Eesti sotsiaalpoliitika femifiilsus

Ma ei tea kas oma-aegne trubaduur „tiigrikutsu lõvisüda sees“ Joel Steinfeldt on pedofiil või mitte, ehkki ses mõttes ta üks kahtlane tegelane on, ja 3.detsembril 2008 Pealtnägija intervjuu seda kahtlust nüüd ka ei hajuta. Samas, enam kui tema isiku probleem, väärib selles intervjuus tähelepanu hoopis üks üldisem seik. Nimelt tasuks tähelepanu pöörata Joel Steinfeldt'i Mihkel Kärmasele antud intervjuu lõpuosale, milles öeldus näikse tal olema vägagi õigus.

"...ma näen, et poisslaste kohtlemine siin riigis on väga jõhker. Ja üldse meestesse suhtumine on alandav. Ma näen selles feministide invasiooni, mil ehitatakse hulkuvatele naistele ja kodututele koertele varjupaiku, lastele lastekodusid, kus peremudeliks on üksikema - ja meestele vanglaid. Ma küsin, mis ühiskond see on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse?"

Intervjuu antud lõigu tsiteeringu toob ETV koduleht ära ka oma Pealtnägija saate uudistes. Sealsamas on vaatamiseks väljas ka terve intervjuu videoklipp.

Kui nüüd mõelda, siis tõepoolest, nii see ju on! Kas Eestis on näiteks varjupaika perevägivalla alla kannatavatele meestele? Või just meestele mõeldud nõustamise/rehabilitatsioonikeskust. Justnimelt. Ka mehed võivad olla perevägivalla ohvrid. Nagu naisedki, ehkki selle sisuline olemus on valdavalt teistsugune kui naiste vastu suunatud perevägivalla puhul. Meeste vastu suunatud perevägivald on harva füüsiline (ehkki sedagi). Ennekõike on see aga sügavalt psühholoogiline ehk isiksust hävitav ja manipulatiivne, aga ka majanduslik.
Jälgides aga soorollide teemalisi sotsiaalprobleemide uudiseid ja arutelusid, tundub, et sellist asja ei teadustada üldse.

Võtame kasvõi pensionile jäämise vanuse, kus seni veel valitseb naiste ja meeste pensionile jäämise vanuses erinevus. Seda olukorras, kus meeste eluiga on niigi keskmisel 10 ja pisut peale aastat lühem kui naistel?! 63 aastane pensioniiga tähendab kahetsusväärselt suurele osale meestele seda, et nad pensionipõlve ei näegi. Vaja on ju olla tasemel abikaasa ja isa, mis tähendab töörabamist ehk tublit raha teenimist ennekõike. Muidugi vaid rahateenimisest ei piisa ja seda ka meeste endi jaoks, sest nad tahavad olla ka osa perekonnast, kelleks neid raha teenimise tõttu pahatihti ei jätku. Õnneks on selles osas ette võetud ebavõrdsuse kaotamine ja pensioniiga ühtlustub praeguse kava kohaselt naiste pensioniea järk-järgulise tõstmisega 63-le elusaastele 2016.-ks aastaks.

Veel üks tõik, mis peegeldab meestesse suhtumist Eestis. See on lahutavate lapsevanemate lapse hooldusõiguse mõistmise kohtupraktika, ehk kui tihti see antakse emadele isegi siis kui isa on igati tasemel ja respektaakel ehk tal pole probleeme ei alkoholiga ega narkoga, omab kindlat töö ja elukohta, samas kui ema ei ole vanemana oma ülesannete kõrgusel jne.? Rääkimata sellest kui vanemad on võrdses seisus, ehk nad omavad laste kasvatamiseks võrdseid võimalusi. Väidetavalt määrab kohus üle 90% (või koguni 95%) juhtudel lapse hooldusõiguse emale. Seda kõike vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on mõlemal vanemal oma lapse ees samasugused (võrdsed) õigused ja kohustused. Samas, nagu kuskilt lugeda oli, ei väljasta kohtud asjaomase praktika kohta statistikat.

Ühestküljest näikse viimasel ajal ühiskonnas rohkem olevat tõstatatud meestele tähelepanu pööramise vajadus, seda just seoses meeste eluea, tervise ja surnuks töötamisega. Samas sisuline riigis aetav (sotsiaal-)poliitika on aga väga meestevaenulik. Kui midagi on halvasti või valesti, kotitakse ikkagi ennekõike mehi. Kui mees pole piisavalt heal järjel või tal on teatud raskusi, millega ta võiks mõistmise ja kõrvalise abi toel toime tulla, tembeldatakse ta lihtsal jobuks. Sest nii on ju lihtsam ja mugavam. Nagu prügigagi enne kui see veel tarvitamiseks kõlblik ese oli.
Sel põhjusel, ehk sellise üldise suhtumise tõttu, ei pöördugi mehed reeglina abi saamiseks ka asjaomaste instantside poole, ehkki nad võiksid teinekord ka abi saada. Kui aga asi on mehe jaoks väga hull ja ta väljapääsu ei näe, valitakse pahatihti vabasurma minek.