusest, mille eest ta palka saab, kui ka puhtalt inimlikust aspektist olla viisakas, lugupidav jms. olenemata tööst mida ta teeb.
Tipijätmise ühiskondades sisuliselt ekspluateeritakse klienti mitmetasandiliselt. Kõigepealt restoranipidajast tööandja palkab teenindajad madala palgaga, eeldades, et nood peaks teenima tipist. Ehk paneb kaude oma töötajatele palga maksmise kohustuse oma klientidele. Muidugi, ka teenindajana tööle asuja eeldab, et ta suurem teenistus tuleb tipist, kui nii on kord juba välja kujunenud. Seaduse mõttes on aga teenindaja osaline tasu põhinemine tipil võrdne ümbrikupalgaga, sest vaevalt ükski teenindaja läheb maksuametisse oma teenitud tippi deklareerima, et sellelt tulu ja sotsiaalmaks kinni peetaks. Seega, reostaranipidaja arvestab toitude/jookide hinnastamisel sisse äri pidamise kulud, oma kasumi ning paneb tagatipuks ka arvestatavas osas oma personali töötasu sinu, kui kliendi, õlgadele.

Vaagime veel ka asja teenindaja-kliendisuhte pinnal. Muidugi meeldib teenindajale kiitus hea teenindamise eest ja selle eest ekstra raha saada. Kellele ei meeldiks? Muidugi meeldib ka kliendile, kui teda hästi teenindatakse ja et tellitu kvaliteet oleks igati hea ja vähemalt ootustele vastav. Kas tipi mitte saamine annab aga õiguse teenindaja pahameelele tippi mitte jätnud kliendi aadressil ja talle, näiteks järgmine kord, käru keerata, teda kehvasti teenindada vms.? Aga võibolla kunde ei ole pärit tipitamise kultuurist; või ta ei tea...ei tule selle peale, et selles kohas on kombeks tippi jätta, liiati kui tegu on kohviku sarnase kohaga; või ei olnud ta teenindamise või tellituga rahul; või ta peab põhimõtteliselt tipi jätmist valeks ja põhjendamatuks; või esinesid veel mingid kolmanda-neljandad põhjused. Aga võibolla ei jätnud ta tippi puht majanduslikel põhjustel, kuivõrd restoranis käik oli niigi suur väljaminek talle? Ometi käis ta vaatamata oma kitsukesele majanduslikule olukorrale restoranis ja tõi ettevõttele raha sisse, aidates restoranil ka läbi oma väikse panuse, jätkuda. Seega, jätkuda nii selle teenindaja töökohal, kes tipist ilma jäi, kui kõigi selle restorani teiste töötajate omadel. Võibolla tippi mitte jätnud klient oli ise juba töötu ega näinud olevat suuremat õigustust tipi jätmisele, kui ise ots-otsaga vaevalt välja tuleb. Ah, et mis ta siis üldse restoranis käib, võivad küünilisemad küsida. Aga miks ta ei peaks siis käima? Kogu aeg kodus istuma ja paremaid päevi või hoopis surma ootama? Võibolla oli tal tõeline põhjus restorani külatada (tähtis sündmus) ja üks parem eine omale (ja kaaslasele) lubada? Olnuks siis parem kui ta seda raha restorani poleks toonud, kui ta tippi ei jätnud?
Kliendina ei näe ma küll põhjust suhtuda teenindajasse kui inimesse halvasti, lugupidamatult või alaväärsemana (lakeina). Miks peaks teenindaja oma suhtumist seadma selle järgi, kas talle jäeti tippi või mitte? Kas sellesama palga mitte maksmise pärast, mille teenindaja tööandja oma klientidele pani?
Kuulge, see on ju küüniline ja nahaalne! Üha enam peaks iga ettevõte ja iga töötaja, kes selles ettevõttes töötab, olema tänulik, et neil on kliente ja kliendid neid külastavad.

Tänapäeva inimeste viga, on nad siis teenindajad või mõne teise ameti pidajad, on selles, et põhjendamatult sageli võetakse asju ise-enesestmõistetavana ja eeldatakse/oodatakse liiga palju oma ideaalidest ja soovunelmaist lähtudes - as granted, nagu inglased-ameeriklased ütlevad. Ja siis ollakse teiste peale pahased ja pettunud, kui nende nägemused, soovunelmad ei täitu. Lühidalt öeldes, pannakse selle eest süü ja vastutus teisele, kes pidanuks omati ju nii tegema, nagu tema tahtis, sest näiteks lihtsalt mingi rumal ja põhjendamatu komme on selline.