Tähelepanekuid ja mõtteid seoses jaaniõhtuga

Sellest päevast ja üritusest on nüüd küll nii mõnedki päeva möödas, aga kuna see sai enam-vähem õigel ajal siiski valmis kirjutatud, aga jäi muude tegevuste tõttu üles riputamata, postitan selle nüüd.
Kasutades Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu pealkirjastamisstiili võiks käesolev sissekanne kanda pealkirja olla ka „kuidas ma redneck’ide jaanitulel käisin“.
Juhindudes Ivan Orava lollikindlast järeldusest, et kes jaani(laupäeva)õhtul kodus passib, on tibla, olen eestlasena jaanilaupäeva õhtul lõkke ääres käimist või selle tegemist ikka oluliseks pidanud. Nii ka sel korral Anno Domini 2009.
Et jaanilaupäeva õhtu veetmise osas eelnevaid plaane ja ideid ei olnud ning pea oli tühi, sai n-ö 12.-l tunnil võetud vastu eksprompt idee sõita suvalisele jaanitulele kuhugi. Millegipärast osutus valituks Lääne-Eesti suund. Enne teele asumist kiikasin korraks ka internetti, et kus üldse avalikud jaanituled toimuvad. Neid oli üles antud, aga mitte kuigi massiliselt, mis oli mõnevõrra üllatav. Hiljem selgus, et ega selliseid massiliselt olnudki.

Üsna palju jaaniõhtute alast infot sain tee ääres hääletajatelt, keda ma siis peale korjasin ja sihtkohale lähemale aitasin. Hea tegu ju ka ise-enesest väärtus. Liiati jaanilaupäeva õhtul kui hääletades auto peale saamine, nende lõpuni komplekteerituse tõttu, küllalti vähetõenäoline. Siit ka esimene tähelepanek: kui tahad/vajad kohaliku piirkonna elu kohta infot, räägi inimestega. Sa ei pruugi muidugi saada infot kõige kohta, mida soovid, aga ühe käest kuuled üht asja, teise käest teist ja nii pilt ühe areneb ja selgineb. Muidugi üks sell rääkis küsimatagi oma elust-olust asju, millesse oli end raske haakida, ja mis kõrvalist isikut üldse ei peaks puudutama. Või peaks? Ei tea.
Mind huvitasid just, kus lähikonnas popimad jaanituled toimuvad. Ja selles osas sain hääletajate kaudu pildi kiirelt ja pareminigi selgeks kui internetis surfates.
Lõpuks, üsna vastu õhtut, sai peale mõningate väga algusjärgus jaaniõhtute põgusa külastuse paika jäädud kaunikesti mandri Eesti lääne otsas. Sinna teadsin minna tänu ühes teises, suuremas kohas asula keskel asuvat piirkondlikku infot koondavat - nagu kõiksugu kuulutused jms. - planku lugedes. Põhjus, miks ma pidama esimesse, teise jne kohta pidama ei jäänud, vaid aiva seda õigemat jaanituld otsisin, seisnes suuresti mu tühjas kõhus, mida ma ei olnud nõus nii olulisel õhtul pelgalt panni peal kuumutatud toiduga täitma - praekartult võib ju koduski pliidil teha -, rääkimata siis kartulikrõpsudest ja muust putkades müüdavast ninnu-nännust. Tahtsin korralikult sütel tehtud liha jms. jaaniõhtule omast (miks mitte ka eksta valmistet õllet vms.), mis eelnevatel aastatel on olnud justkui iga väiksemagi jaanitule kohustuslik komponent. Sel aastal, oma kogemusele tuginedes, aga mitte. See oli üllatav ja ühtlasi mu teine tähelepanek.

Nimetet paika, mille nime ma isegi peast ei mäleta, kohale jõudes, oli pidu juba vaikselt hoogu võtmas ja nii mõnedki pidulised juba parajalt lõbusad.
Õhtu arenedes selgus, et tegu oli ühe traditsioonilise suurema ja popima jaanitulega seal kandis. Sellest andis tunnistust ka kohale sõitnud rahva hulk.
Koht ise asus looduskaunis kohas maanteest pisut eemal. Kadakate keskel oli lõkkeplats, mille ühes servas asus ka väike esinejate lava koos selle ees asuvate pinkidega. Laval oli omas elemendis üks süldibänd, millised on jaaniõhtutel erilist nõutud ja vatti saavad. Repertuaariks, nagu ikka sellistel bändidel, läbi aegade leierdatud joomalood ja soft-pop estraadi läilamad palad.
Platsil tegutses ka ca 3 müügikohta, mis müüsid tavapärast kraami nagu õlu ja värvilised plekk-purgi joogid, aga ka viina, „vanakat“ jms. n-ö põhijooke. Viina võisid lasta segada kas apelsini- või tomati mahlaga. Muid mahlasid, rääkimata toonikutest, polnud. Vähemalt kesköö paiku enam mitte.
Tahkest kraamist olid esindatud kartulikrõpsud, vist veel midagi vägagi ninnu-nännut, aga ka burgerid, mis olid igati abiks ja nehatulikult maitsvad oma värske salati ja rohke kastmega. Üks neist söögitelkidest, sabade pikkuse ja vääääga aeglase edenemise järgi kõige popim, müütas ka asisemat kõhupoolist – pannil praetud grill-liha, kana, kartulit ning sütel küpsetatud šašlõkki. Viimane oli ka ainuke liha, mida sütel tehti, võtsin alustuseks kõhu täiteks selle ning kõrvale topsi õlut. Peab ütlema, et ehkki prae hind ise-enesest oli mõistlik (vist 65.- krooni) ei täitnud see ootusi. Liha oli vähe ja tükkide kvaliteet kõikuv. Mõni tükk oli oma vetruvuses söömatu. Kokkuvõttes ei õigustanud praad ka seda mõistlikku hinda
Õlle ostmine oli omamoodi lõbus lugu kuivõrd nooruke müüja kuulis vist esimest korda sõna „vaskne“. Vähemasti seoses õllega. Et ta sellest aru ei saanud, siis võtsin ühe saadaval olnud kahest üsna ühesugusest heledast õllest – A Le Coq ja Saku Originaal.
Lühidalt kõhu ma sain lõpuks täiendava burksi ja õlle toel mõistlikult täis.

Rahvas oli rahulik ja lõbus. Tantsiti ja lällutati niisama, nagu jaaniõhtutel ikka. Huvitaval kombel väga täis tegelasi - välja arvatud üks lõkke lähedal õndsat und tõmbav tont – silma ei hakanudki. Jäi mulje justkui inimesed on hakanud mõistlikumalt jooma. Või on siis rahad sedavõrd läbi, et ei jaksata end maani täis laksata.
Maa kohta ja kontingenti arvestades oli tähelepanuväärne seegi, et ei tekkinud omal kellegagi seise ega täheldanud ka kellelegi lõuksi antavat, ehkki ühed alalised kunded, kellega ma igavesti seisvana tunduva burksi sabas vestlemas sattusin, teadsid rääkida, et varasematel aastatel on ka see rahvalik element ikka esindatud olnud. Selles lõigus toodu oli mu kolmas tähelepanek.

Samas neljas tähelepanek puudutab ka alkoholitarbimist, aga ka suitsetamist ning noori. Masendav on täheldada alkoholi tarbimise ja suitsetamise ulatust noorte hulgas. Mõlemad tervist, ja omakorda nende järeltulijate tervist, kahjustavad tegevused on levinud nii poiste kui ka järjest enam tüdrukute hulgas. Lisaks purk-pudel näpuvahel tolgendatvatel kullestele olen mitmel olnud tunnistajaks ilmselt üsna tavapärasele noorte omavahelistele vestlustele, mis keerleb joomise ja pidu panemise ümber. Näiteks: „Oled kaine vä?“, „Kuidas eile pidu oli?“ „Kus Kats ja Kätu on? Ikka pohmas vä?“ Jne. jne.
Aga miks ei peaks üks noor jooma kui telekast, raadiost, internetist ja üldse igast august tuleb reklaamide kaudu ajuloputust kui popp ja trendikas on ikka igasugu värvilisi alkohoolseid jooke tarbida ning igal võimalikul hetkel pidu panna. Kusjuures selline kuvand on seotud galmuuri ja edukusega: et just edukas käitub nii – joob ja paneb pidu 24/7.
Minu arvates oleks asjaomastel instantsidel küll tagumine aeg sellistel teemadel plämisemise asemel reaalseid samme astuda ja keelata ära alkoholireklaamid teles, raadios, internetis ehk kõikjal, kus see võib vabalt tabada lapsi ja noorukeid, kes on igasugusele (aga ennekõike just pahelisele) ajupesule väga altid. Alko reklaam võiks teatud piirangutega olla lubatud rangelt ainult täiskasvanutele suunatud kohtades (n kõrtsid ja ööklubid kuhu alla 21 a ei lubata) ja välja-annetes (n pornoajakirjad).

Süldibändi ennastsalgavale esinemisele andis aeg-ajalt hingetõmbe(või joogi)pause diskor, kes hilisemal kella-ajal bändi täiskohaga välja vahetas. Huvitav oli see, et sellisest vahetusest esitatav repertuaar ei muutunud. Vahe seisnes põhimiselt selles, et lugusid, mida süldibänd esitas laivis, sai diskori vahendusel kuulata näiteks Sulo esituses. Domineeriv oli läila umpat-umpat tümakas. Mitte ei saa aru, kuidas saab sellist oksele ajavat asja, mida mõned söandavad koguni muusikaks nimetada, kuulata. Mõned näikse koguni soovivat sellist mõttetud pläma üha veel-ja-veel kuulata. Küllap selle primitiivse rütmi pärast, mida järgi ja ette aimates on tore üles-alla hüpata või oma väsinud kere ette-taha ja vasakule-paremale õõtsutada. Ma ei räägi siin diskomuusikast kui sellisest, vaid teatud disko stiilist ja joomalugudest, mis iseloomulikud just jaaniõhtutele. A la Sulo, Anè, Mr. Happyman, Jüri Homenja, Meie Mees jt. laulikud, kelle plaate ma vahest bensiinijaamas huviga näpin, kelle nimed (peale mainitute) aga kuidagi meelde ei taha jääda, ja kelle repertuaari kuskil urkas olen kuulnud ka mängitavat.
Sarnase koega õhuvõnkeid, aga välismaiste esitajate tekitatuid, lasid noored lisaks oma roheliste vahtralehtedega kaunistatud bemmidest, audidest jms. Küllap see oli siis „kõva“.

Et bändi ja diskori poolt tekitatud käis ajudele, normaalseid jooke peale õlle, mida laiema ja eelistatuma valiku puudumisel ka sisse kallata ei viitsinud, lõpetasin peoõhtu vist nii kl.2 tuuris ära. Selleks ajaks oli rahvast ka üsna kõvasti, vaat et ca pool sellest massist, kes seal mu saabudes viibis, lahkunud.

Üks tähelepanek ka jaaniõhtu järgsest päevast. Külastades looduskauneid kohti, leidsin siit-sealt eest hõõguvate tukkidega jaanituleplatse (mis ise-enesest on normaalne) ja ka väiksemaid, ilma erilise lõkketa paiku, kus ümber-ringi vedeles praht ja prügi nagu tühjad pudelid ja purgid, lihade pakendid, krõpsupakendid jms. See tegi, ja teeb, ühtaegu kurvaks ja ka kurjaks. Kui vähe inimesed ikka oma ümbrusest ja puhast loodusest hoolivad. Eriti kui nad alkoholi tarbivad. Siis on kõik pohhui. Iga asja ajamiseks ja tegemiseks, sh. heade ja normaalsete, peab käima mingi kõva kampaania ja premeerimine (a la prügikoristuskampaania „Teeme ära“, jaani aja traditsiooniline „Selge grupijuht“ jms.). Siis inimesed natukene liigutava. Ju on teatud määral popp siis mõne enda jaoks popi tegelasega kaasa minna. Nii aga kui kampaaniat pole, on kohe ka mõistus, viisakus, hoolimine ja muud inimest inimeseks tegevad aspektid kadunud. Inimene on „loom“ valmis.
Et täheldasin prügistamist sügaval maakohtades, jäi vägisi mulje, et niiviisi toimivad kohalikud redneck’id. Samas ei ole ju välistatud, et loodusesse on väljasõite teinud just linnainimesed, kes on harjunud, et nende järelt keegi saasta ära koristab. Vaevalt, et nad muidugi ka koristamise peale mõtlevad. Pigem ei mõtle nad selles liinis üldse. Ei teagi, kas enamati sittavad loodust maainimesed või linnainimesed, aga ühed tolbajoobid sellised tegelased on küll.