Propaganda ja reklaam. Enda heaks ja tegijaks rääkimine. Aktsioonid, nagu näitemängulik küttepuude ja talvekartulite jagamine, varasemalt (võib olla ka sel aastal) avalduse esitanud pensionäridele „Jakobsoni“ eraldamine, oma positiivse tegija ja hoolija/aitaja imago rõhutamiseks. Samuti sotsiaalsed töökohad (koristajad, reisisaatjad jms.), mida ei saa puhtalt propagandana käsitleda kuna need suurema poleemikata töötust arvestades eluliselt vajalikud ja olulised, ent oli siiski ka rakendatud valimiste propagandavankri ette.
Pole kahtlust, et propagandas tegemise oskuses ja ulatuses ületab Keskerakond oma konkurente. Kellele see on kahe silma vahele või kuulmata jäänud? See õnnestus ja töötas hästi, nagu valimistulemused tunnistavad.
Propagandaga on sama nagu kollase ajakirjandusega – lihtne, pinnapealne, aga jääb hästi külge. Põhimõtteliselt nagu pask. Ja mida massilisem, seda suurem mõju, sest alati leidub ohtralt neid, keda ei huvita õige-või-vale, võlts-või-ehtne peensused, vaid tahavad lihtsaid lahendeid ja jõuliseid loosungeid. Muidugi teisele osale rahvast, neile, kes viitsivad mõelda ja mäletavad, on taoline propaganda tülgastav ja eemaletõukav. Aga kuulge, paljukest siis selliseid on? Pealegi nende hääled jagunevad laiali paljude teiste erakondade, valmisliitude ja üksikkandidaatide vahel.
Vastandumine riigile. Eriti efektiivne kui riigil tervikuna halvasti läheb, aga linnal seis suhteliselt parem. Väga hea võimalus näidata konkurentidest valitsusparteisid oskamatute ja saamatutena. Eriti kui sellist sõnumit toetavad ka eespool märgitud teatraalsed aktsioonid. Pärnus, kus linnakassa tühi ja raskusi üle jõu võetud laenude teenindamisega, selline skeem muidugi ei töötanud.
Panustamine venekeelsele elanikonnale. Venekeelne elanikkond on keskerakonnale ülimalt tänuväärne kontingent, kellele nad saavad vaatamata venelaste oma väikestele üritajatele (n. Klenski) vähemalt 80% kindlusega arvestada. Venelastele on Keskerakond olnud orienteerunud nende asutamise algusest saadik, kaasates neid oma ridadesse, volikogudesse ja muudesse juhtorganistesse hoolimata nende riigikeele oskuse puudumisest, ja võimalik, et ka ebapädevusest. Aga pole hullu, küll mõni keskerakonna staažikam liige, nagu Elmar Sepp, annab värviliste pliiatsitega märku kuidas hääletada.
Vastandumine riigile toimus ju ka venekeelset valijaskonda silmas pidades. Mäletame kuidas 2007 a aprillis pronksiöö mäsu päevadel oli Savisaar vait kui sukk. Temalt ei tulnud oma valijaskonna aadressil ühtki korralekutsuvat, riigikorda ning seadust austama ülekutsuvat sõnumit. Ehkki oleks võinud ja pidanud tulema, kui me räägime riigimehest. Selmet tuli ta aprillimäsu järel välja põgusa küsimusega hoopis valitsuse aadressil: „miks venelasi pekstakse?“. Loomulikult tundsid siis mässulised ja nende mõttekaaslased, et neil on oma mees Odessas. See oli vastuvõetamatu nii mõnelegi erguma sotsiaalse närviga keskerakonna liikmele, kes seepeale erakonnast välja astusid (või vähemasti üritasid seda teha, mida hilisemate uudiste valguses tuleb öelda).
Hiljem (aga ka varem) on Savisaar Eestis resideeruvale nõukoguliku mentaliteediga kontingendile oma lojaalsust tõendanud kohtudes korduvalt Venemaa valitsuse ehk partei „Ühtne Venemaa“ esindajatega.
Mida kehvem või problemaatilisem on venelaste seis Eestis ajal kui Keskerakond võimul ei ole, seda tugevam on Keskerakonna positsioon venekeelse elanikkonna hulgas. Kahtlemata ei pruugi sellised probleemid olla alati põhjendatud ja suuremad kui eestlastel - rahulolemastus võib olla abistatud ja konfrontatsioon tekitatud kunstlikult. See ei ole ka kuigi keeruline kuivõrd venelased eelistavad elada n-ö teises inforuumis ja tarbivad Venemaa valitsuse kontrollitud ja kohitsetud meediat.
Muidugi ei saa alahinnata Savisaare jõulise imagoga isiku sümpatiseerimist venelastele - selline autoritaarne patuška tüüp, mis karmi ja „õiglast“ kätt ihkavale vene hingele on ikka hästi peale läinud.
Muud faktorid. Keskerakonna kui kehvemini toimetulevate inimest kaitsja oreooliga jõu (mitte, et see peaks olema objektiivne reaalsus) valimisedu toetavad sellised arengud nagu rahvastiku vananemine, ehk pensionäride hulga suurenemine ühiskonnas (eeldusel, et nende toimetulek on vilets), venekeelse elanikkonna suurenemine (nii sisserände kui juurdekasvu tulemusel), töötuse suurenemine ja muud sotsiaalset viletsust, rahvagruppide hõõrdumist, materiaalset kihistumist ja igasugu muud ühiskonnas süvenevad probleemsed tendentsid.
Seda kõike kroonib teiste erakondade poolne Keskerakonna materdamine ja kriitika. Mitte, et see oleks põhjendamatu, aga see tekitab paljudes kaastunnet Keskerakonna kui nõrgemate ja kehvamalt toimetulijate kaitsja suhtes. Liiati annab negatiivse tulemuse ründav hoiak suure rahva mandaadiga erakonna või ka üksikkandidaadi aadressil. Paljude, sh. n-ö normaalsete inimeste jaoks on vastuvõetamatu kui valimispropaganda rajatakse mingile üksikule erakonnale/isikule vastandumisele. See võib toimida kui rünnaku sihtobjekt on läbinisti õel ja paha kõigi jaoks. Aga sellist olukorda vaevalt kunagi esineb. Ka kõige suurematel kaabakatel leidub lojaalseid toetajaid ja nad võivad pälvida sümpaatiat ja poolehoidu. See kõik on kinni vaatleja rakursist.
Valimisdebattides, pean silmas just viimast ETV-s toimunud Tallinna linnapeakandidaatide oma, oli üsna trööstitu kui kõik pidasid oma pühaks kohustuseks materdavad Savisaart, kes ometi „on ju nii palju ära teinud“. Pidades silmas valimistulemusi ja häälte püüdmist, on see väga lühinägelik taktika, mille üle jääb vaid imestada, et sellest pole veel aru saadud ja õppust võetud. Muidugi on samaga vastanud ka Keskerakond ja Savisaar, ehkki Savisaarele on suutnud end avalikkuses (vähemasti väga suurele kontingendile) paremini näidata kui tegijat ja oma rea ajajat konkurentidest kiusajate kiuste. Võibolla põhimine, mis Savisaart ja teiste erakondade juhtpoliitikuid eristab, on Savisaare parem inimpsühholoogia tundmine (kas siis omast tarkusest või nõuandjate toel või mõlemit) ja selle oskuslik kasutamine.
Põhilised vead, mida erakonnad poliitikat ajades ja võimu teostades teevad, seisneb tihtilugu arrogantses ja distantsiga suhtumises rahvasse – st. ei võeta kuulda rahuolematute häält. Selmet läkitatakse rahvale a la sõnumeid, et olete ise lollid, te ei tea mis teile hea on jms. Selline suhtumine - ehk ammendavalt põhjendava selgitamise ja dialoogi üritamise puudumine - loob aga hea pinnase keskerakondlikku laadi strateegiale ja retoorikale, kes rõhuvad oma vaevatute, nõrkade, tõrjutute jne. kaitsja ja üldse rahva sõbra imagole.
Mis teistele erakondadele veel kasuks ei tule ja Keskerakonna kasuks mängib (isegi vaatamata sellele, et nad majanduslikult keerulisel ajal Tallinnas ja Ida-Virumaa keskustes võimul on), on liiga terav oponeerimine ning iga hinna eest võimule pääsemiseks kambavaimu („teeme kambaka“) presenteerimine. Jällegi asi, mis loob Keskerakonnale õilsa kannataja märtrioreooli ja sellega rahvas poolehoidu tekitab.
Üldises plaanis on iga hinna eest ja võtetega võimule pürgimine selliseid võtteid kasutava erakonna renomeed pikemas perspektiivis kahjustav ja ka teatud hulgas oma valijates usalduse kaotamist põhjustav. Las moodustab valitsuse see, kes valimised võitis, siis on rahvale kõige ehedamalt selge ja nähtaval millist poliitikat see seltskond ajab, ehk milline on nende tõeline pale. Kui aga võimule saamise nimel punnitatakse kokku koalitsioon, on tavaline praktika, et selles osalevate erakondade valimislubadused lahustatakse ja tasalülitatakse üksteise uljamad valimislubadused, mida muidugi võidaksegi soovida kuivõrd neid on ilma ebapopulaarsete ohvriteta liiga raske, kui mitte võimatu, ellu viia. Avalikkuse ees veeretatakse aga vastutus oma valimislubaduste murdmisest koalitsioonipartnerite kaela, kes ei lasknud nende häid ideid läbi. Muidugi teatud, valijatele väljakäidud, vekslite osas toimib ka selline stsenaarium, kus igal koalitsioonipartneril võimaldatakse oma mõne valimislubaduse teostamine, aga nende täitmiseks tehakse mõni väga ebapopulaarne ja rahvast ärritav kompromiss. Et praktiliselt alati on valimislubadused seotud eelarve ja rahaga, siis tähendab see mingite maksude (ka riigilõivud, tariifid, trahvid jne.) tõstmist ja/või kuskilt raha äravõtmist, mõne riigiettevõtte (sh. infrastruktuuri) müüki jms.
Sellises momendis peitub põhjus miks rahvas peaks erakordselt kriitiliselt kaaluma erakondade valimislubadusi (olgugi nad meeletmõõda ja kõigiti vahvad ja toredad) ning küsima poliitikutelt/kandidaatidelt, kui palju nende lubaduste teoks tegemine maksab ja kust see raha võetakse, kui niigi pole finantsilisi vahendeid piisavalt, kuivõrd eelarveid pidevalt vaid kärbitakse. Väga kerge on lubada, raske aga teoks teha. Veelgi raskem teoks teha nii, et mingi muu valdkond, mida valimislubadus ei hõlma, ei kannataks.
Valimistulemusi vaadates on positiivne valdades kohalike valimisliitude edu erakondade ees. Kohalikud valimisliidud võitsid tervelt 118-s vallas. See annab tunnistust maainimeste kainest kaalutlevast meelest ja nn talupojamõistuse olemasolust. Sisuliselt ei ole mingit mõtet eelistada suuri erakondi kohalikele valimisliitudele ja üksikkandidaatidele. Pigem vastupidi. Kindlasti teavad väiksemate kohtade inimesed ka paremini oma kandidaate – kes mida on teinud või öelnud, ehk millise inimesega on tegu. Anonüümsuse ja hämamise moment on väga väike.
Postitused
2 kommentaari:
Suurepärane Keski edu põhjuste analüüs. Arvan täpselt sedasama.
Niikaua kui teised erakonnad vaatavad venekeelset kogukonda kui tuppa s***unud kassi, ei maksa ka nende poolt vastu teistsugust suhtumist oodata ja kesk nopib nende hääled, eriti kohalikel valimistel. Seda suurt valijaskonda ei ole võimalik lõputult ignoreerida. Viimane aeg oleks see seltskond mängu kaasata. Kasvõi näiteks reformikatel koostöö vene ärimeestega võiks tuua mitmeti kasu. Nende arvestavad liidrid peaksid saama kaasa rääkida poliitikas, vastutasuks tooksid nad oma toetajad kaasa. See ei pea olema mitte isamaa mahamüümine, vaid integratsioon kõige laiemas mõttes.
Konkreetse numbriga lehvitamine (2000 kr. pensionitoetust) on ühe segaduses valija jaoks üks selge orientiir ja põhjus eelistusteks. Mida saab selle vastu näiteks "ma armastan tallinnat" või harjadega koristusmeeskond. Viimane aeg oleks teistel erakondadel õppida meistri käest (või vähemalt nuhkida välja, kes nende strateegiad välja mõtleb).
Ja kolmandaks, kui jätta korruptsioon ja onupojapoliitika vaatluse alt välja, siis ei valitse Keskerakond Tallinna ilmselt mitte hullemini kui seda teeks mõni teine kooslus.
kokkuvõttes: loogiline tulemus. Kuigi mina ei valiks neid, aga ma mõistan, kust tuleb see nende pooldajate suur hulk.
Aitäh oma arvamuse avaldamise eest, Bianka.
Venekeelne elanikkond kujutab Eestis probleeme nii-ehk-naa, tahetakse nendega tegeleda või mitte. Venekeelse kontingendi küsimusega mitte tegelemine ei muuda muidugi probleemi olematuks. Pigem on selle küsimuse kaalukus kahjuks pigem tõusmas seoses tööhõivega probleemidega (siis ennekõike Ida-Virumaal) ja migratsiooniküsimustega.
Kohalikele venelastele kodakondsuse lihtsustatud korras kätte andmine (sisuliselt pähe määrimine), millise mõttega õiguskantsler parlamendis esines, ei ole kindlasti mingi lahendus. Minu veendumusel oleks sellise idee teoks tegemine äärmiselt vale ja ohtlik samm, ka Eesti iseseisvust ja sõltumatust silmas pidades, rääkimata põlisrahva õigustatud huvide prügikasti lennutamisest. See suurendades vaid riigile ebalojaalset seltskonda; samas...keskerakonna valijaskonda.
Põhjuseid, miks teised erakonnad, peale Keski, venelastega väga tööd ei tee, on minuarust vähemalt kaks. Esimene tuleneb ajaloolisest pärandist või taagast. Asjaoludest kuidas see suur venekeelne elanikkond Eestisse tekkis, ehk juba ajaloolisest vastaseisust, millest tulenevalt, kui võimul olev erakond otsustab asju, mis puudutab põlisrahva õigustatud huve ja ajaloolise taustaga küsimusi, mida venekeelne elanikkond tunnetab aga omakorda oma õiguste ja huvide riivamisena, ei saagi loogiliselt esineda suurt sõprust ja kokkupuutepunkti koostööks. Ehk siis kõige ehedam näide Reformierakondliku valitsuse juhtimisel Aljoša teisaldamine sobivamasse asukohta.
Teine põhjus on lihtsalt mugavus või mitte üritamine venekeelse elanikkonnaga dialoogi luua ja enda vaateid kannatlikult selgitada. Kui vaja siis puust-ja-punaseks teha. See viitsimatus või loobumine võib tuleneda ka tollest esimesest põhjusest, ehk ajaloolisest vastandumist, millest tulenevalt ei loodetagi saavutada venelaste mõistmist. Suuresti on siis tegu ette loobumisega Keskerakonna kasuks.
Mis puutub venelaste aktiivsemasse kaasamisse poliitikasse, siis minuarust ei tohi see olla kangutatud ja pingutatud, ehk vahend lihtsalt selleks, et venekeelsele potentsiaalsele valijale meelepärane olla. Lipitsemine ei ole kunagi pikka õnne toonud. Poliitikasse tulija peaks ennekõike ise selleks huvi ja pürgimust ilmutama ning olema taodeldava postitsiooni kõrgusel (st. ilmutama selleks vajalikku küpsust ja valmidust). Kas see on eestlane, venelane või grusiin ei oma siis juba tähtsust.
Võibolla mõjub see puritaanlikult, aga poliitika peaks olema äritegemisest niipalju lahus, kui võimalik. Vastasel korral läheb riigis elu juhtimine prostitueerimise ja korruptsiooni teed. Poliitikute ja poliitika eesmärk peaks üldises plaanis seisnema kõigi kodanikele võimalikult hea elukeskkonna ja -tingimuste loomine. Ehk siht peaks olema tavakodaniku oma eluga rahulolu ning õnnetunne, mitte riigi reiting mingites statistilistes tabelistes.
Postita kommentaar