Õiguse mõistmise kvaliteedist aprillirahutuse I astme kohtuotsuse valguses

Vaevalt, et tõsiselt eestimeelsete ning oma riigi ja rahva pärast südant valutavate hulgas leidub kedagi 2007 a aprillirahutuste võtmefiguuride ja mäsuõhutajate Reva, Klenski, Sirõki, Linterit õigeks mõistev kohtuotsus ei ärritaks või negatiivseid emotsioone ei tekitaks. Loodan, et see asi siiski nii ei jää ja juba II astme kohtus mõistetakse eelnimetatud seltsimehed süüdi ning mõistetakse neile ka adekvaatne karistus. Selleks on tõendusmaterjali enam kui küllaga. Seda enam on enam kui kummaline, et nende seotust ja väga olulist rolli korratuste organiseerimisel, ei näe kohus, kes on seatud mõistma õigust neutraalselt ja õiglaselt arvestades seadust ning asjasse puutuvaid tõendeid. Ja asi pole ju ammugi selles kas need seltsimehed on ullikesed, klounid ja naljatilgad, nagu kohtuotsuses neid serveeritakse, vaid selles, sest ka selle kategooria alla liigitavad tegelased on vastutavad oma tegude eest senikaua kui nad pole tunnistatud süüdimatuteks.

See geiss toob teravalt välja küsimuse kohtunike kvaliteedist ehk nende kutsestandardile ja ametieetikale vastavusest. Ei ole normaalne kui kohtunik jätab arvestamata asjasse puutuvad tõendid, interpreteerib neid meelevaldselt ja loogikavabalt ning langetab otsuseid oma nägemusest, soovist, sümpaatiatest, usutunnistusest vms. sügavalt isiklikest mõjuritest lähtuvalt.
I astme kohtu praak aprillirahutuse mässuõhutajate õigeks mõistmisega ei ole mingi erand või haruldus. Kes omab kas ise kohtu kogemust või on muul viisil kursis kohtupraktikaga, need teavad, kui meelevaldsed ja täiesti uskumatult loogikavabad ning seosetud tõenditest ja ka õigusnormidest võivad I astme kohtulahendid olla. Protsessinormide rikkumine kohtuametnike poolt igasugu unustamiste, inimlike eksituste jms. näol näikse seejuures olema tavaline.
On veel mõistetav ja andestatav kui alles oma ametis alustaval kohtunikul esineb praaki tõendite hindamisel, seaduse kohaldamine on puudulik või mõne asjaolu tõlgendamist võib pidada meelevaldseks. Ka on andestatav kui seda esineb vähemal määral teisel korral või ehk pisut ka kolmandal korral. Kui säärane praagi tegemine on aga korduv jõudes kohati välja sellise stiilini, siis ei ole sellise „kohtuniku“ koht küll õiguse mõistja rollis. Samuti on asi väga mäda siis, kui kohtunik on üldjoontes justkui printsipiaalne ja karm, nagu aprillimäsu kohtunikku Violetta Kõvaskit Eesti Ekspressi artiklis „Kes on pronksiöö kohtunik Violetta Kõvask?“ iseloomustatakse, aga ta jätab väga olulised tõendid arvestamata, tõlgendab – sisuliselt väänab-käänab - neid täiesti meelevaldselt.
Riigil tuleb kohtumõistmise kvaliteedi, reputatsiooni ja usaldusväärsuse e õiglase ja õiguspärase kohtupidamise kaitseks siin vältimatu töö ära teha. Meelevaldseid (pelgalt oma südametunnistuse järgi) otsuseid langetavate ja sisuliselt äraostetavate inimeste koht ei ole kohtuametis.

Erapooletu ja õiglane kohus on demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi. Kui ka kõik muu on riigis ja ühiskonnas mäda, siis ei tohi seda kohus ja õigusemõistmine mitte olla. Kui viimased on usaldusväärsed ja õiglased, loksuvad ka muud asjad varem või hiljem riigis ja ühiskonnas paika, seda muidugi eeldusel, et seadusandja ehk riigikogu ei produtseeri ebaõiglaseid, destruktiivseid, ehk lühidalt, idiootlikke seadusi.